Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

The End of Eternity

(romaan aastast 1955)

eesti keeles: «Igaviku lõpp»
Tallinn «Eesti Raamat» 1973 (Mirabilia)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
44
11
2
1
0
Keskmine hinne
4.69
Arvustused (58)

Siiani lemmik Asimovi loomingust. Raamatu järgi on inimesed on rajanud tehnoloogia, mille abil reisitakse ajas. Eksisteerib hierarhiline organisatsioon, mis tegutseb eesmärgiga juhtida inimeste elu nii, et poleks sõdu, katastroofe jms. ohtlikku. Reegliks on teostada minimaalseid vajalikke reaalsuse muutusi, et need kutsuksid esile maksimaalselt kasulikud resultaadid. Ja nii need Igaviklased siis vupsavad aeg-ajalt reaalaega, tõstavad mingi poti ühelt riiulilt teisele või panevad kellegi augu sobivasse kohta kaevamisega jalaluud murdma, mille tagajärjel jääb toimumata sõda või rassirahutused 50 aastat hiljem. See oli näide. Selline idüll kestab kuni asjasse sekkuvad kõrgemate sajandite inimesed, kellele ei ole sugugi meeltmööda Igaviklaste kontrollimatu tegutsemine Võlub see et Asimov on võtnud asja käsile teadusliku põhjalikkusega ning jahub üsna pikalt Igaviku olemusest ja selle tõttu tekkinud psühholoogilistest pingetest. Isegi see, et ise asjast sotti suurt ei saa, võlub Lisaks veel paar ajaparadoksi. Kui muud Asimovi ei ole lugenud, siis seda võiks ikka.
Teksti loeti eesti keeles

ok, on huvitav ning paratamatult kui alustad sis loed ka l6puni, aga ju siis ideee iseenesest ei meeldinud.. hea s6naga seda raamatut meelde ei tuleta.. oli vist ju ka mingi film.. ehk oli venelaste tehtud, ei m2leta.. too meldis veelgi v2hem
Teksti loeti inglise keeles

Erinevalt paljudest eelhindajatest ei pea ma seda raamatut eriti tugevaks. Idee ajarändamistest on minu arvates paljudes teistes versioonides tunduvalt paremini läbinämmutatud. Ja sci-fist pole siin küll haisugi. Väljapool aega on teine aeg, mis on hoopis suurem ja parem kui see, milles eksisteerime meie? Samas, Asimov oskab lugejat ümber sõrme keerata ning isegi tühjast-tähjast vestes põnevust üleval hoida. Kui poleks tuleviklasi, kes toovad romaani üsna õigel viisil määratlematust, oleks Asimovi visioon tobedavõitu.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Asimovi romaan, mida lugesin. Võlus idee suurejoonelisus. Suur pluss oli Noys (nii vist?), kes on meeldivalt seksuaalne erand Asimovi keskeltläbi aseksuaalsete tegelaste galeriis. Suurim miinus: Andrew Harlan; ma lihtsalt ei usu, et sihuke möku võiks millegagi hakkama saada. Võimalik, et Noysi võrgutamiskunst oligi see, mis Igaviku hävitas. Aga siis on see kivi Asimovi "kapsaaeda": sedavõrd tõsises romaanis oleks võinud leida mõne parema ajendi "läbinisti mäda Igaviku" hävitamiseks. Selles suhtes pole ju Andrew Harlan kriipsuvõrdki parem neist, keda talle näiteks toodi Igaviku mandumise kohta. Kuid siiski neli, sest see raamat jääb meelde ning lõpupeatükid on üsna head. Üks väheseid üksikromaane Hea Doktori loomingus. (Ma ei võta omaks seda IA ideed, et "Igaviku lõpp" on Asumi-sarja osa!) Aga seda nõukogude filmi vältige...
Teksti loeti eesti keeles

Ajas rändamise teemat kohtab võrdlemisi paljudes raamatutes. Käesolevas teoses aga on seda käsitletud sellise põhjalikkuse ja usutavusega, mida kusagil mujal ei kohta. Samuti ei ole midagi ette heita Asimovi parematele aegadele vastavale (loe: suht haaravale ja dünaamilisele) stoorile.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates üks Asimovi parimaid raamatuid, kui mitte päris parim, ja parimaid tema loodud maailmu. Üldiselt häirib mind Asimovi puhul asjaolu, et kui on loodud huvitav maailm, jäävad tegelased peaaegu skemaatiliseks ja võõraks. Kaasakiskuvate ja kujundatud tegelastega ei kaasne korralikku maailma. Siin pole kumbagi viga. On huvitav, uus maailm ja on ka tegelased, kellele kogu teose vältel saab kaasa elada. Kirjutamisstiil on nauditav nagu Asimovil ikka. Selle raamatu lugemist ma mitte ainult ei soovita, vaid vehin temaga nina ees ja topin vägisi kätte. Hea oli. Ja meeldib ilmselt paljudele väga eri sorti inimestele. (mis on heade raamatute puhul harv nähtus)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Idee on tõesti suurejooneline ja Noys on kah pluss. Aga ega Harlanilgi miskt häda pole. Kõva kesmine Asimovi poiss. 50ndate keskpaigas oli selline ajakäsitlus igatahes uudne ja huvitav. Ka vene filmil pole miskit häda. Koos Nemesisega Asimovi parimaid üksikromaane.
Teksti loeti eesti keeles

Minuarust parim Asimovi raamat mida lugenud olen. Tuleviklased kontrollivad ja poputavad inimkonda kuni see välja sureb. Ja siis mõtlevad nad enda jaoks välja diversiooniakti, mis põhineb inimsusel - relvadeks väiklus, armastus, kitsarinnalisus, suuremeelsus.
Teksti loeti eesti keeles

Parim eesti keelde tõlgitud Asimovi romaan imho. Jutt isiksuse arenemisest. Umbes nagu Bradbury 451 Fahrenheiti. Põhitähelepanu ei olnud mingil tehnilisel progressil vaid muul (inimese arenemine ja muu säärane). Isiklikult ei saa küll hästi aru, miks enamik peab paremaks Asumi-sarja kui seda raamatut, aga eks see ole maitseasi. Lisaks filosoofilisele osale ka üks paremaid ajamasina lugusid. Pole vähemalt sellist nüri rabelemist.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea idee, väga hästi kirjutatud. Just selline peab olema üks korralik SF. Tehnika kujutamisel on muidugi oma aja pitser peal, kuid see häirib vähe. Avaldas palju rohkem muljet, kui asumid.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata üks paremaid Asimovi romaane -- neist, mida lugenud olen, moodustavad paremiku "Asumi" sarja 2 esimest osa, "Igaviku lõpp" ning "Nemesis". "Igaviku lõpp" jääb nende hulgas auväärsele neljandale kohale. Meeldis teose süzhee suurejoonelisus, mis on üldse Asimovi üks tugevamaid külgi -- eriti hästi tuleb see "Asumi" sarjas ilmsiks. Romaan on hästi kirjutatud ning teda võib pidada klassikaliseks teoseks ajas rändamise paljuekspluateeritud teemal.

"Igaviku lõpp" on veel ühe nurga alt omapärase saatusega -- nimelt on tegu musternäitega vananeva kirjaniku soovist luua mingeid üleüldisi kontseptsioone ning kogu oma loomingut kuidagi "kokku võtta" -- aastakümneid pärast romaani kirjutamist üritas Asimov seda "Asumi" sarjaga "Foundation`s Edge`is" sisalduvate vihjete abil siduda ning IMHO oli see üks selle kirjaniku suuremaid ämbreid üldse läbi aegade. Selle vihje tõttu kannatas kõigepealt "Foundation`s Edge" ning oma negatiivne mõju oli tal ka "Igaviku lõpule". Loomulikult ei saa seda varemkirjutatud romaanile süüks panna.

Teksti loeti eesti keeles

Esimesel lugemisel ei jätnud suuremat muljet. Isegi igav. Hea Doktor otsib hoolega alternatiivi. Küsimus on seatud täie fundamentaalsusega: kas AEGA või RUUMI. AI ise pooldab otsustavalt ekspansiooni ruumi. Meenutades kirjutamise aega, mil arutati palju teemal: lennata või mitte lennata (diskussioon, mis pole prseguseks vaibunud) ning esimesi aatomienergiaga seotud pettumusi samast perioodist, on näha, et romman sulandub ilusti ajaloolisse fooni. Mulle isiklikult on väga huvitav "tehniku käe puudutuse" probleemi lahendus. Kuna Asimov väidab, et Inimkond läheb kogu oma ajaloolises ulatuses kaootilisse seisundisse, siis ei saa teda ka otseselt süüdistada njuutonlikus ilmavaates. Pisut nõrgakas jääb ikkagi "reaalsuste" arendus. Siin saaks ühe, teise kalla norida, kuid olgu... Fortuuna olevat helde geeniuste vastu, järgin siis viimase eeskuju.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kuigi raamatus kirjeldatud tehniline külg(info lugemine perfolintidelt jne.) on tänaseks juba vananenud, siis raamatu filosoofia on aegumatu.
Teksti loeti eesti keeles

Igaviku lõpp on Asimovi parim raamat, minu arvates muidugi. Olen pea kogu Asimovi ulme läbi lugenud, aga ükski teine romaan ei oma päris sama originaalsuse, omapärasuse ja filosoofilisuse taset. Tahaks siiski tõlke kallal norida, kuigi see vahest enam hea maitse pole. Aga eesti tõlkes on Igaviku lõpp kuidagi külm ja igav. Inglise keeles lugedes tuleb sisse värv ja soojus. Mis puutub ajas rändamisse, siis on see Asimovil omapäraselt välja mõeldud, kuigi mul tekkisid mõned küsimused. Näiteks erinevate sajandite vaheline kaubitsemine. Kuidagi ei taha uskuda, et see nii lihtsalt käib, nagu Asimov seda mainib. Igaviku Lõpp on sci-fi kõrgtase. Tegelikult ei ole minu teada keegi teine kirjutanud niisugust suurepärast ja läbimõeldud romaani ajas rändamisest. Üldiselt jäävad need ikka "lähme ajas tagasi ja laseme mõned dinosaurused maha"-tasemele.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Meeldib, et on näpuga kätte näidatud selle seisukoha nõmedus, et asja eest vastutab ainult see, kes viimase liigutuse teeb. On aidanud endalgi sellisest seisukohast hoiduda. Samuti on kena, et igaveseks on hävitatud variant, kus inimesed teiste inimeste hea elu üle otsustada saavad - üsna usutavalt on näidatud, mis neist endist saab. Tahaks öelda, et Asimov on alati optimist ... ilmne tunnus sellest, et mina olen optimist. Tegelikult pole ükski "Asimovi tuleviku" variant optimistlik ega pessimistlik, elu lihtsalt LÄHEB edasi. Kui iga inimene teab, mis ta teeb, küllap siis maailm ka omadega läbi tuleb. Nõustun siinkohal nendega, kes kõigis Asimovi juttudes teatavat tervikut tajuvad (Igaviku hävitamine - robotid - esimene maalastest vallutajate põlvkond - selle võõrandumine Maast - teine põlvkond - Impeerium - Asum - ... Minu jaoks võtab otsad kokku üks unustatud pealkirjaga lühijutt kaanteta ja kapsastunud kogumikust, kus küsimus entroopia peatamise võimalikkuse kohta leidis ühel hetkel vastuse - saagu valgus! Nii et mitmes ring praegu?
Teksti loeti eesti keeles

Olen hr. Jüri Kallasega ühel meelel. Kuidas raamatu algul selline möku nagu A. Harlan raamatu lõpuks selliseks nupumeheks saab. Muidu on venelaste tehtud film tõesti jama, aga Noysi on seal kujutatud sellisena nagu mina seda nägin: kavala manipuleerijana, kes peategelase lihtsalt ümber sõrme keerab, et saavutada oma(varjatud sajandite )(oli vist) eesmärki.
Teksti loeti eesti keeles

Olen selle romaani mitmeid- setmeid kordi läbi lugenud. Asimovi tavaline puudus – lamedad tegelaskujud – siin millegipärast ei häirinud. Pean teost koos “The Gods Themselves”-iga tema parimaks romaaniks. Ainult neid kahte. Jedem das Seine.
Teksti loeti eesti keeles

Normaalselt hea jutt ja ideed. Lisaks hunnik filosoofiat. Ajas rändamise kohta tehtud raamatutest parim. Minu meelest ta "Asum'it" ei ületa, kuigi on sellele väga lähedal. Kuidas kõrgemate sajandite inimene Noys igaviklased puhtalt kotti tõmbas oli päris äge. Kuigi see ei ole mingi minu lemmikraamatuid, on ta suurepärane lugemiselamus. "Igaviku lõpp" on väga hästi viimistletud, usutav ja suhteliselt huvitavate tegelaskujudega. Need oleksid lühidalt raamatu plussid. Ega pikka mõtlemist ei ole — "5" kirja.
Teksti loeti eesti keeles

Siiani loetuist kõige vähem paeluv ja ka kõige vähem veenev Asimovi romaan (mitte, et ma palju Asimovi oleks lugenud, aga natuke ikka). Idee, mis seal salata oli tõesti kena, aga... kui pole suurt ja filosoofilist mõtet peab olema actionit ja/või nalja (soovitavatl muidugi kõiki kolme korraga). "Igavikust" ei leidnud ma neist ühtegi.

See eest leidsin ma sealt aga masin M`i st. masina, mis ei saa eksisteerida juhul kui ta eksisteerib ;-)
Selle eest ka neli.
Teksti loeti eesti keeles

Niigi arvukate retsekate hulka endagi oma jätma ahvatlevad selle raamatu juures mind just need arvustused ise ja need mõnes punktis nii seinast-seina hinnangud. Ilmselt ytleb see raamatugi kohta yhtteist, kui need, kes teost heaks peavad, loevad raamatu heade kylgede hulka ka tugeva filosoofilise põhja ja need, kes raamatut halvaks peavad, heidavad talle ette filosoofilise väärtuse puudumist. Mina kuulun kindlasti esimeste hulka ja leian, et minu tagasihoidlikuks tarbeks oli filosoofiline kyll ja kuhjaga. Ajasrändamine...nojah, fyysikud, matemaatikud, astronaudid ja -loogid, vabalt võite teemat kritiseerida, kuid mu meelest oli see kõigest atribuut sõnumi(te) edastamisel. Kui ulmeraamatut käsitleda kui fyysikaõpikut, siis muutub asi jaburaks. Asimov on igati lahe vana ning mulle imponeerib eriti tema raamatute mängulisus. Igavaks ei lähe iialgi, pidevalt avaneb mingi uus tasand või võimaldub uus vaatenurk. Ta systeemid on parajad kellavärgid, mille tiksumise jälgimine ei ole teps mitte kuiv mehhaanikatund, vaid parasjagu hasartne mäng.Pealegi tundub ta olevat väikest viisi inimesearmastaja ;) hoolimata sellest, et ta loodud massid on sageli lihtsameelsed või lausnõmedad, leidub ikka mõni ere indiviid, kelles on peidus piisavas koguses heainimlikke omadusi, et toru otsas valgust paista lasta. "Igaviku lõpp" on igati mõnus ja mõtlemapanev yritus enivei.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Esimesed leheküljed polnud kuigi paljutõotavad ja raamat tundus suht jama olevat aga kui asi arenema hakkas, siis ei saanud enam käest panna. Eriti hea oli lõpp, midagi sellist ma küll ette ei osanud arvata. Tõlke koha pealt niipalju (kuigi ise pole originaali näinud:), et Kompuuter oleks võinud olla ikkagi Arvutaja - või siis Kalkuleerija ,kui soovite - seda `computer` ju inglise keeles otseselt tähendab (või vähemalt tähendas 55-ndal aastal).
Teksti loeti eesti keeles

Täielikult nõus arvamisega, et Harlan oli üks hädapätakas. Ei eland talle sugugi kaasa, sest sellised hiigelmissiooni kandvad märtertüübid mulle ei eriti meeldi. Või tuleb nad siis inimesteks kirjutada. "Igavikus" aga, on ajarännu- ja paradokside kaskaad niivõrd vägev, et skemaatilised tegelased võib andeks anda.

Üpris mitu korda loetud asi...tõsi, nüüd juba kümmekond aastat mitte. Ent miks mitte õilistava mälestuse eest viit panna?

Film oli täielik saast ja ega ma kujutagi ette, kuidas "Igavikust" saaks korraliku filmi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Pole midagi teha, ajaparadoksid ning rännud olid, on ja ilmselt ka jäävad minu eriliseks nõrkuseks. Eriti veel, kui tegu on sedavõrd hästi väljakukkunud looga, nagu see siin. Ajarännud ning Igavik on üsna huvitavad ideed ning Asimov on suutnud olla oma parimal tasemel. Ometigi jäävad segama samad asjad, mis tema puhul ikka aeg-ajalt tekivad. Tegelaskujud on siiksi suhteliselt skemaatilised, nad võiksid olla tunduvalt elulisemad, reaalsemad. Siiski on raske ette kujutada kedagi, kes oleks suutnud sellisest mõttekäigust sedavõrd mõjusa romaani valmis teha.
Teksti loeti eesti keeles

Keskkooli lõpukirjandi valmistasin ette Isaac Asimovi "Igaviku lõpu" põhjal. Tahtsin öelda, et Asimovile kuluks ära Nobeli kirjanduspreemia. See antakse kogu elutööd arvestades, kuid ühe teose põhjal. Mina pidasin Asimovi peateoseks (just filosoofia koha pealt) "Igaviku lõppu". Tulid teised teemad ja mina ei saanudki "Igaviku lõpust" kirjutada.
See on ebaõiglane, et ulme- ja krimikirjanikele Nobeli preemiat ei jagata. Nad mõjutavad rahvast rohkem kui klassikakirjanikud. Tavaliselt läheb Nobeli kirjanduspreemia minu jaoks täiesti tundmatule nimele.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda ammu ammu ning peale seda lugesin seda veel ja veel. Minimaalsed muutused reaalsuses! Ning ametkond, mis sellega tegeleb. Vapustavalt hea. See on raamat, mis paneb mõtlema. Elu, universumi, inimeste ja aja üle. Mida veel tahta võiks?
Teksti loeti eesti keeles

Alles alustasin ASimovi lugemisega, see oli nüüd kolmas peale esimest kahte Asumit. Meeldis rohkem kui viimased. Viis plussiga.Siiski üks Aja Paradoks jäi minu jaoks täielikuks paradoksiks - kuidas sai Cooper *alguses* ajas tagasi minna kui Igavikku veel ei eksisteerinud? Igavikku sai leiutada ainult siis kui ta juba olemas oli?Tõlge oli jah mitte kõige parem, aga huvitavaid sõnu oli välja mõeldud: ülevik, alavik, koduvik jms. :)
Teksti loeti eesti keeles

See harvaesinev kord, kus olen nõus Katariinaga - kui hinnata füüsikalist maailmapilti, siis on siin maakerasuurused augud, aga mitte see ei ole peamine. Hämmastavalt jõuline visioon. Vist üks parimaid IA teoseid, eriti arvestades, millal ta selle kirjutas.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi laialt on käsitletud ajas rändamise temaatikat. Väga hea fantaasiatasemega - ja seejuures laitmatus loogilises struktuuris on kirjeldatud kogu füüsikalisi probleeme selle ümber, energiaprobleemi, erinevate samaaegsete reaalsuste probleemi, jne. IMHO Asimovi üks parimaid romaane.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte just parim, mida ma oma vähese lugemuse juures olen jõudnud tarbida. Siiski kohati oli päris põnev.Võibolla ei saa ma mitte millestki aru, aga äkki keegi seletaks mulle milles peitub see point, et Cooper ja see kera kadusid ära aga Noys ja Harlan jäid eksisteerima.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minu jaoks üks parimaid Asimovi raamatuid. Mulle meeldis eelkõige just ka varem nimetatud "teaduslik" lähenemine ajas rändamise probleemidele, sellele, et mingis ajahetkes ei saa niisama lihtsalt midagi muuta, ilma, et tulevik muutusk. Lugesin aastaid tagasi, üsna kohe peale eesti keeles ilmumist ja algul oli ikka narrilt raske sellest ajateljest ja sajandite värgist aru saada :)) Venelaste filmi olen kah näinud, muljet ei avaldanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kas nyyd parim Asimov, kuid kahtlemata tema paremikku kuuluv. Kokku on suudetud kirjutada väga kena maailm, milles kehtib väga rangelt põhjus-tagajärg seos ja ega ei saa öelda, et milleski oleks väga hirmsasti loogika vastu eksitud. Tore raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Parimaid ajaparadokside esitusi. Tõeline tüüpnäide a la lähed tagasi ja tapad oma vanaisa, aga jääd siis ise sündimata ja järelikult ei tapa ja järelikult sünnid ja tapad etc. (Kui keegi pole seda raamatut veel lugenud, siis konkreetselt oli tegevus küll muu, aga süsteem peaks olema sama:)) Ühesõnaga jälle muna-kana lugu, mis aga pole selle raamatu juures peamine. Minu jaoks olid selles raamatus pigem tähtsad valikute tegemise ja sellega kaasneva vastutuse raskus. Viis tuleb küll pika miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin "Igaviku lõpu" peale kümnekonna aasta pikkust vahet taas kätte, et siduda seda üheks tervikuks "Asumi" sarjaga. "Asumi ääres" pakutud idee Igaviklastest kui robotitest, kelle ülesandeks on leida Reaalsus, kus inimkond on ainsaks mõistuslikuks rassiks Galaktikas, on intrigeeriv. Ja isegi mõningal määral kooskõlas Igaviklaste lipukirjaga "Inimkonna hüvanguks". Siiski on romaanist selge, et Igaviklased on kõike muud kui robotid, lisaks tegutsevad nad inimkonna ekspansiooni vastu, mitte selle poolt. Et "Igaviku lõpp" sobituks ülejäänud Asimovi universumiga, tuleks ta põhjalikult ümber kirjutada aga seda enam teha ei saa... Ja pole ka vaja, sest romaan on suurepärane ka ilma selleta.

Ajarändudesse puutuv oli huvitav, Temporaalse Välja idee originaalne aga kogu lugu paradoksidest nii kubisev, et veenis mind peaaegu lõplikult ajarändude võimatuses. :)

Hindan raamatu suurepäraseks just eelkõige filosoofilises plaanis, sest ta andis tohutult mõtteainet. Veel loen plussiks seda, et tegelaskujud olid sümpaatsed ning kogu lugu hoidis koos kahe tegelase vaheline Tõeline Armastus.

Teksti loeti eesti keeles

24. sajandil suudab üks oma ajast eest olev teadlane valmis ehitada midagi, mis asub väljaspool aega ja milles oleva trumli kaudu saab ajas “üles-alla” sõita - Igaviku. Esialgu tegeldakse selle pikendamisega võimalikult kaugesse tulevikku, siis hakatakse ajarände kasutama sajanditevaheliseks kaubanduseks.

Romaani toimumisajaks on Igavik kujunenud aga hoopis millekski enamaks. Seal elavad eri aegadest kokku toodud ja välja koolitatud spetsialistid. Vaatlejad jälgivad reaalsustes toimuvat, otsivad välja halvad suundumused. Sotsioloogid selgitavad völja põhjused. Kompuutrid (mitte arvutid, vaid inimesed) teevad rehkendused, et leida ebasoovitava suundumuse kaotamiseks Minimaalne Vajalik Muudatus. Meie peategelane Andrew Harlan on aga tehnik, kes peab muudatuse pärisajas ellu viima.

Näiteks mõne olulise tegelase mõrva ärahoidmiseks ei tekita hea tehnik suurt mäsu, vaid sokutab kaks tundi varasemal ajal kusagile maanteele naelaga lauajupi, mille tõttu teatud kindlal džiibil läheb kumm tühjaks, sellega sõitja jääb 20 minutit kohtumisele hiljaks ja atentaat jääb ära. Headest tehnikutest on väärtuslikumad ainult kompuutrid, kuid ikkagi vaatavad teised igaviklased tehnikutele viltu, sest iga taoline muudatus toob kaasa ka - kuigi headest vähem - halbu asju. Mõni suurteos jääb kirjutamata (kuigi igaviku raamatukokku on see juba enne muretsetud), keegi, kes muidu oleks elanud suurepärase elu, peab hakkama saama sandina jne.

Harlaniga juhtuvad järjest paar üpris ootamatud asja, mis kokkuvõttes panevad küsimärgi alla kogu Igaviku saatuse. Väiksem neist on üks noor teadlane, kes saadetakse tema juurde õppima Igaviku-eelsete aegade ajalugu. See on Harlani suur kirg. Teiseks pannakse ta koos töötama kaunitariga vabameelsetest sajanditest. Arvestades, et Igavikus töötavad ainult mehed ja see kamp on moondunud imelikeks nohikuteks, Harlan armub tütarlapsesse lootusetult ja hakkab tegema suuri lollusi.

Enamik ajaulmekaid, mida mina lugenud olen, kasutavad eelkõige ajasrändamist, et tekitada huvitav olukord või paradoks. Siin on aga aeg ja aja muutmine ise peateemaks - minu lemmik ajateemaline raamat. Teiseks on see ilmselt kõige lähedasem asi armastusromaanile, mida ma suudan Asimovilt ette kujutada ja omal kombel on see päris armas.

Kindlasti on see ka põnevik, sest mõistatusi jagub tervesse raamatusse ja lõpuks saavad need lahenduse. Kokkuvõttes on see aga filosofeerimine inimeste valikute, eesmärkide ja sihtide üle hea ulmeromaani parimate traditsioonide kohaselt.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat. Praktiliselt kõige usutavam ajasrändude kirjeldus koos hoiatustega.
 
1. Et kui lõpetame ekspansiivse arengu, võime end kohe maha kanda.
 
2. Et kuitahes haritud seltskond ei saa ega tohi meile iseenesestmõistevalikkusega öelda, kuhu peame minema.
 
3. Cherchez la femme. Mõnes eelnevas retsensioonis oli Harlanit äpuks tituleeritud. Kuid ainult seepärast, et ei märgatud tema teistpoolt -- Noysi. Naine on katalüsaator, mis vabastab mehes peituva energia.
 
01.12.2018: ahjah, proua Linda Arivale tuleb monument püstitada tõlke eest. "Alavik", "koduvik", "aegur"... Paremad terminid kui Doktoril endal.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles