Mulle isiklikult tundub, et teost v6iks nimetada algupäraseks fantasy`ks eesti moodi. Meeldib meile v6i ei, aga tegelt tunneme selle raamatu tegelstes peris paljud inimesed elust ära. Ei ole parata, ex sellised me olemegi.
(romaan aastast 2000)
eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2000
Rehepapis on palju laenatut. Seda nii stiili osas kui ideede osas. Näiteks rahulikult piipu popsiv rehepapp vm tegelane (Kaval-Antsu lugudest) või lugu kahe pastlaga (Torupill, haldjad ja hiiglased).
Kõik need kratid ja mummid ja külmkingad on tegelikult vahvad, mujal fantaasiakirjanduses neid ju tõesti ei kohta. Hea, et Kivirähk oma raamatuga selle osa eesti folkloorist jälle kaasaega ja meelde toob. Igatahes huvitavam ja originaalsem kui need tüütuseni korduvad vampiirilood.
Mulle meeldis, sobiv ühe-õhtu-ajaviide.
Igast teosest võib leida midagi, mida saab pidada sümboliks, aga kas see ikka teeb teost kohe sümbolistlikuks? Sümbol on ikkagi see, mida autor on sümbolina mõelnud. Trükiajakirjandus kiidab üksmeelselt, et Kivirähk on tabanud eestlase sügavaimat olemust, aga... millise eestlase? Kas nad on siis kõik ühesugused, kas nad kõik on varalise kasu peal väljas? Eestlasi on väga erinevaid ja kui neid raamatus on kujutet kõiki ühesugustena, keeldun uskumast, et AK üldistas siin mingit keskmist eestlast. Ja last, but not least - Kivirähki lugedes-kuulates on mulle alati mulje jäänud, et kritiseerides läbi huumori kõiki ja kõike, tal enesel pole mitte ühtegi puudust. Ka "Rehepapi" tegelased on kõik mingisugused "teised", autori arhetüüpi seal ei ole, sest nii täiuslik tegelane oleks ju väga igav.
Võib tõesti öelda, et teos koosneb sellistest lühilugudest, mis omavahel väga tihedalt kokku pole seotud. Siiski olen veendunud, Kivirähk ei teinud nalja ega visanud kildu palja naerutamise tarbeks. See oli miski lisa, terav maitseaine pearoale. Põhiline on ikka armutu kriitika praegugi lokkavale mammoona kummardamisele. Autor tunneb sügavat muret selle üle, millega see pidev varastamine, kavaldamine ja äritsemine lõpuks lõpeb. Peab tunnistama, et Kivirähk kasutab tõesti kurja huumorit, st paneb küll naerma, kuid hiljem loo üle tõsisemalt järele mõeldes polegi enam eriti muhe.
Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et hindan tänastest Eesti kirjanikest Kivirähku aina enam. Tema lugusid lugedes ei jää kodukootuse tunnet, sest tema suudab alati millegi värskega üllatada. Hinne on mõistagi kindel viis.
Tõhus ugrifantaasia talurahva raskest elust pärisorjandusliku korra tingmustes.
Asi mis kõige rohkem rõõmustas oli tõdemus, et kohalik huumor ei olegi surnud. Olid ju kunagi meelejahutaja ja tollane Pikker.. See mis mulle tänapäeva “naljameeste” loomingust ette on saatunud - masendav. Aga näe, kirjutatakse ja kuidas veel!
Igal juhul oli asi sedavõrd hea, et kui ma kunagi veel sama autori asjadele peale satun, siis ostan kindlasti.
Üldiselt on Rehepapp nagu parem osa Vonnegutist, et loed ja kõõksud narda, aga nutumaitse on suus.
Mis zhanrisse puutub, siis minu arust puhas fantasy. Ja kui mul oleks voli inimesi lugema sundida, käseks ma kõigil läbi lugeda ka Rehepapi.
Mind vaimustas see, et ma ei suutnud absoluutselt ära arvata, mis saab edasi. Kui ma tükk aega olin lugenud, olin veendunud kahes: raamatut kõlbab vabalt lugeda väikestel lastel ja revolutsionääri ei saa kellestki. Aga eelviimases peatükis tappis rehepapp vanapagana ära. Ja viimases peatükis oli vägistamine.
Ja seda ma arvasin ka, et ega Imbi ja Ärni iialgi kellelegi midagi ei anna. Kuni rahapaja juures andsid. Päris niisama, vist heast südamest.
Ainult selle ma tabasin ära, et sööb Jaani kaku ära kes iganes, ainult mitte Luise. Endamisi pakkusin tõupulli või külmkinga, aga et nii rängalt...
Viis kõigi võimalike plussidega.
Üldiselt, väga hea romaan, ja just nimelt romaan. Tegu on ühe tervikuga, mitte juttude kogumiku või samade tegelastega följetonide kimbuga.
Tulevikus kunagi hiljem loen ilmselt veel korra-kaks.
Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.
Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.
Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.
Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.
Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.
Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.
Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".
Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.
Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.
Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".
Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.
Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.
Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.
Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.
Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.
Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.
Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".