(romaan aastast 2005)
eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 2005
Ma ei oska öelda, kas see on hea raamat. Ma ei julge seda soovitada. Ehk aja jooksul muljed kirgastuvad ja nii minu jaoks kui üldisemalt leiab see raamat Eesti kirjanduse hulgas oma koha. Ent mulle MK siiralt meeldis.
Minule tundus kõik see jama tegelikult küllalt tuttavana sellepärast, et meenutas Heinleini keskpärase romaani järgi tehtud suurepärast filmi “Starship Troopers”. Kui aga film irvitas halastamatult sõjaväe ja tulnukate invasiooni üle, siis Bergi raamatus pole nalja raasugi, kõik suhtuvad asja täie tõsidusega.
Raamat näitab ometi, et Bergil oli ruumi arenemiseks küllaga ja kahju, et see kõik pooleli jäi. On näha, et “Musta kaardiväe” kallal on kõvasti vaeva nähtud ja küll oleks lõpuks tulema hakanud ka tõelised meistriteosed. Praegusele ei saa teistmoodi, kui annetada “kolme”.
Kui nimetada paari puudust, siis üks võiks olla peategelaste vanus: juba 22-aastasena on Lex sõjaveteran ja käitub nagu vana mees... üks ta alluv saab missioonil olles 16-seks, jne. Kui tüübid oleks 30-35-sed, tunduks nende jutt ja tegemised palju usutavamad. Teine asi on see, et tegelased teevad pidevalt nalja. Karmi huumorit, aga ikkagi. Jällegi pole kerge uskuda, et sõjas käiks pidev, lakkamatu vaimutsemine. Aga muidu on päris vinge lugu, kuulub ka mahu poolest eesti ulmeromaanide TOP-3 hulka. Hea kingitus militaarhuvidega inimesele, ulmeline pool ongi tegelikult teisejärguline.
Sisuline pool sellel "tellisel" on samuti hea. Noorelt sõjast osa võtnud peategelane kuulub nõndanimetatud kadunud põlvkonda ega leia tavalises elus piisavalt põnevust ega seiklusi. Sestap suundub mees esimesel võimalusel teenima loodavasse poolsõjaväelisse üksusesse, kusjuures ta jätab näiliselt üsna kergekäeliselt kodu ja naise rohkem kui kolmeks aastaks maha. Eks selline käitumine võib paljudele tunduda arusaamatuna ja et justkui oleks Rogani näol tegemist ebatavalise inimtüübiga. Samas tuleb meeles pidada, et lähiminevikus ei ole õnneks toimunud suuri sõdasid ja enamus meist pole midagi sellist läbi elanud. Arvestades seda, kuidas nende palgasõdurite elu on kirjeldatud, ei näi mulle tegelaste suhteliselt noor iga ega nende iroonilis-irvitav ellusuhtumine üldsegi mitte veider. Küllaltki paljudel inimestel on ju kombeks raskustest naljaga üle saada. Lahingute tagajärjel tekkiv depressioon murraks ilmselt muidu kõvemadki mehed maha.
Raamatu süžee sirgjoonelisust, mida paljud eelarvustajad puudusena nimetavad, pean ise hoopis plussiks. Selle loo eesmärgiks pole lugejaid kaasa tõmmata meeletute seikluste ja pideva maailmapäästmisega, vaid tutvustada palgasõdurite julma, kuid siiski teatud rõõmudega maailma. See on minu meelest ka väga hästi õnnestunud. Lew R. Berg teab, millest ta räägib.
Pärast selle raamatu lugemist tundsin, et on ikka kuradi kahju, et rohkem sellelt mehelt kirjatükke lugeda ei saa. Tal oleks kindlasti olnud veel palju huvitavat rääkida.
Pean kokkuvõttes "Musta kaardiväge" viimase aja parimaks eesti kirjaniku romaaniks. Hinne seega loomulikult kõrgeim.
Romaani peategelaseks on pisut üle 20 aasta vanune Lex Rogan, rahutu hing, kes kord sõda kogenuna ei leia tsiviilelus endale õiget kohta (ka tavaelu normidest kõrvale kalduvad tänavakaklused ja tuunitud autodega võidukihutamine ei kompenseeri nooruki adrenaliinivajadust), ning seetõttu reageerib ta koheselt värbamiskuulutusele, mille kaudu otsitakse mingigi militaarse ettevalmistusega inimesi täpsustamata eesmärgiga missioonile - seda ka hoolimata naise (kelle ta erusoleku ajal endale soetanud on) kindlast vastuseisust. Ülejäänud romaan käsitleb loodud väeüksuse korraloomist teenistuslepingu kolme aasta pikkuse perioodi vältel ühel teisejärgulisel planeedil. Väeüksus on Rogani kõrval teine loo peategelane, ülejäänud tüübid jäävad üsna visandlikeks.
Võrreldes varasema loominguga, milles on vähe silmapaistvat, on autor teinud läbi suure, kohati isegi uskumatu arenguhüppe. Tõsi, Bergi tuntud puudused pole otseselt kuhugi kadunud, tema proosa, milles siinkohal välgatavad üksikud jõulised sähvatused, on valdavalt siiski üsna konarlik. Küll on aga autorile ühekorraga jõukohaseks saanud elemendid, milleks tal varemkirjutatus polnud kas oskust või viitsimist - s.o. tekstil on sõnum ja peategelasel on taust. Ning pikemas perspektiivis seljatavad loo tugevad küljed selle puudused.
Bergi suurimaks hooleks kirjanikuna näis olevat selle eest seismine, et lugejale mitte midagi ebaselgeks ei jääks. Nii kaasneb näiteks dialoogis iga repliigiga tavaliselt ka selgitus, miks üks või teine tegelane niiviisi ütles. Iga otsus, mille tegelane teeb, on üldjuhul detailselt põhjendatud, jne. Kui selline asi on omal kohal näiteks lõikudes, kus käsitletakse sõjaliste operatsioonide üksikasju, mille loogika vast igale lugejale jõukohane pole, siis enamikul juhtudel on see ikkagi liigne - autor nagu ei näi üldse arvestavat, et lugeja mõtleb kaasa ja suudab iseseisvalt tegelaste motiividele pihta saada. Teiseks teeb selline stiil teksti lamedaks, hävitab eos mitmekihilisuse, mitmetimõistetavuse võimaluse. Üleseletamine muutub kohati sedavõrd groteskseks nagu unustaks autor end valjusti mõtlema, näiteks lk. 132, kust pärineb järgnev väljavõte:
"Vanasti oli üks tore ütlus," vastas Callo. "Pidu katku ajal või..."Lex ei öelnud midagi, kuid noogutas nõusolevalt. Linnas suuremaid haigusepideemiaid praegu polnud, kuid kujutluslikuks võrdluseks sobiks see lause hästi."
Nii et ühest küljest - rohujuure tasandil - ei valda Berg ütlematajätmise kunsti üldse ning teisest küljest - ja kõige kõrgemal tasandil - valdab ta seda filigraanselt.
Kõige kõrgema tasandi all pean loomulikult silmas seda, mida autor meile oma teosega ütleb. Bergi romaanis peaaegu puudub moraliseerimine. Autoripositsioon samuti nagu puuduks, aga ridade vahel on see jõuliselt olemas (lõpuststseenis jõutakse ka mõtte väljaütlemiseni peategelase naise poolt, aga see on juba valmiskirjutatule rasvase punkti panek). Lugeja vaatab õudusega, kuidas must kaardivägi iseenesestmõistetava kergusega üha enam ja enam mähkub põhjendamatusse vägivalda ja läbi käed rüpes vaatamisega saabub mõistmine - täpselt samamoodi on see iga kord juhtunud. Nii muutuvad arusaadavaks SS-lased, kes peale "päevatööd" naasesid koju armastava perekonna rüppe või punaarmeelased, kes 1945. a. langesid raisakullidena Saksamaa ning sealsete sõdurileskede peale ning kes tagantjärgi pärast sõda ja siiani näevad endis ennekõike vabastajaid, kes purustasid fashistliku ikke ning paljud teised enne ja pärast neid.
Kooslus “vaenlaste vastu halastamatu, omadele piiritult ustav” on just täpselt see, mida ühelt relvakandjalt oodatakse ning võim (iseäranis püssikaba poolt antav võim) laostab inimese ilma mingi moraalse murdumise praksuta. Kõik sünnib loomulikku rada pidi, pisitasa, üks sündmus viib teiseni, teine vääramatult kolmandani. Ning ehkki Bergil koguneb musta kaardiväkke peamiselt ühiskonna põhjakiht, võib seda mõtet siin laiendada ja nentida, et sobivatel asjaoludel sulanduks kaardiväkke ükspuha kes, sõltumata seljale kogutud kultuurikihist. Stseen, kus Lexi sunnitakse vange hukkama, illustreerib selliseid asjaolusid hästi.
Paradoksaalselt on selles atribuutiliselt fantastika valdkonda kuuluvas teoses rohkem realismi kui enamikes nn. kriitilise realismi joont järgivais teostes. Just sedasorti valusat realismi, mis räägib asjadest kiretult, õigete nimedega ning midagi enda teada ei jäta.
Ulmelisest aspektist autor kahtlemata millegi erilisega silma ei paista. Süzhee monotoonsuselt (eriti romaani teises pooles) meenutab "Must Kaardivägi" Norman Spinradi "Terasunelmat" ning zooride olemuse koha pealt Robert A. Heinleini "Nukkude isandaid", kuigi tõenäoliselt Berg neid raamatuid ei tundnud. Samas on ulmelise tausta kasutamine antud loos enam kui õigustatud, kuna suurendab veelgi teksti mõjuvust.
Asjaolu, et autor vahetult enne romaani ilmumist ootamatult meie hulgast lahkus, tegelikult sunnib nägema raamatus seda, mida seal tõenäoliselt ei ole ja segab oluliselt teose adekvaatset interpreteerimist. Jah, autor oli militaarse taustaga, jah, peategelase füüsilised parameetrid ja mõned eluloolised seigad sarnanevad Lex Rogani omadega, jah, isegi peategelase nime esitähed langevad kokku Bergi kodanikunime initsiaalidega. Sellest hoolimata on iga arvestatava kirjaniku puhul endastmõistetav, et ta ei kirjuta mitte iseendast, vaid et kirjapandu on segu kogetust, kuuldust ja ettekujutatust (ja nii palju arvan ma Bergis kirjanikku küll olnud olevat). Sõltumata interpretatsioonist on tegu Bergi meistritööga ja kas see juhtus tal kogemata või plaanituna, seda fakti ei muuda.
Siiski leian, et Berg oleks pidanud natuke lühema teose kirja panema - kusagil 300 lehekülgede juures hakkas vaikselt igav ja lõpuootus tekkima. Kokkuvõttes aga ei toimunud midagi eriliselt huvitavat - raamatu keskne probleem jäi lahendamata, räägiti vaid siis nende tegemistest ning just see jättis lõpus nati tühja tunde. Ootasin Bergilt seekord enamat, kuna paistis olevat raamatuna, mille kallal rohkem vaeva nähtud.
«Must kaardivägi» on erandlik romaan nii Lew R. Bergi loomingus, kui ka eesti ulmes üldiselt. Usun, et teist niisugust ei tule niipea... ja kas ongi vaja?
Kahtlustan, et paljud asjad selles romaanis on juhuslikud õnnestumised. No ei usu ma näiteks, et Bergil oligi plaanis sellise äraspidise kasvatusromaani kirjutamine. Lisaks sellele on see ju ka veel ideeromaan ja seiklusromaan ja mis kõik veel... ning kõige hämmastavam on, et kogu see krempel püsib enamvähem kenasti koos.
Romaanile on ette heidetud liigset pikkust. Kuigi ma pole mahukate romaanide austaja, arvan, et pikkusega on siin kõik korras... et just selline lõputult nüri ja üksluine keskkond ongi just see sõjasangarite kasvulava.
Erinevad inimesed, erinevad arvamused... erinevalt Andrist arvan ma, et väljendi «pidu katku ajal» seletus on ilmne plusspunkt autorile. Mind on pidevalt vihastanud see, kuidas ulmekates näiteks XXIII sajandi inimesed on perfektselt kursis XX sajandi reaaliatega. Kui aga mõtlema hakata, siis kui palju teab suvaline meie kaasaegne XVII sajandi elust-olust? Bergil aga pole see ajaline distants kolm sajandit, vaid hoopis hulga pikem!
Vaat sellised katkendlikud mõtted. Kes ladusamat juttu soovib, see võib lugeda minu arvustust ajakirja «Looming» novembrinumbrist.
Paraku ei tekitanud loetu minus siiski eriliselt positiivseid emotsioone ja pigem nõustun eelarvustajate välja toodud negatiivsemate seisukohtadega. Teos, mille läbilugemine kulges vägagi visalt, oli selgelt liiga pikk, ulmet oli seal vähevõitu ning keskkond-ühiskond ehk taustsüsteem üpris selgelt 20. sajandi lõpp või 21. sajandi algus. Peale selle veel iga asja üksipulgi lahtiseletamine ja tegelaste peaaegu et eristamatus. Kunnase 3-köitelisele oopusele jääb see teos igast asendist alla.
Siiski, ei saa öelda, et minu jaoks olnuks tegemist täieliku saastaga – sai kätte paraja koguse süngust ja sissevaadet sõja hävitavasse iseloomu ning väljakannatamatult puine selle stiil ka polnud. Aga näib, et autorile sobisid lühivormid ikkagi oluliselt rohkem. Niisiis 3.
Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.
Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.
Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.
Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.
Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.
Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.
Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".
Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.
Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.
Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".
Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.
Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.
Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.
Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.
Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.
Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.
Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".