Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Poul Anderson ·

A Midsummer Tempest

(romaan aastast 1974)

eesti keeles: «Südasuvine torm»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
7
7
1
1
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (24)

Keskpärane fantasy kerge SF sugemetega. Teooria on selline, et eksisteerib hulk paralleelseid maailmu, mis kõik on välja arenenud mingist valikust. Kui oleks juhtunud sedasi, selleasemel, et juhtus teisiti. Tegevus toimub keskaegsel Inglismaal, kus Sheakspear ei ol mitte kirjanik, vaid ajalookroonik ning kõik tema teosed on tegelikult toimunud sündmused. Inglismaad ja kogu maailma ähvardab hävinemise oht, kuna Roundhead`id Cromwelli juhtimisel vallutavad Inglismmad ning ei hooli enam Emakesest Maast vaid arendavad oma tehnikat, teevad aurumasinaid, kaevavad kaevandusi ning ei usu haldjatesse. Kuna sedasi ei ole ilus ning ei tohiks, kutsuvad Haldjakuningas ning -kuninganna endale appi prints Rupert`i, kes peab üles otsima võlur Prospero maagilise saua ning selle abil Inglismaa päästma. Prints Rupert ning tema kallim seiklevad mõlemad omaette saua otsingul mõnda aega, juhindudes maagilise sõrmuse teenäitamisest. Sau leitakse lõpuks üles ja paha Cromwell hävitatakse viimases lahingus selle abil. Kõige huvitavam oligi minuarust raamatus see paralleelmaailmade teooria ning lõpulahing. SF`ist selle raamatu kohapealt niipalju, et vahepeal on natuke juttu ka sellest tavernist, mis asub kuskil nende maailmade kokkupuutekohas ja muud paralleelmaailmadesse puutuvat juttu.
Teksti loeti inglise keeles

Piisavalt kopsakas lugu-peaaegu 200 lk.tihedat kirja-aga midagi oli seal viga.Oli vägevast söjamehest peategelane,oli imekena armastatu,oli lahinguid ,oli vaime ja völureid ning dimensioonidevaheline kokkusaamiskoht aga midagi jäi ikka puudu.Asi oli kirja pandud kuidagi yksköikselt,nagu oleks kirjanik ise kohal olnud ja fikseerinud tuimalt köik syndmused.Puudus igasugune kirjanikupoolne kaasaelamine oma tegelaste juhtumistesse.Löpulahing veidi parandas asja,see meenutas Tolkieni vastavaid kirjeldusi.Ja muidugi see tavern,kus tasandid ristusid ja peremees kes ei tahtnud raha,vaid nöudis maksuks hoopis jutte.Andersonil on ikka hoopis paremaid jutte.Kuigi talle istub selline keskaegne action,on näiteks "Murtud möök" vöi "3 syda ja 3 lövi"hoopis paremini kirja pandud."Kesksuvisest tormist"jääb haltuura maitse suhu.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis! Ei häirinud fantasykirjanduse tavapuudused (must-valged karakterid, meeskangelane on vapper, tugev ja võidukas, naispeategelane suhteliselt naiivne ja truu kaunitar). Loen mõnuga hästikirjutatud alternatiivajalugusid. Ja see siin on üks selliseid. Mõningaid uitmõtteid pärast lugemist:

Õnnelikuks leiuks on Vana Fööniksi kõrtsituba. Sinna on kirjanik koondanud tegelasi oma teistest fantasyteostest. Eesti lugejale tuntud Holger Carlseni kõrval on sel ka Valeria Matuchek. Viimane on raamatu ”Operation Chaos” (1971) üks tegelane.

Kui ”Kolm südant…” sisaldas fantasykirjanduses üsna tavatu võtte, kuidas vee abil võita tuldpurskav lohe, siis nüüd kirjeldab autor Rupertil ilmnevat kessoontõbe (kui viimane sukeldumiskellaga liiga kiiresti mere põhjast tõusis). Hard SF-i kuuluv pildike on ilusasti fantasyteosesse põimitud!
Teksti loeti eesti keeles

Paar vaimukat ja muidu omapärast elementi ei kompenseeri raamatuks laiali laotatud maotut happy end`i - aga just seda teos on, sest kolmekümnendal leheküljel oli selge, et asi saab lõppeda ainult ühel viisil - kutt leiab oma megamalaka, millega ta jõuab viimasel hetkel kohale ja koogib hüperpahasid sellise overkill`iga, et see on kokkuvõttes vaid piinlik ja igav.
Teksti loeti eesti keeles

Pean seda parimaks 2000.aastal ilmunud eestikeelseks ulmeromaaniks. Ja ka minu Stalkeri ankeedis saab ta vastava koha!.

Tegemist on eriliselt hästi ja tugevalt kirjutatud raamatuga, mis nõuab lugejalt veidi pingutamist. Anderson on sättinud oma kaamera nii, et ainult aegajalt tegelaste mõtteid seletatakse, ent lugejale suurt midagi kandikul ette ei serveerita. Arvustaja Velbule ütleks, mis puutub autori kaasaelamisse, et on seda küll ja väga... No kasvõi see Jenniferi kannatuste rada ja tema piinamine; tolle noore sõduri julm võrgutamine; Ruperti manamine armujoogiga ja tema süümepiinad. Andersonist lausa kiirgab kaasaelamist ja traagikat! Just inimlik plaan teeb teose niivõrd võimsaks - aga selleni peab lugeja ise jõudma. Tõepoolest, see pole Tolkien!

Niisiis, teose pealkiri on kombineeritud kahest Shakespeare`i näidendi pealkirjast "Midsummer`s Night Dream" ja "Tempest". Nendest teosest on võetud ka osad tegelaste nimed - Prospero, Puck, Oberon. Tegevus maailmas, milles Shakespeare oli Suur Ajaloolane. Inglismaal on puritaanid kodusõda võitmas, fanaatiline reliogioosne rangus tõrjub välja inimese ühtekuuluvuse Maaga; suretab ökoloogilist tõde meie olemusest. Kaduma peavad ka kõik mitte-inimesed, haldjad jms. rahvas.

Selles maailmas on 17.saj. keskpaigaks avastatud aurumasinad ja raudteed, Inglismaa sammub teadus-tehnilise "progressi" teed. Bradfordi ja Leedsi kandis tossavad juba manufaktuuride korstnad, algamas on hoolimatu ja loodustlämmatav industrialiseerimine. Selle on võimalikuks teinud puritaanlus - protestantlik fanatism. Ja just nii see ka meie maailmas juhtus, ainult mõned sajandid hiljem.

Teos kannab endas üsna ahastavat sõnumit, mille väljaütlejana tundub Anderson omast ajast mõnevõrra ees olevat. Ketserlik ja roheline karje säilitada maailma kogu oma mitmekesisuses polnud 70-ndate keskel veel aktuaalne.

Happy end? See on ideeromaan, mis kannab autori ideoloogiat, et tülgastava ja oma juurtest mittehuvituva maailma alistamine on võimalik, kui me kasutame õigeid vahendeid. Antud juhul siis Prospero saua, mille abil elustatakse ökoloogiline kättemaks puritaanidele. Shakespeare`i maailmas oli selline vidin olemas. Milline on see meie maailmas?

Valeria Matuchek on Virgina ja Steve Matucheki tütar, keda "Operation Changelingis" põrgust taga aeti...tegutseb ka Andersoni uuimas romaanis "operation Luna".

Ilmselt on seda romaani tõesti lihtne mitmeti tõlgendada - iseäranis, kui fantasys`st ainult eskapismi otsida. Tõlke kohta, et keskel kandis nagu kiirustamise märke, oleks tahtnud vähe rohkem toimetamist ja ülelugemist - kohati mõjus nagu oleks väliseestlase kirjutatud. Algus ja lõpp olid paremad. Häirisid veidi sõnad nagu `Fortuuna ratas` - õnneratas öeldakse ju eesti keeli - ning Joseph Aramatheast; Aramatja Joosep peaks olema. Aga Anderson ongi tõlkimiseks väga raske autor. Selles romaanis oli tema meetodiks dialoog - see asendas pikki kirjeldusi, sisekaemusi ja lahtiseletamisi; ning sellise dialoogi täpne eestindamine - et kõik rõhud õigesti paigas - on tõesti keeruline.

Teksti loeti eesti keeles

Ei teose ideoloogiline sõnum ega sissepistetud SF-stseen ei suuda keskpärast rüütliromaani minu jaoks nauditavaks muuta.
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin, lugesin BAASist arvustusi, jõudsin juba kahetseda, lugesin raamatu läbi ja leidsin, et polnud üldsegi paha. Tore ajaviide paariks õhtuks.
Teksti loeti eesti keeles

Selles raamatus oli paar asja, mis mind tõsiselt häirima hakkasid:

1) Peategelased - mõlemad kui ilu etalonid, iseloom otse seebikast

2) Ristiusk - ülim ja parim asi, mis ilmas olemas.

Prints ja neiu Jennifer suutsid oma ohkamistega mul isiklikult südame ikka päris pahaks ajada, eriti loo alguses ja Kristusele oleks ära kulunud paar korda Thor`i käest haamriga nina pihta saada. Haldjatesse puutuv osa loost oli aga päris talutav, kõrtsituba eriti.

Teksti loeti eesti keeles

Lugeda sünnib. Hoolimata küllaltki aimatavast tegevusest polnud raamatul suurt häda. Miskipärast sümpatiseeris sama autori loomingust "Murtud mõõk" mõnevõrra enam. See aga arvatavasti maitseküsimus.

Tegelikult suht nautisin seda ajaloolist tausta ning neid väikeseid erinevusi tegelikkusega võrreldes. Episoodidest rääkides, tuleks see kõrtsistseen ja rongisõit esile tõsta.

Hindeks paneks nelja miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei ole mingi eriline asjatundja Andersoni alal, olen tema teoseid lugenud ainult niipalju, kui neid eesti keelde on tõlgitud. Aga see vähenegi annab alust arvata, et Anderson suudab kirjutada palju paremini, kui siin. "Murtud Mõõga" tasemest jääb "Südasuvine torm" kohe kaugele-kaugele maha. Nii kaugele, et hindes pean seda suisa kahe miinuspalliga väljendama.

Miks ta mulle siis ei meeldinud? Selle kohta ei olegi nagu midagi uut öelda, eelkirjutanudon kõik juba ära öelnud.

Teksti loeti eesti keeles

Igasuguste kahtlusteta parim seni eesti keeles ilmunud Anderson.

Kui miskid inimesed raamatu algul ära armuvad, siis on ju ainult kaks võimalust - nad kas saavad lõpuks kokku või ei saa. Tõenäoliselt saavad. Ja kui kaotusseisus väe kangelane läheb otsustavaks heitluseks suurt malakat otsima, on jällegi vaid kaks võimalust, leiab või ei leia. Tõenäoliselt leiab. Neist ülejäänutest ajalugu - ja kirjandus koos sellega - ju enamasti vaikib. Aga see pole ometi tähtis - tegemist on vaid mördiga, mis juttu koos hoiab. Sisu on milleski muus. Ideedes, mille nimel tegutsetakse. Antud romaani puhul ka viidetes paljudele muudele teostele. Et siis moodsa sõnaga metatekst. Ning enne resoluutse hinnangu andmist võiks mõtiskleda sellegi üle, _kes_ olid lõpuepisoodis Fööniksis juttu kuulamas. Ah, mis see minu asi on, aga mitmed lugejad on oma süü läbi vähem saanud, kui raamatul anda oleks.

Teksti loeti eesti keeles

Noh, ei olnudki nii hull, kui siit osadest arvustustest välja võib lugeda. Raamatus on päris mitu head ideed(ntx. see kõrtsituba, dimensioonide vahelised erinevused ja William Shakespeare). Neis ideedest kõigist saaks juba üksinda igaühe kohta hea jutustuse kirjutada, aga praegu rikub teost natuke see labane kest. Ehk siis juba esimesest kümnest leheküljest alates on ette teada, et kangelane saab oma armastatuga kokku ja pahad saavad oma palga jne. Aga muidu polnud raamatul väga viga midagi.
Teksti loeti eesti keeles

OLugesin raamatut ja lugesin arvustusi. Muutusin nukker-kurvaks. Ei, ei, mitte raamatu pärast, ikka arvustajate pärast. No kas keegi peale Musta Kassi siis ei mõistnud, et tegu on tõepoolest metatekstiga? Kas ma võin arvata, et lugupeetud arvustajad ei ole reeglina lugenud Shakespear`i? Kui nii, siis olen ma väääga pettunud. ei olnud rüütliromaan, Anderson on neid kyll hulga treinud, aga see ei olnud seda kyll mitte. Ei ylistatud ristiusku, ka seda on Anderson teinud, aga jällegi mitte selles raamatus. Kui keegi aru ei saanud, siis tegemist oli KIRJANDUSEGA selle s6na parimas m6ttes ja nii fantasy kui ulmeline element oli tegelikult teisejärguline. Tundus väga tribut`ina Shaespeare`le, etnäe mina oskan kah ja yldse mitte halvasti. VÄGA tubli ja Väga k6va tykk.
Teksti loeti eesti keeles

Väheseid raamatuid mida ma olen 2 korda hakanud lugema ja ei suutnud isegi poolepeale .. kahetsusväärne .. et kolm on kohtuseadus siis kunagu yritan uuest ...
Teksti loeti eesti keeles

Hea romaan, tuleb nõustuda kaasarvustajate Musta Kassi ja Tartsiga. Nelja saab lõpu pärast, happy end ja üleüldine leppimine vohasid seal ikka üle igasuguste piiride. Maavaimude probleem, nagu võis aru saada, oli selles, et kaunist maad kiputakse tööstuseräpaga rüvetama. Mis siis sai, kui Hea Kuningas lõpuks võitis? Lasti tehased õhku, kisti raudteerööpad üles ja kõik elasid kenasti ja õnnelikult nagu Vanal Heal Ajal edasi? Ja kui nad surnud pole, elavad veel praegugi? Cromwell ja kompanii saadeti Ameerikasse välja ning sellest sai 18. sajandiks arenenud tööstusriik samal ajal kui Vana Euroopa oma ludiitlikus unelmas oleskles? Ja mis SIIS edasi sai, mh, ah? Tsiteerides meile kõigile tuntud Tundmatut Arvustajat: ma näen KOONDUSLAAGREID ja kuulen verekoerte HAUKUMIST! Ühesõnaga, jura. Charles II ja ta kaaskonna jaoks võis nende võit sel hetkel küll suur näida, kuid ajaloohoovuses sai see olla vaid tilluke mullike omasuguste seas. Seetõttu käib omajagu närvidele see "Hea võidab Kurja" paatos, mis kogu lugu saadab.
Teksti loeti eesti keeles

Arimaatia Joosep, mitte Arimatja.

Kõrtsituba on kirjanduses korduvmotiiv, vt kas või Bradley "House Between the Worlds". Aga kenasti välja mängitud, natuke Moorcockilik.

"Hea võidab Kurja" paatos on siin ennekõike tegelaste endi ilmas, mulle tundus kyll Anderson ise väga hästi mõistvat, et asjad nii lihtsalt ei käi. Aga eks igayks yritab oma maailma ise seada oma parima äranägemise järgi.

Kõige lõbusam raamatu juures on siinne thread.
"Löpulahing veidi parandas asja,see meenutas Tolkieni vastavaid kirjeldusi." - "Tõepoolest, see pole Tolkien!"
"Oli vägevast söjamehest peategelane,oli imekena armastatu,oli lahinguid ,oli vaime ja völureid ning dimensioonidevaheline kokkusaamiskoht aga midagi jäi ikka puudu." - "Ei häirinud fantasykirjanduse tavapuudused (must-valged karakterid, meeskangelane on vapper, tugev ja võidukas, naispeategelane suhteliselt naiivne ja truu kaunitar)."

Ja katsu sa, vaene hing, autor olla, kui yks tahab, et siga lendaks taevaavarustes ja teine, et sukelduks meresygavikes. Samas on liigutav näha, et on veel siiraid hingi, kelle jaoks igasuguse ulme standard on Tolkien ning õiges loos peab olema karvane ja tugev peategelane, headuse võit ning ei mingit irooniat või postmodernismi. Oleks me kõik selliseid, arvaksime, et maailm oleks hoopis parem paik.

See ei ole päris arvustus; kui kunagi viitsin, kirjutan. Lihtsalt mõned tähelepanekud. :P

Teksti loeti eesti keeles

Leidsin kogemata riiulist ja selgus, et ei ole lugenud. Võtsin ette, et loen läbi ning pärast haaran kirve ja kristlasi nottima, nagu peale Andersoni raamatut enamasti tuju on.See viimane emotsioon jäi karjuks täiel määral kätte saamata. Selles raamatus ei ole kogu ristiusu närusust hariliku teravusega välja toodud. Pigem jääb mulje nagu kroonikavisandist, midagi sellist nagu Shakespeare oleks võinud oma teoste jaoks materjali kogudes mustandina kirjutada.Noh, tuleb Murtud Mõõk või Merman`s Children jälle ette võtta..
Teksti loeti eesti keeles

Anderson on väga hea ja see kehtib ka "Südasuvise tormi" kohta. On meeldiv lugeda ja leida viiteid teistele teostele, teistele kirjanikele. Olin lühikest aega enne raamatu lugemist vestelnud ühe ajaloohuvilisega ümarpeadest ja Cromwellist ja see vestlus häälestas mind vastu võtma Andersoni nägemust käsiteldavast ajaloosündmusest. Aga eelkõige on tegu ilukirjandusega ja mingit objektiivset tõde ma siit otsima ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles