Veider raamat. Lugesin seda üsna väikesena ja tekitas teine halbu unenägusid. Midagi eriti olulist sellest raamatust meelde ei jäänud, puudus tavaliselt SciFi-le omane suurejoonelisus ja ideede avarus - kuidagi kodukootud paistis see ulmekas.
(romaan aastast 1969)
eesti keeles: «Redivivus palub tuld»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)
«Redivivus palub tuld» on tüüpiline ajaviiteulmekas. On mingi ulmeline idee (antud juhul üsna talutav), mida siis hoolega mõrvitakse kriminaalse ja üldolmelise materjaliga. Tavalugejatele läheb säherdune kompott reeglina paremini peale, kui tavaline zhanriulme. Ilmselt seetõttu ta ka eesti keeles ilmus: keegi luges läbi ja soovitas ning avaldatigi. Nõukogude Vene karvast kätt siin mängus olla ei saa, sest vene keeles seda ilmunud pole.
Üldine hinnang, et lugeda ju võib, eesti keel on selles romaanis ju üsna korralik. Sisust ei räägi. seda võib igaüks otsustada... tund-kaks ehk leiab?
Krimka poole pealt on raamat täielik läbi kukkumine. Saan aru, et see pole ka peamine raamatu ˛anr, ulme on siiski, kuid kui juba krimka liin sisse tuuakse, siis võiks seda vähemalt hästi teha. Igale vähegi intelligentsemale lugejale (ja ka mitte nõnda intelligentsele) on tapja isik esimesest mõrvast saadik teada. Alguses on see teadmine küll suti ähmane ning heasüdamlik lugeja hellitab veel mingit lootust, et kirjanik jätab lihtsalt neid hinte lugeja segadusse ajamiseks ja lõpuks keerutab ühe õige maitsva supi valmis, kuid kahjuks pole botond-bolics isegi võimeline mingit põnevust siin tekitama (jah, see võib mõjuda spoilerina, kuid krimka poole ettearvatus raamatut lugedes on umbes sama suur, mis on star warsi fännil uut triloogiat esmakordselt vaadates). Nii et enamiku raamatust läbisin tundega, et mis värk on - peaks olema nagu mõrvajuhtum, kuid kahtlusaluseid on lugejale antud vaid üks. Kas ta mõtleb seda tõsiselt või teeb nalja?
Paistab siiski, et györgy polnud just eriline nalja armastaja. (Mirabilia sarjas ilmunud bo baldersoni „Minister ja surm”’as, mis on üdini krimka, tegi bo suht sarnast ettearvatavat „naljakest”, nii et lugeja oli lõpuni kindel, et ta selle „hädise” kuriteo juba ise poole pealt ära lahendas, kuid siis keeras bo’ke loole vindi juurde ning tuli välja täiesti ootamatu, kuid täiesti loogilise lahendusega)
Ulme koha pealt oleks ta isegi võinud midagi ehitada, kui ei oleks olnud tervet raamatut läbinud krimka-tunne, mis ulme alased arutelud ja tegutsemised kuhugi tahaplaanile lükkas, ning kuigi oli suht huvitav jälgida, mida see marslane-parrag ette võttis ja kiirituse värk oli isegi sutike nutikas, oli lõpplahenduse ning marslaste languse põhjuse seletus lihtsalt labane.
Krimka-maik oli aga siiski liiga kõva asjal juures nii, et mõistus lülitus kohe krimkade lugemise re˛iimi – hakkas otsima motiive, kahtlusaluseid ning seadma olustikku vajalikuks ja mittevajalikuks. Teadlaste igapäevased tegutsemised seadis ta küll kohati „huvitava” signaali alla, kuid paratamatult asetas enamikule siiski mittevajaliku sildi, nii et kui end selle igavast lõpust sai kord läbi surutud, ei andnud rahu see tühjuse ja mõttetuse tunne, mis see valitses ja sellest ning läbi kukkunud hübriidsusest ka nõnda negatiivne hinne, halvimast päästab vaid fakt, et ta pika venitamise asemel siiski suhteliselt kiiresti läbida suutsin.
Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.
Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.
Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.
Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.
Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.
Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.
Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".
Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.
Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.
Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".
Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.
Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.
Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.
Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.
Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.
Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.
Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".