Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Mary Shelley ·

Frankenstein, or, The Modern Prometheus

(romaan aastast 1818)

eesti keeles: «Frankenstein, ehk moodne Prometheus»
Tallinn «Eesti Raamat» 1984 (Mirabilia)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
9
7
0
0
Keskmine hinne
4.115
Arvustused (26)

Selle raamatuga, ning veel rohkem nimega Frankenstein, on seotud sihuke hulk popkultuuri, et originaal kipub kogu selle lasu alla ära uppuma.

Aga kahju! Romaan on võrratu.

Sisu ei hakka ma siin ümber jutustama, kes soovib loeb ise läbi. Tuleb vaid öelda võimalikele võhikutele, et Victor Frankenstein on selle arsti nimi, kes monstrumi lõi. Monstrumil endal nime polnudki. Lihtsalt kogu see hilisem (põhiliselt) Hollywoodi ladestus pakkus Frankensteini pähe just monstrumi välja.

Romaan on kummaline segu gootikast ja ulmest ning põlglikule lugejale võib ta isegi jabur tunduda. Kuid seda tuleb võtta just oma ajastu märgina. Brian W. Aldiss on seda romaani nimetanud ulmekirjanduse alguseks. Ma ei tea Brian W. Aldissi täpseid põhjendusi, kuid põhimõtteliselt olen ma ta`ga nõus. Minu meelest on «Frankenstein» just sihuke eheda ulmekirjanduse nullpunkt, kus kirjandus, fantastika ja teadus (ehtne ning ka väljamõeldud) on sihukese meeldiv-tasakaaluka sünteesini jõudnud.

Olen lugenud omajagu igasugu nn. eelulmet ning pean ütlema, et «Frankenstein» on tõesti sihuke romaan, mille lugemisel ei pea tegema liiga suuri mööndusi, et oma ajastu hõngu täis jne., raamatut võib üsna hubaselt lugeda ilma igasuguseid kommentaare ja eelteadmisi omamata. Hea kirjanduse põhivõlu ju ongi, et võtad raamatu ja kukud lugema. Ja lihtsalt loedki!

Teksti loeti eesti keeles

Klassika. Üks esimesi ja kindlasti üks parimaid. Nõustun eeskirjutaja arvamusega täielikult. Tegelikult, vaadates seda, millist kõntsa on meie arenenud XX sajandil genereeritud antud (tehisinimene/tehismõistus) teemal, võib "Frankensteini" ja tema autorit vaid imetleda.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kui nüüd ausalt öelda, tundus too raamat tibake liiga pateetiline ja veidike häiris see stiil kah. Muidugi, antud teos on antud stiilis üks esimesi ja samuti paremaid, aga see liiga tundeline stiil ei sobi mulle ka hästi. Tiba liiga halamiseks muutus kätte vahepeal. Sellisele teosele sobiks rohkem Bradbury või siis Lovecrafti stiilis kirjeldused. Muidu idee poolest nagu öeldud üks esimesi. Tugev neli. Ent see film, mis selle raamatu järgi (???) tehti oli küll nõrk. See Branagh ei saand küll vist asjale üldse pihta. Raamat on tegelikult kõigest sellest Frankensteini-stafist ikka see kõige parem.
Teksti loeti eesti keeles

Kaasreisijate kommentaarid filmide kohta, mis sellest raamatust tehtud on vägagi õiged. Lollywood pole asjale rohkem pihta saanud kui, et nimi Frankenstein ja enamasti on sedagi kasutatud mitte doktori vaid monstrumi enda kohta. Lisaks on filmiloojad haaranud teosest välja inimmonstrumi kuju kui sümboli - ära sina, sitanikerdis, ikka jumalat mängi! Ja on unustanud et tegemist on äärmiselt kurva tegelasega, kes algselt pole sugugi vaenulik, inimeste väiklus ja dr. Frankenstaeini kui looja hirm loodu ees on asjad , mis "uue inimese" endast välja viivad.
Teksti loeti inglise keeles

Pean tunnistama, et mina sellest raamatust erilisse vaimustusse sattuda ei suutnud. Hoolimata sellest, et tegemist on kahtlemata klassikaga. Ei meeldinud mull ei see võõrastamapanevalt vanamoeline paatos (Scotti või Stevensoni loen näitex hea meelega) ega loo moraal kui niisugune - ära torgi asju mis on (naabrite arvates) ainult jumala pädevuses. Sellisest idoloogiast lähtudes oleks tulnud ka too sell, kes esimesena lõket yritas teha kividega surnuks loopida. Isegi tavalise õudusjutuna oli ta pehmeltöeldes kesine - kui näitex Poe''ga võrrelda. Kokkuvõtteks: yhtegi positiivset emociooni see raamat minus tekitada ei suutnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma õieti mäletan, oli autor seda raamatut kirjutades 18 või 19 aastane neiu, ning arvestades raamatu kirjutamise aega (1819), on tegemist tippteosega. Ka mina materdan Branaghit (nõme kuju) ja tema filmi. Robert de Niro monstrumina oli siiski hea.
Teksti loeti eesti keeles

Selle stiili ramatutest üks paremaid. Ainus raske moment oli vanast inglise keelest aru saamine, tekst ei olnud just kuigi kaasaegne. Eks raamat liigutas paljude kirjanike mõtteid sellele rajale, niisiis ilmusi pärast seda raamatut veel lugematud samasisulised, seekord aga sopakirjanduse hulka kuuluvad teosed. Kellel aga vähegi viitsimist, võiks raamatu siiski originaalkeeles läbi lugeda. Igal juhul stiilne. Viis plussiga.
Teksti loeti inglise keeles

Mary Wollstonecraft Shelley oli tõepoolest 19 aastane neiuke, kui ta sellise tippteose valmis kirjutas. Samuti on imeteldav, et selline raamat valmis 1818 aastal. Need kaks fakti ise annavad raudse "5". Lisaks oskab autor tõesti normaalselt kirjutada. Eks ta selliseks halamiseks läks küll ja stiililtki oli suhteliselt võõras, aga siin tuleb meenutada aastarvu, millal see kirjutati. Tollal ju kirjutatigi niimoodi. Raamat saab hindeks kindla "5". Nüüd, mis filmidesse puutub, siis mina ausalt öeldes ühtegi normaalset selleteemalist filmi ei teagi. Ja see on ikka õudselt mage, et monstrumile on doktori nimi pandud. Kes raamatut lugenud ei ole, arvabki, et koletise nimi on Frankenstein. Seega, enamus antud teemal tehtud filme on ilge saast ja nendele ei ole mõtet aega kulutada (raamatule aga küll).
Teksti loeti eesti keeles

Üks Golemi-versioon, millest ulmekirjandus alguse sai? Täitsa võimalik. Mis sest, et autor oli 19-aastane ja käis niiöelda tundamtuid radu, ja kirjutati see asi 19. algul. Minu jaoks oli see raamat lihtsalt igav. Ootasin kogu aeg mingit kulminatsiooni aga tulemata see jäigi. Mingid kahekümnendate filmid mõjusid palju jubedamalt kui raamat, Branagh` versioon oli tehniliselt hästi teostatud, kuid ega sellisest lamedast alusmaterjalist suurepärast filmi ikka ei tee kah.
Teksti loeti eesti keeles

Igav raamat oli. Selline veniv ja ilma pinge laeta. Sa loed ja ootad pidevalt, et nüüd tuleb see suur ja tähtis moment, tippude tipp, mis annab põhjuse taluda seda igavust ning ajaraiskamist... Ning mis juhtub tegelikult? Seda hetke ei saabu, ta jääbki selliseks ühtlaseks looks, kus pole ühtegi kulminatsiooni. Siis sa mõtled: mille kuradi pärast ma seda üldse lugesin? Kas sellepärast, et see on klassika? Ilmselt, sest muud põhjust ei suuda ma leida. 19-aastane ta ju tollal oli ning ma arvan, et kui ta oleks selle veidi vanemana kirja pannud, siis oleks sellest ka midagi hulga paremat välja kukkunud...
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma oleksin seda raamatut lugenud umbes sellel ajal, kui ta kirjutati, oleksin arvatavasti 5 pannud. Tegelikult peaksingi 5 panema kui tahaksin täiesti objektiivselt hinnata. Praegusel ajal enam keegi nii ei kirjuta ja on ka veits raske sellist teksti lugeda, samuti ei tekitanud see tekst minus erilist õudustunnet, mida autor tahtis saavutada. Unes võis see talle tõesti õudsena tunduda, kuid nii palju liigseid detaile sisaldav tekst lahustab pinevuse. Aga siiski oli tegu hea raamatuga, kaasa elama pani ja lõpupoole läks ka põnevamaks: mõtlesin, et kas saavad nüüd selle peletise kätte või ei saa.Aga mis sellest, et filmides Frankenstein monstrumi nimi on? Mis siis, et mõned ei saa teada, et tegelikult oli see teadlase nimi? See pole ju nii oluline informatsioon.
Teksti loeti eesti keeles

Frankenstein... ja ei olnud minuaust kuigi vapustav raamat. Klassika ta ju on, kuid see ei tähenda, et ta ilmtingimata ideaalne oleks. Minuarust mitte. Kui olin selle läbi lugenud siis küsisin endalt, mis mind segas kõige rohkem selle juures. Tõenäoliselt oli see liigne sentimentaalsus. Vahepeal tundus isegi, et ma loen pigem mingit nutulaulu kui ulmeromaani. Põnev ta ka eriti ei olnud, pigem monotonne. Koll käis mööda ilma ringi ja tappis Dr.Frankensteinile lähedasi inimesi, kuni doktor otsustas koletise ära tappa. Ja nii see lugu siis kestiski. Kuid kuidas monstrum neid tappis võis vaid kaudselt oletada. Minu arust on tugevalt paremaid raamatuid olemas kui see, nagu näiteks "Ärka Famagustas". Kuid maitsed on ju erinevad ja mulle tundub, et selle raamatu kohta käib see eriti.
Teksti loeti eesti keeles

Aga jah, lugu oli igav ja tuim, seda eriti kirjaniku enda teiste samateemaliste teostega v6rreldes. Oot, mis need nyyd olidki, enam pole meeles, aga v6in ju v2lja otsida ja Shelleytibinale viiekese ka 2ra panna. Teised ta tundmatumad teosed, kuigi ehk hilisemad, olid siiski parema stiiliga kirjutatud, ja k6lbavad lugeda ka nyydsel ajal, mis muu sama aja Frankensteini-meelse kirjanduse kohta ei kipu kehtima.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugu, mis on jätnud oma jälje... Kui vaadata selle raamatu kirjutamise-ilmumise aega, jääb täiesti mõistetamatuks, kuskohats see daam selle idee võttis... Tore, kuigi vanamoodne.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin poisikesepõlves ning mäletan, et tundus väga igav. Kui aega leian, võtan loen ta uuesti läbi... hinne ilmselt paraneks.
Teksti loeti eesti keeles

Suurema osa arvustuste ruumist ja mu endagi kõhklustest võtab seesama - et kas tõsta hinnet paljalt selle pärast, et "mis ajal ta kirjutati" jne. Tänapäeval ei ole ta jah suurt midagi, eelteadmisteta hindaksin seda tõenäoliselt "3" või isegi "2"ga, aga kui on tahtmist vähegi sügavamalt taibata, kust ulme omal ajal üldse alguse sai, tuleb raamat kindlasti läbi lugeda. St nö tõelise fänni "kohustuslik kirjandus" ;-)

Ja ärge filme vaadake - olen neid näinud tükki kolm, kõik tõeline saast.

Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et enamik kõhkleb kõvasti, kas tõsta hinnet jutu ajaloolise tähtsuse või selle pärast, et autor oli naine ja 19-aastane... Ma siiski ei tõsta.

Mulle hakkas vastu, et Frankenstein oma loodud koletist kartis. Ta ju nägi teda enne elustamist ja pidi teadma, mis juhtub, kui katse õnnestub. Pealegi on oma laps igale armas. Samuti ei meeldinud, et Frankenstein ei andnud oma "teosele" nime. Nimeks võiks olla Frank Einstein.
Palju enam meeldiks mulle, et Frankenstein armastas oma loomingut palavalt ja õpetas talle headust ning kõiksugu asju, aga siis temaga juhtus midagi, keegi teine koletist ei armastanud, kuni ta kibestus.

Teised Frankensteini lood saaksid minu käest enamasti ühe ja nendest jääb Shelley teos paremaks ikkagi.

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest pole selles, et oma doktor loomingut kartis, midagi üllatavat. Näiteks tuumafüüsikud kah pehmelt öeldes kergelt jahmatusid, kui seenekujulised pilved tõusma hakkasid.
Teksti loeti eesti keeles

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kaua aega tagasi.Üks mõnedest asjadest, mida ma mäletan, oli see, et see tundus olevat igav. Kui ma aga nüüd järgi mõtlen ja tuletan raamatu kohta nii palju meelde, kui ma suudan, siis tundub see raamat üpris normaalsena. Nii...ütleme, et umbes...neljaväärilisena!

Hollywoodi filmide mõju tänapäeva inimestele on tugevalt näha! Mõni hetk tagasi käis mu õde toast läbi ja küsis, et mis raamatut ma arvustan. Kui ma ütlesin, et "Frankensteini" siis tema lausus selle peale, et "kas see poltidega sell??!!" Ühesõnaga arvab temagi, et Frankenstein oli see suur laibatükkidest kokku pandud sell, mitte see professor!

Raamatu nime osas ei saa ma aru, et mille pärast lisati sinna lõppu "or The Modern Prometheus"? Lihtsalt Frankenstein oleks ka piisanud!

Teksti loeti eesti keeles

Oh jah! Omamoodi ulme on ju seegi, kuidas see teos üldse sündis, väidetavalt ühe nädalalõpuga ja tuntud lordid saamislooga seotud. Samas tuleb tunnistada, et selle kena daami esimene vasikas jõudis kaugemale kui ülejäänud teosed (mitte vasikad) Hinne 4, ajastuhõng ja innovatiivsus eelkõige, aga mitte ainult!
Teksti loeti eesti keeles

Eestikeelse väljaande järelsõna autor nimetab "Frankensteini" gooti õudusromaaniks. Ma ei tea kas E.T.A. Hoffmanni õudusjutud ka gooti õuduskirjanduse alla mahuvad, aga ajaliselt on nad lähedased ja midagi ühist neil tundus "Frankensteiniga" olevat.

Võõrandumise teema tundub oluline olevat. Victor on juba lapsepõlves eraklik kuju ja asi ei lähe paremaks kui ta ülikooli läheb. Loeb mingeid vanu teadlasi, huvitub alkeemiast, nokitseb omaette ja kui midagi valmis saab siis hakkab oma loometööd pelgama.

Mulle meeldis see kuidas autor edastas Victori poolt loodud olendi siseilma: tema katsed siseneda inimühiskonda; tõrjumine inimeste poolt, kusjuures ebaõiglane tõrjumine, mis tehtud eelkõige välimuse põhjal; tema kibestumine ja viha.

Teksti loeti eesti keeles

Frankenstein on õudus-ulmelugu, mille sisu põhiteema (teadlase poolt surnukehadest kokku pandud ja elustatud inimkoletis jälitab kättemaksuhimuliselt oma loojat) on tuttav vist küll igaühele. Selle teadmiseks ei pea olema ei raamatut lugenud ega ka ühtegi loendamatutest selleteemalistest filmidest näinud.
 
Minu jaoks oli see Frankensteini neljas lugemine (esimene kord teose algkeeles). On huvitav, et sellest loost on mul iga kord jäänud hea mulje, kuigi need neli korda on üsna võrdselt nelja aastakümne peale jagatud. Õudne tundus see küll vaid kõige esimesel korral, kuid õudus polegi siin tegelikult kõige olulisem.
 
Mingis mõttes on see lugu ju lihtsalt romantiline tragöödia, mis laenab põhilise idee Sophokleselt. Peategelasele on selle järgi määratud saatus, mida ta võiks vältida, kuid oma uhkuse tõttu ei tee ta seda. See paneb aluse hukatusele, mis hävitab peategelase loo lõpuks vääramatult.
 
Samuti näen ma siin palju mõjutusi sarnaseid punkte kasutavast Samuel Taylor Coleridge poeemist "The Rime of the Ancient Mariner" (mida Frankensteinis ka teksti sees korra tsiteeritakse). Lisaks meresõidule polaaraladel ja peategelast tabavale needusele on seal üheks osaks ka surnute maagiline elluäratamine.
 
Tõesti, enamalt jaolt käitub ka Frankensteini koletis peaaegu kui maagiline olend. Teadlane märgib küll jutustuse käigus, et ta püüdis koletist luues inimest täiustada, ning seetõttu andis talle üliinimliku jõu ja vastupidavuse ning geniaalse mõistuse. Siiski läheneb koletise võime täpselt õigel ajal õiges kohas ilmuda fantaasia piiridele.
 
Kuid see koletis pole siiski maagia abil liikuma pandud golem või zombi. Loo tõeline teadusulmeline väärtus peitubki selles, et tema teaduslik loomine võis sellel ajahetkel tunduda juba lähimas tulevikus täiesti reaalsena - ning sama lähedaseks aga ikkagi kättesaamatult kaugeks on see jäänud kogu vahepealse kahesaja aasta jooksul.
 
Kui teost ka kritiseerida, siis on see kirja pandud tollal populaarses epistolaarses stiilis, mis siinkohal pigem häirib (kuigi kolm üksteise sisse peidetud jutustust on tehniliselt korralik mõte). Samuti varjutavad tegelaste peetavad pikad monoloogid siin nii mõneski kohas tegevuse, mis selle tulemusena venima jääb.
 
Seda korvab siiski autori stiil, mis on küll romantikule kohaselt ülevoolav ja lopsakas, kuid ka meeldivalt enesekindel. Paljud kriitikud toovad hinnangule juurde arvestamiseks välja, et autor oli lugu kirja pannes alles teismeline tütarlaps - kuid minu arvates pole siin allahindlusi teha vaja. Seda lugu ei peaks häbenema üheski vanuses autor.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles