Romaan, mida on võimatu üheselt kommenteerida oma mitmetahulisuses. Jäägu see veidi oskajamate inimeste hooleks. Üks on aga kindel: tegu on väga hea raamatuga, mille võiks igaüks läbi lugeda.
(romaan aastast 1967)
eesti keeles: «Meister ja Margarita»
Tallinn «Eesti Raamat» 1968 (XX sajandi raamat)
Tallinn «Perioodika» 1995 (Europeia; 32)
Tallinn «Varrak» 1997 (Iiris)
Kolm üsna erinevat lugu: ajalooline plaan Pontius Pilatusega, fantasmagooria Wolandi ja tema kaaskonna visiidist 1928. a, Moskvasse ning ülev ja puhas armastuslugu Meistrist ja Margaritast. Parafraseerides Leninit ütleks: «Lugeda, lugeda, lugeda!»
Parim koht raamatus on muidugi lõpus see Pontius Pilatuse lunastuse stseen... ainuüksi selle pärast oleks viis kindel, kuid see on vaid selle suurepäraselt lihvitud teemandi üks üsna pisike tahk.
PS: INIMESED KOGU ULME EI OLE AINULT SF, ULME ALLA KUULUB KA HORROR JA FANTASY! «MEISTER JA MARGARITA» ON PIGEM URBAN FANTASY (LINNAFANTAASIA)... TÕSI RAAMAT ON KIRJUTATUD ENNEM, KUI LEIUTATI TERMIN ISE! JÄRJEKORDNE TÕESTUS TEKSTI GENIAALSUSEST!
See on ainus raamat, mis on minuga teinud asju. Piinlik rääkidagi, aga jäägu see omavahele: esimest korda lugedes ma naersin ja hüppasin nagu meeletu. Ühel hetkel avastasin, et seisan alasti aknalaual, raamat käes, röögin, ja loen. See oli see koht, kui nad aknast välja lendasid.
Vahel mulle meeldib mõelda, et kirjanduse põhiline funktsioon ongi eskapistidele eskapismi pakkuda. Nii mõtlen ma just nõrkushetkedel.
Pruugib vaid aga Meister ja Margarita üle lugeda, kui musse voolab mingi saatalikult kaval energia, kui silmad lähevad sulilikult kissi, ja kui peas on selgus: just seda, ja mitte midagi teist, peab üks raamat inimesega tegema.
Aga see on ikkagi kummaline, kui üks mu sõber ütles, et osad lõigud olid nii segased, et ilmselt polnud Bulgakov isegi aru saanud, mis ta tahab teha. Või polnud materjalist üle.
Surelik kahtlustab meeltesegadust ja küündimatust ikka enne Surematu kui enda juures.
ps Morfiinist ja uimastitest aga tuleb rääkida hoopis Pelevini Tsapajevi loo juures.
Mina kiidusõnu ei lausu. Las igaüks leiab enesele ise Sisu ja Mõtte. Näha aga on, et autor on aastaid higistanud iga sõna kallal, kõike kaalunud.
Kui väga tahate, siis fantasy. SF? Olge nyyd! Aga minu arust lihtsalt Väga Hea Kirjandus. Selline, mis ei ole mingit žanri. Minu poolest kas või sonett. Sonett proosas, sel juhul.
Abstraktne? Mitte mingil juhul, pigem vägagi konkreetne. Ydini nepilik, hull, nagu kogu nõukogude aeg. Ja samas hull nagu inimesed ikka - või nad siis kunagi teistsugused on olnud. Yldinimlik. Ja, vabandage, parem kui "Faust". Sest inimlikum.
Heal kirjandusel peabki olema inimesele umbes sama mõju kui välgunoolel. Pärast võib isegi elama jääda. Teistsugust kirjandust ei olegi mõtet kirjutada, saati siis lugeda.
On hea küll. Olemata eriline vene kirjanduse austaja, pean tunnistama, et "M & M" meeldis mulle algusest lõpuni ja läks koheselt nende raamatute nimekirja, mida paari-kolme aasta tagant hea uuesti üle lugeda.
Neljakümne kuuenda arvustajana pole siin sisust mõtet üldse juttu teha, lisaks on tegu ju maailmakirjanduse klassikaga, mis peaks kuuluma üldhariduse juurde. Peale lugemist ma enam eriti ei imesta, miks kõnealune teos on avaldanud sügavat muljet loendamatule hulgale inimestele ja olnud inspiratsiooniallikaks teistele teostele (Rolling Stones, "Sympathy for the Devil" jne.).
Võimas ja vapustav. Soe soovitus kõigile, kes veel seda meistriteost lugenud pole: tehke seda ometi.
Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.
Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.
Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.
Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.
Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.
Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.
Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".
Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.
Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.
Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".
Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.
Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.
Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.
Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.
Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.
Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.
Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".