Kasutajainfo

Arthur C. Clarke

16.12.1917–19.03.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

Childhood`s End

(romaan aastast 1953)

eesti keeles: «Lapsepõlve lõpp»
Tartu «Elmatar» 1999 (Tempus fugit)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
26
19
5
1
0
Keskmine hinne
4.373
Arvustused (51)

Ilmselt Arthur C. Clarke`i parim romaan.

Soovitan soojalt kõigile. Olemuselt üsna kummalise meeleoluga raamat. Kuulub sinna Arthur C. Clarke`i filosoofilise kõrgpilotaazi hulka.

Mulle kui inimesele oli ajuti üsna vastik lugeda lõike, kus selgub, et inimene oma praegusel füüsilisel kujul on vaid mingi algetapp. Aga autori veendumus ning teostuse efektsus lõid ka minu kummuli. Selline mõnus tõsiteadusliku loogikaga kirjutatud filosoofilis-müstiline põnevusromaan.

Ühel päeval saabuvad Maale hiiglaslikud võõrad kosmoselaevad ning iga suurema pealinna kohale jääb üks selline õhku rippuma...

Romaan on selle, ühe efektseima ulmelise kujundi suurim propagandist: ilmselt võtsid teleseriaali «V» tegijad selle just Clarke`ilt ning siis «Iseseisvuspäeva» tegijad omakorda neilt. Tõtt-öelda arvasin ma tükk aega, et Arthur C. Clarke ongi selle kujundi väljamõtleja... aga kirjanik ise tunnistab, et sai selle Theodore Sturgeoni jutust «The Sky Was Full Of Ships» (1947).

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Ma ei pea raamatut küll teab mis tippsaavutuseks, pisut kuiv ja kandiline teostus, ent mõjuda suudab ta küll.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatus kirjeldatu võib meeldida või mitte meeldida, ACC-le omaselt algupärane, julge ja meistriteos on ta ikkagi. "4" on võib-olla ebaõiglane, sest ei ole lihtne haarata jutustusse väga pikka ajavahemikku, ilma et süzee kohati rabedaks muutuks. Aga ega raamat ei meeldinud küll. Kõigepealt, nagu ka paljud teised ACC romaanid, põhineb ta mitte millegagi põhjendataval eelarvamusel, et teised mõistuslikud olendid on tingimusteta "head" (kuigi inimeste puhul see ju ilmselt ei kehti). Teiseks ei ole tema positiivsetena mõeldud tegelastes väärikust ja enesest lugupidamist. Lugesin teost ammu, ainsana on meeles - ACC poolt lootusetu reaktsionäärina mõeldud - pime mees, kes julges kosmosest tulnud kutsumata valitsejatele vastupanu osutada.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle ei meeldinud. Oli sünge, lootusetu ja väljapääsuta. Nurkasurutud. Et see lapsepõlv iial ei lõppeks.....
Teksti loeti inglise keeles

Seekord 100% Jyrkaga nõus. Just selline ulme, millepärast (muidugi mitte ainult) ise ulmesõber olen: püüab leida seletusi küsimusele, kes me oleme, kust tuleme, ja kas sellel kõigel ka mingi mõte on. Või on kõik üx tyhi töö ja vaimunärimine? .hr. Miller. Aga Clarke ju ei ütelnud, et teised on ilmtingimata head. Nad on tehniliselt ja sotsiaalselt kaugemale arenenud küll, aga head... See saatana väljanägemisega tegelaste tsivilisatsioon oli ju ainult vahendaja. Nende kohta, kes asja juhivad annab Clarke ainult väga uduseid viiteid. Me ei saa teada nende motiividest ega millestki muust peale selle aimduse, et ka ka nemad millegi (kellegi) poolt juhitud on.Ah jaa: Kes korraldas SUURE PAUGU? Ja kas ta oli Hea? Katjschaga olen rohkem nõus: ei tahaks küll, et minu eluajal niisugune värk käima läheks, või vähemalt tahax, et oma lapsed selleks momendiks täiskasvanux saaksid (tyypiline lapsevanemlik egoistlik reaktsioon muuseas peale kõige muu). Ja kui sehuke asi juhtuks, oleksin ilmselt nende seas, kes õigeks ajaks sinna saarele koliks ... või mine sa tea? .Teos oleks võinud anda tõuke uue religiooni tekkeks (või on see juba olemas?) aga on vist siiski filosoofiliselt natuke liiga keeruline, et masse haarata. .KOKKU: "Lapsepõlve lõpp" on kindlasti parimate hulgas, mis kunagi loetud ja mitte kitsalt ulmekirjanduse vallas.
Teksti loeti vene keeles

Seoses eestikeelse tõlke ilmumisega sai kõnealune teos jälle läbi loetud ja tõepoolest - lugu ON väga hea. Seekord tekkis mul üks assotsiatsioon, mida ma eelmisel lugemisel ei täheldanud. Nimelt, kogu loo juures võib tõmmata paralleele kristliku maailmalõpu käsitlusega. Või siis new-age jutuga inimkonna üleminemisest kõrgemasse dimensiooni.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Vaevalt et keegi sellisest inimkonna tulevikust eriti vaimustuses on, nagu seda meile ACC ette maalib. Kuid hoolimata tühjast, ebameeldivast tundest, mis peale lugemist hinge pakitsema jääb, pakub loetu ohtralt ainet elu üle järele mõtisklemiseks. Ei nõustu Jürkaga, et asi just tõsiteadusliku loogikaga kirja pandud oleks, pigem vastupidi. Raamatus toimuv on pigem seletus-õigustus sensitiividele, nõidadele, new-agele ja religioonidele. Ning seletatakse asja sellega, et universumis valitseb mingi kõrgem mõistus, mille mõistmiseni inimene ei küüni, küll aga mille osaks ta kunagi saab. Loodetavasti mõistavad inimesed asja siiski ulmena mitte absoluutse tõena. Minu jaoks oli tegu igatahes üsna nauditava ning mitmeplaanilise ulmekaga, mis väärib maksimuhinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb vist nõus olla, et ACC parim romaan, kuigi olen seni vaid kahte eestikeelset lugenud. Siin tundus kõik ühe "viie" väärilise jutu jaoks olemas olevat. Süzhee polnud kulunud, oli piisavalt huvitavaid ja ootamatuid käänakuid, tegelased olid päris inimesed, oli nauditavat fantaasialendu, põnevaid lahendusi ja mis peamine - keel, õigemini keelekasutus oli kirjanduslikult väga heal tasemel. St. polnud lihtsalt stoori üleskirjutus.

Kõige rohkem võlus mind aga loo mastaapsus ja selle tagant välja toodud idee! ACC kirjeldab ilmselt kõige sügavamat ja tõsisemat teemat üldse - inimeksistentsi mõtet ja inimrassi vajadust. Loo lahendus on julge, ütleksin isegi jõhkralt väljakutsuv. Aga ikkagi usutav.

Romaani keskel - kui kirjeldatakse seda uut ja head ilma, ilma kuritegevuse, sõdade ja muu halvata tundus autor noomima liigselt naiivne. Tegelikult paneb lõpp aga sellegi kenasti paika - mingit ülemäärast naiivsust loos pole, kõik eksisteerib oma loogilises süsteemis.
Teksti loeti eesti keeles

90-ndate algul proovisin lugeda venekeelset "Lapsepõlve lõppu". Jõudsin Ruperti peo keskkohta, kui jätsin pooleli. Ainukeseks helgeks ideeks näis olevat Ülemvalitsejate välimus. Üsna tuim tekst.

Nüüd võtsin julguse kokku ja lugesin raamatu lõpuni (seekord eesti keeles). Teose teine pool oli hoopis parem. Clarke`i romaanid pole mus kunagi vaimustust äratanud. Ka seda ei paigutaks ma esimese saja soosikromaani hulka. Aga hinde 4 teenib ideede pärast auga ära.
Teksti loeti eesti keeles

Veider, kuid ebameeldiv oli see Clarke`i kujutelm inimkonna saatusest. Võib-olla olin oma ootused üles kruvinud, lugedes eelnevalt "Childhoodi" arvustusi... igatahes pärast raamatu lugemist ei suutnud ma aru saada, kust otsast tegu ehk-isegi-parima-Clarke`i-teosega on.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis vastupidiselt mõnes eelnevas arvustuses avaldatule pole sugugi sünge ega masendav: kõik oleneb lähenemisest. Muutused inimkonna arengus, unistustes ja soovides ei ole ACC-l siin sugugi esiplaanil. Läbivaks ideeks on ikkagi usk edasiminekusse ja selle võimaluse tunnetamine. The show must go on - kas siis inimestega või siis ka inimesteta. Viga oleks raamatu lugemisel aluseks võtta mingi inimkonna pseudoväärikus ja "oma" asjade status quo säilitamine. Tuleb mõista, et on protsesse milles meie võimalused kaasa rääkida on mõõtmatult tühised, sebigu me kohapeal palju tahame. Ilmselt just see lähenemisnurk ongi jaganud praegused arvustajad siin, BAAS-i veergudel kahte lehte: ühed, kes lähenevad kirja pandule üksiku so inimese ja tema mina seisukohast ning teised, kes püüavad vaadelda asju tervikuna, süsteemselt, kus otsene rõhuasetus ja keskpunkt puuduvad.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin teost vene keeles ja kymme aastat tagasi. Tundus ilgelt cool. Nyyd kymme aastat hiljem, olles ise lapsevanem, lugesin eesti keeles yle ja siis tuli hirm peale. Inimese lõpp praegusel kujul. Ja sihukesed pehmelt öeldes õõvastavad vahendajad kõrgemale tasemele minekuks. Ma ei tea miks, aga meeleolu tuletas nagu pisut Bradbury Marsi kroonikaid meelde. Ilma happy end`ita, kus mingi suguvõsa võtab kätte ja jääb kõige kiuste hingitsema. Tunduvalt syngem ja hirmsam, kui suurem osa horrorist, mida ma lugenud olen. Järjekordselt yx häbematult hea romaan.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma ei ütleks, et tegu oli kohutavalt sünge teosega. Küll oli ta mõtlemapanev. Sest tekitab tunde, et kas sellel, mida me siin Maa peal teeme, omab tegelikult mingit väärtust? Või on kõik lihtsalt eelmäng millelegi suurele,palju võimsamale, kui inimmõistus seda iial haarata suudab. Võib-olla toimuva suurus ning arusaamatus ongi see, mis paljudele teevad sellisest Homo sapiens sapiens liigi tulevikust ühe hirmsaima võimalikest. Minu jaoks mitte. Mulle küll ei meeldi see idee Ülimast Mõistusest, kuid... Me keegi ei tea, mis on ja mis tuleb. Meie teadmised on piiratud ning mul on vaid soov, et see teadmiste laienemine ei alga veel minu eluajal. Tahan ise avastada ning maailmas uut leida!
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole ta midagi sünge ja masendav, nagu ta mõnele paistab tunduvat. Seda raamatut võb mõnes mõttes pigem optimistlikuks pidada, kuna ta annab mõista, et inimkonnast võib veel midagi asja saada... Igal juhul oleks tore, kui inimesed oma pisikestest poliitilistest/kultuurilistest/religioossetest eelarvamustest üle saaksid ja natukenegi edasi areneksid. Igal juhul viievääriline raamat, kuigi inimkond võiks seal natuke teistmoodi areneda.
Teksti loeti eesti keeles

  Millegi olemasoleva lõpp ei ole kunagi meeldiv, kui see ka su enda olemaolu puudutab. Raamat on hea, aga jätab jah, mingi kripeldava tunde peale läbilugemist. Kellel jätab, kellel mitte ja põhjus igalühel kindlasti erinev. Endal jäi selline tunne mitte inimkonna lõpu pärast vaid ülejäänud inimkonna passiivse alistumise pärast. Ja segaseks jäi laste mittesaamise seletus. Mingi psühholoogiline värk...? Kas näiteks 16 aastased kaotasid tõesti huvi seksi vastu nii lihtsalt? Segane igaljuhul.
Teksti loeti eesti keeles

T6en2oliselt on see esimene ingliskeelne ulmeraamat, mis mulle pihku puuus, seega peab talle t2nus6nu 1tlema asjade eest, mis teosesse 1ldse ei puutu. Ideelt on raamat hea, teostusega on juba lugu kahtlasem. Kas l6pp saab ikka sedasi tulla? Aga kloonimine? Aga need, kes vanusepiiri 1letanud? Ja... ja veel mitu setukalist aga sinna otsa. Ohjah, ja tegelaste k2itumine oli ka suhteliselt konarlik, kuigi see Clarke teostest ehk Kuutolmu languse k6rval k6ige rohkem just sellele n2htusele p1hendatud. V6rdlus Iseseisvusp2evaga tuli k1ll ette jah, sealsete laevade kujundus n2is olevat t2pselt 1he selle raamatu ingliskeelse v2ljaande kaanelt maha v6etud olevat.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kui ma esimese hooga sellele raamatule arvustust kirjutama hakkasin, siis ei meenunudki mulle selle sisu ja pidin tuge otsima eelkirjutajatelt. Ja seda kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis mitte sisu vaid kirjutamisviisi pärast. Clarki ideed on head aga kirjutab ta kuidagi puiselt. Seepärast ma nad läbi loen - uus ja huvitav, aga raske on ennast läbi vedada ja hiljem üle lugema ei kutsu. Ja tegevust on tema romaanides, ka selles, minu jaoks vist veidi vähe. Aga lugemata ka ei jäta. Vist ikka veidi meeldib siis.
Teksti loeti eesti keeles

viimase viie aasta parim raamat! a.c.c. on kummaline kirjanik ja ka tema raamatud on kummalised, mõnele ehk võõradki... a.c.c. teostes seguneb seiklus filosoofiaga, teaduse ja tehnika võidukäik müstikaga, usk inimkonna võimetesse arusaamisega sama inimkonna küündimatusest, jne. jne. sama lugu on ka selle raamatuga siin. ei taha hakata kedagi ülivõrretega vaevama - lugege ise, kes seda veel teinud ei ole! a.c.c. on igal juhul kirjanik, keda võib kasutada ulmekirjaniku tõelise headuse etalonina ja see siin on kahtlemata raamat, mis suudab anda aimu a.c.c. suurusest.
Teksti loeti eesti keeles

Vat nende "Tempus fugit" sarja raamatutegakipub mul olema nii , et oma välimuselt ( pean silmas koledaid kaanekujundusi) nad ennast lugema ei kutsu , aga kui julgus kokku võtta ja raamat avada siis ikka naljalt käest ei pane. Täpselt sama lugu ka selle teosega. Noh - igatahes on hea vahel mõelda selle peale , et inimesed eluvormina pole mingi A ja O.
Teksti loeti eesti keeles

Clarke on kahtlemata üks mu lemmikutest ulmevallas ja üldse ka. Mulle meeldib ta just eelkõige seetõttu, et ta EI OLE sünge, seda eelkõige igasuguste kosmosesõdade, tapmiste ja muude õudukate puudumise tõttu. Tema teostes on alati mingi imeline rahu, hoolimata sellest, et ta üsnagi kurjakuulutavalt vihjab, et on olemas veel Keegi, keegi meist palju võimsam ja kõrgem. Kuid ühtlasi annab ta ka mõista, et see Keegi pole hoolimatu mängija, kes teeb inimkonnaga, mida soovib, vaid inimkond on tema jaoks äärmiselt oluline lüli. Mitte indiviid pole tema jaoks tähtis, vaid inimkond tervikuna. Just see tervik mängib olulist rolli ülima eesmärgi saavutamisel ja see peaks meid panema uhkust tundma eneste üle, aga ainult siis, kui me võtame õppust sellest ideest - me oleme väärtuslikud just KOOS tegutsedes, mitte üksteist maha nottides, varastades, valetades...
Teksti loeti eesti keeles

Masendav. Kas me siis polegi täiuslikud? Noh, arenguruumi on alati, aga niiiii hull see asi vast ka ei ole...
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti autori üks õnnestunumaid romaane, nii vähe kui neid tal ka tegelikult on. Päris parimaks ma ise seda ei pea, kuid raamatu eestindamine oli muidugi hädavajalik. Paneksin romaanile kindlasti "viie", kui lõpp oleks vähem radikaalne; allergia selliste lõppude suhtes on arusaadavalt mu isiklik traagika, kuid ega sinna suurt midagi parata kah ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on väga sisukas. Olles sedavõrd mitmekihiline on teda võimalik iga lugemiskorraga uuesti avastada. Mulle endale teose lõpplahendus ei meeldinud, ent kui töö on meisterlikult kirjutatud, pole mõtet viriseda. Hindeks on loomulikult 5 plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt niipalju, et minu ajas see raamat ikka tõsiselt karvaseks! See, et inimkond hukkub on minu jaoks ikka väga valus teema - ei ole me selle ju tegelikult kunagi kaugel olnud...

Aga raamat ise on hea, hästi kirjutatud. Esimene kord kui lugesin, siis ei pannud enne käest, kui läbi oli.

Teksti loeti eesti keeles

jah, ei saa minagi aru mida on yhist arthur c. clarke`l ja filosoofilisel kõrgpilotaazhil... ideed on tal ju tavaliselt head, aga ega ta nyyd eriline jutuvestja kyll ei ole. Linn ja Tähed meeldis selles mõttes rohkem et filosoofilist kõrgpilotaazhi oli vähem, ja jutt jooksis kuidagi soravamalt ja oli mõnusamalt loetav. mis see ulmekirjandus muud ikka on kui yks seiklusjuttude zhanr?? muidu tahtsin kolme panna, aga kuna visioon oli suhteliselt hingemattev, siis sai 4.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesil u aasta tagasi, aga isegi ei mäleta täpselt mis seal oli, igatahes vist ei köitnud, et meelde oleks jäänud ja see paneb mõtlema. Olen nüüd lugenud teisi arvustusi ja arvan et peaks uuesti lugema, ehk siis annan marema hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan, et ei ole kunagi kuulunud Clarke`i kui romaanikirjaniku eriliste austajate hulka. Mehel on küll rida suurepäraseid lühijutte, kuid tema pikemad asjad on minu jaoks tapvalt tehnitsistlikud, kuivad, väheeksootilised, Maa-lähedase lähituleviku külge ahistatud.

"Lapsepõlve lõpp" on mõnes mõttes erandlik, kuigi üsna mitmest aspektist ka mitte. Siiski on see mulle seniloetud Clarke`i romaanidest kõige sümpaatsem, eelkõige tänu oma nö. avaramale mõõtmele. Mastaapne tulevikuvisioon igatahes, ühtaegu inimliku piiratuse ja inimvõimete piirituse apoteoos. "Nelja" pälvib see vaid puhtsubjektiivsel põhjusel - romaani lõpplahendus tekitas minus kui omasajastus ja selle väärtushinnangutes vastikult kinni istuvas inimeses lihtsalt ebameeldiva tunde. Kirjaniku fantaasiat reaalsusse projitseerides - ei suudaks küll kuidagi siiralt vaimustuda totaalselt alienlike järelpõlvede tähelennust kuhugi aegruumi teise otsa, kui minu vana hea Emake Maa selle tagajärjel tükkideks laguneb nagu kõdunenud pähkel...

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Põnev ja ühtlasi kurb raamat meie suurusest ja saatusest kõiksuse mastaapides. Olen alati imetlenud ACC oskust jutustada n-ö jumala positsioonist. Enamasti kaldub ühe või teise autori sümpaatia kas siis minategelase või peategelase poole, kuid käsolev teos mõjub kui neutraalne kroonika. Mõned peategelased vilksavad teosest läbi, kuid erilisele sümpaatiale nad ei pretendeeri.

Teosest ohkub New Age´likku maailmakäsitlust. Tõsi, mitte küll otseselt, nagu meie seda teame, küll on aga finaalne hoiak selline: Inimese areng lõpeb uhkelt - olla rakuke jumalast (Ülemmõistusest), kus igasugune individuaalsus suubub kollekstiivseks... ma ei teagi... substantsiks (?)

Kui Universumil (või kuidas iganes seda nimetada) ongi mingi plaan ja inimesed on osa sellest, siis kahtlemata loodame oma inimlikus suurusehulluses, et see plaan seab meid kuidagi auväärsemale positsioonile, kui seda kirjeldab Clarke´i fantaasia.

Teksti loeti eesti keeles

Ma pigem ei nimetaks Clarke’i loo ülesehitust New Ageilikuks vaid hoopis gnostitsistlikuks. Aioonide (Suur Pauk) alguses toimunud/tekkinud emanatsioonid (galaktikad, tähed) liiguvad järjest eemale oma keskmest (Jumalast/Abraxasest/vms) ja koos nendega ka olendid, kes on selle eemaldumise käigus tekkinud või loodud – näiteks – demiurgi poolt. Teatud aja jooksul suubub kõik aga algusesse tagasi (tihtipeale võttes abi ja õpetust teiste kõrgemate olendite poolt). Füüsilised kehad, kui kaduv vorm, jäetakse muidugi maha ning täiusesse jõuab vaid surematu hing või selle osa, mis on veel säilitanud oma jumaliku olemuse.

Nii saab seda teost pidada üsna heaks mõistujutuks igavese ringkäigu teemadel. Aga nagu tänapäeval kombeks, ei rüütata oma ideid enam religioossesse kostüümi vaid esitatakse nn demütologiseeritud kujul. St kujul, mis on tänapäeva lugeja jaoks palju mõistetavam kui oleks olnud mingi 2. sajandi tekst, mis kubiseb kummalistest terminitest ning ekstaatilistest aruteludest.

Seetõttu ei saa antud teost algupäraseks kuulutada. Küll aga väga heaks. Ja kindlasti kirjutatakse selliseid lugusid tulevikus veel, kuid siis juba sellele ajastule mõistetavas keeles, sest selleks hetkeks on Clarke’i üllitis muutunud samasuguseks arhailiseks visiooniks nagu varakristliku aja gnostikute inspiratsioonipuhangudki. – Ehh, kas läksin nüüd väga rappa?

Teksti loeti inglise keeles

On ta nüüd new age`lik või gnostitsistlik müstika, ei suuda hinnata. Minu jaoks seal mingit alustugesid raputavat filosoofiat küll polnud. Raamat mõjus pigem emotsioonidele. Kurb hakkas nende vahendajate pärast, kes küll saavad peaaegu pihta, aga ainult peaaegu. Ehkki tegelikult, kui ikka ei tea, siis ei tea ka tahta. Vahest see ülimõistusesse ühinemine polegi asi, mida igatseda. Teisest küljest, läbi suremise saame selle ehk kõik teada:).Lugeda sai ja emotsioone tekkis. Võibolla u.10-15 aastat tagasi(muidugi minu isiklikul eluskaalal) oleks võimsamalt mõjunud.
Teksti loeti eesti keeles

Hindeks pandud 4 on saadud kahest osahindest: miinusega kolm selle osa eest mis jutustab ajast kui Ülemvalitsejate lõppeesmärk ei olnud veel selge ja miinusega viisteise osa eest.

Esimese osa juures ei meeldinud mulle põrmugi selle poliitiline naiivsus. Kes tänapäeval vähegi rahvusvahelisi uudiseid jälgib, sellel on ikka väga raske uskuda etisegi kõrgema tasemega võõrtsivilisatsiooni saabumine võiks ühe inimpõlve jooksul kogu sellele nääklemisele lõpu teha. Et mõõgad taotatakse atradeks japäevapealt saabub üleüldine õitseng. Lugedes meenus, kuidas meile, oktoobrilastele, koolis õpetati, milline saab olema elu kommunismis. Kuna kommunismiülesehitamisega läks nii nagu läks, on täna raske sellistesse tekstidesse muigeta suhtuda.

Õnneks ei jää see utoopia teose lõpuni kestma. Romaani teist poolt võib ehk tõesti nimetada üheks paremaks Clarke`i romaani teiseks pooleks. Clarke`i kujutatudmaailmalõpu idee võib kellelegi meeldida või mitte, aga kirja pandud on see igatahes hästi.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ajan seda raamatu sisu millegi pärast kogu aeg segi Ray Bradbury raamatuga "Vist on kuri tulekul". Ma ei tea isegi miks, sest sisud on ju täiesti erinevad! Aga arvatavasti selle tõttu, et selle raamatu pealkiri on ju "Lapsepõlve lõpp" ja "Vist on kuri tulekul" sisu(kaks noort poisikest on peategelaseks ja nad peavad võitu saama värdjalikust tsirkusest) meenutab rohkem "Lapsepõlve lõpu" pealkirja! Aga, kui natuke mälu pingutan, tuleb meelde, et tegevus oli ju täiesti teistsugune! :o

Aga nüüd "Lapsepõlve lõpu" kohta. Mulle meeldis see, et neid tulnukaid kirjeldati, kui inimeste nägemust kuradist! Selline kraam on lahe!

Teksti loeti eesti keeles

Einojah, romaan saab minult kõrgeima hinde, selles pole kahtlust. Kuid ma pole siiani mõistnud, mida ACC selle kirjutamisega tahtis öelda, ja võimalikud on variandid.
A. Ülimalt helge nägemus inimkonna tulevikust -- meie kuulume äravalitute hulka ja meie päralt on ... universum.
B. Nägemus inimkonnast kui ahjul istuvast Ivanuška-duratšokist, kellele (kui ta ahju mööda kobades kogemata noa on kätte saanud) pannakse kohe saba, tiibade ja sarvedega njanja juurde, et imelaps ometi endale kogemata viga ei teeks, enne kui printsessi (Overmindi) juurde lubatakse.
C. (Tegelikult A teisendus). Kaastunne Ülemvalitsejatele, kes näevad midagi ülevat ja aitavad sellele kaasa, kuid iial selleni ei jõua (see on romaanis ka kõige otsesemalt välja öeldud).
D. Progressorlus või antiprogressorlus, võtke kumbapidi teil tuju parajasti on. Kas kõrgema astme tsivilisatsioon võib suunata madalama astme tsivilisatsiooni arengut? (Vt. ka Vendade vastavaid teoseid). 
Jne., jne. A' eks ta seepärast hea raamat ongi, et ei too kõike sinise lindiga kandikul ette. Pealegi ilmus
4 aastat enne esimest Maa tehiskaaslast,
8 aastat enne inimese esimest kosmoselendu,
16 aastat enne inimese esmakordset astumist teisele taevakehale.
P.S. Kohe saab 50 aastat sellest, kui inimesed esmakordselt pidasid jõule väljaspool Maad. Nii et Ülemvalitsejad on kuidagi hiljaks jäänud, kuid oma käitumisega oleme selle möödunud poolsajandi jooksul neid edukalt asendanud.    
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Childhood's End on ulmelugu tulnukate saabumisest Maale. Lugu algab sellega, kui ühel päeval ilmuvad ilma igasuguse hoiatuseta kõigi Maa suurlinnade kohale tohutud kosmoselaevad ja inimkonnale antakse teada, et omavalitsuse aeg on möödas. Erinevad vastuhaku- või allumatusekatsed jooksevad tulnukate mõõtmatu tehnilise üleoleku ees täielikult liiva.
 
Esimese loo peategelaseks on Rikki Stormgren, ÜRO peasekretär, kes on Ülemvalitsejateks kutsutavate tulnukate (ja nende juhi Karelleni) ainus kontaktisik. Ülemvalitsejate juhtimise all on lahendatud suur hulk maailma majandus-poliitilistest probleemidest ja töötatakse ühendatud Maailmariigi loomise nimel - kuid nad ise ei näita end kunagi. Pärast kohtumist ühe revolutsioonilise rühmitusega aga hakkab Stormgrenil tekkima plaan, kuidas ta võiks Karellenit vähemalt üks kord näost-näkku näha...
 
Rohkem kui viiskümmend aastat pärast esimese loo toimumist on inimkond jõudnud kuldajastusse. Ülemvalitsejate juhtimisel on kõigile Maa peal tagatud täielik heaolu ja vabadus. Siiski on inimestele keelatud kosmoselennud, ainus ühendus tähtedega on Ülemvalitsejate isiklik transport. Kuid pärast ühel peol aset leidnud intsidenti juhtub kaks asja: noor astrofüüsik Jan Rodricks mõtleb välja plaani Ülemvalitsejate koduplaneedile sõitmiseks, Ülemvalitsejad aga võtavad jälgimise alla abielupaari George ja Jean Greggsoni ning nende lapsed...
 
Ma pean ütlema, et ma lugesin seda raamatut pärast tõlke ilmumist väga palju kordi üle, kuid praeguseks on see vähemalt kümme aastat avamata seisnud. Ning on üsna harukordne, et miski, millest on väga head mälestused, on pärast nii pikaajalist seismist tegelikult veel paremaks läinud.
 
Sest tegelikult on see raamat mul meeles olnud pigem väga hea ulmeloona. Seda see ka muidugi on - näiteks osad, mis kirjeldavad tähtedevaheliste kauguste ületamise raskust või seda, millises lõksus Ülemvalitsejad hoolimata kogu oma võimsusest on. Väheoluline pole ka tõdemus, kui igav (ja mõnes mõttes nüristav) võib saavutatud utoopiline heaolu olla.
 
Lõpplahenduses aga avaldub Clarke'i filosoofilisema poole sügavus, mida ma varem nii väga hinnata ei osanud. Huvitaval kombel tuli mul lugedes meelde üks mõte Viivi Luige "Seitsmendast rahukevadest", mis ütles, et laste nägudelt on täiskasvanutel võimalik lugeda märke omaenda hukatusest. Siin loos ilmubki see nii otseselt nagu tulikiri piiblikuningas Belsassari peosaali seinale.
 
Sest suuremas plaanis ongi see eelkõige lugu surmast - mitte üksikisiku vaid põlvkonna surmast. Ühel hetkel surevad alati kõik vanemad ja ainult lapsed on need, kes edasi elavad. Ning nemad valivad oma tee, mis jääb vanematele teadmatuks ja tundmatuks. Clarke'i kirjeldatud lapsepõlve lõpp on miski, mis on alati kestnud ja kestab lõppematult edasi.
 
Kui üldse koguteost kritiseerida, siis esimene kolmandik on pigem eraldiseisev lugu, millel on lõpuga väga vähe pistmist. Kuigi autor selle müsteeriumi oma käeosavusega lõpuks siiski kokku seob, on siiski selge, et alguses tahtis ta lihtsalt kirjutada põnevat lugu Ülemvalitsejatest. Kuid see on pisiasi - üldiselt olen ma rohkem kui kindel, et just seda teost peab lugema Clarke'i parimaks.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles