Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Viiking, kes armastas haisid

(kogumik aastast 2001)

eesti keeles: Pärnu, Omakirjastus, 2001

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
8
2
4
0
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (14)

Tarlapi kogumik jätab väljastpoolt mulje nagu oleks tegu seitsmekümnendatel välja antud raamatuga ja ei tahakski uskuda, et tiitellehel on aastaarv 2001. Teine sisu otseselt mittepuudutav tähelepanek on see, et autori kirjutatud juttude arvu silmas pidades võinuks kogumik poole paksem olla. Ei tea, kas raamatuna seni mitteilmunud tekstid koondatakse õige pea järgmisesse valikkogusse? Siiski peaks ka käesolev 300-leheküljeline valik andma küllalt hea ülevaate Tarlapi loomingust, eriti muidugi neile, kes maakonnalehti, kus autor end peamiselt ilmutanud on, ei loe.

"Viiking, kes armastas haisid" on raamat mida julgen soovitada ka teistele, kartmata hiljem peksa saada. Ehkki ma pole kõigist lugudest sillas, on 40%-line täistabamus kogumiku kohta väga kõrge näitaja. Pean siin silmas mitteulmelist nimilugu ja lühiromaani "Vampiirilõks". Neis kahes tekstis on autor minu meelest demonstreerinud oma kolme tugevaimat külge: vaimukat dialoogi, elavat keeruliste sündmuste fabuleerimise oskust ja sujuvalt loetavat teksti.

Kui midagi ette heita, siis "Liivakella kaela" ebaühtlast tempot ja finaali, "Skalbiküti" ja "Morituri te salutanti" moraliseerivat tooni. Eetiliste probleemidega võitlevad Tarlapi protagonistid kõigis juttudes, ent kahes viimatinimetus jäi kohati mulje mingisugusest kibestumisest, mis sundis tegelasi tigedaid monolooge pidama.

Kogumiku silmaganähtav mõju minule seisneb aga selles, et üritan lähemal ajal viia end kurssi ka ka autori muude tekstidega.

Teksti loeti eesti keeles

Lõpuks siis on ka Tarlap kaante vahele saanud. Ja loodame, et teda saab kaante vahele edaspidigi, sest minusugune laisk inimene ei viitsi raamatukogus vanade ajalehevirnade vahel vedeleda.

Raamatu sisu oli küll napp, aga see-eest kvaliteetne. Parimaks looks loeks mina "Vampiirilõksu", oma paranoilise õhkkonnaga. Samuti ei saa äramärkimatta jätta mitteulmelist nimilugu oma muretult macholiku stiiliga. Teised lood on natuke kehvemad, aga see ei tähenda, et nad lugeda ei kõlbaks. Kindel viis, soovitan kõigil lugeda!

Teksti loeti eesti keeles

Alustasin lihavõtete ajal Eesti ulme antoloogia lugemisega ja üsna loomulikult paljukiidetud Tiit Tarlapi loomingust. ”Kaduviku paladiinid” ja ”Vihkamise suund” veensid, et Hargla kõrval on eesti ulmes vähemalt üks sama kõva tegija. Ostsin jalamaid Tarlapi kogumiku ja lugesin paari päevaga läbi. Olen vääga rahul. Üksnes ”Skalbikütt” tõi kaasa reaktsiooni ”käis kah” (=kolm), ka nimijutt jättis suhteliselt külmaks (hindaksin vast neljaga). Kolmest ülejäänust on vaieldamatult parim ”Vampiirilõks”, kuid ka teised pakkusid naudingut. Seega – selge viis.

NB! Jõuludest saati vältisin selle kogumiku ostmist lootusetu kaanekujunduse pärast. Hea, et sisu ei vastanud vormile.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjanik Tarlapi kõige tugevam külg on viitsimine.

Viitsimine üldse selliste süzheede ja tegelastega mingeid jutte kirjutada. Aga tulemus saab – kui mitte nauditav, siis talutav. On kombeks võrrelda Ljuuer Bergi ja Tarlapi Tiitu... no vat siis, ma ütleks, et Tarlapi arusaam ja lähenemine on ehk keskmiselt tasemelt kirjanduslisemad, Bergi tipud aga löövad Tarlapi tippe. Kuigi suht sama asja nad ajavad.

Mis kogumikust meelde jääb? Osavad immiteerimiskatsed, mingi teatava stiili järgiaimamine. Stiil ise aga kipub puudu jääma. Tarlapi meetod on üskipulgi kõige üleskirjutamine, mida kangelased loost teavad. Peale loo aga nende jaoks muud maailma ei eksisteeri, tegelastel pole ajalugu, minevikku, rahvust, veendumusi (no mõni üksik), harjumusi, seksuaalsust, kiikse. Vahest harva on neil unenäod, peale selle on nad vaid teatavate isikuomadustega Vapper Detektiiv, Inspektor, Naiivne Neiu, Kaabakas, Teadlane, Paha Salaagent, Hea Salaagent jne. Tahan öelda, et jättes tegelased ilma taustadest, jättes ilma rahvusest, võtab Tarlap endalt võimaluse teha lugu huvitavamaks. Sama kehtib ka juutudes kasutatava maailma kohta.

Peategelane mõtleb palju, ikka ja alati ainult asjast, mõtleb pool lehekülge dialoogilauste vahele ja see pidev seletamine, tühjalt kohalt tolmu üleskeerutamine, tüütab ikka lõpuks ära küll.

Juttudes pole pea ühtegi psühholoogiliselt huvitavalt väljamõeldud ja teostatud, SUBTIILSET stseeni. Tegevus on trafaretne - vestlus, mõtlemine või liikumine punktist A punti B. Pooltoone ja värve üldse on vähe. Tegelased pole võimelised suurteks kirgedeks.

Muidugi ei saagi lood olla mitte tuimad ja kuivad kui nad on teostatud tühjal, dekoratsioonideta laval. Tegevuspaigad on nagu tegelasedki ja sestap kogumik ka nõukogudeaegseid autoreid meenutab - lood toimuvad "kusagil Läänes", seda markeeritakse väljamaiste sigaretimarkide, autode ja joogipoolise ohtra mainimisega ning eesmärgiks on kapitaliühiskonna pahede järjekindel piitsutamine. Võibolla oleks minu hinne (ja ka elamus) palli võrra kõrgemad, kui need Tarlapi lood oleks toimunud reaalsel maal, reaalses keskkonnas. Siis tulnuks teksti ka rohkem motiive, lõngu, nüansirikkust. Sellisel kujul oli ikka suht igav... rääkimata et ulme poole pealt polnd nagu üldse midagi.

Teksti loeti eesti keeles

Tekkis tunne, et loen ulmeelementidega krimijuttusid. Ja kohati kuidagi väga seebilik, nagu oleks tegu ehtsa naistekaga.

Neljas jutt mulle ometi väga meeldis. Maitse asi.

Teksti loeti eesti keeles

Väga hea kogumik. Tegemist on vaieldamatult tipptasemel lugudega, mille lugemine on puhas nauding. Eelnevatest kommentaaridest nõustuks ehk enim Arvi Nikkarevi öelduga. Viimasel ajal tugevasti reklaamitud Indrek Hargla kõrval on Eestis teisigi tasemel ulmekirjanikke. Tiit Tarlap on kaheldamatult üks neist. Julgeks isegi teatud mõttes ketserlusse langeda ja öelda, et absoluutskaalal võib Tarlap Harglat kirjutamis- ja fabuleerimisoskuse poolest isegi pisut ületada. Samas jääb ta ilmselgelt alla produktiivsuses.

Kogumikule minu poolt kõrgeim hinne.

Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud hirmus hea, ei olnud ka halb. Oli madinat, oli krimit, oli ulmetki igas loos. M6nes rohkem, m6nes v2hem. Tarlap v6iks kahtlemata rohkem kirjutada, sest lugeda k6lbab ta ju h2sti. Mis mind kergelt h2mmastama paneb on asjaolu, et otsest arengut tema juttude puhul ei ole - nii esimesed kui tagaumised on yhtlase tasemega (olgu "eldud, et see tase on kindlasti yle keskmise).
Siiski on "hea" talle p2ris paras hinne. Madin ei kuulu just minu lemmikute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Viitsimine klišeid läbivalt välja pidada on kahtlemata omaette väärtus. Samuti võib kogumikku vaadeleda austusavaldusena aegadele, kus mehed olid veel rauast, naised roosast plyyšist, vahtisid raudmeestele suhu ja lasid ennast muu varustuse seas kaasa lohistada, õllekavaimukused olid iroonia tipp ning karakter oli miski, mida näitas biitsepsi ymbermõõt. Hea yhtlane valik, eksponeerib kogu autori vaheldusrikkust ja hiilgavat taset, ka neljanda klassi tasemel kujundus ilmutab täielikku harmooniat sisu ja vormi vahel. Puudub vaid pyhendus Tarzani loojale, seepärast siiski kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Teatud perioodil ja võib-olla ka siis, kui oleksin lugenud neid tekste hõredamalt, pikema aja peale hajutatult, oleksin ehk sellele kogumikule pannud kõrgeima hinde. Praegu jäid aga mitmed asjad kripeldama.

Indrek Hargla on täiesti õigustatult viidanud mitmetele vajakajäämistele psühholoogilises jm pooles, mis tõepoolest kohati häirima hakkavad, aga kõige enam hakkas lõpuks häirima autori maailmavaate järgi loodud maailm, mis ei tundu kuigi usutav. Tõepoolest, on ju maailmas palju korruptsiooni, valskust ja valet, aga et see olekski kogu maailma sisu, et kogu ühiskond vaid sellel püsikski (pluss mõningad absoluutse vastasmärgiga traditsioonilised superkangelased), tundub võimatu. Puhas korruptantlus ja räigeim omakasu ning selge-siiras idealism nagu Tarlapi mustvalges maailmas, see ei ole vist enam päris tänase päeva lugemismaterjal, ei üht ega teist pidi.

Samas oli neid jutte siiski päris mõnus lugeda, hoolimata ka sellest usutamatuse tundest, mistõttu madalamaks hinnet ka võtta ei tahaks. Ja kindlasti on ka paljusid, keda Tarlapi selline lähenemine asjale üldse ei häiri.

Teksti loeti eesti keeles

Liisa Vesik ja Raul Veede on juba eespool kõik olulise ära öelnud: neljas jutt oli ainuke, mis midagi väärt ja kogu kupatus on selline viitsimise teema, et kas keegi viitsib selle läbi lugeda või mitte. Mõlemal juhul suuremat kahju ei sünni, kasust rääkimata. Omapärasuse hõngu lisab ühemõtteliselt DIY hõng raamatu juures: väljaandja koha peal on salapäraselt ainult "Pärnu 2001" ja pealkaanel ilutsevad kriiskavate värvidega joonistatud kriipsujukudest poolpaljas Tarzan koos kellegi mammiga. Fonti vaadates kerkib tahtmatult silme ette pilt selle autorist, kes on joonlauaga tõmmanud paberile kaks paralleelset kriipsu ja nüüd püüdlikult, keel suunurgast väljas, maalib nende vahele tähti. Samas pole mõtet sellise isetegevuse üle irvitada, selline see underground ongi ja liigen lakitus-mukitus võtab ainult ehedust vähemaks. Paraku kui Tarlapilt "mees metsast"- ehedust vähemaks võtta, siis suurt midagi järgi ei jäägi. Keskpärased, või keskpärasest pisut nõrgemad sügava sisuta pretensioonitud, suhteliselt tuimalt paberile pandud ulmelised seikluslood, oleks mu hinnang.
Teksti loeti eesti keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles