Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Poul Anderson ·

Three Hearts and Three Lions

(romaan aastast 1961)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1953; september – oktoober [algversioon]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kolm südant ja kolm lõvi»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
7
4
0
0
Keskmine hinne
4.348
Arvustused (23)

Lü-hi-ke. Tegelikult oli see peale proffessor Tolkieni minu esimene fantasy raamat kui selline. Ja meeldis , ja veel tahaks.Sisu on sihuke , et mingi taanlane saab nii umbes kolmandal leheküljel teise maailmasõja ajal kuuli pähe ja - hopsti maandub kusagil vabtshee haldjamaal. No ja siis hakkab pihta - päkapikud , haldjad ja trollid ja rüütlid ja üldse oli kõik pagana huvitav ja voh sihuke hoogne ning põnev. Mul on siiralt hea meel , et on olemas sihuke kirjastus nagu seda on "Fantaasia". Olge tublid!
Teksti loeti eesti keeles

Selline süzheearendus, et meie maailmas tavaline kodanik osutub mingis maagia reeglite järgi toimivas alternatiivmaailmas võtmefiguuriks, on fantasy zhanris võrdlemisi tavaline - võtkem kasvõi Nortoni Witch World või Zelazny Amberi sari - aga toimib jätkuvalt. Zelazny ja tema looming ongi esimene, mis loetud raamatuga assotsiatsioone tekitas. Tolkieniga tekivad pigem antiassotsiatsioonid. Meeldis kuidas Holger Danske ratsionaalselt täbaraid olukordi lahendas, haldjamaa tegelaste rikutuse iseloom ja aste, tegelaste seotus reaalse ajaloo ja müütidega jpm. Raamat on väga lahe lugemine, kuigi mitte täiuslik. S.o. mingi kerge rahuldamatuse tunne jääb hinge. Mis täiusest puudu jääb, on raske teadvustada, lihtsaim tee on kahetseda lehekülgede vähesust või järgede puudumist, kuid ausalt öeldes on neid puuduvaid lehekülgi või järgmisi osi ka väga raske ette kujutada. Tore raamat, tore kirjastus, mis kuulu järgi olevat välja andnud juba neljanda raamatu.
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugemine, kuid siiski alla ta"iuslikkuse (ehk seeto~ttu, et eelnevaks loetud asjaks oli sa"a"rane briljant, nagu "Murtud mo~o~k), aga sellegipoolest asi, mida vo~ib uuesti lugeda. Tegelikult vist isegi tean neid po~hjuseid, miks raamatust ja"i selline... veidi kahtlane mulje. Selleks on teose antitolkienilikkus, selles esinev haldjate kujutamine paha poole esindajana hea ja kurja vo~itluses, sella kui inimkond peaaegu tervikuna headust esindas. No lihtsalt ei usu midagi sellist. So~rmuste Isandas oli see veel mo~istetav, seal seletai tagapo~hja veidi rohkem a"ra, aga Andersen esitas maailma, o"eldes, et vo~ta vastu. Tegelikult pole mul ju hea ja kurja vo~itluse vastu midagi. Eriti mitte siis, kui asi on ha"sti kujutatud. Ma tahan aga tajuda teise poole motiive, tegelikult isegi mo~lema poole omi. Kui ma"ekoll on na"ljane ja inimene ta selle eest maha lo"o"b, siis on see usutav isegi primitiivseimas kirjutises. Aga selline maailmade, Kaose ja Korra kokkupo~rge, nagu antud teoses on, tahab nagu veidi ka minusugusele raudkivipeale selgeks tegemist. Miski aga hoidis neid nii erinevaid Kaose pooldajaid koos. See oli oht saada Korra poolt a"ra ha"vitatud. Nii et kumb pool siis oli hea ja kumb halb? Ja ahldjate eluro~o~m, mis nii kaootiline yhes paadis koos Surmaratsuga... noh, jaha, Jutustamislaad oli muidu ladus ja teos oli kena. Ja see na"rimine... need olid vaid pisiasjad, vo~rreldes teose juba eespool a"ra ma"rgitud heade kylgedega. On u raamat ikkagi vii va"a"riv teos, mille lugemist pole vo~imalik kahetseda. Oh, ja kindlasti oli teose lahedaim tegelane troll. Ei ma"letagi, kus midagi taolist oli ennem ette tulnud, midagi sarnast oli nagu kahes teoses veel, aga et s22rane elukas kannaks trolli nime... See on kindlasti Andersoni sihilik torge Po~hjala myytide pihta. P.S. Neli Andersoni, neli viit. Yllatus mulle endalegi. Ju sisi on tegemist millegi heaga ka yldisemas mo~ttes... vo~i on mul seni olnud tema teostega tutvumisel va"ga hea o~nn.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi tüüpiline varane Anderson, sarnanused Jänkiga muidugi taotluslikult olemas. Meenutab mõneti hokasid ja Operation Chaos’t ja muid neid asju, kus tegelane peab mingi probleemiga hakkama saama, sellised toimetuleku lood siis. Mingid viis novelli kuidas rakendusliku inseneerlusega legendimaailma kolle võita, libahundi jutt neist vast kõige õnnestunum, ülejäänute “püändid” kippusid minu jaoks liiga reaalainete kallakuga olema, keemilis-füüsilisi teadmisi nõudma.

Andersoni isa võiks mingil moel olla Holgeri prototüübiks, temagi kunagi Taanist USA-sse rännanud insener.

Raamat on selline keskmine… On palju küsitavusi. Mulle ei taha kuidagi istuda see andersonlik võte, millega ta kristlusele kollivastase võlujõu külge poogib. Kohati kipub tekst liiga halleluujalik olema. Samas, oli tegu experimendiga, et mis siis, kui üks tänapäeva inimene rüütliromaanide legendimaailma satub, seal ju sellised asjad mõeldavad. Nagu mina välja loen, ongi rohkem tegu konkreetsesse müüdimaailma paigutatud looga, milles kehtivad omad legendide seadused. Ja nende kallal inseneritaibuga Holger ka siis mässab; rakendades reaalseid teadmisi muinasjutumaailmas. Seega üks lugu siis sellest, kuidas keskaegses kristlike legendide maailmas hakkama saada. Miks ka mitte?

Karl Suurt kuidagi ülistada või idealiseerida aga ei maksaks. Tema oli see, kes alustas drang nach Osteni; pühkis etniliselt kaardilt hulga rahvaid ning genotsideeris teisi – kõik ikka frankide kristliku saapatalla alla.

Ka ülesehituse poolest pole tegu teabmis meistritööga – kasvõi saratseeni liin jääb kuidagi ähmaseks ja väheütlevaks. Tundub, et kirjutamist alustades ei teadnud Anderson kuhu täpselt välja tahab jõuda. Aga võibolla ma eksin. Igatahes, “Murtud Mõõk” oli parem ja “neli” on sellele raamatule täiesti sobilik ja paras hinne. Üldiselt raamat muidugi meeldis. Tolkieniga pole siin aga jällegi mingit pistmist. Õnneks.

Tõlkes on muidugi apsakaid, kõige karjuvam neist aga see, et aadlipreili toas seisab spinniguratas... Spinninguratas!!! Isegi Silvet ütleb, et spinning-wheel on eesti keeli vokk! Kuidas aga mingit keemilist elementi tõlkida pole ju tegelilkult tähtis, nii et selles osas etteheiteid teha poleks vajalik. Silikoon või räni - mis vahet seal on?

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi fantasy ja science fantasy alaliiki kuuluvad teosed moodustavad P. Andersoni romaanitoodangust vaevalt kümnendiku, jäävad just need meisterlike juttude kõrval elama veel kaua pärast kirjaniku surma. Toon näitena ’The High Crusade’i (science fantasy) ja mõlemad tänavu eesti keeles ilmunud romaanid.

’Kolmes südames...’ tuleb Andersoni füüsikutaust kõige ilmekamalt esile Holgeri viisist võita lohe. Termodünaamika abil! Fantasykirjanduses üsnagi tavatu.

Kuigi mulle meeldib miskipärast ’Murtud mõõk’ rohkem, on ka ’Kolm südant...’ igati väärt lugu, mis pälvib hindeks üksnes viit. Mitmete allikate põhjal on heaks ulmekaks ka ’Kolme südame...’ järg ’Midsummer Tempest’ (1974).
NB! Ja mõni tõlke apsakas ei tee olematuks ladusat ning heas keeles tõlget.
Teksti loeti eesti keeles

Tore oli just see üleloomulikele asjadele teaduslikult lähenemine (lohele vee kurku viskamine, magneesiuminuga, kivistumisel tekkinud radiatsioon jne jne). Tore ei olnud kristlikule elemendile nii suure rõhu panek... ja raamatu liig-äkiline lõpp. Mõistatamismäng seostus (paratamatult) Tolkieniga ning mõned muud kohad Zelazny Amberi-sarjaga. Aga muidu... tore lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et pean enamikule eelkõnelejaist vastu vaidlema. Minu meelest oli hoopis see jutt parem kui "Murtud mõõk". Ehk küll kriipsuvõrra, kuid siiski.
Kõik see tegevus tundus ehk mõnevõrra usutavam, just seetõttu, et poldud seletatud liiga palju ning samas näidati ära, kuidas Holger sinna teise maailma sai. Zelaznyga tekkis tõesti mõningaid assotsiatsioone, kuid see ei muutunud häirivaks.
Mulle tundus, et PA pakkus tiba üle Jumala, pühakute, kristlaste, palvete ja muu säärase uskliku elemendi sisse toomisega. Ei tea, miks inimeste jumal haldjate, trollide või muude omadest vägevam peaks olema?
Hindeks panen ikkagi 5, sest suurepärane sujuv ja põnev lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene Andersoni fantasy ja ei jätnud autorist head muljet. Kuna ma hakkan kohe "Murtud mõõka" lugema, siis loodan, et minu esialgne arusaamine sugavalt ekslik on. Milles siis asi? Kindlasti mitte kirjutamisoskuses, selles vanahärrat kindlasti süüdistada ei saa. Ja samuti mitte syzhee puudumises. Kyll aga saab teda materdada äärmises tendentslikuses ja kristlukus propagandas. Et on kirjutatud keskaegsete ryytliromaanide stiilis? On jah ja neid ei seedi ma kah mitte kudagi. Minu meelest yx räigemaid kiidulaule kristlusele ja j6hkramaid teiste mahamaterdamisi, mida ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Üks neid raamatuid, mis paneb mu endale tõotama, et ma iial enam fantasy`t ei loe... Ei ole halvasti kirjutatud, aga mingi jura... Mind ei häiri eriti, kes parasjagu on head või halvad, natuke nördimapanev ju on, et alati kotitakse ühtesid ja samu, aga pole sügavamat vahet, kes heaks, kes pahaks on kuulutatud, kui sellele pole vähimatki seletust ega õlikile jagugi filosoofilist sügavust. Võetakse üks tüüp, antakse sihuke kolakas mööda pead, et leiab end kusagil mujal; seal ta peab midagi tegema, teel sooritab hulga kangelastegusid, ja 100% guaranteed saab hakkama - nüri eskapistlik kirjandus. Raamat, mis lühendab teie eluiga poolteist tundi.

PS. Tõlkest - kogu lugupidamise juures! EL, nii ei tohi tõlkida! Võtame kasvõi pärli: "...Rutherfordi katsed, raadiumi põlemine. Kui karboon muutub silikoniks, tekib radioaktiivne isotoop..." Võin kihla vedada, et kõigepealt oli originaalis "radium burnings" või midagi taolist, juttu pole mitte raadiumi põlemisest, vaid põletustest, radioaktiivsete elementidega kokkupuutumisel saadud kiirguskahjustustest. Ja, kurat, kui ise ei tea, tuleks sõnaraamatust vaadata - selleks nad ongi! - carbon on eesti keeles süsinik ja silicon on räni.

Teksti loeti eesti keeles

Jep, ainuke asi mis raamatus häiris, oligi ebatäpne tõlge, mis minule, kui keemiaüliõpilasele väga silma torkas. Ka iga keemiaga mitte väga kursis olev inimene peaks teadma, et carbon on süsinik ja silicon on räni. Aga "viie" saab see raamat sellest hoolimata.
Teksti loeti eesti keeles

Ühe ropsuga loetav ajaviitekirjandus. Aga teist korda kätte ei võta, autori teisi lugusid lugema ei ärgita. Kolm pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust polnud see nii hea kui teised tema raamatud, mis on Eesti keeles ilmunud. Kahju, et temalt on Eestis ilmunud vaid käputäis raamatuid, mis on siiski head. Mulle meeldivad tema jutud. Need on karmidest meestest karmis maailmas. ;) Lahedad. Loodan, et varsti tõlgitakse veel tema raamatuid.
Teksti loeti eesti keeles

Taani kapp peab elu ja surma peale võitlust fašistlike sigadega, kaotab pildi silme eest ja kui uuesti meelemärkusele tuleb, on kusagil imelises metsas, kõrval keskaegne sõjarüü, mõõk ja uhke ratsu. Mis siis ikka, ajab riided selga, paneb mõõga vööle ja läheb saatusele vastu. Saatus tähendab imelisi olendeid ja rohkelt kangelastegusid.

Tegevus areneb kiiresti, seiklusest seikluseni, mis tekitas ADD mängimise tunde. Kõrvaltegelased tulevad ja kaovad, peategelane vajab kaaslaste abi ja nutikust. Iga asi proovitakse järele, iga väljakutse võetakse vastu.

Andersoni võlumaailm on tänapäeva fantasy kontekstis veidi ebaharilik, aga mitte midagi väga erakordset. Ühel pool valgus ja kord, mida seal esindavad inimesed ja kristlus, tänapäevas liitlasväed. Teisel pool hämarus, kaos, haldjad (meie ajas natsid). Haldjatega saab peategelane siiski üsna hasti läbi ja mitu korda peab tõsiselt aru, kas mitte kaose poole üle minna.

Ega see ei ole tõsine teos, pigem paras poistekas. Aga mul on väike nõrkus kaasajast fantaasiamaailma “kukkunud” tegelaste vastu, annan visandlikkuse andeks. Omamoodi lahe on lugeda fantasyt, milles autor ei viitsi isegi kaose ja korra vägevat Suurt Lõpulahingut kirjeldada, ainult vilksamisi laseb mainida, et jah, siis tuli suur lahing, mis lõppes nii.

Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub kahes maailmas. Haldjate-lohede maailma sattunud Holger arvab esiti et 2. maailmasõja aegne Taani on tema pärismaailm. Mees ei tea kes ta on. Ajapikku hakkab siiski üht-teist selguma. Toimumas on Korra ja Kaose vaheline sõda, mis mingitmoodi on seotud mõlema maailmaga. Natuke sarnaneb Holgeri olukord Zelazny Amberi lugude Corwiniga, kes saab teadlikuks oma võimetest ja seisusest pisitasa. Amberlikkus.

Spinninguratas aadlipreili kambris (lk 88) tundus naljakana. Vokk oleks tõesti parem tõlge olnud, nagu eelarvustaja Hargla juba mainis. Iseenesest "Kolm lõvi" oli mõnus lugemine, ehkki "Midsummer Tempest" meeldis rohkem.

Teksti loeti eesti keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles