See on, jah, päris hea raamat. Mitmes aspektis võrreldav Abercrombie First Law triloogiaga, aga justkui väiksemas mastaabis. Mitme tegelase asemel keskendutakse ainult ühele, kes sarnaneb - kui mitte ihuliselt, siis vaimselt/hingeliselt - üsnagi dan Gloktale. see-eest jälgitakse tema lugu kahes ajaplaanis. Mõlemale kirjutisele on omane sama küüniline ja jõhker maailmanägemine, tegeldakse kangelaslikkuse lammutamisega. Vägivalda ei heroiseerita, keskendutakse pigem selle ebameeldivatele külgedele ja võitluse tulemuse juhuslikkusele. Paralleelseid motiive raamatuis on nii lähivaates kirjeldatud kõrilõikajate kamp kui ka üleloomulike võimetega tegelased, kes üritavad kulisside tagant maailma asju korraldada.
Aga kui Abercrombie triloogias jääb eetika selgelt elule alla, moraalsed väärtused osutuvad tühjaks mulaks, mil pole tegelikku kaalu, siis Lawrence`i raamatus nii ei ole.
See on moraalne raamat, väärtused on olemas, tegude õigsust kaalutakse ja tehakse valikuid. Lihtsalt need valikud on teised kui harjunud oleme.
Hinne viis on antud siiski miinusega. Miinus tuleb jutumaailma (settingu?) eest.
Tegemist on kauge tulevikuga meie oma tuttavas maailmas, mis on taastumas kõikehävitavast sõjast ja milles inimkond on oma kult-tehnilises arengus jõudnud uuesti kuhugi keskaja kanti.
Kuna seda arengut väga täpselt ei kirjeldata, on sellega minu poolest OK. Lihtne on leppida ka sellele maailmale omase maagilisusega: seda selgitatakse raamatus isegi kaheti - nii naiiv-teoloogiliselt kui populaarses vormis loodusteaduste kaudu - ja mõlemad seletused on üsna võluvad.
Mis aga ärritab, on see, et sellesse uude keskaega on päris keskajast üle kantud ka selliseid rahvuslik-religioosseid ja geo-poliitilisi erijooni, mis minu meelest sellises kataklüsmijärgses maailmas korduma ei peaks. Nt: taastuvad endisaegsed rassilised erijooned - teutoonid on blondid, mustanahaline mees on ilmtingimata Aafrikast ja Euroopa südames miskit erakordset ja tõenäoliselt saatanaga mestis, Pürenee poolsaarel käib uuesti võitlus kristlike valitsejate ja mauride ( Sic!) vahel, Taani aladel elunevad aga viikingid kõige oma ruunikivide, trollide ja Põhja-mängudega. jne jne jne
Hea tahtmise juures oleks võinud ju ka neid asjaolusid kuidagi põhjendada püüda, aga seda ei ole tehtud ja sellega osutub jutuilm ikkagi tinglikuks ja selgelt fiktiivseks. Tekib küsimus, mille pagana pärast oli seda üldse vaja tegelikuga siduda? No ok, sellele saab võib-olla vastuse ka, aga ikkagi tundub see natuke liiga lihtne ja mugav lahendus: saab tõmmata toredaid paralleele, aga midagi ise välja mõtlema või pikalt seletama ei pea.
Meele teebki pisut mõruks see kirjutaja mõttelaiskus, mitte nii väga usutavuse puudumine, mis ei ole žanrit arvestades oluline. Ka sündmustik on ju usutamatu, tegelikult päris pöörane õnnelike juhtumiste ja ebatõenäoliste tegude jada, aga oma selgelt mängulise iseloomu tõttu selle tõepärasus hindamiskriteeriumina langeb kohe ära. Oma pöörasuses on see pigem nauditav. Eriti lõpulahingu lahendus, mis on väga selgelt üle vindi. Ühtpidi muidugi jumal sealtsamusest, aga teistpidi toetab ka raamatus üldiselt väljendatud seisukohta: võitluse tulemuse määrab sageli pime õnn.
Tegelaste kujutamise kohta. Põhimõtteliselt minajutustusele tüüpiline: põhirõhk loo jutustajal, kõrvaltegelased jäävad mõnevõrra pinnapealseteks, ehkki värvi ja jumet neil on. Teeröövleid iseloomustavad lühikirjeldused peatükkide vahel kujutavad endast suisa omaette lisaväärtust. Minategelane avaneb aeglaselt. Tema puudulik tundeelu on siiski huvitav jälgida ja selle puudulikkuse põhjused selguvad alles lõpus. Võib-olla saab neid põhjuseid lõpuks isegi ülemäära palju, aga tühja sellest. Kokkuvõttes väga lahe dark-fantasy.
