Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Otel «U pogibševo alpinista»

(romaan aastast 1972)

ajakirjapublikatsioon: «Junost» 1970; nr 9 – nr 11 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ««Hukkunud Alpinisti» hotell»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)
Tallinn «Eesti Päevaleht» 2008

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
17
17
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (34)

Eestis tänu Grigori Kromanovi filmile ilmselt tuntuim Vendade teos. (Minu esimesed Strugatskid :-)). Aastaarv 1982 on antud juhul pisut segadusseajav. Tegelikult sai jutustus laiemalt tuntuks ajakirja "Junost" vahendusel juba 1970 aastal ja jõudis 82 aastaks korduvalt "sabana" ilmuda. (Kas "Mirabilias" maakeelsena ilmunud "Hukkunud alpinisti hotell" polnud üldse esimene ilmumine iseseisva raamatuna?) Taas lugu kontaktist ja taas omapärane lähenemine. Kohustuslik kirjandus ulmehullule.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nimetaks antud raamatut üheks õnnestunumaks katseks ühitada kriminaal- ja ulmeromaani. Mõlema elemente on teoses piisavalt palju, lisaks midagi veel, millele nime ei oska anda, aga mis teeb raamatust mõnu ja naudinguga loetava lugemisvara. Mis siia ikka enam lisada.
Teksti loeti eesti keeles

Lahedalt sürrealistilik raamat sihuke. Ebastandardse mõtteviisiga inimesele täiesti kaifitav. See kehtib muuseas Strugatskite loomingu kohta üleüldse - ilmselt oli tegu selle kahekesi kirjutamise eripäradega. Krimkasid ma eriti ei armasta, seepärast läks too kriminaalne külg minust ehk veidi mööda, muidu oli küll hea.
Teksti loeti eesti keeles

Päris hea ulmeline kriminaallugu. Igal juhul parema tasemega, kui need kilode kaupa poelettidel vedelevad Stout`id, Chandler`id ja Christie`d (andku krimifännid mulle andeks nüüd). Tolle raamatu järgi tehtud film on ka selline mõnusalt sünge tükk. Saab teist ikka vaadatud, kui ta meie teleekraanidele ära eksib. Lihtsalt hea.
Teksti loeti eesti keeles

Tugevad küljed -- tegelaste kollektsioon ning tõe järkjärguline tilgutamine Strugatskite meetodil, mis ka nende muudele teostele omane on ning mulle isiklikult väga sümpatiseerib. Eriti hästi sobib selline võte kahtlemata kriminulli. Klisheede õnnestunud ekspluateerimine, millest kirjutab kaasarvustaja Golikov.

Nõrgad küljed -- kõigepealt tegevuse ebaloogilisus. Isik, kelle abilised soomusautosid külili keeravad, ei tohiks küll kuidagi hädas olla mingi kohvri seifist kättesaamisega ega käima tülpinud politseiniku käest võtmeid nurumas. Seda enam, et üks kuriteoepisood, mis neile omistati, oli just seifi seinast väljarebimine ning sellega minema jalutamine... Siis veel need kirjad -- aasta aega Maal elades peaks üks Vaatleja siiski suutma korralikult kirjutama õppida... Ühesõnaga olid tulnukad lihtsalt hädised. Kahjuks tuleb ka jura natside teemal, mida romaani algvariandis küll polevat.

Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, paraku seostub sellega rohkem film, kui raamat, kuigi viimane ikka loetud on. Ainult tulnukad on liiga lollideks ja saamatuteks tehtud. Ma usun, et olendid, kes on suutelised maailmaruumis teise mõistuse üles otsima ning lausa nende kuju võtma jne., on pisut targemad. Kuid selline käitumine sellises situatsioonis on politseiinspektori poolt küll usutav ja tõenäoline, kahjuks...
Teksti loeti eesti keeles

Seoses olude lahedamaks muutumisega on Venemaal viimastel aastatel peaaegu kõik Strugatskite tekstid uuesti välja antud... ning avaldatakse neid autorite redaktsioonis, st. nii nagu nad olid algselt kirjutatud (ilma igasuguste järgnevate tsensuuri kärbeteta).

Sisu peaks kohalikul ulmehuvilisel üsna tuttav olema.... üks Eesti ainukesi (ja kindlasti kõige paremaid) ulmefilme ju selle põhjal tehtud. Samas on see film (nagu kõik vendade ekraniseeringud) ääretult ebapopulaarne vene fännide hulgas, aga see on ka pisut mõistetav, Strugatskid on kanoonilised autorid ning iga rida ja stseen nende tekstides on püha ning ei kuulu vaidlustamisele. Film sai Itaalias, Triestes toimunud ulmefilmide festivalil «Hõbeasteroidi», kusjuures iseäranis märgiti ära vendade stsenaariumi ja Sven Grünbergi (ülihead) muusikat. Asja eest sai!

Nüüd siis taas raamatust: see eestikeelne tõlge on tehtud «Junostis» ilmunud (kärbetega) esmatrüki alusel, ka heidaks sellele tõlkele ette mõningaid liigvabadusi, kuigi tervikuna on mõnuga loetav ja need liigvabadused hakkavad häirima siis, kui võrdled tõlget suvalise originaaliga...

Räägiks pisut sellest, mis antud täielikus redaktsioonis oli teistmoodi.
Kõigepealt pealkiri – «Delo ob ubistve, ili Otel «U pogibshevo alpinista»» (Mõrvajuhtum, ehk «Hukkunud Alpinisti» hotell).
Riik, kus tegevus toimus oli veel segasem: rahaühik oli kroon, samas sõitis inspektor Glebsky «Moskvitshiga», tekstis oli üsna palju prantsuse keelt, samas olid osad kohanimed ilmsed inglisekeelsed nimed – võimalik, et see ongi see Euroopa Unioon tegelikkuses ;-).
Härra Moses oli Maal viibinud juba mitu aastat ning kurjategijaid ei aidanud ta miski «õiglustunde» nimel: Tshempion lihtsalt shantaseeris Mosest, korraliku residendina ei tahtnud ta riskida oma avalikustamise ja enneaegse Kontaktiga ning oli nõus Teise Rahvuspanga röövis abistama... kullaauto röövis osales ta vaid selleks, et evakuatsiooniks aega võita... Seega polnud tulnukad just lollid?
Romaani tõelises versioonis puudusid igasugused vihjed natslikele sõjaroimaritele ja nende seostele gangsteritega...
Ka on lõpupeatükkides tegevus pisut teistsugune, ütleks et rohkem lahti kirjutatud... raamat on ka umbes 50-60 lk. paksem.
Romaan oli vähem poliitiline põnevusromaan ning rohkem tavakrimi, kust tegevuse käigus koorus miskit muud välja.

Hea ulmelugu igatahes!

Kes tahab romaani vene keeles lugeda ning raamatut ei raatsi osta, see saab mõlemad versioonid ka wõrgust kätte. Siin on vana ja siin uus variant.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Esimesi kokkupuuteid Strugatskitega. Jättis väga hea mulje. Kontakti järjekordne tõlgendus ja minu meelest väga hea. Kuigi minu meelest oli imelik see, et palju arenenuma tsivilisatsiooni liikmed, kes arvatavasti olid Maad suhteliselt kaua aega jälginud, ei saanud aru kes on pätid ja kes ei ole. Tegelased olid väga lahedad. Kõigil olid oma veidrused. Võõra maailma esindajatele sai osaks niivõrd kuulsusetu lõpp, et minule, kes usub tulnukate kõikvõimsusse, oli see natuke veider. Kuid küllap on see mõnes mõttes ka raamatu voorusi. Rohkem ei olegi nagu midagi lisada, kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

"Hotell" on minu jaoks peaaegu sama lähedane perfektsele teosele kui "Väljasõit rohelusse". Muidugi, paralleele võib tõmmata ka Ecoga, aga Eco on klass omaette natuke teises maailmas.
Teksti loeti eesti keeles

Olen, lugenud mitmeid Strugatskeid, alates "Purpurpunaste pilvede maast" ja kokkuvõtlikult ütleksin, et " Hukkunud alpinisti hotell " kuulub nende parimate raamatute hulka. Meeldivalt asjalik, erinevad inimtüübid olid minu meelest täitsa realistlikud. Olen nõus kõige positiivsega eelnevates arvustustes.
Teksti loeti eesti keeles

Algus ja romaani esimene pool lausa kubiseb taotluslikest klisheedest: puhkusele saabuv detektiiv, kes loodab paar nädalat hinge tõmmata. Muust maailmast äralõigatud hotell, salapärane mõrv (Carri stiilis, suletud ruumi mõistatus), väga erinevad tüpaazhid (kahtlusalused), uurijat abistav peremees, kellegi küünilised naljad vaimudeteemadel, et uurimist segasemaks muuta. Kõik on nii standartne... Ja kas mitte Glebskigi ei lase end sellest standartsusest mõjutada? Kas mitte detektiiv ei soovi end tunda Hercule Poirot`na, sest kõik paistab ju klappivat? Selline klisheede paraad paneb Glebski standartselt käituma, loob tema jaoks raamid, millest ta ei saa enam välja rabelda, muudab ta raamatudetektiiviks.

Kuid Glebski saab oma tööga hakkama. Ta jõuab lahendusele väga lähedale, õigupoolest deshifreerib kõik külalised ja jagab ära Hinkuse, Mosese ja Olafi seosed. Kuid siis lõppevad klisheed ja Glebski on ummikus. Ta peab ennast oma kujuteldavatest raamidest välja murdma, häälestama end uuele lainepikkusele. Kas me saame Glebskile midagi ette heita? Sisuliselt oli ta lahendamatu dilemma ees. Kas ta käitus õigesti? Oma elu lõpuni on Glebski kindel, et talitas õigesti. Kuid see "õiguspärasus" andis halva tulemuse. Ja ta lohutab ennast sellega, et maailm polnud veel Kontaktiks küps ning muidu oleks ju hotellielanikud tapetud.

Eestikeelset varianti lugesin väga ammu, uuesti loetud originaal aga tundus rohkem filmilähedane olevat. Kromanovile tehtus stsenaariumis said siis autorid rohkem vabamad olla.

Ma kahtlen väga, kas see autoriversioon ikka oli 50-60 lk pikem? Kas mitte vene keel lihtsalt polegi pikem kui eesti keel? Aga jah, tarbetu ballast oli ära jäänud. Ju siis see natsikamm mõeldi ainult tsensuuri tarbeks välja.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Järjekordselt raamat, mida ikka ja jälle kätte võtan, et läbi lugeda. Samuti vaatan filmi, kui seda näidatakse (viimasel ajal ei ole seda kyll tykk aega tehtud :(). Mõlemad on igati ägedad ja sürrid. Põhjusmõtteliselt ei ole mina syrrealismi kui sellise austaja mitee, kuid Hukkunud alpinistis on see igati omal kohal. Filmis oli minu jaoks täiesti tipp see, kui herr poolits selgitas seda, mida film tegelt enam ei näidand. Parim oli õhku tõstetud kysimus: ja kuidas nimetatakse mujalt tulnud vaatlejaid? Selle lausega võeti minu jaoks kokku kogu inimkonna piiratus ja umbusk nii kõige võõra kui ka oma liigikaaslaste suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

See on nüüd tublisti parem, kui mu eelmine hinnatu "Purpurpunaste pilvede maa". On intriigi ja originaalsust. Ulme ja krimka ühes raamatus koos. Mis sa hing veel tahad!
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi juhtus nii, et filmi nägin enne, kui raamatut lugesin. Võib olla ka see vajutas oma pitseri (film oli tõesti väga hea), aga see raamat ei tekitanud liigset vaimustust. Igati hea ja korralik lugu, ja tasub lugeda igal juhul, mõni teine autor oleks selle loo eest ilmselt viie saanud, aga Strugatskitel on ka palju paremaid lugusid, peab ka viitele ruumi jätma. Minu arvates Strugatskite tugevaim külg on Inimene kui selline (mitte psüholoogia või sotsioloogia, vaid just nimelt Inimene, ja seda teemat on käsitletud erinevates teostes väga mitmest kandist) ja just seda tundub siin olema suhteliselt vähem. Vähemalt minu hinges erilist resonantsi ei olnud. "Piknik" või "Trudno bõt bogom" on ikka selgelt üle.
Teksti loeti vene keeles

Fantastliselt hea raamat. Üks parimaid näiteid sellest, kuidas ühendada kriminaal- ja ulmeromaani. Igal juhul oli tegu raamatuga, mis vääris peaaegu iga sekundit sellest ajast, mis tema peale kulutatud sai. Hästi kirjutatud teos, mis haarab ja paneb kaasa mõtlema. Üsnagi andekas idee, mis korralikult välja käidud. Lihtsalt hea.
Teksti loeti eesti keeles

Krimkana täiesti võrreldav näiteks Christiega. Ah mis ma jaman, Christiest ikka peajagu üle. Rääkimata Conan Doyle`st. Teisi krimkasid olen liiga vähe (natuke siit-sealt) lugenud, et mingit hinnangut anda.
Teksti loeti eesti keeles

Märkasin hiljuti, et olen hakanud liiga palju viisi panema. Tuleb enda hindamisskaala uuesti karmilt üle vaadata :)Teosest: mõnusalt humoorikas, täiesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Koos "Väljasõiduga rohelisse" kindlasti üks mu strugatskite lemmikuid, mis koos eelnimetatuga ka kirjanikud ise lemmikute hulka tõstab, hoolimata siis sellest, et mul nende teostega mitte alati head suhted pole. Kuigi eks siin oli samuti see "Väljasõit rohelisse" juures kummitanud tunne, et kas see on nüüd vähem filosoofilisem teos ja rohkem actioni-rikas ning eks ta seda oligi, kuid samas oli ka sellist mõnusat sügavust, mida igas tavalises krimkas ei leia.

Ning kui juba üldse krimkaosast rääkida, siis 5t väärib juba nõnda meisterliku hübriidi loomise eest. Viimane (ja kardetavasti ka ainus) krimka-ulme, mis loetud, oli samas sarjas (mirabilia) ilmunud redivivus palub tuld ja vot too ei olnud midagi väärt, kuid eks strugatskite tase on juba iseenesest tunduvalt kõrgem kui tolle redivivuse loojal.

Kuid tulles tagasi alpinisti juurde, siis lihtsalt peab kiitma seda meisterlikkust, kuidas see mõrvalugu keerutatud oli. Paari asja siit-sealt mõistatas küll juba varem ära, kuid puänt oli endalegi täitsa meeldiv ja sutike üllatav, hoolimata siis kohatistest ettekuulutamisest. Teiste krimkadega eriti siiski võrdlema ei kipuks, kuna hoolimata sellest, et strugatskid alla ei jää, ei tõuse nad ka vaid krimka elemendi poole pealt üle teiste krimka vendade, kuna liiga palju on mõrva segatud ulmet, samas kui teised krimkavennad peavad vaid päriselu võimalustega hakkama saama. :)

Tähelepanuväärseks loen ka peategelast (ning eks ka teisi karaktereid, kelle esmakordsel kirjeldamisel paistab kui tsirkusepundiga tegemist olevat), kelle sellisena loomine oli tegelikult õhukesele jääle minek, kuna hoolimata arvatavale valitsusele meeldimisest, ei lähe sellised karakterid üldiselt tavarahvale peale (egas ilmaasjata ei ole enamikes jänkide filmides sellised karakterid kõrvaltegelased, kelle eluiga on masendavalt lühike). Kuid eks siin tuleb jällegi mängu ühiskondade vahe - küllap ameerikas ja ka siinpool kummardatakse individuaalsust ja iseenda mõtlemisvõimet enam kui kommunistlikus riigis. Kuigi ega peategelast liigselt süüdistada kah ei saa - eks see, mida kõik talle rääkisid, oli ikka suht ulmeline ning ega isegi ei kipuks päriselus seda uskuda tahtma, kuid vot mida tema suurimaks veaks loeks on see pime põhimõtetest kinni hoidmine ja täielik keeldumine kasvõi proovimastki natukene teistsuguseid asju.

Raamatu üheks parimaks stseeniks aga peaksin hotellitajate peoõhtut - see oli lihtsalt nõnda meeldivalt ja ilusti kirjutatud, et kohe endalgi tuli tahtmine seal tolles seltskonnas viibida, või siis kasvõi sõpradega kusagil natukene vaikselt (või mitte nõnda vaikselt ^^) miskit sarnast korraldada ning kui juba mõni romaan nõnda tugevaid tundeid tekitab, siis midagi suurt on ta juba ära teinud.

Teksti loeti eesti keeles

Inspektor Glebsky läheb puhkama mägihotelli. Maailmast eraldatud hotellis ootab teda ülimalt värvikirev seltskond: arrogantne miljonär oma filmidiiva moodi naisega, mustkunstnik oma hoolealusega, kelle sugu õnnestub teistel tegelastel välja selgitada alles raamatu teises pooles, lisaks veel noor füüsik, kes ronib mööda lagesid ja seinu (alpinist, aga mägedesse, kurivaim, ilmastikuolude tõttu ei saa, nii teebki kuiva trenni toas). Paar-kolm tegelast tuleb veel ja need on veelgi imelikumad. Samas osutub suurem osa seltskonnast siiski normaalseteks puhkusekaaslasteks-topsivendadeks, kuni üks neist leitakse kael kahekorra keeratult. Kuna varingu tõttu tööpostil politseinikud niipea mägedesse ei jõua, peab vaene Glebsky puhkuse ajast klassikalist piiratud kahtlusaluste ringiga krimkalugu lahendama hakkama.

Eks see sissejuhatus ole muidugi mõttetu - kes meist poleks filmi näinud? Samas ma ise näiteks vaatasin filmi viimati lapsepõlves, mil sain aru ainult efektsetest ulme- ja õuduskohtadest. Raamatut lugesin, mäletan hästi, ühel külmal talvepärastlõunal, pärast seda kui olin kelguga koolist koju tulnud. Nii et nüüd olid filmi ekstravärvikad lummutised mul lugedes kenasti silme ees, aga lugu ennast ma peaaegu ei mäletanudki.

Igal juhul on Strugatskid ennast minu jaoks selle raamatuga ületanud. Vahel hakkavad nad liialt tühja filosofeerima, selles krimkaulmekas pole aga aga üleliigseid lehekülgi. Kõik on napp ja selge. Mis ei tähenda, et lool moraali poleks. Näiteks - ega inimese südametunnistus ainult seaduse järgi saa käia, ütleb hotelliperemees Alec lõpu dramaatilise finaali paiku.

Teksti loeti eesti keeles

Klassika, film oli hea, aga raamat siiski vist veel parem. Teatud kohad jäid küll häirima, eestkätt see natsijura, mis oli ilmselt ilmne ideoloogiline surve kirjanikele.
Seda, et tulnukad seifist vajalikku karpi kätte ei saanud, võiks seletada aga näiteks sellega, et pärast nende jõujaama hävingut ei olnud neil enam piisavalt energiat, et lammutusrobotit peale saata.
Nüüd on siis mõlemad vennad lahkunud ja maailma jälle hulka maad vaesem...
Teksti loeti eesti keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles