Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. G. Wells ·

The Invisible Man: A Grotesque Romance

(romaan aastast 1897)

ajakirjapublikatsioon: «Pearson`s Magazine» 1897; juuni - juuli [ajakirjaversioon]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Nägemata mees»
Tartu, 1913

«Nähtamatu»
H. G. Wells «Nähtamatu. Inimjumalad» (1968)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
11
2
0
0
Keskmine hinne
4.444
Arvustused (27)

Wellsi üks kuulsaimaid ja vaieldumaid lugusid. Ulmekirjanduse klassika. Kes pole lugenud, tehku seda kindlasti! "Neli", kuna mulle meeldis vähem kui "Ajamasin" ja "Maailmade sõda".
Teksti loeti eesti keeles

Klassika tõepoolest.Lugu andis lugeda ja ei hammustanud. Mida sisu kohta öelda ... ei tea miks aga mulle tundus, et kogu see jahumine nähtamatu ümber oli tiba imelik.Nojah see on minu arvamus aga kui mina oleks nähtamatu siis hoiaks pahandustest eemale.Ja mille pärast nähtamatu inimestele ei meeldinud? Hirmutas neid teadmine, et keegi kuskil kunagi võib jälgida , tappa neid , mida iganes? See ots jäi minule lahtiseks. Viie panen sellepärast, et kogu lugu oli arusaadavalt kirja pandud polnud mingeid "Jumalaid masinast".Tekkis pea sarnane tunne Tolkieni saagadega.Loosse oli võimalik sisse elada,mõelda mida mina teeks jne. Ühinen eelkirjutajaga,lugege!
Teksti loeti eesti keeles

Sada aastat vana techno-sugemetega seiklusjutt. Ainus nii kaua aega tagasi kirjutatud raamat, mille lugemisel see vanus üldse nii väga ei häirinud. Wells oli tõeline suurmeister, kui ta oleks elanud hiljem, oleks temast ehk saanud Asimovi taoline sõnavõlur, aga kes seda ikka nii täpselt oskab öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid romaane, seda nii teiste H. G. Wells`i romaanidega kõrvutades, kui ka üleüldse. Selliseid lugusid on vähe. Too N Liidus (vist) tehtud film oli ka omaette tase, andes edasi raamatu, mitte mõne segikammind filmimehe nägemusi. Viis raudselt.
Teksti loeti eesti keeles

Paremuselt ilmselt maailmade sõja järel Wellsi teine teos. Psühholoogiliselt usutav ja traagiline lugu hullust (?) eksperimentaatorist ja tema õnnetust eksperimendist. Lugemine küll kellelegi kahjuks ei tohiks tulla.
Teksti loeti eesti keeles

H. G. Wellsi parim romaan! Mäletan õndsusega seda hetke, kui romaani lugema hakkasin... See nähtamatu saabumine oli selline lummavalt salapärane stseen, millega ainult mõni õudusromaan hiilata suudab. Tekitas teatavat oodatavat õõva ja ängi. Sihukest kirjeldust SFst (ja ka Fantasyst) tavaliselt ei leia. Sorry! Wellsi selles (SF) romaanis on ju. Ka edasi läheb hästi loed ja loed ning aina naudid. Tükk aega mõtlesin, et raamatu headus on mulle nostalgiline nähtus, paari nädala eest lugesin romaani uuesti läbi - lumm ja võlu on endine. Sisust pole mõtet siin rääkida: on ju kõik eelkõnelejad üsna kõrgeid hindeid andnud ning kõik nad näivad ka üsna erinevaid tekste hindavat... Järelikult tasub vist tõesti kõigil ulmefännidel läbi lugeda. EI, KÕIGIL ULMEFÄNNIDEL TULEB "NÄHTAMATU" LÄBI LUGEDA! Tehke seda kasvõi selle arutult mõttetu Asimovi-Tolkini laadungi vahel, mida te ennastsalgavalt läbi närite. Pole ma ka eespool sõna võtnud härra Tennisbergiga nõus: Asimovist ei saa kunagi (ega ka saanuks) Wellsi. Kes roomama loodud, see lendama ei õpi! (See polnud mõeldud Asimovi solvamiseks.) Tegelikult kirjutas HGW ka ulmeromaanid olustikuliste romaanidena. Sestap see nürida rahvahulga reaktsioon nii nõme ka oligi ning seetõttu ka sellele sedavõrd palju tähelepanu pöörati. Inimesed on ju sellised: kõik mis teistsugune, on kahtlane, kui mitte ohtlik. "Nähtamatul" on originaalis (vähemasti vanadel väljaannetel) alapealkirjaks märgitud "teaduslik seiklusromaan" - nii teda ka lugeda tuleb. Lõpuks: tõlge on võrratu. Lugesin seda raamatut inglise keeles ka, aga eesti keeles loetule ei andnud see karvavõrdki juurde, sestap sai pandudki, et lugesin eesti keeles. Originaali lugemine ei andnud, mulle rohkemat, kui teadmise, et nüüd on ka originaal läbi loetud. PS: Allpool on üles loetud ports teaduslikke apsakaid, mida HGW justkui poleks tähele pannud... tegelikult teadis Wells neid asju väga hästi... ta püüdis üsna püüdlikult mööda hiilida sellest, et Griffin peaks pime olema... Aga õnneks oli Wells kirjanik ning ta allutas teaduse kirjandusele, mitte vastupidi... tänu sellele on meil olemas suurepärane romaan!!!
Teksti loeti eesti keeles

Raamatul pole viga, kuid see õnnetu eksperimentaator oleks võinud rohkem sümpaatne olla ja nürile rahvamassile sellega rohkem vastanduda. Üldiselt mulle ei meeldi, et geniaalseid teadlasi muidu "metsapoolsetena" kujutatakse. Aga päris nii see ka just ei olnud, eks 100 aastat tagasi oli pisut teine mõttelaad.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata üks läbi aegade tuntumaid ulmekaid üldse. Üks sellistest, mida teavad sageli ka need, kes ulmet miskiks ei pea. Tänapäeval tundub võõrastavana Wellsi realism. Kõik, mida ta kirjeldab on alati ääretult tõepärane. Iseäranis käib see tõdemus nimelt "Nähtamatu" kohta. Ka see, et "hull eksperimentaator" ei olnud mingi superpositiivnekangelane käib selle reaalsuse juurde. Ta oli lihtsalt üks kurva saatusega mees. Mõnes asjas oli ta tark, mõnes rumal, nagu me kõik. Viit siiski ei pane - absoluutne tipp see teos siiski ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi arust on Wells suurim ulmekirjanik ning kõik, kes temast kõrgemal on seisavad lihtsalt tema õlgadel. Tegemist on kahtlemata ulmekirjanduse klassikaga, kuid see ei välista kerget kriitikat ebateaduse ja loogikavigade pihta. Esiteks: Nähtamatu ise ju leiutas oma esialgsete eksperimentide käigus läbipaistva villase riide, miks ta seda ei kasutanud? Teiseks: Kui kass muutus nähtamatuks, pidi ka kassi nahk muutuma, seega sai riiete probleemi ka teistpidi lahendada. Kolmandaks: NÄHTAMATU PEAB OLEMA PIME! Silma võrkkestal ei saa kujutist tekkida, kui võrkkest on läbipaistev.
Teksti loeti eesti keeles

SUURE KIRJANIKUNA võlub sõnameister romaani lehekülgedel esile algul võõrastemaja “Tõld ja Hobused” ning seejärel kohalike elanike nähtuna ka kummalise võõra. Aastaid pärast romaani ilmumist kirjutas Wells, et teadlase ja ühiskonna vaheline suhe allub teatud skeemile: teadlane teeb avastuse, keegi teine saab seetõttu rikkaks. Griffin kavatseb rikkuda seda reeglit. Ta ei mõtlegi oma leiutist loovutada teistele, vaid tahab seda ise kasutada. Griffini eesmärgiks ei ole rikastumine, te räägib Kempile: “...Ja see nähtamatu mees peab kehtestama hirmuvalitsuse. ... Kõik need, kes tema käskudele ei allu, peab ta tapma...” Kuigi Griffin tekitab kaastunnet, on õiglane, et ta lõpuks hukub. Muud mõistlikku lahendust Griffini ja ühiskonna vastuolul ei ole. Tõesti hästi kirjutatud teos. Ulmes kulus kõvasti üle poole sajandi, et midagi samaväärset luua. Mulle meeldis ka tõlge.
Teksti loeti eesti keeles

Wellsi parimaid raamatuid. Ta on suutnud luua hämmastavalt mõjuva ja usutava atmosfääri. Nähtamatu on niivõrd huvitav tegelane, et HGW romaanile järgnes terve müriaad filme (kusjuures mõned on päris head ja vaimukad), raamatuid, jutte jms. Raamatu algus meenutab tõesti rohkem õudukat kui ulmet, kuid ta muutub suhteliselt ruttu SF, milleks raamat on ka mõeldud. Kui nüüd arvesse võtta kõiki teaduslikke vigu, mida Wells tegi, siis need on lihtsalt paratamatud. Kui Nähtamatu oleks pimedaks jäänud, poleks ta midagi teha saanud. Kui ta oleks kasutanud nähtamatut riiet, oleks teelt kadunud mitmed probleemid, millele Wells rõhus jne. Seega oleks lihtsalt teaduslike vastuolude tõttu jäänud sündimata sedavõrd huvitav tegelaskuju nagu Nähtamatu. Raamatus häiris mind ainult üks asi — Griffini kujutati hulluna, kes unistab diktaatori toolist. Ma nõustun täielikult härra Muinasmaaga, et kõiki geeniusi pole vaja kujutada hullude võimuihkajatena. Raamat on aga muidu huvitav ja tõesti hästi kirjutatud, nii et lugeda tuleb igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Tavaline põnevusromaan ulmelise elemendiga stiilis - mis siis kui. Omal ajal võis olla teedrajav (milles ma kahtlen), praegu on x-filede näol kõik kohad sarnast pahna täis. Mulle ei piisa kui raamat jätab lugemisel mõlkuma vaid ühe mõtte -- "Mida ma oleksin paremini teinud?". Peale üldidee peavad mõtlemisainet andma ka pakutud lahendused ja arengustsenaariumid. Raamatu päästab vaid professionaalne kirjanik kes selle kirjutanud on.
Teksti loeti eesti keeles

Nägin seda nõukogude filmi enne raamatu lugemist, kuid see ei seganud. Raamat jättis veidi teistsuguse mulje, kui film. Mulle meeldis väga.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Kahtlemata väga kuulus ja hea teos, kuid mulle meeldis "Maailmade sõda" rohkem. Üsna huvitav teema ja selle lahendus.
Teksti loeti eesti keeles

Nõus, et kirjanduslikult vist HGW parim raamat. Ängistav ja tõepärane. Ühinen Jürkaga - kohustuslik kirjandus.
Teksti loeti eesti keeles

On jah kohustuslik kirjandus ja ikka selle poole pealt. et "kuidas peab". Vaidlen tuliselt vastu k6igile, kes seda seiklusromaaniks peavad, kuigi sekluslik element seal kahtlemata see on. Ma ei oska öelda, kas Wells kirjutas taotluslikult (tava)inimeste käitumisajenditest jutustava loo v6i tuli see kogemata välja. Mina olen igaljuhul inimkonnast sama halval arvamusel, kui lp H. G. Wells. Eriti sympatiseeris mulle see, et kogu romaani peale ei olnud vist mitte yhtegi sympaatset tegelast. Ilmselt aegumatu lugu.
Teksti loeti eesti keeles

The Invisible Man on õudus-ulmelugu. Jutustus algab 19. sajandi lõpus Lõuna-Inglismaa väikeses külas, kui ühel kibekülmal talveööl saabub kohalikku võõrastemajja veider tundmatu. Tegelane on pealaest jalatallani riietesse mässitud, nägu sidemetega kaetud ja silmi varjamas suured tumedad prillid. Võõrastemaja perenaise kõhklused hajutab ta korralikult makstud rahaga ja teatab, et kavatseb pikemaks peatuma jääda.
 
Peagi toimetatakse võõrastemajja suured kastid raamatute, laborivarustuse ja kemikaalidega. Kuid lisaks muudele veidrustele on tundmatu ka kohutava iseloomuga - tihti katkestavad tema tööd metsikud raevupursked, mille käigus ta oma laborit purustab, siis jälle passib ta päevade kaupa sünges masenduses niisama. Kuude möödudes süveneb järjest ka seletamatu hirm, mida ta kohalikus külarahvas tekitab...
 
Minu jaoks oli see kolmas kord "Nähtamatut" lugeda ning esimest korda originaalkeeles. Huvitaval kombel on minu arvamus igal lugemiskorraga kraadi võrra langenud, hoolimata loo mõnedest märkimisväärsetest tugevustest. Üheks selliseks tugevuseks on õuduselement, mistõttu loekski ma seda teost eelkõige õudusulmeks. Seda toetab ka asjaolu, et enamus loo hilisemaid töötlusi on tehtud just nimelt õuduse võtmes.
 
On ju üsna selge, et see lugu on eelkõige variatsioon "teadlane loob koletise, keda ta kontrollida ei suuda" teemal, mille eelkäijaks on Mary Shelley "Frankenstein", aga ka näiteks Robert Louis Stevensoni "Kummaline lugu dr. Jekyllist ja mr. Hyde'ist" ja Wellsi enda "Doktor Moreau' saar". Hoolimata teaduslikust aluspõhjast on need kõik oma olemuselt just õuduslood.
 
Õuduse teeb siin mõjusaks autori sõnameisterlikkus õhkkonna loomisel. See algab kohe esimesest lausest ning tõuseb aeglaselt ja oskuslikult kuni plahvatusliku kokkupõrkeni umbes poole raamatu peal. Loo teine pool langeb aga paraku totrasse ja tüütusse tagaajamisse, kus ainus kõrgema kvaliteediga osa on peategelase jutustus oma eksperimendist (ja ehk veel ka täiesti viimane stseen).
 
Probleem ongi minu jaoks selles, et pärast esimese saladuse paljastamist ei ole autoril enam suurt midagi öelda. Nähtamatu peategelane on algusest peale olnud täielik sotsiopaat ja kogu loo mõtteks on lihtsalt "lurjused kasutavad võimu halvasti". Kuigi Wells kipub ka oma teistes teostes moraliseerima, on tal tavaliselt siiski natuke rohkem tähendusi varuks.
 
Kui ka teaduslikust põhjast rääkida, siis öeldi juba peagi pärast loo esmailmumist, et nõnda kirjeldatud nähtamatus poleks täielikult võimalik, sest silmadel on nägemiseks vaja valgusele reageerida. Siiski arvan ma, et autor oli sellest teadlik (mida näitab peategelase jutustus sellest, kuidas ta kassi peal oma meetodit testis) ja ta lihtsalt loobus väikesest osast teaduslikust tõest loo huvides. Teiste, suuremate teemade kõrval pole see küll mingi puudus.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Veidralt kaua pole see raamat minult hinnet saanud, ja nüüd kisun keskmist alla ... Ehk häirib alguse õudukasarnasus, mis loo keskel komejandiks tahab muutuda.
 
Siiski on kõigile soovitatav lugemisvara.
Teksti loeti eesti keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles