Peale sarja kahte esimest raamatut on uudsus kadunud
(romaan aastast 1988)
eesti keeles: «Ürgsorts»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)
`I meant,` said Ipslore, bitterly, `what is there in this world that makes living worth while?`
Death thought about it.
CATS, he said eventually, CATS ARE NICE.
Nii et päris kena ühe-õhtu-raamatuke, mida soovitaks küll originaalis lugeda. Oma parematel hetkedel võib Pratchett olla mõttelennult ja keelekasutuselt Adamsi tasemel, kokkuvõttes jääb aga siiski alla.
Mis pealkirja puutub, siis minu meelest tõlkijad tegid, mis suutsid. Need Discworldi raamatute pealkirjad on ju kõik sellised, et mina neid küll tõlkida ei tahaks. Kes ära ei tabanud, siis see originaalpealkirjas sisalduv "u" on eesti keeles "ürg" :-)
Kui nyyd raamatust endast.. Ei ole mitte k6ikse tugevam, ei mitte. Julgeksin öelda, et isegi k6ige lahjem "Discworld"`ist, mida lugenud olen. Nojah, eks on muidugi täiesti geniaalseid tegelasi ja olukordi, aga k6ik nad on meile teatud-tuntud juba eelmistest lugudest. Ainus meeldiv leid oli t6epoolest Conina, kangelase Cohen`i (mitte Conani, nagu kirjutas lugupeet Must Kass) tytar, kes tahab hirmsast juuksuriks saad, kuid ei suuda seda pärriliguss`i t6ttu. Paraku ei ole ka Rincewind enam yldse nii hea tegelane, kui ta oli oma esimestes seiklustes, sest autor on talle juurde pookinud (ma poleks IIAL arvanud, et ma sellise asja yle kunagi v6in kurtma hakata) terve hulga INIMLIKKUST. Rincewind`i v6lu minu jaoks oli aga see, et ta ei olnud absoluutselt usutav ja see oli viimase peale lihvitud.
See k6ik ei tähenda aga, et asi yldse lugeda ei k6lbaks, k6lbab kyll, kindlasti on ta yle keskmise meelelahutus ja paras yhe 6htu lugemisvara. Spetsiaalselt sell lugemiseks aga aega v6tta ei tasu.
Jutu hindeks tuleb viis aga väga pika miinusega. Peamiseks põhjuseks miks ta nelja ei saanud oli see, et Discworldi juttudele nii omane lõpulaamendus tuli tavalisest hiljem. Kuidagi peab meest ju premeerima kah.
Kuna siin eelnevad seletati midagi tõlke kohta, siis pean ma mainima, et lugeja ilmselt ei viitsinud seda eesti keeles lugeda. Võrreldes teiste Discworldi Pratchetti tõlgetega on see ilmselt üka paremaid ja isegi üldises viimase aja tõlgete hulgas tugevalt üle harju keskmise. Soovitan selle raamatu koha pealt küll tõlkevirinaid ignoreerida.
Raamat ise on tüüpiline Discwordi jutt -- 1/2 vanu nalju ja 1/2 uut sisu. Siin muidugi ei tasu eriti kurta originaalsuse vähesuse üle, sest tegelikult hakkaks taoline naljade korrutamine tüütama alles siis, kui neid raamatuid kümme tükki jutti lugeda. Praktikas vaevalt sellist asja aga juhtub. Muide, see Apokalüptilist Ratsameeste stseen oli hea ning tuletas mulle kohe meelde raamatut, mille autor koos Neil Gaimaniga kahasse kirjutas. Nimelt "Good Omensit". Erinevus oli ainult selles, et siin juhtusid äpardused Ratsameestel endil, nimelt kui Nälja, Katku ja Sõja hobused olid pihta pandud, siis leidsid nad, et "Apokalüptiliste Ratsameeste" nimi neile enam ei sobi ja "Apokalüptiline Ratsamees ja Kolm Apokalüptilist Jalameest" pole kah päris see. Sestap saadeti Surm üksi päid niitma ja ülejäänud läksid kõrtsi tagasi, et "teha veel üks laks".
Ma tean, et paljud nimetavad Pratchett nalju peenekoeliseks ja mitmetasandikuliseks. Ma ei tea, kas ma olen ainuke, aga minu meelest on ta huumor hästi lihtsakoeline, väga ühemõtteline ja otsast- otsani rõõmsameelne. Tal on hästi muhe ja lihtne kirjastiil ning tegelikult on ta väga kergelt tõlgitav, sest ma ise olen leidnud painult paar kohta, kus ta kasutab sõnademängu, kui sellist. Isegi see Egiidi ja Öögidi ja Õgiidi nali oli pigem pudistamine, kui sõnademäng. Jätkem keerulised lausekonstruktsiooni ja muu selline, mis teeb asja üliraskelt tõlgitavaks selle ala vaieldamatule maailmameistrile, ehk siis Douglas Adamsile (rahu tema põrmule).
Lisaks lõppu veel ühe lõigu raamatust: "Ta oli ähmi täis ja valvas, nagu pika sabaga kass kiiktoolivabrikus."
"Surm peatas korraks luisu oma vikatiteral ning noogutas talle tunnustavalt nagu üks profesionaal teisele."
Pratchetti mõnusa naljaga vürtsitatud raamatuid on tegelikult alati väga hea lugeda. Tegemist on kergete, kuid köitvate tekstidega. "Ürgsortski" ei paku mingit väga tõsiseltvõetavat sisu, kuid see-eest on lihtsalt hea lõõgastumiseks mõnel igaval õhtupoolikul.
Eelnevaid ja üldse Pratchetti raamatuid puudutavaid arvustusi lugedes jääb tihtilugu silma asjaolu, et mõned retsenseerijad peavad Adamsit humoristliku ulme osas suht ületamatuks. Selline seisukoht jääb mulle aga küllalt arusaamatuks, sest olles mõlema autori teoseid lugenud, ei oska küll teisele eelistada. Mõlemad on meisterlikud sõnasepad. Ei jää Pratchett varalahkunud Adamsile ühtigi alla.
Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.
Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.
Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.
Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.
Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.
Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.
Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".
Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.
Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.
Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".
Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.
Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.
Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.
Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.
Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.
Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.
Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".