Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Aleksandr Kolpakov ·

Griada

(romaan aastast 1960)

ajakirjapublikatsioon: «Pionerskaja pravda» 1959; nr 75 (18. september) – nr 104 (29. detsember) [lühendatult]
Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
1
Keskmine hinne
2.5
Arvustused (2)

Lugesin seda romaani teismelisena kuskil kuuekümnendate lõpupoole (kui ulmet üldse vähe saada oli) ja siis oli isegi kuidagi loetav. Nüüd komistasin juhuslikult võrgus raamatu tekstile ja otsustasin üle lugeda.

Tegemist on tõelise "shedöövriga". Propagandistlik oma olemuslt, lisaks SF-na täiesti absurdne ja abitu. Panen siin kirja mõned tähelepanekud (et teised teaksid ramatust eemale hoida). Tekst kukkus küll pikk välja, aga ma ometi püüdsin siia vaid kõige silmatorkavamad jaburused kirja panna.

Kõigepealt ideoloogiast. Tegemist on XXIII sajandiga. Maailmas on ammu kommunistlik kord, Moskva on Idapoolkera pealinn. Ülemaaiilmse Teadus-Tehnilise Nõukogu hoone tipneb Marxi, Engelsi, Lenini ja Vabastatud Mailma Töötaja skulptuuridega. Tähtedevahelistest ekspeditsioonidest naasvad kosmonaudid lendavad üle Moskva(!) ja "juba kaugelt tervitavad" neid skulptuure! Suur teadlane akadeemik Samoilov ehitab gravitoonraketti, millega plaanib lendu Galaktika keskmesse. Kaasa võetakse noor piloot Andrejev. Pärast seiklusi jõutakse vajaliku tähe juurde, kus on arenenud humanoidie tsivilisatsioon. Peagi selgub, et valitsevad tehnokraadid - ekspluataatorid on orjastanud kõik "alamad" inimesed. Kerge taibata, et Maa inimesed aitavad käivitada revolutsiooni, suurelt abiks neile ka tulnukad teisest Metagalaktikast(!), kes juba 500 aastat remondivad samal planeedil oma lennuaparaati. Loomulikult revolutsiooni võit, Metagalaktlased viivad õnneliku paari Maale tagasi. Happy end missugune! Igatahes G.Martõnov oma "220 päevaga kosmoselaevas" on selle teose kõrval lausa imperialismi propagandist - seal oli ju ameeriklaste laeval mõningaid leiutisi, mida Nõukogudemaal veel ei teatud.

Nüüd veidi tehnilisest poolest (ikkagi SF, mitte fantasy). Selgub, et gravitatsioon on "keeruline elektromagnetiline vastasmõju". Taolise vastuse ees saaks kahe mitte ainult füüsikatudeng vaid arvatavasti ka keskkoli õpilane. Gravitoonrakett on teoreetiliest võimeline lendama valgusest kiiremini(!). Noore piloodi pruut pannakse anabioois oma kangelast ootama. Kurss võetakse Galaktika keskmele, "kus tähti ja seega tsivilisatsioone on tihedamalt". Samoilov oskab isegi sobiva planeedi(!!!) välja peilida (ja seda läbi tolmupilve, tänu millele Galaktika keset Maalt üldse näha ei ole). Lennus üritatakse ületada valguse kiirus, kuid juhtub avarii ning vaprad kosmonaudid kaotavad teadvuse, jõudes siiski "pidurduse sisse lülitada". Teadvusele tullakse meie Galaktikast kaugel eemal, miljoni(!) valgusaasta kaugusel. Pole häda, võetakse jälle õige kurss ja varsti on vajlik planeet leitud! Metagalaktlased on tulnud teisest Metagalaktikast 260 miljardi (!!!) valgusaasta kauguselt. Üldse paistab, et autoril on raskusi arvudega, numbreid alla miljoni ja miljardi te eriti ei tunnista (ilmselt puudus ettekujutus nende suurusest). Metagalaktlaste skafandrid kannatavad välja miljoneid kraade, Maal on kogu seiklemise jookul möödunud üle miljoni aasta. Vähe sellest, Metagalaktlaste aparaatidega piilutakse Maale(!) ja veendutakse, et pruut on anabioosis veel elus. Kui saabutakse Maale, "säravad taevas tuttavd tähtkujud" - ja seda miljoni (!) aasta möödudes. Akadeemik Samoilov on vahepeal nii targaks läinud, et õpetab miljoniaastase tsivilisatsiooniga Maalasi!

Avastasin, et kirjutasin vist oma pikima arvustuse (kuigi võiks jaburusi kokku lugeda veel hulgi). Kas see saast oli väärt nii suurt kirjavaeva? Vist ikka oli, sest see on selle koha pealt tõesti "shedööver", millele konkurenti ei oskagi leida. Üllataval kombel läks lugemine ilma minigi vevata - ilmselt absurdi hulk ületas piiri, kus ta veel ärratab, ja ajas hoopis naerma.

Teksti loeti vene keeles

Tõeline camp! Nauditav juba oma lakkamatute klisheede tõttu. Sobib hästi näidisromaaniks nõukogude sotsialistlikust ulmest.
Teksti loeti vene keeles
x
Andres Vjunik
1974
Kasutaja rollid
Viimased 9 arvustused:

Hea meelelahutus. Tegevus on kiire, erilisi filosoofilisi probleeme ei lahendata, aga samas pole tegu ka pelga kosmilisse miljöösse viidud paugutamisromaaniga. Oleks veidi rohkem originaalsust, siis andnuks isegi 5.
Teksti loeti vene keeles

Tõeline camp! Nauditav juba oma lakkamatute klisheede tõttu. Sobib hästi näidisromaaniks nõukogude sotsialistlikust ulmest.
Teksti loeti vene keeles

Ei saa aru, mis eelpoolkirjutanuid antud raamatu juures võlus. Võib-olla on viga minus (ei ole lihtsalt eriline kosmoseooperite sõber), ent mulle tundus kogu tegevus väga üheülbalise ja tuhat korda loetuna. Otsekui tüüpiline ameerika action-film. Ainsa huvitava aspektina võiks ära märkida intriige Barrayari poliitilises eliidis.Oleks tegemist filmiga, paneksin talle kindlasti kõrgema hinde, kuid raamat peaks minu arvates pelga "actioni" asemel olema pisut komplitseeritum, et anda edasi seda, mida kinolinal edasi anda ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia viimane osaMõnevõrra nõrgem kui esimene. Raamatut lugedes vahel isegi lootsin, et ehk on see esimene fantasy romaan, millel puudub traditsiooniline "happy end" ent ilmselt ei suuda ameerika publik seda välja kannatada ning autor on nii mõnedki tegelasliinid täisesti kunstlikult lõpetanud. Sellest ka mõnevõrra madalam hinne
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia esimene osaSeni parim fantasy romaan, mida olen lugenud, kusjuures teose peamisteks plussideks ei ole mitte niivõrd süzee ja tegelaskujud, kuivõrd atmosfäär, mis just esimeses osas on äärmiselt sünge ja isegipessimistlik. Soovitaksin kõigile neile, kelle jaoks paljud fantasy romaanid jäävad liiga lapselikult muinasjutuliseks.
Teksti loeti vene keeles

Võrreldes Strugatskite teiste teostega lihtsakoelisem ning ühemõttelisem. Annaksin 3 kui teos oleks eraldiseisev, ent sissejuhatusena tunduvalt huvitamatele teostele on hindeks "4"
Teksti loeti vene keeles

Ei oleks nõus nendega, kes on avaldanud arvamust, et antud teos käsitleb just möödaniku totalitaarse ühiskonna probleeme. Minu arvates on teose kandepind siiski laiem: vastuolu mandunud vaimsusetu ja pealiskaudseks muutunud (haiglase) ühiskonna ning uue, terve ning end mõtestada suutva ühiskonna vahel. Olen siiralt veendunud, et ka meie praegune ühiskond pole selles mõttes sugugi parem, sest end mõtestada suudavad vaid ca 20-30 % inimesi, ülejäänud aga elavad rohkem instinktidega. Muidugi jääb Strugatskite romaani puhul lahendus mõnevõrra naiivseks, ehkki omandab omamoodi religioosse varjundi, sest uue inimkonna tekke põhjustab "force majeure", kes on autoritel targu määratlemata jäetud. Põhiliseks raamatu vooruseks pean aga just võimalust seda mitmeti tõlgendada, mistõttu ta vastandub meeldivalt ka meile jõudnud ameerika action-ulme voolule
Teksti loeti eesti keeles

Mõningate reservatsioonidega annan hindeks "5", sest autor oli suutnud Wellsi klassikalist teemat mõnusalt edasi arendada ning oli välja pakku- nud ka ülikauge tuleviku stsenaariumi.
Teksti loeti eesti keeles