Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

Rendezvous with Rama

(romaan aastast 1973)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1973; september - oktoober
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kohtumine Ramaga»
Tartu «Aniara» 1993

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
16
6
1
2
Keskmine hinne
4.188
Arvustused (48)

Olin meeldivalt üllatunud, kui selgus, et raamat on ka maakeelde ümber pandud. Lugedes asendus üllatus pettumusega ning jõudsin järeldusele, et auhindade rahe teenis see üllitis välja vaid seetõttu, et vanameister kirjutas mitmeaastase vaikimise järel jälle romaani. Hard SFi lugejale võib ju meeldida, kuid minu meelest puudus elementaarne süzhee. Kolme saab see raamat vaid seetõttu, et midagi seal siiski oli kui ma ta lõpuni viitsisin lugeda. Üle lugeda pole seni tahtnud.
Teksti loeti eesti keeles

Just eile õhtul lõpetasin romaani teistkordse lugemise. Teadmata põhjustel meeldis oluliselt rohkem kui esimesel katsel. Kirjutatud on ta umbes samasuguses reporterlikus stiilis kui näiteks Arthur Hailey 'Lennujaam'. Tegevustik seisneb selles, et inimesed üritavad uurida ootamatult päikesesüsteemi tunginud tundmatut lendavat objekti. Minu meelest on raamat ka küllalt hästi tõlgitud. Siuke ehe tükk. Tõesti HARD SF. Üsna võluv on ka Päikesesüsteemi hõlvanud inimühiskonna administratiivse süsteemi kirjeldus. Loe läbi, sest järgnevalt on veel lugeda kolm kaheksakümnendatel ilmunud väidetavalt kehvapoolset ja Gentry Leega kahasse kirjutatud järge...
Teksti loeti eesti keeles

Clarke kohta nigelavõitu, ei jätnud mingit muljet head ega halba, kui tal on järg - ei ostaks. Samas - lugesin ta hooga algusest lõpuni.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldi see raamat hard sf-i fännilegi. Puudus tõesti süzhee ja korralikud karakteridki. Kohutavalt igav. Igav, igav, igav. Seevastu järjed, mille autoriks Gentry Lee tunduvalt põnevamad ja elavamad raamatud. Mis sest et tellised.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat omab peidetud mõtet, mida kohe ei tabagi. Vääramatut ei väära miski! Täpselt nii kirjeldab Clarke inimeste tühiseid püüdlusi saada aru millestki, millest nad ei olnud võimelised aru saama. Jäi üle ainult passiivselt järgi vaadata lahkuvale "miskile".
Teksti loeti eesti keeles

Mitte mingil juhul ei saa selle raamatu kohta öelda 'keskmine'. Sarnast üllitist lihtsalt ei ole. Igas raamatus, kus kirjeldatakse mingeid kontakte inimkonna ja mõne muu tsivilisatsiooni vahel, on inimestele antud mingi suur ja 'õilis' roll täita - öäk. Inimesed on ikka kohe niivõrd piiratud, et nendele ei jõua üldse mitte kohale, et keegi võiks tegeleda ka millegi muuga peale nende. See raamat peaks olema kohustuslik ka kõigile UFO-kummardajatele - kas nad tõesti arvavad, et kõigil neil tuhandetel lendavatel taldrikutel, keda nad omast arust näinud on, pole muud teha, kui mingeid armetuid inimolevusi uurida. Kui vähegi võimalik oleks, siis läheks ja suruks kodanik Clarke'il kätt selle teose puhul - väärt asjaga on ta maha saanud. Tavakodanikuni selle raamatu mõte ja sügav sisu aga kahjuks ei jõua ja nii hindabki ta seda raamatut kui 'keskmist' ja 'mittemidagiütlevat'. Btw, raamatu eestikeelne tõlge on nõrgem kui originaal - lugesin neid paralleelselt ja oli kohe näha, et mitmes kohas oli teksti lihtsustatud, täbar.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

''Science'' on siin tõepoolest jõuline, pigem ongi tegemist doktorikraadi vääriva uurimusega, milles arutluskäigud on välja jäetud ja tulemustest vormitud ''fiction''. ''Ulme'' armastaja võib küll ulmamata jääda, aga ''science fiction''i fänn peaks saama täisrahulduse.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane tükk kohtumisest tundmatu lendava objektiga. Ei ole ta selline raamat, mille pärast just lakke tõuseks, kuid ka mitte kõige hullem. Teist korda ilmselt lugeda ei taha, võibolla hiljem.
Teksti loeti eesti keeles

Kordan üle eelpoolesinenud väite, et tõlkes on kohati lubamatult eksitud; tõtt- öelda hakkasingi ingliskeelset originaali uurima seetõttu, et eestikeelne tekst oli aeg-ajalt ilmselgelt mööda. Muidu oli vanameister oma tavalises hiilgevormis - säravalt julge ja uudne ning sealjuures usutav ja loogiline, sügavalt filosoofilise alltekstiga teos. Loomulikult on seal asju, millega võib mitte nõustuda, aga lõpuks on autori asi kujundada jutustust nii, nagu ta heaks arvab, ja kogutulemus on mõjuv. "Science fiction" parimas tähenduses.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Siin on täidetud nõue, millest rääkisinarvustuses "Brave New Worldile". Ka siin on peaprobleemile suudetud väljapeetult keskenduda, sisse pole toodud midagi sobimatut, mis võiks üldise jutulõnga segi ajada. Palju parem, kui "The City and the Stars", mida ma ei väsi laialivalguvuse osas negatiivseks näiteks toomast, ja üks paremaid Kontakti lugusid, mida olen lugenud. Kahjuks solgiti teose üks võimsamaid ideid, viimase lõigu puänt hiljem ära viletsamate järgede poolt, kuid seda ei saa muidugi sellele teosele ette heita.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav on see (need kes ei ole raamatut lugenud, kuid kavatsevad seda teha, ärgu siit edasi vaadaku -- muidu pole pärast enam võib-olla põnev), et terve raamatu vältel ei tooda sisse ühtegi sellist "päris" tulnukat -- olgu ta siis hea või paha, kuid ometigi on kogu aeg pinge üleval ning selline tunne, et mõni neist kohe kuskilt väja astub. No mulle igatahes meeldis, Clarke raamatutest parim, nii vähe või palju kui ma neid lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mille idee näitas ära lõpplahendus. Näidatakse koht kätte inimestele, kes arvavad ennast olevat tähtsaimad ja targeimad siin maailmas: kellegi või millegi jaoks pole inimkond eriti tähelepanuväärne nähtus... Meeldis väga ka idee Ramast endast, kui hiiglaslikust ruumilaev-maailmast.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda kõlbas küll. Omapärane sihuke. Harvaesinev juhus (aint strugatskid meenuvad) kus olnukad üritavad tulnukate tähelepanu võita a need ei tee väljagi.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis, et taas on ininkond kord paika pandud. Enda arvates võime küll kõvad olla, aga...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Minu meelest Clarke parimaid. Kuigi lugesin paar-kolm aastat tagasi, on siiski väga hästi meeles. Kui "Linn ja tähed" tundus suhteliselt ebausutavana, siis "Kohtumine Ramaga" oli väga realistlik. Täiesti võimalik, et mingi Rama sarnane kosmoselaev läbi meie tähesüsteemi sõidab (kusjuures teda ei huvita absoluutselt, mida sellest arvab see tühine inimkond). Peale selle oli väga hästi kujutletud võõra tsivilisatsiooni erinevust meist. Selle sümboliks oli kolm, selles ruumilaevas esinesid mingid orgaanilised robotid jne. Samuti oli minu meelest väga hästi põhjendatud inimeste mõtted ja käitumine. Tõeline "Science Fiction". Seda lihtsalt tuleb lugeda (vähemalt tõelisel SF fännil). Hinne on ja jääb "viieks".
Teksti loeti eesti keeles

Lihtsaid ja selgeid tõdesid ei pea niimoodi margariiniga kaela määrima. Ei ole jah inimikond kõiksuse A & O, aga seda ei pea nii pikalt ja tüütult seletama. Sapienti sat. Loo idee iseenesest pole ju halb, aga taoline kirjutamisstiil ei pane vaimustuma. Väga ighav raamat. Kõige tüütumad kohad olid Rama sisekirjeldused. Annan autori fantaasiale küll au, aga jällegi - kirjutama peab siis huvitavamalt.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult oli raamat ju mõeldudki sündmustevaeseks pildiks kohtumisest sellega, mis ei tee meist väljagi. Muud ei olnud vaja, kaasa arvatud järgesid. Teaduslik-tehnilise pildikesena suurepäralisel tasemel, ka see meeldis, et inimene kui selline oli VÄGA kõrvalosatäitja. Inimkonnale ära just ei tehtud, neid lihtsalt ei pandud tähelegi. Selline lugu oli ka ühel vene autoril, nimega "Lihtsalt varblased."
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nõustun eelkirjutajatega: raamatu parim osa oli inimkonna täielik ignoreerimine. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi. Samas tundus, et ACC oli totaalselt võõraid tulnukaid ikkagi üsna inimlikena kujutanud: laevas olid mugavalt trepid ja leitud skafandri põhjal võib oletada, et ka Ramalased liiguvad tagajäsemetel. Tõenäolisemalt on aga teiste planeetide asukad ikka nii teistsugused, et neile pole vaja ei treppe, vett ega õhku.
Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult on küll hea raamat, aga küündimatu tavakodanikuna tunnistan ausalt, et ei meeldinud. Mis mõte on igasuguste muuilmlaste tehnika uurimise kirjeldustel ilma muuilmlaste psüühikata? - mina aru ei saa. Võib-olla targemad saavad.
Teksti loeti eesti keeles

Ei, viga pole sel raamatul midagi.

Kohati tundus küll raamatu hoog sumbuvat, kuid sellest sai kiirelt üle. Kirjeldatatvad ideed on loomulikult, nagu Clarke`ile kohane, väga head, kuid sellest jääb mõnikord väheks.

Viis jääb panemata seetõttu, et ta tundumise järgi natuke nõrgem on kui mõned teised teosed...

Aga lugeda käib küll!

Hindeks "hea"
Teksti loeti eesti keeles

Ikka jälle mina versus Clarke. Aga see oli teine raamat, mida ma lugesin ja igaljuhul lugemist väärt. Sellest on arvutimäng ka tehtud!
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt igav raamat. Tuim ja puine. Ei oleks Clarke`ilt küll sellist käkki oodanud. Oleks siis raamatus pisutki elu sees, praegu on selline tuim raport stiilis läksime-nägime-tegime, raamatus pole absoluutselt põnevust. Ei tea kas see nüüd oli Clarke`i või tõlkija viga, aga üle "2" panna praegu küll ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Minu lemmik Clarke`lt. Mind haaras see raamat kaasa. Meeldis aeglane hargnemine, milles siiski piisavalt põnevust. Minu jaoks on Clarke`i oskus kirjeldada suuri objekte üks ta firmamärke. Selle raamatu lugemise järel tekkis tahtmine ära käia Sri Lankal ja ise kogeda, millisena need sealsed Clarke´i inspireerinud ehitised paistavad:). Sai kaasa mõelda, tunda ja unistada. Mida ühest ulmekast(ja ka muust heast kirjandusest) muud soovidagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin raamatu siis kui ta eesti keeles ilmus, siis ilmus ju eestikeelset ulmet nii vähe, et kõik mis letile tuli sai ka omale ostetud. Esimene mulje, mis lugedes jäi, oli lubamatult kehv tõlge. Eriti alguses. Vihaga hakkasin lausa pliiatsiga jooni allal tõmbama kirjavigadele ja sci-fi fänni jaoks "valedele" terminitele. Tõlkijate nimesid vaadates selgus, et neid oli kaks, ilmselt siis üks tõlkis 7 esimest peatükki ja teine edasi, kuna vahe oli ikka oluliselt märgatav. See raamat hakkas rohkem meeldima peale mitmekordset lugemist, mis muljet avaldas, oli ka enamuse varasemta kommentaatorite poolt märgitud "hoolimatus" inimeste sebimise vastu. Kusjuures isegi ei saa lõpuni aru, kas see peabki nii olema, või on pikal teel ikkagi midagi untsu läinud. Samas on minu meelest Clarke`il ka paremaid asju, sellest 4 (pluss)
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks mitte midagi erilist. "Childhoods end" ja "City and the Stars" on paraku tunduvalt paremad teosed. Kui selle romaani oleks kirjutanud keegi teine, siis oleks vist tegemist väga hea teosega aga Clarke`i kohta jääb ikkagi veidike nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb mingi jurakas meie tähesüsteemi, inimesed käivad seal ringi ahhetavad- ning ohhetavad ja lähevad lõpuks sama targalt minema. Ilmselt üks igavamaid ulmeraamatuid, mida olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on raske mõista, kuidas saab nii tõetruult kirjeldatud maailmas toimuvat tegevust igavaks pidada... aga, noh, ega ma ei suuda õudukaid  samal põhjusel lugeda. Jedem das Seine.
Küll pean ütlema, et Rama järgede lugemisega pole ma siiani hakkama saanud; võib-olla nõuavad rohkem pealehakkamist.
Lõpuks soovitan romaani lugeda originaalkeeles, või kas või vene keeles. Eestikeelne tõlge on sihuke naiivsevõitu, mulle tundub, et tõlkija fantastikat väga palju lugenud ei olnud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Rendezvous with Rama on avastusseikluse tüüpi ulmelugu. Aastal 2131 märkab asteroidide jälgimiskeskus ebatavalist taevakeha, mis tuleb väljastpoolt Päikesesüsteemi. Asja uurima saadetud kosmosesond avastab midagi uskumatut - taevakiviks peetud ese on tegelikult 50 km pikkune ja 20 km läbimõõduga metallsilinder.
 
Kiiruse ja trajektoori järgi peaks see varsti läbima kogu Päikesesüsteemi, et siis edasi kihutada. Tohutute pingutustega saadetakse sellele järele lähim kosmoselaev uurimismeeskonnaga ning neil õnnestub silindril maanduda. Samal ajal aga koguneb Päikesesüsteemi juhtide komitee, kes peab otsustama, mida edasi teha. Kas tegemist võib olla kogu inimkonda ähvardava hädaohuga?
 
Olen maakeelset väljaannet vähemalt paar korda lugenud, kuigi viimati kindlasti üle kümne aasta tagasi. On positiivne, et mu mälestused ja emotsioon läksid päris hästi kokku ka seekordse lugemisega. Küll aga sai koguteost natuke rohkem suures pildis ümber mõtestada.
 
Nimelt on tegemist hästi kõvas teaduslikus vaimus kirjutatud SF-teosega, kus suur osa on silindrilise maailma füüsikal (on imetlusväärne, et Clarke'i raamat eelnes sama idee teadus-tehnilisele kontseptsioonile, mis on tuntud O'Neilli silindri nime all). Väheoluline pole siin ka Päikesesüsteemi orbitaalmehhaanika seaduste tundmine.
 
Inimliku poole pealt on tegemist lihtsa ja hoogsa julesverneliku seiklusega, kus avastatakse tundmatut. Päikesesüsteemi poliitikaintriig lisab sellele vaid väikese lisavarjundi. Seetõttu ongi tegelased siin sõltumata soost, vanusest või ametikohast äravahetamiseni sarnased - erandiks ehk vaid uurimismeeskonna kapten (ja väljastpoolt ehk ka Merkuuri suursaadik).
 
Nõnda ongi natuke kummaline vaadata ilmumisaastat 1973 - stiili ja tegevuse poolest sobiks see raamat pigem 20 aastat varasemasse aega. See pole siiski mõeldud kriitikana, sest sellise seikluse puhul ongi kandvaks emotsiooniks avastusrõõm, millele ei peagi juurde segama draamat või romantikat. See on ka põhjus, miks minu arvates selle teose järjed originaalist oluliselt nõrgemad on.
 
Siin on lisaks tehnilisele sügavusele siiski peidus ka oluline mõte inimkonna tühisusest kosmilises plaanis ja eriti veel selliste tsivilisatsioonide jaoks, kes suudavad tähtedevahelisi kaugusi ületada. Teoreetiliselt võiks selles näha isegi kõledust, kuid Clarke on siin lõpuks siiski optimist. Nõnda ei tunne tegelased võimatuga silmitsi seistes mitte meelehärmi vaid siirast imetlust - ja see on tore.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles