Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lew R. Berg ·

Tants tulle

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Hinne
Hindajaid
1
6
7
5
1
Keskmine hinne
3.05
Arvustused (20)

Lühemate lugudega siinmail juba (üsnagi mitmesugust) kuulsust kogunud Berg on nüüd lõppude-lõpuks millegi suuremani jõudnud. Kui suur see saavutus nüüd on, see on muidugi igatahes iseküsimus...

Sisu: Üks suur kosmoselaev on vastu taevast lennanud (muidugi mitte sõna otseses mõttes), palju asjast järel pole (kui mitte tükke arvestada), aga tuleb välja et keegi on juhtumisi pääsenud. Lähedal on Gorgonea-nimeline planeet ja ilmselt on päästealused sinna potsatanud. Neid saadetakse otsima grupp seltsimehi eriüksusest. Ülesanne ei ole lihtne, kuna planeedil elutsevad ohtlikud elukad (ämblikteod jms.) ja veel ohtlikumad elanikud (Salajase Tule kummardajad jne.). Läheb mürgliks.

Üldiselt tuleb tunnistada, et midagi eriti omapärast loost ei leia. Vahvad mehed jalutavad ringi, otsivad mida vaja, kõmmutavad kui vaja... üsnagi tüüpiline ajaviitekirjandus. Selleteemalisi raamatuid ja filme on vist rohkem kui taevas tähti (üle kuue;))...

Häiris mõnevõrra ka keelekasutus. Tõsised mehed ohtlikus paigas riskivad elu ja tervisega, aga pea igas lõigus muigavad millegipärast...

Samas ei taha ka väga kehvasti hinnata, olgugi et on tüüpiline, aga Bergi kohta paistab (eriti tema viimaseid X-faile ja kirjeldusekogumeid meenutades) üsnagi hea saavutus olevat... olgugi pisut puine. Käib miinusega neli küll sellele üllitisele.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt võttes on esimeses arvustuses kõik ära öeldud. Omalt poolt lisaksin ainult seda,et tore on see, kui kohalikud midagi kirjutavad ja leidub kirjastusi, kes selle ka avaldavad. Kriitikat selle raamatu kohta on tehtud ka ajahlehes (enam ei mäleta, kes ja millises) aga kirjanikule jõudu.Panen hindeks nelja ja jään huviga järgmist raamatut ootama.
Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani kohta saab öelda pisut paremini kui tavapärase "Eesti autori kohta päris hea".

Andsin selle lugeda ühele oma sõbrale, kes pole küll eriline ulmefänn, aga raamatuid ikka loeb. Kui pärast küsisin, kas ta teab, et autor on eestlane, tabas tüüpi ikka paras hämming. Minu jaoks on see taseme märk. Tubli!

Teksti loeti eesti keeles

Andrus Laansalu kirjutab «Arteris» selle romaani kohta nõnda:

«Lew R. Bergi põhiline probleem on sügavalt tehniline. Tema lauseehituse skemaatilisus ja kohmakus tapab ära iga tegelase ja iga sündmuse. Kõik, mis meile antakse, on kuhi kriipsujukusid ja nooled, mis näitavad: sõdurid läksid sinnapoole, ilmusid ämblikteod, kaevake siin etc. Selline võiks hädapärast olla romaani algkavand. Kõigil tegelastel on ühesugune iseloom, nad räägivad ühte keelt ja käituvad ühesuguse skeemi kohaselt.

Puuduvad igasugused inimlikud iseärasused. ««Tähekuninganna» kapten oli kogenud astronaut, alluvad usaldasid teda piiritult ja kuuletusid talle igas olukorras.» «/…/Remar suundus meditsiiniosakonda, leides siit eest oma salga arsti, noore saleda leekivpunaste juustega naise. Liibuv kombinesoon rõhutas naise veetlevat figuuri /…/.» Me ju teame neid tegelasi - tahtejõulise lõuaga kapten ja ideaalsete rindadega kaunitar. Nad rändavad raamatust raamatusse ja nende teed tähistab igavus ja nüristav ülekordusefekt.

Oleks hea, kui Berg tabaks selle raamatu pealt ära, et tegelastele tuleb ennekõike anda isikupära ja inimlikke veidrusi, et tööskeemi kirjapanemine annab sama vähe kirjandust kui elektriskeemi visand valgust. Ja et koolikirjandi keeles ei saa romaani kirjutada. Siis võiks järgmine raamat ehk parem saada.»

Ilmselt on see ainus kord, kui ma Andrus Laansaluga nõus olen. Sada protsenti. Samuti tundus, et Bergi kui ulmeautori edasist arengut arvestades on just kõige konstruktiivsem, kui ma seda Laansalu kriitikat lihtsalt levitan ja ise oma emotsionaalse sõnavalinguga välja ei tulegi.Ehk on Berg seda juba lugenud või satub see tekst talle kunagi tulevikus silme ette ja pakub veidi mõtlemisainet.

Halvimast hindest päästis (aimate juba ilmselt isegi, mis) kurb fakt, et on ka hullemat ilmunud...

Teksti loeti eesti keeles

Kui unustaks õige need blasterid ja tähelaevad ja planeedid ja kosmosed ning igasugused tulirelvad? Ja koliks hoopis kuhugi suvalisse fantasy-maailma, kus ei pea kirjeldama igasugu rauast kolu? Berg oskab välja mõelda süzhee aga edasi takerdub ta liialt tehnikasse - willardi lugudes iseäranis - ning hakkab komistama. Rasked kahurid ja muud tuldsülgavad asjad ainult segavad Bergi, planeedid ja täheleaved samuti. Soovitaks, et unustaks selle tarbetu butafooria hoopis ära ja laseks oma lugudel toimuda seal, kus saab keskenduda olulisele.

"Tants tulle" ei ole muud kui harilik fantasy quest, milles isegi üsna eba-sf`likud tulekummardajad ja ämblikteod. Ja ei ole sugugi paha mõte lasta kangelastesalgal vangisattunud printsessi koletiste käest päästa. Ei ole paha mõte. Aga see pidev paugutamine ja plahvatamine seal ümber ja mingid liikuvad aparaadid ja lendavad laevad võinuks hädapärast asendada lendava vaibaga. Ja pauku tulnuks ka vähem teha. Mõõk on palju üllam ja rüütellikum relv.

Ühesõnaga, tehnika segab Bergi. Ja pole oluline kui palju kirjanik seda ise tunneb või sellest huvitub - lugejat huvitab ainult see, et oleks huvitav. Kui saaks elimineerida segavad elemendid, ehk siis oleks tulemus parem? Kaks meest, naine, kaks mõõka ja inimsööjalohe? Mis saab kui pole raadiosidet ega Suure Toruga Kuulipildujat?

Tegelased... Peategelane Remar on korralike ja positiivsete vaadetaga. Ent siiski jääb ta igavaks ja mõttetuks tüübiks. On kasutu lugeda raamatut, kus kangelasel pole ühetgi moraalset probleemi - vähemalt arvestatavat - ta lihtsalt läheb ja annab tuld. Nii et selle romaani puhul ei saa meeldejäävatest tegelastest rääkida.

Bergi meetod on see, et kui ta mõne tekstis esineva asja, elemendi, inimese, suhte või vaate kohta midagi teab, siis paneb ta selle sealsamas kohe ka ilusti kirja. Et oleks asjast selge pilt. Aga ei peaks panema. Kohe mitte üldse ei peaks panema. Näiteks see koht, kus Remar mõtiskles jälestusega poliitikutest. See suhtumine peab lugejani jõudma mitte autoripoolse otselausega vaid tegelase kõnest, teotsemisest, muudest mõtetest. Sama käib ka konflikti kohta loo alguses, et kas minna päästma või mitte... Ja üldse kõik vähegi huvipakkuvad stseenid on niimoodi kastreeritud.

Veelkord - loos on palju põnevaid ja häid kohti; nii tegelaste omavahelises suhestatuses kui seiklustes. Aga nad lahenevad nii, et autor pole neist kogu potentsiaali välja pigistanud. Lugeja peab ise mõtlema, et mis küll kõik võinuks saada või juhtuda. Bergi puudus ka selles, et ta arvab, et pinget saab luua ainult actioni või põmmutamisega. Minu meelest on see suur viga. Lahingu tulemus ei saa olla põnev.

Ma pole ise kunagi ühtegi tulirelva käes hoidnud ega pauku teinud nii et ei tea, mis tunne see täpselt on. Ja Bergi raamatust ka seda teada ei saa. Relva kasutatakse siin umbes hoolimatult ja igapäevaselt nagu taskurätikuid. Et kui see oleks rõhutatult selline autoripoolne suhtumine, siis küll aga praegu tuleneb see rohkem sellest, et pole olukordi korralikult läbitunnetatud.

Ma oleks väga tahtnud seda romaani kõrgemalt hinnata ja rääkida positiivsest. Paraku - romaani hinne on "kaks" - ükskõik millises taustsüsteemis vaadata. Kuidagi ei punnita rohkem välja. Hinne on karm aga minu meelest igati õiglane. On süzhee, on tegelaste prototüübid, on lakkamatu sõdimine. Pole üllatusi...aga elus on igal inimesel mingid varjatud ja salajased kavatsused.

Berg on saavutanud korraliku tehnilise kirjaoskuse - ta suudab pikema süzhee välja kirjutada, hoida tempot ja teab, et romaan peab koosnema sündmusest. Need on väga olulised omadused ja neid tuleb ka kahtlemata edasipidi rakendada. Aga veel väga mitmed kirjanduse olulised elemendid on puudu.

Teksti loeti eesti keeles

See on keskpärast meelelahutust pakkuv raamat. Kuigi see ei ole eriti originaalne, on ta omajagu põnev. Hindeks panen ma 3, kusjuures ei ole nii, et 3 arvestades eestlaste ulmekirjanduse taset või võrreldes Lew R. Bergi varasema loominguga. Koolipoisi hinde panen ma seepärast, et romaan pole ei täielik ebaõnnestumine ega ka õnestumine. Hoolimata oma mõningasest põnevusest jääb tekst tõepoolest ehk liiga puiseks. Samuti on see maailm, kus tegevus toimub natuke liialt plakatlik. Ei teki tunnet, et tegemist on päriselt mingi ohtliku kohaga — selles mõttes võiks autor lugeda ja uurida Harrisoni "Surmailma" lugusid. Seal tehakse lugejale päris üheselt selgeks, et tegevuspaik pole mingi sanatoorium. Umbes taolist mõju oleks võinud ka see raamat avaldada, kui autor oleks selle mõtte potentsiaali rohkem ära kasutanud. Ma loodan tõsimeeli, et Bergi järgmine romaan on tükk maad huvitavam ja köitvam. Tundub, et autor peaks olema selleks võimeline.
Teksti loeti eesti keeles

Säärast raamatut võiks lugeda ladusalt võõrkeeles, kui keelt eriti ei oska. Ei teki tüli, et lugeda niigi raske ja tegelased jahuvad lehekülgede kaupa mingit filosoofiat millest mõhkugi aru ei saa. Kõik on lihtne kärts-põmm ja sõnaraamatust abi ei pea otsima. Emakeelse teose kohta jääb vähe lahjaks, kuid igav ta ei olnud. Paiguti meeldis väga, fantaasiat inimesel on.
Teksti loeti eesti keeles

Bergil tulevad need tapmise ja tagaajamise jutud paremini välja, kui tegevus toimub keskkonnas, mida ta hästi tunneb.
Teksti loeti eesti keeles

tarzan m-klassi planeedil gorgonea! ainus vahe, et superheerost asendab kangelaslik väeüksus. süzhee on primitiivsevõitu. romaanis on selgelt head ja pahad. ja pahad - loomulikult - ei ole inimesed, ei ole valgest rassist, ei ole kristlased, või siis on vähemasti inimsööjad. naised on romaanis põhiliselt selleks, et kangelane (kangelased) neid saaksid pidevalt päästa. keeleliselt jäi - muuhulgas - meelde, et pea reeglipäraselt (ca üle lehekülje) on püüdlikult üritatud varieerida tegusõnu, nagu "märkis", "lausus", "ütles". eks tee seda ju teisedki autorid, aga ei meenu küll, et üheski teises raamatus oleks see nõnda häirivalt mõjunud. lugeda võib (tegevus voolab päris kenasti!), aga minul tekkis küll üsna mitu korda küsimus: milleks ma oma aega raiskan?
Teksti loeti eesti keeles

Väga sirgjooneline ja puine teos. Raamatu tegevus ei pakkunud absoluutselt mingeid üllatusi. Kõik laabub plaanipäraselt - piu-pau-pahh, jookseme sinna, laseme teda. Ka tegelased olid väga skemaatilised, neil puudus liha luudelt. Nad küll üritasid igal võimalikult ja võimatul juhul kildu rebida, aga see kukkus enamasti üsna mannetult välja. Madina kirjutamine kukub küll Bergil hästi välja, aga hea raamatu kirjutamiseks on vaja natuke rohkemat kui paljas madin.
Teksti loeti eesti keeles

Tekst on ladus, sündmustik lineaarne ja vähest tausta omav, kuigi alul käib läbi väike eliidi sõimamine & halvustamine.
"Ooperit" siin pole, liialt otsekohene.
Tõmbasin hinde alla, sest jõudsin Veskimehe "Operatsioon Ogaline Päike" läbitud. Vahepeal tundus, et peaks neid võrdselt hindama, kuid lõpuks otsustasin siiski keerukamat OOP`i tõsisemalt võtta - vaid mõtete, mitte teostuse eest. "Tants tulle" jutustuslik teostus on tegelikult parem.
Lõpp oli väga ootamatult sirgjooneliselt õnnelik. Väga imelik, minu arunatukese järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Andsin ka selle raamatu sõbrale lugeda ja pärast saime kõvasti naerda. Kõige hullem see tõesti polnud, kuid palju puudu ei jäänud. Üsna juhm kirjatükk.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust on lahe vahel lugeda mõnda raamatut, kus on märulifilmide põhitunnused, mis juba varem ära mainiti. Tants Tulle pole minu arust mingi ajaraisk. Ja ebaõnnestunud pole see ka, minu arust. Selline on lihtsalt Bergi stiil! Karmid mehed blasteritega päästmas kauneid neidiseid. Kurat küll! Igal kirjanikul on oma stiil ja see on siis Bergi oma. Ja see, et kangelasel pole ühtegi probleemi! Ütlen ausalt, see, et kõigi raamatute juures on kangelasel probleemid, hakkab juba täiega närvidele käima! Minu arust on mõtetu, see kui mingi tegelinski vahib jutus tundide kaupa mingit kivi, jõuab siis endas selgusele ja läheb annab pahadele tappa. Bergi loos on samamoodi aga seal jääb lihtsalt kivi vahtimine ära. Ja mida ta oleks pidanud lisama? Et Remar lõi dessantrühma ülemana mingi ema koos lapsega maha ja nüüd vaevab see tema südant ning lõpuks jõuab ta endas selgusele, pärast mitmeid lehekülgi mõtetut teksti. Vabandust väga, aga mida see jutule juurde annab?

Kuid eks sellelgi ole vigu. Ükski raamat pole vigadeta. Alguses ei ole eriti huvitav, kuid see on õneks vaid mõned leheküljed. Alguses mõtlesin ma üldse, et see on jälle mõni selline lugu, kus kangelane on üks õudselt ennasttäis tüüp, tuleb bossi tuppa, hüppab tema diivanil ja, saanud ülesande kätte, sülgab bossile näkku ja ütleb midagi vaimukat, mille peale kõik naeravad. Ning seda peetakse õigeks, sest tema on ju see bad boyst kangelane, kes päästab jälle maailma ja võib selle tõttu kõike teha. Kuid õnneks nii ei läinud.

Naised olid raamatus tõesti hädised. Ei suutnud midagi ära teha, peale muidugi selle, et lasid meestel end päästa. Nagu mõnes rüütlijutus. Aga millegipärast just see inimestele meeldib. Huvitav küll miks? Viie saab ta kätte.

Teksti loeti eesti keeles

Viit kätte ei saa, aga tugeva nelja küll. Selline hea meelelahutuslik lugemine, kus tegevust järkub ja ei pea ennast vaevama tegelaste lehekülgi kestvate sisekaemuste ja ümbritseva keskkonna, paraku jällegi lehekülgi kestvate, kirjeldustega. Ja plussiks muidugi sf taust. Öökima ajab see täna poelettidel laiutav fantasy rohkus. Mis siiski natuke häiris oli õigekeele kohatine väänamine: igihaljas õieti vs õigesti jms... Eelnevat kokku võttes: kuigi tegu pole erilise šedöövriga, võib lugeda küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi liiga lihtsakoeline ja ettearvatav lugu. Kogu sündmustik voolas nagu muuseas mööda, jätmata mingit jälge ei lugejasse ega tegelaskonda. Paugutamist ja actionit oli küllaga, aga kõik möödus peategelastele nii nagu muuseas. "Sihin, lasen, koll on surnud. Next, please!" Kummalisel kombel, lugematutest ohtudest kubiseval planeedil, ei saanud ükski oluline tegelane surma ega ka haavata. Muidugi Bergi tugevaim külg on maailmade loomine ja sellest tuleb teda ka selle loo puhul kiita (seetõttu ka hinde 3, muidu oleks 2 pannud). Kahju ainult, et ei suutnud seda maailma vähegi huvitavamate karakteritega täita.
Teksti loeti eesti keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles