Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Ray Bradbury

22.08.1920–06.06.2012

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ray Bradbury ·

Something Wicked This Way Comes

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Vist on kuri tulekul»
Tartu «Elmatar» 1999 (Tempus fugit)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
10
6
0
1
Keskmine hinne
4.188
Arvustused (32)
Laur Salundi

Õudusromaan tsirkusest. Asi on selles, et ühel ilusal päeval saabub mingisugusesse väikelinna tsirkus ja sealt kogu see lugu alguse saabki. Esiti muidugi ei toimu midagi erilist, kuid tasapisi kogub asi hoogu ja lõpuks on pinge nii üleval, et kuidagi ei saa raamatut käest ära. Selline mõnus tsirkusevärdjate lugu. Paistab et Bradburyle oli tsirkus ikkagi omajagu hingelähedane, on tal ju neid tsirkuseteemalisi lugusid veelgi. See neist kõige pikem. Ja veel üks pluss. Loost puuduvad mõningatele teistele lugudele omased veriste laipade kuhilad, millest mul omajagu siiber ees on. Nii et hea lugu kokkuvõtteks.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Siim Sõber

Kosutav raamat igihaljal teemal - headuse võitlus kurjusega. Hirmsasti meeldis viis kuidas Bradbury oma kangelaste(nii heade kui halbade) kohta aegamisi järjest rohkem infot välja käib. Muidugi ma lugesin seda (mitte just eriti pikka) romaani ka ebaproportsionaalselt kaua - nii et õnnestus ka selliseid detaile märgata.

P.S.
Tegelikult on raamat umbes sama õudne kui "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi".
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Mitte nii rusuv kui enamus Bradbury teisi raamatuid ja õnneliku lõpuga pealekauba - minumeelest on see suur puudus! St. õõvastavad tegelased on, aga jääb mulje, et nendega saadakse kuidagi mängeldes hakkama, ei teki totaalse lootusetuse tunnet.. kurb.
Lugu keerleb linna saabunud tsirkuse ümber, kus inimestega pahu asju juhtub ja kahe poisi ümber, kellest üks paar minutit enne- ja teine pärast Halloweeni keskööd sündinud. Miskipärast on poisid peaaegu et ainukesed, kes tsirkusest hoovavat kurjust tajuvad ja uudishimulikud nagu poisid ikka, näevad nad peagi mõndagi, mida oleks olnud tervislikum mitte näha.
Muuseas, tsirkusejuhataja ehk peapaha on Illustrated Man - sarnaselt Bradbury samanimelise kogumiku tegelasega üle keha tätoveritud aga läbi ja lõhki kurjust täis.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Bradbury tõestab käesoleva romaaniga järjekordselt, et ta on suurepärane kirjanik. Kuigi tegu on õudusromaanidega, ei tundu see nii. Bradbury jutustab niivõrd huvitavalt, et see ei ole lihtsalt märgatav. Romaanis filosofeeritakse Headuse ("suveinimesed" jne) ja Kurjuse ("sügiseinimesed") üle.
Need headeks tegelasteks olevad poisid on kujutatud väga tõeliste ja huvitavatena. Nende omavaheline tüliallikas (Jim tahab karusselli abil vanemaks saada) näitab, et ka headel võivad olla mingid ihad või kompleksid.
Huvitav on vaadata Willi isa muutumist teose käigus. Romaani lõpus suudab ta vältida muutumist "sügiseinimeseks" jäädes ikka oma poja "vanuseks"—"suveinimeseks".
Raamatu juures võlus ka see, et Bradbury suutis luua enda ülevoolava fantaasiaga (karussell, mis vastavalt pöörlemissuunale vähendab või liidab eluaastaid, klaaspeeglitest labürint, kuhu võib ära uppuda, Piltidega Kaetud Mees jne) sedavõrd vinge õhustiku. Noh, igatahes oli tegu väärt lugemisega. Hindeks muidugimõista "viis".
Teksti loeti eesti keeles
AR

Esimesed 30-nd lehekülge möödusid raskelt. Edasi hakkasin alles taipama, mis toimub. Väikesesse linna saabub karneval, mis hakkab vaikselt ja märkamatult linnaelanikke manipuleerima. Kaks poissi satuvad nende saladustele jälile ning siis hakkavad karnevali ebardid mängima tagaajamist. Siis sekkub asjasse ühe poisi isa ning asjad lahenevad nende kasuks. Lõpp oli kuidagi segane.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Veel kümme aastat tagasi olin ulmeautoritest kõige rohkem lugenud Bradburyt. Eriti meeldisid ta novellid. Viimaseks loetud Bradbury raamatuks oli soomekeelne "A Graveyard for Lunatics". Tegevusareeniks on Hollywood, mille kõrval elab ka teine linn – hullude surnuaed. Romaan on tulvil autorile omast verbaalset tulevärki, eredaid karaktereid ja muidugi koletisi. Nüüd, pärast kuueaastast pausi, sain samaväärse portsu eestikeelset Bradbury`t.

Usun, et selle tabava ja kõlava eestikeelse pealkirja on teos saanud "Macbeth"-ist.

Nagu Bradbury teostes tavaks, muutuvad poistest peategelaste mängud hoopistükkis tõsisteks ja nendesse kistakse ka täiskasvanuid, aga vaid selliseid, kes nendesse usuvad, kel säilinud veel lapsemeelt.

Loen siiski meelsamini Bradbury lühiproosat ja oma parimates novellides on ta lausa ületamatu. Romaanid on head ja väga head, kuid mitte ületamatud. Ühegi mõõdupuu järgi ei kuulu Bradbury romaanid minu TOP 30:sse. Olen aga aastakümneid olnud RB austaja ja ühte oma lemmikautorit heas eesti keeles lugeda on lausa nauding. Hindeks 5.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Mõtlemisainet see raamat nagu annab kah - hea ja kurja vaheline võitlus on ju tõesti igihaljas teema. Kuid lihtsalt ei meeldinud see poisikeste sebimiste ülevoolav kirjeldamine. Kahjuks polnud see lugu päris minu maitse.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Loen kõigepealt teosei plussid üles. Rohkem lühivormile pühendunud autor on kirjutanud kompositsiooniliselt suhteliselt õnnestunud romaani. Väga imponeeris fantaasiatulevärk tsirkuse ümber -- Dust Witch ja Illustrated Man on head tegelased, eriti se koht, kus viimase sõrmele tätoveeritud silm kellelegi otsa vaatas. Eriti meeldis koht, kus Will kartis, et raamatukogus võib Illustrated Man nad lihtsalt raamatu vahele järjehoidjaks litsuda... Omal kohal on ka Piksevardamüüja ettekuulutus, traditsiooniline sissejuhatus õudustesse. Poiste kujutamisele pole üldiselt samuti midagi ette heita, kuigi tegelikult tundus jutt "noorsooraamatuna", nagu kunagi tavatseti öelda. Lõpplahendus, naer kurjuse võitjana, on igatahes sobiv -- iseasi muidugi, kas sellisel lool õnnelik lõpp üldse vajalik on. Ma kardan, et mina oleksin loo lõpetanud sellega, et Will pääseb ja jääb linna, Jim aga läheb nendega kaasa ja saab uueks Mr. Coogeriks... Oleks andnud häid võimalusi muuhulgas nende omavahelist kaugenemist näidata.

Miinuspoolele aga jääb nii mõndagi. Kõigepealt ebaloogilisused. Raamatu lõpp on ses osas täielikult ebaõnnestunud, autor paistab olevat olnud raskustes oma soovikohasesse lõppu välja jõudmisega ning seetõttu hakanud kõiki loogikareegleid selle eesmärgi nimel vägistama. Tundub, et lõpulehekülgi kirjutades oli autor ära unustanud, et üks tegelane paar tundi tagasi käeluu murdis -- ta kirjutab isegi kätega vehkimisest! Lõpustseen, kus karusellilt kukkunud inimest tema ümber naerukõkutamisega elustatakse, kui kunstlik hingamine enam tulemusi ei andnud, on lihtsalt jabur. Miks pidi Illustrated Man ennast posikeseks moondama, et Willi isa Wiilist eemale meelitada -- oli ta ju mehena neist mõlemast puhtfüüsiliselt lihtsalt üle, igaugu võluvärki arvesse võtmata? Üleüldse oli see käeluu murdmine tarbetu ning tekitas autorile hiljem ainult probleeme. Siis kompositsioonilised puudused -- vähemalt kahe tegelase puhul jäid otsad täiesti lahti, Piksevardamüüja ning Miss Foley osas nimelt. Kindlasti oleks pidanud ka nende osas mingile lahendusele jõudma. Mis sellest Lumivalgekesest sai, kelle Piksevardamüüja lahti sulatas ning kuidas ta sinna keset linna tol esimesel ööl üldse sai -- oli ju tsirkus alles saabumas ning ajas oma asju linnast väljas põhiliselt? Tundub, et ajuti lööb läbi novellikirjutaja Bradbury. Ebausutav on tegelikult poiste soov karuselliga ennast vanemaks teha. Vähe on motiveeritud Willi isa otsust karusell lõhkuda -- kas poleks ta võinud seda ka pärast kümmet tagurpiditiiru teha? Või kartis kohe sõltuvusse sattuda? Teoses paistab veel silma tugev maskuliinne lähenemine -- tegelaste hulgas on ainult üks naine, Miss Foley, ning temagi põhitegevuseks on enda lollitada laskmine. Dust Witch ei tule siinkohal arvesse, tsirkusetegelased olid nagunii suhteliselt ilma soota (Illustrated Man välja arvata). Poiste emadele ei pühendata ühtegi lehekülge, nemad magavad rahulikult kodus teki all ega tee märkamagi, et mees ja/või poeg tondijahil mööda linna lasevad... Muljet lastekirjandusest süvendab igasuguse seksuaalsuse väljajätmine (va. "teater" kõrvaltänaval) -- Illustrated Manil oleks võinud naine või armuke või haarem kaasas olla. Või rahuldasid teda Dust Witch ja Skeleton? Kerge perverssusemaik oleks sellele tegelasele igatahes kasuks tulnud. Üleüldse jätavad abitu mulje näivalt abstraktsest kurjusest lähtuvad tegelased, sellisesse romaani peaks kindlasti kuuluma ka lühikegi asja vaatamine vastaspoole pealt, inimlike joonte lisamine saatanlikele tõstab tegelase väärtust tunduvalt.

Kokkuvõtteks jääb romaan kindlasti alla Bradbury parematele asjadele ning saab mitte eriti tugeva nelja. Palju paremad on "Marsi kroonikad", "Dandelion Wine" ja ka "451* Fahrenheiti", samuti mitmed lühijutud, niipalju kui neid saab romaaniga võrrelda.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Oleks kümme aastat nooremana lugenud, siis oleks meeldinud küll. Aga nüüd olen liiga vana sellise väikeste poiste raamatu jaoks (ja pealegi naisterahvas). Vaat nii. "Marsi kroonikad" meeldib igal juhul rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Üks paremaid lugemiselamusi yle pika aja. Stiil on vapustav. Nii loodud meeleolu kui kaunid filigraansed kirjeldused, mis sidusid kirjeldatava mingi piisavalt üldinimliku elukogemusega, nii et võisid vähesegi kujutlusvõime korral tajuda kirjeldatut läbi assotsiatsiooni, mis tekkis mingi ka ise kogetud syndmuse/mõtte/meeleoluga. Synge, kui palju võib niiviisi läbi üheainsa võrdluse edasi anda. Nu näiteks kasvõi see, mida yks poistest läbi elas, kui ta muidu luuserist isa nende elud päästis. Yheainsa lausega kokku võetud: (vabas vormis mälu järgi): "ta märkas korraga, et ta isa on päris pikka kasvu mees."Selle asemel, et heietada, kuidas ta tajus, et ta isa tegelikult ei olegi nii hull luuser. ;) Dammit. Meistriklass. Väga võluv oli poiste sõprus - selline ideaalne lapsepõlvesõprus, mõnusa nostalgiaga kirja pandud, nii, et sinuni jõuab kirjutaja imetlus ning teadmine sellise sõpruse väärtusest ja haprusest. Kõik õudussugemetega kohad olid vinged. Mitte kyll vanale paadunud täiskasvanule, selleks oleks vist midagi julmemat vaja, aga piisas, kui kujutleda end nende väikeste poiste nahka, et nende stseenide siiras jubedus jalust võtaks. Kõik täpselt see, mida väikesed lapsed kardavad/karta oskavad ning isegi see kartmise tunne nii ehedalt kinni püütud ja ära kirjeldatud.Lõpp oli tõesti veidi sobimatu kogu selle loo otsa, aga yks asi suutis mind ka selles ära võluda. Vahend, millega nõidade ja muude kurjamite vastu saada. Õudselt lihtne iseenesesest ja sealsamas absoluutselt briljantne. Tõenäoselt nõuab see parasjagu haiget huumorimeelt, aga mulle teeb siirast lusti ette kujutada totaalselt õudusfilmi meeleolu ruineerimist, mis juhtuks, kui sama võtet kasutada näiteks "Hellraiseris", "Elm Streetis" või mõnes muus verdtarretavas jubedusfilmis. Kui ohver selle asemel, et paaniliselt põgeneda mingi eriti hukatusliku muusika saatel, korraga kinni peaks, va Krygerit õlale patsutaks ja mingi idiootliku nalja viskaks. Igasugune õudus oleks hetkepealt kadunud. See selleks. Lõpetuseks, et: lahe oli lugeda raamatut, kus pea iga lauset võid omaette tervikliku teosena käsitleda.
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Ei meeldinud nii väga, kui tema teised teosed. Iseenesest võttes on see raamat muidugi suurepärane ja puha, aga mulle siiski eriti ei meeldinud sellepärast saab nelja.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

viimasel ajal loetuist kaheldamatult üks parimaid! mõtlik ja filosoofiline. suurepäraselt on õnnestunud tekitada õige meeleolu (ikkagi gootika!). kohati (eriti lõpus) hakkas isegi häirima, et "actionit" on liiga palju - langes pisut meeleolust välja. lugeda tasub igal juhul. taustaks võiks valida kuulamiseks midagi gootikast, aga suhteliselt rahulikumat...
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Hiljuti "Kaleidoskoobi" läbilugenuna olid mu ootused "Kurja" suhtes eriti kõrged. Ikkagi Bradbury ja puha. Ning seda suurem oli pettumus. The bigger they are, the harder they fall...

Juba proloog tekitas halba eelaimdust: vihjed kooliaastale, kolmeteistkümneaastastele poistele, kellel "juba võbeleb ees neljateistkümnes" ja kes "kasvavad üleöö suureks". Esimene peatükk kinnitas kõige kurvemat - peategelased on lapsed. Ma pole kunagi suutnud ega vist saagi suutma võtta tõsiselt tekst, kus põhirõhk on alaealiste tegemistel. Nende hirmud on naeruväärsed, nende mured mulle kauged. Eriti aga siis, kui neile poogitakse külge äärmiselt ebausutavaid kujutelmi ja kartusi. Ma pole veel nii vana, et mitte mäletada, mida mina ja mu eakaaslased nimetet vanuses põdesid.

Bradbury raamat esindab aga veel seda kõige-kõige nigelamat varianti, kus kirjanik üritab püüdlikult näha toimuvat läbi lapse silmade, aga välja kukub nii nagu mõtleks kolmeteistkümneaastane inimesehakatis eriti targa täiskasvanuna. Täiskasvanuna, kes on lugenud läbi sadu raamatuid ja võtnud oma mõtete sõnastamisel täielikult omaks kirjandusliku kõrgstiili nii, et kõik tema mõtted on üksainus suur literatuuritsemine. Näiteks lk. 36:

"Mõnikord hilja öösiti oli Will kuulnud - kui sageli? - ootamatut rongivilet une serval, abitut, üksildast ja kauget, ükskõik kui lähedalt see ka ei kostnud./---/Jah, nemad panevadki mind nutma - nad lähevad itta ja lähevad läände, need rongid, kadudes kaugusesse, upuvad nad linnadest põgeneva une sügavustesse. Need rongid ja nende kaeblevad hüüded olid kusagil jaamade vahel igaveseks kaotsi läinud, enam mitte mäletades, kus nad olid olnud, oskamata arvata, kuhu peaksid minema, saates oma viimaseid kahvatuid hingetõmbeid silmapiiri taha ja kadudes./---/Sellesse olid koondatud kogu eluaja viled kõikide magavate aastate kõikidest öödest: kuu poole igatsevate koerte ulg, jaanuarikuise tuule imbumine läbi eeskoja seina, mis paneb vere soontes tarduma/---/" jne.jne. Kas ma pean uskuma, et niimoodi sõnastab üks toimeks teismeline oma mõtteid? Psühholoogiline ebausutavus on "Kurjas" viidud niivõrd teravaks (kui see on olnud taotluslik, siis mis võiks olla selle mõte?), et karju appi. See ebausutavus laieneb enamikule inimestevahelistele suhetele, mida raamatus kirjeldet.

Teine asi, mida tekstist palju leiab, on sõnavaht. Autor on tahtnud iga eseme, nähtuse või tegevuse ilmestada mingi värvika võrdlusega, aga kahjuks pingutab üle. Ei jaksanud kaasa elada sellistele passaazhidele nagu: "Koidikul veeres üle kivise taeva sädemeid pildudes ja möirates tormi hiigelvanker. Vihm langes vaikselt linna katusele, valgus naeru kihistades välja vihmaveetorudest ja kõneles kummalisi maa-aluseid keeli akende all, mille taga Jim ja Will püüdsid leida sobivat unenägu, valisid üht ja teist, passitasid kolmandat, kuid leidsid, et kõik need on välja lõigatud samast tumedast, kõdunenud kangast". Rääkimata sellest, et suur osa romaani tekstist ainult sellistest võrdlustest koosnebki, on enamik neist ka ebaloogilised ning seostamatud.

Ja siis veel see lõpp...Nii hale,, nii ilus, nii pateetiline, nii õnnelik! Ah, kuidas ma vihkan happy endisid ja moraalilugemisi!!!

Nigel kolm ainult selle eest, et autor valdab ortograafiat ja süntaksi. Viie paneksin ainult järelsõnale.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Mind hämmastas samuti see, et poolte tegelaste edasise saatuse kohta mitte midagi ei öeldud, kõik jäi kuidagi pooleli. Kuid väikseid puudusi on ju paljudel lugudel, ilma et tulemus kokkuvõttes väga palju kannataks. Mulle meeldis ja seega hindeks viis.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Olin küll varem lugenud ta novelle, kuid miks teda Suure Sügise Kirjanikuks kutsuti, ei teadnud. Nüüd tean.Raamatu peategelasteks on kaks poissi: Will ja Jim -- mõlemad kümneaastased. Kirjanik on kuidagi eriliselt neid lahti kirjutanud. Teevad nad kõike koos, instinktidki sarnased, kuid mõttemaailm ja unistused siiski on mõlemal erinevad. Kirjanik annab ka võimaluse valida, kumma rolli lugeja võiks minna. Valisin Willi nagu arvan, et enamus lugejaid teeksid.Üks ebardite karneval tuleb linna, enne teda aga üks piksevarraste müüja, kes hoiatab poisse Kurja Tuleku eest. ”Pöial sügeleb kui hull, vist on kuri tulekul,” kirjutas kuskil Shakespeare. Poistel küll pöidlad ei sügelenud, kuid tegemist põgenemise ja muu tormaisega oli neil küll.Raamat räägib küll ühe seiklusrikka seikluse sügisöil, kuid ridade vahele on peidetud tükike Bradbury filosoofiastki. See kuidas ta paneb Willi isa mõtlema elu üle järele on lausa nauditav. Räägib ta peatumatust Ajast, Unistustest ja Headest Inimestest. Tegemist on sissepoole elava inimesega, kelle peamiseks elupaigaks on raamatukogu ning tegevuseks kas lugemine või monoloogide pidamine luitunud raamatukogu seintele. Poisid saavad osaks vaid ühest monoloogi-õhtust. Väga kinnitav oli mõttetera Headest Inimestest. Et see kuidas keegi välja paistab või käitub, ei pruugi üldse rääkida inimese tegelikust olemusest. Hea Inimene on Bradbury arvates see, kes hoidub kiusatustest, võtab endale pidevalt mõne koorma kanda – olgu see siis üks koogitükk või koolist puudumata jätmine. Midagi imelikku on selles raamatus -- iga lehekülg meenutas end justkui oleks neid ridu juba varem lugenud. Võib-olla tekkis teatav nostalgiagi neid sõnu hoomata. Lõppes raamat suure sügisöise jooksuga, naeru ja kilkamisega. ”Naer on ainus Hea Inimese relv,” väitis Willi isa ja seda tõemeeli...Hüva raamat, enim soovitan Sügisel-sündinuil lugeda. Minupoolne kiitus ka Raamatu toimetajale -- s.t. jyrkale.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Lugedes ülalkirjutet kommentaare tean nüüd kellele see raamat oli mõeldud. Mina seda igatahes lõpetada ei suutnud. Ebaloogiline, ülepingutatud jutuga (mis paneb lugu farsina mõjuma), palju asjatut sõnavahtu, segane ja kohutavalt igav.
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Nujah. Küsimus jääb. Miks Bradbury ei taha leppida lühivormidega? Meeleolu: tsirkus, Twin Freaks-show, USA kolmekümnendail, lapsepõlv, kõike nagu on, aga meelde ei jää suurt midagi. Siiski on tegemist väga hea kirjanikuga.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Eriline meeldiv lugu, mis juba mõnda aega tagasi läbi loetud, kuid paistab, et unustatud kommenteerida, kuigi olin täiesti kindel, et ka minu hinne sel on. Esimene kokkupuude Bardburyga kusjuures.

Algus tundus natuke igav - tuli mingi tüüp ja üritas poistele mingeid asjakesi maha ärida. Eriti lugema kah ei ässitand, kuid vaikselt tempo ja huvi tõusid, kui linna saabus tsirkus. Kusjuures Võililleveini lugedes tuli see natuke meelde. Mitte kui sama kirjaniku tõttu, vaid jällegi toimus tegevus väikelinnas ja tundus, et II maailmasõja aegadel, kuigi ega kindel pole, kuna ei oska eriti nõnda väikestel perioodidel vahet teha. Ja eks see ole kah parajalt subjektiivne arvamus.

Kuna meeldis enam, kui Võilillevein saab ka kõrgema hinde, kuna ei jaga mitmete arvamust, mis Võililleveini ülistavad ja seda pettumuseks peavad. Põnev, kohati õõvastav, kuid samas tundub kuidagi hubane oma linna ja kodude kirjeldustega.
Teksti loeti eesti keeles
Marko Kivimäe

Ütlen kohe ära, et kuigi ülalpool on juttu "õudukast" siis see on tegelikult äärmiselt mitmetahuline romaan, mõnes kohas nimetatakse seda ka süngetooniliseks linnafantaasiaks. Minu arvates on see aga hoopis äärmiselt  kaunis, poeetiline ja nõtke keelega raamat. Ütleks lausa, et see raamat on mu silmis üks parimaid luuleraamatuid. Samamoodi sõnades vastuoluline väljend nagu see, et Master's Hammer'i esikalbum "Ritual" on esimene norra black metal album, kuigi bänd oli pärit Tšehhoslovakkiast. Mõned asjad on lihtsalt nagu on.
 
Ma pole küll Bradbury "Võililleveini" lugenud aga erinevate arvustajate tonaalsus on sama. "Vist on kuri tulekul" räägib kahest noorest linnapoisist ning külla tulnud tsirkusest. Taust on igihaljas hea ja kurja võitlus (kusjuures "head" on suveinimesed ja "pahad" sügisinimesed), kus tsirkus on täis igasuguseid veidraid tüüpe. Tsirkus hakkab vaikselt uinuva linnakese elu mõjutama, mida edasi seda rohkem kerib raamat end lahti ning tegevus läheb hoogsamaks. Samas on väga keeruline ütelda, et millest nüüd raamat täpselt räägib kuna üks oluline allteema on hoopis ühe peategelase isa, läbi kelle koorub välja Bradbury enda filosoofia. Isa mõtiskleb elu üle, räägib Ajast, Unistustest ja Headest Inimestest. Tegu on pesuehtsa introverdiga, kelle sisemaailm on tegelikult äärmiselt varjundirikas kui ta ainult rääkima saada.
 
Õudne, jah raamat seda vahel on. Aga see pole mitte kuidagi pidi tavaline hirmukas, pigem ongi kõik segatud äärmiselt kaunikõnalise jutustamisviisiga. See muudab ühtepidi teinekord olukorra hoopis võikamaks või siis segasemaks, võta nüüd kinni.
 
Kui rääkida täpsemalt keelelisest poolest siis raamat võib kohe alguses ulmepuristi ära ehmatada - kuna olgugi, et tegevust jagub siis on väljendusviis äärmiselt... tavatu. Näiteks: "Kõrvalmajas tõusis Jim samuti istuma nagu peegelpilt. Miljoni miili kaugusel hakkas leierkast mängima nii kurvalt, nagu leinaks ta iseennast."
 
Või:
 
"Ma arvan, et juurdlemine selle üle, kuidas olla hea, võib mõnel öösel seinad pragunema panna."
 
Puhas nauding!
 
Jube raske on sellest raamatust rääkida, seda peab lihtsalt lugema. 
 
Raamatule on kirjutanud äärmiselt põhjaliku järelsõna Jüri Kallas, müts maha ja kraaps.
 
Veel üks stiilinäide:
--------
"Kell kolm öösel, mõtles Charles Halloway oma voodiäärel istudes. Miks tuli rong just sel kellaajal? 
 
Sellepärast, mõtles ta, et see on eriline kellaaeg. Naised ei ärka sel kellaajal kunagi üles, eks ju? Nad magavad lapseund. Aga keskealised mehed? Nemad tunnevad seda kellaaega hästi. Jumal küll, kesköö pole sugugi paha, sa ärkad üles ja uinud uuesti. Üks ja kaks pole sugugi paha, sa vähkred veidi, kuid uinud uuesti. Kell viis või kuus hommikul on lootust, sest koidik on juba silmapiiri taga. Aga kell kolm, issand hoidku, kell kolm! Arstid ütlevad, et keha on siis madalseisus. Hing on läinud välja. Veri voolab aeglaselt. Sa oled surmale peaaegu sama lähedal kui suremise hetkel. Uni on tükike surma, aga hommikune kell, millele päranisilmi otsa vaadatakse, on elus surm! Sa näed lahtiste silmadega und. Jumal küll, kui jätkuks jõudu üles tõusta, võiksid sa need pooluned jämedate haavlitega maha lasta! Aga ei, sa lamad purukuiva voodipõhja külge naelutatuna. Kuu veereb mööda, et oma idioodinäoga sulle otsa jõllitada. Päikeseloojakust on hulk aega mööda läinud, koiduni on veel kauem oodata, niisiis arvad sa kokku kõik lollused, mis oled elus teinud, armsad väikesed rumalused, mida on teinud inimesed, keda sa kord nii hästi tundsid ja kes nüüd on nii väga surnud. .. Ja kas polegi tõsi, nagu ta kusagilt oli lugenud, et haiglates sureb just öösel kell kolm rohkem inimesi kui ükskõik millisel muul ajal...? "
(lk 41)
--------
 
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Something Wicked This Way Comes" on ulme kuldajastu autorite hulgast mulle kõige südamelähedasema Ray Bradbury üks väheseid romaane. Seda võiks nimetada ühelt poolt süngeks fantaasialooks või isegi õuduslooks - teiselt poolt aga noortele suunatud jutustuseks või isegi poistekaks.
 
Selles loos saabub 20. sajandi algusaastate Ameerika väikelinna rändtsirkus - mille juures märkavad kaks kohalikku varateismelist poissi midagi seletamatult kõhedat. Ka on sügis juba käes ja halloweeni-õhtu peagi saabumas. Poisid, Will Halloway ja Jim Nightshade otsustavad asja uurida.
 
Kuid öösel, kui nad tsirkusetelkide juurde hiilivad, näevad need välja hoopis teistsugused kui päevavalguses. Lisaks tavalistele atraktsioonidele on tsirkuses suurel hulgal erinevaid friike ning kõigist hullemad on omanikud - punapäine hiiglane härra Cooger ja üleni tätoveeritud härra Dark.
 
Ma märkisin küll alguses, et seda lugu võib kutsuda noortekaks või isegi poistekaks, kuid kuigi nimeliselt on peategelasteks Will ja Jim, on raamatu tõeliseks südameks hoopis Willi ja tema isa suhe. Kõigest muust rohkem ongi see ehk poja-ja-isa lugu, ning sellisena üsna harukordne pealegi.
 
Ma arvan, et seda raamatut olen ma lugenud kümneid kordi (seekord esimest korda originaalkeeles). Ideaalis soovitaks lihtsalt, et seda võiks lugeda korra noorena (umbes Willi/Jimi vanusena) ning siis uuesti vanana (kui mitte päris Willi isa Charles'i vanusena, siis vähemalt sinnapoole).
 
Mul on ainult kahju sellest, et nagu Jim on tumedam peegelpilt Willist, siis samasugune peegeldus on Jimi ema Willi isaga võrreldes, kuid teda on raamatus väga vähe. Üheksas peatükk näiteks, mis on ainult Jimile ja tema emale pühendatud on oma lühidusest hoolimata kohutavalt võimas.
 
Kui midagi veel mainida, siis kõige tugevamad on raamatu esimesed umbes neli viiendikku, kus karnevali tume jõud tundub olevat täiesti võitmatu. Kuidas saakski üldse võidelda kellegagi, kes kontrollib nii elu kui ka surma? Kui lahendus on lõpuks olemas, siis võtab see natuke nagu rõhu ära.
 
Samas on lahendus siiski väga hea ja täpselt vastavuses muinasjutuliste sümbolitega, mida kõik teavad. Kurjusel on selle järgi ainult see jõud, mis sa talle ise annad ning ei ahvatleda ega hirmutada ei ole võimalik kedagi, kes sulle selle peale ainult näkku naerab.
 
Lõpuks ei saa mainimata jätta Bradbury luulelist stiili, mille ta on siin üsna maksimumi välja võtnud. Kui Bradbury ilmselt kuulsaim romaan "451 Fahrenheiti" on intellektuaalne, siis "Vist on kuri tulekul" on läbinisti emotsionaalne. Vahest seetõttu meeldibki just viimane mulle seetõttu rohkem.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Siim Espenberg

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles