Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Harry Harrison ·

Deathworld 2

(romaan aastast 1964)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fact—Science Fiction» 1963; juuli - august [pealkirjaga «The Ethical Engineer»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Surmailm II»
Tallinn «Varrak» 1998 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
14
10
9
4
1
Keskmine hinne
3.842
Arvustused (38)

Jason dinAlt röövitakse eetikafanaatiku poolt. Selle hullu nimi on Mikah Samon. See on sedasorti sooda, kes ise elada ei taha, ja teistel ka ei lase. Mikah Samonile ei anna rahu see Jason dinAlti suur võit Cassilya kasiinos. See üritus on tõsise põntsu pannud moraalile, keegi justkui ei tahaks enam tööd teha ning loodavad vaid suurt võitu. Samon (ja tema kambajõmmid) on välja uurinud (peaaegu) kogu Jason dinAlti kasiinodealase «teenistuskirja» ning nüüd on neil säravkuldne plaan dinAlt suure valguse (loe: kohtumõistmise) alla tõmmata. Selge et ESPlasest sullerit säherdune perspektiiv ei ahvatle.

Pisut kavalust ning kosmoselaev pudeneb mingile tundmatule planeedile. Siin siis see põhimöll lahti läheb: Jason dinAlt ja Mikah Samon proovivad ära (enam-vähem) kõik ametikohad ühiskondlikus hierarhias, mis on ülesehitatud rangel tsunftinduse põhimõttel. Ei ole klasse, pole riike... vaid tsunftid. Sotsioloogiline ulme kogu tema võlus!

Jason dinAltil pea lõikab ning tema tõus oleks märksa tormilisem, kuid loomupärase headuse tõttu hoolitseb ta ka selle libamoralisti eest, kes – tõsi – on üsna tänamatu lojus ning oma heategijal mitu üsna head üritust kihva keerab. Tõtt öelda oleks mina Jason dinAlti asemel selle raipe küll kiirelt ära kustutanud, aga sullerist võib ka aru saada. Ikkagi ainuke «lähedane» inimene. Kohalikega tuleb purssida seda kohutavalt moonutatud esperantot: planeet on kunagine koloonia, mis on emaplaneediga ühenduse kaotanud ja siis alla käinud. (Muide, see pidev esperanto Harrisoni tekstides on põhjustatud sellest, et Harrison ise on ka aktiivne esperantist.)

Jason dinAlt viib oma plaanid ellu ja pääseb ka planeedilt (kas keegi kahtleski?), aga lugeja näeb, et kerge ei saa see tal olema. Minu hinnangul läheb «Surmailma» sari iga köitega sotsiaalsemaks ning hea on.

Inglismaal on romaan ilmunud ka ajakirjaversiooni pealkirjaga.

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Veelgi absurdsem raamat kui "Deathworld 1". Mingi pervert maandub ja nopib pardale planeedi kangelase number 1 ning keegi ei saa selle vastu midagi teha. Suunava raamatuhoobiga "parandab" Jason kurssi ja nad prantsatavad alla mingil planeedil kus kogu maailm on jagatud absoluutselt lollide klannide vahel, kellelst igaüks hoiab enda käes tükikekst teadust -- kes oskab naftat teha, kes teha rauda, kes masinaid. Kogu see asi on nii nõmedalt üles ehitatud, et mul hakkas vahepeal nutt peale tulema. Jason keerab loomulikult kogu ekviliibiumi oma huvides kihva, moraalijünger läheb peast täitsa lolliks ning lõpuks (üllatus-üllatus) saabub babe ning korjab meie armsa mänguri planeedilt ülesse. Sotsioloogiast on asi umbes sama kaugel kui lehm lennuasjandusest. Nimetagem seda siis pseudosotsionloogiaks. Selline ühiskond ei saa eksisteerida (vähemalt inimestega mitte), kus puudub teadmishimu, soov seigelda, rikastumisoov, jne. jne. Harrison on loonud äärmiselt stagnantse ühiskonna, kuid nagu me itta vaadates näeme on paigalseis tegelikult tagasiminek ning selline ühiskond ei pea kaua vastu. Millal see Brezhnev võimule nüüd saigi? Muide raamat peaks sobima nendele, keda huvitavad raamatud, mille lipukirjaks võiks olla "Ass kicking in megamode" -- pahasi langeb vasakule ja.paremalt, head lasevad nipsuga kuuereväärilt lendu tolmukübemekese ja jätkavad vestlust mingil abstraktselt filosoofilisel teemal. Lisaks kõigele on head kohutavalt palju lugenud, valdavad pooli universumi keeli ning neil on kung-fu must vöö. Pahad on lihtsalt pahad.
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi on võimalik vale suhtumisega enda jaoks hea raamat ära rikkuda. Romaan hakkab küll suhteliselt igavalt peale, silmakirjaliku Mikah''i tembud muutuvad pikapeale tüütavaks ja Jasoni õnnestumised ja ebaõnnestumised korduvad regulaarse monotoonsusega, kuid just siis kui see juba lõplikult igavaks muutub, toimub romaanis pööre. Teine pool on väga vinge ja õigustab suhteliselt üksluist esimest.
Jason dinAlt on kahtlemata avantürist, aga meeldiv avantürist ja progresiivsete vaadetega. Hea tahtmise juures saab noorukist lugeja ka siit rohkem teadmisi, kui kogu algkooli füüsikakursusest. Ei saa öelda, et see surmailma sarja teine osa oleks millegi poolest halvem esimesest, pigem nad täiendavad kenasti teineteist. Õige on ka see, et kord lugema hakanuna on seda triloogiat raske pooleli jätta, eriti kui nad ühtede kaante vahele kokku on köidetud.
P.S. see planeet meenutas mulle miskipärast filmi Kin-dza-dza.
Teksti loeti inglise keeles

Väga vaimukas ja mõnus raamat. Kogu tegevus ja õhkkond on hoopis teistsugune, kui esimeses osas. Ning üldse on see osa esimeset parem, minu arvates. Asjast annaks ehk päris hea filmi vändata (kui seda keegi kunagi teinud pole?): mul tekkis pärast raamatu lugemist kuidagi filmielamuse sarnane emotsioon... Raamat äratas minus igatahes Harrisoni teiste teoste vastu tunduvalt suurema huvi, kui "Ajamasina saaga" ja "Surmailm I" seda tegid.
Teksti loeti eesti keeles

Vaidleksin seni kõige madalama hinde andnule vastu - sotsioloogilises mõttes ei ole raamatus midagi võimatut: loe läbi kas või Mosaiik sarjas ilmunud Mõtlemise muutumisest ajaloos, samuti on küsitav väide ühiskonna arengu pikemaaegse paigalseisu võimatusest. Näiteks Vana-Egiptus või keskaegne Euroopa. Üldiselt oli hea raamat, autor on esimese osaga võrreldes arenenud :)
Teksti loeti eesti keeles

Vinge raamat neh. Ma ise küll siit miskit virisemisväärset ei leidnud. Alates esimesest lausest raamatuga sina peal ja vaja ainult lehti keerata. Polnud tarvidust isegi lk-numbrit jälgida. A see eetikahull jobu oli küll vastumeelt. Liigne fanatismus tuleb ikka tavaliselt kahjuks. Ja süngel taustal oli ikke sihukest tervet huumorit ka täheldada kohati. Niiet pole muud kui viis kätte.
Teksti loeti eesti keeles

et nii lolli algust ühele muidu üsna talutavale raamatule teha, peab ikka annet olema! Lugesin läbi esimesed kolm lehekülge ja panin raamatu käest ära. Tööjuures vaatasin BAASi. Suurim tänu Andrile! viitsisin edasi lugeda ja ei kahetse.Sotsiaalne ulme mingil määral muidugi, kuigi mitte eriti põhjalikult läbi kirjutatud (see põlnd ju ka kirjaniku taotluski) aga siiski. Usutav. Vaadake inimesi enda ümber! Kasvõi nn. prügikollid. Olen viimase asjaga veits oma huviks tegelnud ja tean, et kõrgharidusega inimeste osa prükkarite hulgas ei ole sugugi väike. Aga ometi on nad kõik valmis ligimesel kasti plekktaara ülelöömisex kõri läbi närima.Ja see usuhull Mikah`i. Noh tuleb tunnistada, et selle koha peal pakkus Harrison küll kõvasti üle. Nii LOLLI inimest ikka olla ei saa! Ja samas. Mõjus! siga nihuke nigu ta oli ja tigedax ajas ja pasunasse andmise tahtmine tuli peale jne (loo keskosas muidugi ainuilt).KOKKU: NELI (miinusega), läbi sain lobedalt (yhe ööga) aga lõpp oli jälle lora.Muuseas küsimus: mis võis saada sellest ühiskonnast edasi ja kas Perssunid olid ikka need, kes sõja võitsid?
Teksti loeti eesti keeles

Enamikku romaanist oli mõnus lugeda, palju andis juurde hüperboliseeritud Mikahi kuju. Nagu eespool mitmed juba märkisid –ebaadekvaatselt mannetu algus ja keskpärane lõpp. Kuid ilmselt on Harrison paari-kolme aasta pärast Eestis enamtrükituim ulmekirjanik ja ta eestindatud teoste arv ületab mitmekordselt Silverbergi, Heinleini, Dicki, Farmeri ja Gibsoni omi koos võetuna. Ootab ju “Terasroti” ja “Surmailma” sarjade kõrval avaldamist ka “Kosmosesangar Billi” sari! Ilmselt on see asjatu irisemine, sest “...see, mis peab, tuleb kindlalt kõik.”
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui sarja eelmine osa. Science-i fännidele südant-soojendavad kirjeldused aurumasina jms ehitusest :-) Kuid nagu eelkõnelejad juba mainisid - ebaühtlane, hüplik. Kõige rohkem häiris aga, et psi-võime kasutamine oli täiesti kadunud. Esimeses osas päästeti(?) selle abil terve planeet, nüüd aga ei mainita võimet isegi poole sõnaga.
Teksti loeti eesti keeles

Vohh!!! See on juba parem. Võrreldes sarja esimese raamatuga meeldib mulle selle teine osa hoopis rohkem. Põhjus on lihtne: asi tundub kõvasti terviklikum ja ühtlasem ning mis peaasi, kõik on kirjutatud sügava iroonilise varjundiga. Kõik see leiutamine ja aretamine (peategelane tundus lausa elava mehhaanika, keemia, "ja ma ei tea mis veel" käsiraamatuna) on selles valguses ilusti talutav ja rohkemgi veel. Kohustuslik "Happy End", ei riku asja, pigem vastupidi, annab kindla lubaduse (loodetavasti sama huvitava)järje osas (veel pole lugenud). Just see kogu raamatut läbiv iroonia ja kerge enesekriitika koos ladusa kirjaviisiga on minu meelest õigusega ära teenitud viie aluseks. Ning..., paistab, et mul on üks lemmikraamat jälle rohkem ;)
Teksti loeti eesti keeles

Palju tarka on ära öeldud, aga omalt poolt lisaksin: Jutt jooksis VÄGA HÄSTI, seeon Harrison oma tavalises hiilguses.Raamatutoli kohe kahju käest panna.Hinnet kisub alla kohati esinev maitselagedus,ka oli dinAlt vastikult edukas, vaatamata oma " heale sõbrale" Mikahile.Üldiselt, ajaviiteks hea raamat, isegi enam.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna olin lugenud "Surmailma" esimest osa, mis mulle väga meeldis, siis otsustasin ka selle raamatu kätte võtta. Ning ei kahetse, peab ütlema, et tegu on viimase aja parima raamatuga. Enamikku eespoolkirjutajaid häiris "loll algus". Ma ei tea, mis mul küll viga on, kuid minu meelest ei olnud algusel midagi viga. Minu meelest täiesti normaalne. Nojah, pärastpoole oli võib-olla rohkem actionit jne., kuid mis siis. Mikah, see nii öelda moraalijünger, oli tõeliselt vinge tegelaskuju. Kuigi dinAltil õnnestus Mikah "krutskitest" enamasti pääseda, tõstis see siiski pinget. Minu meelest oli autor tabanud vapustavalt hästi ära sellise orjaühiskonna muigeleajavad probleemid. Üpris naljakas oli lugeda ühiskonnast, kus orjadel ei ole mingit vabadustahet, iga jõuk hoiab mingit tehnika saladust kiivalt enda käes jne jne. Nii et minu arvates on "Surmailm 2" vääriline järg "Surmailm 1". Hindeks loomulikult viis pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja parim raamat. Esimese osaga ühendab teda vaid tegelane ja tolle päritolu. Terviklik ja hästi läbimõeldud. Ja ülimalt sarkastiline ja õel. Ei mäletagi, millal midagi nii mõnusat lugesin. Raamat, mille tegelasi ja lihtsat loogikat ma usun ja naeran (need ei välista teineteist), raamat, mille tegelased on armsad ja vastikud - nagu elust.
Teksti loeti eesti keeles

Mida lähemale lõpule, seda rohkem lootsin ma, et dinAlt usuhull Mikah maha tapab... kaarleekahi (või mis see oligi) tundus pärissobilik palk olevat kõigi sigaduste eest mida Mikah korda saatis.. noh,päris nii ei läinud aga surmatud ta sai ja hea et niigi läits.Millest järeldub, et ma võtsin asja ikka natuke südamesse kah, mitte ei neelanud lehekülgi niisama.Mingil hetkel kangastus mulle Spinradi "Terasunelm"... kohtades, kus dinAlt suure hoolega kõikvõimalikke asju leiutas. Õnneks jäi Harrisonmõistuse piiridesse ja ei lasknud dinAlt`il käsitsi kosmoselaeva kokku panema hakata ;-)Ja perfolindiga töötav varpiseade... hehee!! 8-]
Teksti loeti eesti keeles

Oh jah, seda lugu oli mul lausraske lugeda. Minu meelest on Harrissoni mitteroostetav näriline selle kõrval lausa kunstiväärtus. Kallis raffas, kas teil ei tulnd kordagi ette nooruses põdralast (ja praega Kanal 2-s) näidatud filmindus nimega MacGyver? DinAlt tõmbab samamoodi klavereid põõsastest välja ja vehib hooga kivisöest maasikamoosi valmistada. Peale DW II lugemist olen ma ysna kahe vahel, kas ma ikka tahan ka triloogia lõppu lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle igatahes Harrisoni sotsiaane ulme sobib. Toredaks vahepalaks oli näiteks see kuidas ennast moraalijüngriks pidav ja universaalsesse õigusse uskuv Mikah suudab korda saata sellise koguse rumalusi / kuritegusi ning neile alati oma seisukohast väga hea vabanduse leida.Kui seda pidada kollaseks kirjanduseks, siis peab mainima, et selline kollane kirjandus on nii mõnestki mittekollasest teosest parem.
Teksti loeti vene keeles

Algus, raske orjapõli esimeses kogukonnas oli ehk k6ige huvitavam. Meenutas tõepoolest Kin-dza-dzad oma kõrbemaastikuga. Mida edasi, seda imelikumaks asi läks. Iga kogukond valdab ainult ühte teadust ning dinAlt muidugi tunneb väga hästi neid kõiki. Sobiks lisalugemiseks põhikooli reaalainete juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Suurpärane täiendus "Surmailma" esimesele loole. Seekord on peategelateks Jason ja rumal, piiratud, fanaatiline ning seetõttu ka õnnetu "eetikapetsjalist". Nõus Jyrkaga, ise oleks vist kah sellisest seltsilisest kiiresti lahti saanud (ja üldse, kirjutaks Jürka arvustusele kahe käega alla). Actionit eriti ei olegi, selle asemel on aga kuhjaga head huumorit ja irooniat.

Eelnevates arvustustes mainiti korduvalt "Kin-Dza-Dza" filmi. Too on hoopis teine (ja kuradima hea) lugu, aga minul oli lugemise ajal küll kogu aeg just see Kin-Dza-Dza maailm silme ees, justkui Jason oleks sattunud just tollesse maailma.

Tõesti väga hea lugu ja ka hinne on "väga hea"

Teksti loeti vene keeles

Mulle see lugu ei meeldinud. Riigikord oli orjanduslik või feodaalne. Natuke lõbusust lisas Mikah aga ega temagi selles midagi erilist ei andnud. Ainult seekord oli planeet hulga tõetruum, kui Pyrrus.
Teksti loeti eesti keeles

Veel poisteraamatum kui esimene... ja vägisi jääb mulje, et dinAlt on nn. "traumaatiline tüüp", kes lausa tõmbab hullumeelseid seiklusi ligi ja et kogu raamat on sellest ideest lähtudes pastakast/kirjutusmasinast/veel mingist kirjatarbest välja imetud. Aga ajaviitekirjandusena pole viga.
Teksti loeti eesti keeles

Kin-dza-dza mis Kin-dza-dza! Andri tabava tähelepanekuga saab vaid nõustuda. Ja see oli üks väga hea film, mida ühes Mustamäe kinos omal ajal korduvalt vaatamas käisin.

See kindzadzalikkus muudab romaani sarja kahest äärmisest osast olemuslikult veidi erinevaks ja mõnele lugejale (näit. Prontole) üdini vastuvõetamatuks. See selleks...

Eespool üks arvustaja kahtles, kas saab olemas olla nii lolli inimest nagu too usuhull Mikah. Selline kahtlus tundub veidi alusetuna, sest teadupärast ei ole inimvõimetel piire ollagi. Ei näe küll ühtegi põhjust, mis takistaks lollidel saavutamast taset, millest esimese hooga isegi ette kujutada ei oska. Isegi siis, kui asja päris argitasandil uurida, tuleb ju tunnistada, et lollolemise kunst ei ole midagi esoteerilist, vaid tegemist on äärmiselt levinud oskusega. Miski, mida nõnda massiliselt harrastatakse loob lugematul hulgal eeldusi ka selle tarvis, et lugematul määral inimesi võiks kergitada lolluse konsentratsiooni oma isiku juures oluliselt uhkemate numbriteni kui on ette näidata eetikafanaatikust Mikahil.

Jason dinAlt on Mikahi suhtes tõesti kadestamisväärselt kannatlik, kuid ei tohi unustada, et tegemist ei ole kangelasega, kes oma eesmärkide saavutamiseks ja vaenlasest jagu saamiseks esmajärjekorras "ülemsurmajat" välja tõrjuda sooviks.

Tegevustik edeneb oma toimumispaigale eeskujulikult vastavas tempos ja seisakuajastu õhustik on Harrisoni poolt korralikult edasi antud. See on maailm, kus elu ei kulge mitte mööda spiraali vaid venib nüridalt mööda ringjoont; maailm, kus aeg on näiliselt kaotanud pea kogu oma tähenduse... Oh, see fiiling ei olegi nii võõras kui esmapilgul tundub.

Teksti loeti eesti keeles

mulle sümpatiseeris see Micah selles mõttes, et tundsin ise kunagi yhte peaaegu täpselt samasugust inimest - järelikult nii LOLLI inimest saab olla ja ongi olemas, ja kaugelt rohkem kui üks! võrrelge teda näiteks suvalise jehovistiga - sarnasus on lausa rabav. raamat saaks muidu kahe, aga Micah`i kuju sikutas yldmuljet pisut yles. real pain in the ass...
Teksti loeti eesti keeles

Uh, Surmailma esimene osa oli päris hea. See raamat aga valmistas küll tõsise pettumuse. Lihtsalt tavaline romaan superherost, kes keerab ühel planeedil kõik pea peale.
Teksti loeti eesti keeles

Just siis, kui olin enda jaoks otsuse teinud, et esimene osa oli suht mõttetu, sattus mu kätte teine. Ja esimene ei tundunudki pärast seda nii halb!
Teksti loeti eesti keeles

Jason klapib Mikahiga nii hästi, et jääb mulje, et teise Surmailma kontseptsioon oli varem valmis, kui Harrison Jasonit ostsutas esimeses raamatus kasutada. Detailsusest hoolimata (või selle tõttu) orjanduse osa venib. Feodaalühiskonda sattudes lähevad seiklused käima küll. Ajaloost maha kirjutamine on küll veel ilmsem kui Asimovi esimestes Asumites. Nelja asemel viis, sest järge, millel ka midagi öelda on, ei näe just iga päev.
Teksti loeti eesti keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles