Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Surmakarva

(romaan aastast 2009)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2009

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.1
Arvustused (10)

Romaani peategelaseks on Vilivalla nooremand Ora, Rammulohu kuningriigist, kelle vapiks on Kolm Viljapead ning kes sõidab Linnumetsa ülikkonda, maaisand Raudkäsna juurde mäejahti. Teel Raudkäsna juurde ründas Ora ja ta kaaskonda miski kooljate rühm ning metsikust tapatalgust pääses peale Ora vaid üks sõjasulane.

Niisama värvikalt ja detailselt ning samuti ka hoogsalt romaan jätkub. Tuleb veel märkida, et iga uue tegelase ilmumisel pole kuigi kindel, et kas too püsib elus kaks või kakskümmend lehekülge... enam kui paarkümmend lehekülge eluspüsivad tegelased on antud romaani mõõtkavas juba vägagi pikaealised. Selline (isegi oluliste) tegelaste suremus lisab romaanile samuti meeleolukat pinget.

Raamatus pole küll mainitud, aga on tunda, et Maniakkide Tänavat on antud romaani kirjutamisel inspireerinud ta enda loodud larbimaailm Iidmaa. Tõsi, nendel larpidel osalemine või lähem tutvus Iidmaa elu-oluga pole romaani lugemise seisukohalt absoluutselt vajalik. Tegu on siiski kahe täiesti erineva asjaga. Lihtsalt, et kui tead mõlemat, siis saad aru, et kuskohast mõni asi on tulnud.

Romaan mõnus ja hoogne lugemine ning mina ohverdasin sellele küll oma mitu tundi vajalikku uneaega, aga see oli väärt ohverdus.

On rõõm näha, et Maniakkide Tänav on hoolega endaga tööd teinud ning antud romaanis puudub see mõningane rabedus ja konarlikkus, mis teinekord ta varasemaid teoseid iseloomustas. Hästi komponeeritud ja väga kompaktne romaan ning minuarust üks paremaid, mis Eesti ulmekirjandusel ette on näidata. Originaalsusest ja läbimõeldusest ma parem ei räägi, sest sellega on samuti kõik kõige paremas korras.

Võimalik, et kellegile tundub, et ma liialt kiidan, aga mulle see romaan tõesti meeldis ja ma olen tõesti sellest vaimustuses.

Äh, lugege parem ise! See paarsada lehekülge läheb kui lennates ning pärast veel tänate, et ma teile head asja soovitasin.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt Jyrka arvustuse mõjul otsustasin raamatule samuti maksimumhinde panna, ehkki varem mõtlesin pigem "nelja" peale.

Fantasy ja õuduse seguks liigituva romaani tegevus toimub samas maailmas, kus "Täheajas" ilmunud lühijutu "Elu kaja" oma... osalt need tekstis isegi kattuvad. Tegelikult on see Kaja liin romaani kompositsiooni veidi sobimatu, katkedes suvalises kohas ja ühtlustumata väga ülejäänud tegevusega.

Autori debüütromaan jättis (ilmselt oma kaasaja Eestis toimuva tegevuse tõttu) veidi mõjuvama mulje, ent ka "Surmakarva" on igati korralik raamat. Zombisplätter ühendatud feodaalse, ent kentsakalt emantsipeerunud fantaasiamaailmaga, kus tegutsevad surnumanajad ja lendmäed, on piisavalt meeldejääv kombinatsioon. Lisaks veel tegelaste eestipärased, ent naljakavõitu nimed, mis justkui annaksid mõista, et autor ei võta kõike kirjutatut väga tõsiselt. Pluss hunnik vahvaid uudissõnu nagu "haudkond".

Teksti loeti eesti keeles

Kui see raamat eksisteeris alles käsikirja kujul (ja oli teise pealkirjaga), palus kirjastaja, et ma kirjutaksin selle kohta soovituse kultuurkapitali jaoks. Igaks juhuks kirjutasin neid kaks tükki. Ma ei ole päris kindel, kumma kirjastaja ära saatis, igatahes tõi see kaasa soovitud tagajärje. Nagu ma nüüd näen, on kirjastaja teose tutvustuses kasutatud katkeid mõlemast. Aga olgu siis vähemalt üks neist siin arvustusena kirjas.

Eesti kirjanduses on seniajani ebaproportsionaalselt vähe zombisid ehk siis ebasurnuid, kes kas osavate surnumanajate tahtel või mingite salapäraste loodusnähtuste mõjul hauast välja ronivad ning elusaid inimesi sööma hakkavad. Igas korralikus kirjanduses on oma osa õuduskirjandusel ja õuduskirjanduses omakorda on kindel roll zombidel. Kuna nende tegevus on tavaloogikale hoomamatu, siis ei eelda zombiromaan algust, lõppu ega mõtestatud tegevust, küll aga on vältimatud kirjeldused sellest, kuidas just zombide puhul elusate (ja vahel eksikombel omasuguste) söömine käib ning kuidas toimub zombide suhteliselt mädanenud kehade järkjärguline lagunemine. Nendest žanrisisestest reeglitest on Maniakkide Tänav suhteliselt hästi kinni pidanud, lähtudes lisaks veel rollimängude butafooriast ja loogikast.
Kuna kultuurkapitali pädevuses on ümber jaotada alkoholi-, nikotiini- ja hasartmängusõltlastelt nende haigust ära kasutades ebaõiglaselt ära võetud raha, on raske ette kujutada paremat otstarvet selle raha kasutamiseks kui rõõmustada umbes kolmesadat väärastunud maitsega lugejat Maniakkide Tänava romaani üllitamisega.

Hinne on antud juhul ümardatud ülespoole ja seda nostalgilistel kaalutlustel – mulle tundub endiselt, et "Taadeldus" oli üks parimaid lühijutte Eesti eelmise sajandi ulmes.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava groteskses rüütliromaanis leidub peale ohtra soolikapildumise ka õpetlik iva - ei tasu nooremandatel liiga agaralt kavalere koguda. Kui Vilivalla rüütlitar Ora tekitab endale juba kolmanda austaja, ei ole olukorrast enam loota muud kui häda ja mäda. Kõik nimetatud saabubki rohkes inim- ja looma(mäe)vere joas ning tulekeelte möllus. Armu ei anta ei kõrval- ega peategelastele ning kõik saavad oma hukatuse. Kas tunda kaasa või mitte, on juba lugeja otsustada.

Teost on tunduvalt mõjutanud Iidmaa-nimeline larpisari ning ei hakka salgama, et minu meelest ka paljude Eesti larpide sisu, milles nagu romaaniski saab kõik alguse laiemast kogunemisest, olgu selle ajendiks siis lohe- või nugisejaht või pulmad ja matused. Järgneb tegelaste pidev vassimine ja üksteisele puru silma loopimine, oma tähtsaid asju ajav eliitseltskond ning alamate tegelaste suvaline mahanottimine - mis siis, niikuinii ju keegi päriselt surma ei saa ning kõik see elutu, aga tegudealdis biomass ajab jälle kargud alla, ronib järjekordsest puugisest võsast lagedale ning komberdab mängujuhi, autori – surnumanaja käsul edasi või vastavalt vajadusele tagasi. Eraldi väärib äramärkimist Kütke linnuse kehv väravavalve. Ilmselgelt polnud linnuse väravavahtide puhul tegu ühe Eesti larpiilma kohta uskumatult karmi distsipliini ning paindumatuse poolest tuntud grupeeringuga. Nii et tegu on ehtsa larpiromaaniga, kus märke lõbusast ajaviitest kohtab soovi korral igal lehel. Larpikauge lugeja võib aga nautida Surmakarva kui ehtsat soomeugri tumedat fantasyt.

Raamatu tegevus sai põnevama hoo sisse alles teises pooles, eelnev tundus mulle oma ausõneluste ning heraldikaga veidi jääjatulelaululik, tekitas vähem kaasaelamist, seevastu ülejäänud osa sundis juba huviga lehti keerama. Kaja tegevusliin jäi kahjuks poolikuks - nekroõrnus küll vastandus meelikõditavalt ümbritsevale räigusele, kuid oleks oodanud midagi veel, mingit etteastet lõpukatarsises, ootamatut põgenemist, peategelase ärasöömist....sinna auku jäämine tundus eriti õnnetu ja kuulsusetu lõpp. Püss nagu laval oli, aga korralikku pauku ei teinudki. Ja kui see emakeel veel lobedamalt jookseks ning lugemine ka keeleliselt nauditavam oleks, siis võiks juba viielegi ümardada.

Teksti loeti eesti keeles

Romaani põhiteema on vägi ja selle kuritarvitamine. Ei olnud ju Vilivalla emanda suurim viga mitte see, et ta endale mõtlematult aina kaetatud kavalere juurde muretses, vaid see, et ta nende valitsemist endale korralikult selgeks polnud teinud. Eks jõud ongi tihti lihtsam lahendus ja kui su ainus tööriist on haamer, siis teadagi mis.

Emand satub elavmägede vere (millel on ihaldatud tervistav toime) ja altarihõbeda (milles on kohutavalt palju võluväge talletatud ja mida elavmäed väga tagasi tahavad saada) pärast kemplevate meeste võimuvõitluse sekka. See, kes hõbeda leidis, tuleb oma osa nõudma. Aga ega elavmäed ka hõbedast loobuda ei taha.

Ilmselt ei öelda asjata, et kes ise kirjutada ei suuda, sellest saab kriitik. Minu jaoks on see raamat siiras kolm. Kahtlemata paremini kirjutatud kui “Mu aknad..” aga ei saa öelda, et kõik läbi oleks mõeldud. Raamatu teine pool läks kergemini, ehk oli asi rohkemates võitluskirjeldustes, mis olid päris head. Keelevaimu tuleb küll kiita – elavmäed, kõigused, kääpjalad, isiku- ja kohanimed , jms. annavad loole hea maigu. Aga ma ei saa lahti tundest, et seda oleks saanud paremini teha, kui oleks vaid toimetamisega vaeva nähtud.

Minu jaoks, nagu ikka, ei hakanud maailma loogika täielikult tööle. Mäeverd laskvate sulaste suud on kinni seotud, et nad piiskagi ei saaks, aga nülgijad, tükeldajad ja muidusebijad – nemad võisid end ilmselt silmini verega kokku määrida? Kogu verine lihakeha jäetakse lihtsalt vedelema ja metsloomadele närida? Et surnud kisuvad ohvreid aina ahnelt tükkideks, söövad veel surmaagoonias vaevlja sisikonda, kuid ohvrid näivad kõik vaikides surevat? Et oli varemgi kokkupõrkeid olnud kooljavägedega, aga nende vastu polnud relvi varutud ega olnud lahingustrateegiat? Kuidas said elavmäed teada, et hõbe on just seal lossis, kui nad inimestega ei suhelnud, hõbe leiti juhuslikult ning mäed hõbeda kohaolu ka mingi kuuenda meelega ei tunnetanud (va saba ju alles mingi hetk märkas hõbedat, mitte ei tungelnud kohe selle poole)? On tavaline, et preestrid kedagi riituse tarbeks veristavad, aga nõid ja arbumine verega on selline haruldane nähtus, et keegi selle vastu amulette ei kanna ja keegi nõidumist ka tähele ei pane? Kõigus jaksab vaevu oma väge liikumas hoida, aga kui ta vangis hinge vaagub, siis kääpjalad on päikse käes(!) aukudes päris reipalt tegusad.

Mind häiris väga ka see, et olin “Elu kaja” juba lugenud ja sealtki oli teravalt kriipima jäänud nende ebasurnute ebaloogika. Kord peab Kaja Väitsa käest vastastele hirmu saatmise ideed linnu hinnaga ostma, kord jagab Väits seda õpetust meestele tasuta, kuna kõiguski ekstra koledate mälestuste tarbeks vange piinab. Ka see, kui palju on ebasurnutel oma teotahet ja algatust ja kui palju on neil kõiguse käsule allutatust ei ole päris üheselt selge. Väitsal on igatahes päris palju eneseteadvust ja tahet. “Elu kaja” osa väljajätmise all ei oleks romaan küll kannatanud. Selle raamatusse panemine andis autorile vaid võimaluse läbi kirjutada seda, kuidas ta seda ebasurnute asja seal maailmas ette kujutab, aga see oleks võinud jääda eraldi jutuks.

Teksti loeti eesti keeles

Eelöeldust pooldan kõige rohekm Liisa seisukohta. Lisaksin veel veidike virinat. Kõigepealt Iidmaa nimi - sellised omadussõnalised nimed (Novgorod jt.) lähevad kasutusse võrdluses mingi teise kohaga. Ei ole selge, millise maaga võrreldes peaks Iidmaa olema iidne - kui jutustaja omaga, siis tuleks kirjeldada ka jutustaja seost selle iidsema maailmaga. Väljend "rüütlitar" tundub keeleliselt äpardunud ja "kõu" käändub eesti keeles vältevahelduslikult kõu, kõue, kõue, mitte nii nagu autoril kirjas. Jabur on mõte teha linnuse joogivee reservuaarist sauna bassein - ükski isand ei saa kunagi kindel olla, et ei pea ise sellest ammutama hakkama ja strateegilised varud peaksid üldse olema parema valve all. Samuti ei ole loogiline, et pidevalt asjatute tapluste pärast õigusega muretsev maaisand oma lossiülema järsku elu ja surma peale kahevõitlusele lubab. Üks korralik mõõk ei lähe vastu kivi lüües kildudeks. Lausropendamine lk. 130-131 võib küll olla tegelasetruu, kuid on ka samavõrra tüütu.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on kirjutanud terve hulga tekste, mis paistavad silma unikaalse stiili ning omapärase teemakäsitluse poolest. "Surmakarva" pole selles suhtes mingi erand. Tegu on autorile omaselt isikupärase lähenemisega juba üsna ära kulunud zombidega seotud mütoloogiale. Peategelaseks mingisugune naissõdalane, kes on võõrale maale õnne otsima tulnud. Vindi keerab asjale peale asjale see, et kangelane pole just suurem kangelane, vaid üsna omakasupüüdlik lurjusehakatis. Meeldivalt nihestatud vaatenurk igatahes. Romaan algab jõuliselt. Kooljad tulevad, näevad ja võidavad. Üsna masendav, kuid huvitav lugemine. Siis nihkub fookus rohkem peategelasele ning tema tegemistele. Mõlemad osad on huvitavad, kuid meeldejäävam oli siiski esimene. Teine oli küll naljakas ja üsna pöörane, kuid jättis siiski suhteliselt sihitu siiberdamise mulje. Lõppkokkuvõttes üsna hea raamat. Ebaloogilisusi küll jagus ning kõik ei paistnud päris lõpuni läbi mõeldud olevat, kuid mind see väga ei häirinud. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et „neli“ on sellele romaanile igati paras ja õiglane hinne. Romaan oleks saanud olla parem, aga on ka sellisena loetav. Peaks nurisema tagakaane teksti kallal, sest tegemist ei ole zombiriomaaniga… ja ka mitte horrori vaid pigem dark-fantasyga. Lugu jaguneb kolme vaatusesse, millest esimesega on, arvan ma, kõik korras, aga teises läks mul sündmustiku jälgimine pisut keeruliseks. Omajagu aitas kaasa ka see, et tegelaste nimedest ei saa järeldada nende sugu. Loo põhiline pluss on see, et kangelanna muutub tasapisi vastikumaks, sedapidi, kuidas tema agenda selgub. Tervikuna oleks aga loole kasuks tulnud pisut sujuvam jutustamislaad ja rohkem emotsiooni… kirge või suuri tundeid.

Ma kahtlustan, et keeletoimetaja on teinud tööd liiga vähe või liiga palju. Mulle jäi näiteks silma, et liiga tihti ja tarbetult kordub sellise ehitusega lause, et „Jõudnud kindlusevallile ja…“ või „Astunud veinikeldrisse…“ ja järgneb kolm-neli eraldi tegevust või kirjeldust, mis lause algusega üldse seotud ei ole. Mõnes kohas tundus mulle, et autor alustas stseeni liiga vara, pani end olukorda, kus tegelased peavad vahetama formaalsusi: teretavad, küsivad käekäigu järele jne. Öeldavasti on sellistes kohtades ära tuntud larbistsenaariumitele omast teksti ja situatsioone. Aga kahtlemata on lugu ja maailm inspireeriv.

Teksti loeti eesti keeles

Viimasel ajal olen rohkem ulme lainel olnud, "Surmakarva" on ka midagi sellest vallast. Selles raamatus kõnnivad ringi ebasurnud ehk ingliskeeli zombid. Tegevus ei toimu tänapäeval ning tegu pole ei valitsuse vandenõu või seagri... st zombigripiga - pigem on tegu Tolkieni Keskmaa ning Kivirähu ussisõnade seguga.

Tegelasteks on inimesed, vampiirid, koolnud, libardid, lendmäed ja muud toredad elukad. Tegevus toimub kusagil siinsamas lähedal - kasvõi tegelaste nimed on mõnusalt maavillased - Kõu, Ora, Laine, Pull, Kaja, Väits. Vilivalla nooremand, Laibalõhe haudkond, Savilöövi isand, Loitsusaar, Kiviveere - uhh, õhkkond on tuttavlik. Mõõgad tärisevad, nooled lendavad ning pole ühtegi rahulikku hetke kuna kähisev koolnu roomab ligi, et su liha kallal maiustada.

Läbivaks jooneks on Vilivalla nooremanda Ora seiklused vihma käest räästa alla ning tee on sillutatud uute tegelaste laipadega. Ehk siis verd voolab ojadena ning pole kunagi kindel, kaua järjekordne tegelane suudab elus püsida. Aga pole hullu, miski pole siin ilmas lõplik ning surnutel on tähtis roll.

Kusjuures tegelikult ei ole "Surmakarva" üldsegi mitte pelgalt "õudukas" - raamatut saab mitme nurga alt lugeda. Kes tahab, leiab gore`t, minu jaoks on tegu hoopis Andruse ussisõnade kõrvale hästi passiva teosega. Ehk siis sealt kus "Mees, kes teadis ussisõnu" lõpupoole kõva vimka sisse viskab, haarab Maniakkide Tänav sõnasabast kinni ning jätkab jutuvestmist.

Alustasin raamatu lugemist esimest korda aastake tagasi aga siis kuidagi ei rääkinud "Surmakarva" minuga. Peale hiljutist Maniakkide Tänava kirjandusõhtut võtsin läksin teisele katsele ning ei kahetse põrmugi. Tõeliselt hea rockmuusika on väidetavalt selline, mis esimesel korral ei meeldi ja paneb õlgu kehitama. Teisel korral aga jääd kuulama ja kolmandal korral... "Surmakarva" on mu jaoks nagu hea rokiplaat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles