Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. G. Wells ·

The War of the Worlds

(romaan aastast 1898)

ajakirjapublikatsioon: «Pearson`s Magazine» 1897; aprill - detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Maailmade sõda»
Tallinn, Elu, 1929
H. G. Wells «Ajamasin. Maailmade sõda» (1995)
Tallinn «Varrak» 2005

Tekst leidub kogumikes:
  • EW aegne
Hinne
Hindajaid
26
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.806
Arvustused (31)

"Maailmade sõda" ja Wells on lahutamatud. Üks enim tuntud ja armastatud fantastilisi romaane üldse. Raamatut on korduvalt ekraniseeritud ja lavastatud, kirjutatud sel teemal muusikat jne. Tegemist on vist esimese SF looga kontaktist maavälise mõistusega ja paljugi romaanist on tänaseni aktuaalne. "Viis" suurmeistri shedöövrile. Erakordseks teeb selle loo vist see, et on (koos "Ajamasinaga")ainumas ulmekas, mida erinevate riigivõimude ajal erinevate tõlkijate poolt KORDUVALT ka maakeelde ümber on pandud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kuidas ta küll oskas? Kirjutada küllaltki tehnilist raamatut, mis sada aastat hiljem ka veel tasemel on - see on midagi enamat, kui lihtsalt kirjutamine. Auga teenitud viis punkti klassikule. Muuseas - seda raamatut on korduvalt võrreldud filmiga 'Independence Day', kuid näib, et Wells teeb filmitegijatele pikalt ära - esiteks sisukuse, teiseks toimuva (loomulikult valmimise aja kriteeriume silmas pidades) põhjendatuse poolest.
Teksti loeti eesti keeles

Marslaste esimene sissetung. Ülejäänud tulid vist suurel osal just sellesama loo mõjul trükimasinatest välja. Muidu päris kõva tase, aga isiklikult jääb ta Nähtamatust ikka kõvasti maha. Aga üldiselt päris tore katastroofiromaan.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmade sõda on ainuke Wellsi ulmeromaan, mis seisab kõrgemal ajast, mil ta kirjutatud on. Oskuslikult on kujutatud võõra jõu poolt põhjustatud paanikat (sama romaani ainetel Orson Wellesi poolt lavastatud raadiokuuldemäng suutis Amerikas ka pa päris reaalse paanika esile kutsuda). Samuti peavad kaasaegse lugeja silmis vett nii Marslased ja nende sõjavarustus, kui põhjus mis maalased siiski hävingust päästab. Wellsile kuulub ilmselt au olla tänaseni kulumiseni ekspluateeritud SF alaliigi (tulnukate sissetung) kõige efektsem esitaja. Tõesti tore.
Teksti loeti eesti keeles

Vist tõesti parim Wellsi teos. Suhtun suure nostalgiaga ka samanimelisse rockooperisse. Mälestusi on veelgi - esimene raamat, mille ma vene keeles läbi lugesin. Tõesti võimas elamus - ja jällegi ääretu realismi tõttu. Kui ka tänapäeval suudetaks küündida samalaadse usutavuseni. See viide enam uutele ameerika filmidele. Neil seal alati liiga hea elu olnud, nad ei suuda enam kirjlada tõelist hirmu, tõelist paanikat. Oma ulme usutavuses on Wells võrratu.
Teksti loeti vene keeles

Ääretult oluline tekst maailma ulme ajaloos! Kummaline on veel see, et oma skeemilt järgib antud romaan traditsioonilist tulevikusõja romaani... a la, et mis oleks kui sakslased hakkaksid Inglismaad vallutama, ainult, et HGW pani sakslaste asemele marslased... Tüüpiline näide sellest, kuidas värske pilguga vanasse traditsioonilisse süzheesse uus elu sisse puhutakse... aga Wells kujutas ka neid marslasi ääretult leidlikult... see on juba geniaalsus... Raamatut hindangi viiega just selle teedrajava tähenduse tõttu... puht meelelahutusena oleks hinne siiski neli... kirjanduslikult on "Nähtamatu" ja "Inimjumalad" kindlalt paremad.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Sel aastal sajandat juubelit pidav teos on mõnuga loetav. Romaan on mõjutanud, mõjutab ja jätkab mõjutamist ka pärast meid. Näiteks sai Connie Willis 1997 aasta Hugo preemia oma novelli “The Soul Selects Her Own Society: Invasion and Repulsion: A Chronological Reinterpretation of Two of Emily Dickinson’s Poems: A Wellsian Perspective” (milline õudlohe pealkirjaks!) eest. Novellis tõlgendatakse kahe Dickinsoni luuletuse sündi ajal, mil marslased Maad ründasid. Uuritakse, kuidas marslaste teod kajastuvad luuletustes ja kuidas luuletaja omakorda mõjutas marslasi. Ja veel: Lisaks kuulsale 1938. aasta 30.oktoobri raadiokuuldemängule põhjustas analoogse paanika viiekümnendate aastate algul Quito raadio kuuldemäng Ekuadoris. Sealsed sündmused nõudsid veriseid ohvreid. Ja veel: Viis aastat enne vaadeldavat romaani kirjutas Wells artikli “The Man of the Year Million” (1893), milles ta kirjeldas olendit, kes miljoni aasta pärast on asendanud inimese – see sarnanes väga marslastega tema “Maailmade sõjas”. Üle kandes selle inimese väga kauge järglase Marsile, järgis Wells lihtsat loogikat – kuna Mars on Maasta arengus vanem planeet, võisid Marsi eluvormid jõuda sellisele arengutasemele, millise inimesed saavutavad Maal kauges tulevikus. Kirjutades marslaste sissetungist, võis Wells vastamisi seada tänapäeva inimese oma kauge ning temaga mittesarnaneva järglasega. Loetud Wellsi romaanidest meeldib see mulle enim.
Teksti loeti vene keeles

Suurmeistri parimaid teoseid. Mind paneb imestama, et sellise tehnilise tasemega romaan suudeti kirjutati juba aastal 1897!!! Näidatakse veenvalt marslaste süstemaatilist Inglismaa purustamist ja vallutamist. Kuigi tulnukatel on eriti karmid relvad — mürkgaas, mingi laseri sarnane relv, ei näita Wells kõiki inimesi mingite ilgete paanikas äpudena, vaid laseb neil ka marslastele mõningat kahju tekitada. Hindes ei ole siin küsimus, see saab olla ainult "5".
Teksti loeti eesti keeles

Küllalt sünge lugu teemast, millest on kirjutatud küllalt palju. See raamat on eriline aga selle poolest, et see on esimene kirjatükk, mis püüab analüüsida tulnukate sissetungi inimeste liivakasti. Huvitav on see, et Wells püüab selgitada ka tulnukate motiive ning neile vabandust leida, mitte nagu tavaliselt, kus tulnukad on pahad lihtsalt sellepärast, et nad on pahad. On ju John Cristopheri Tripoodide jutt peaaegu sama süzheega. Samuti hiljuti kinodes jooksnud "Independence Day" (Yuck) ning "Mars Attacks". Nimekirja võiks vabalt jätkata lõpmatult. Huvitav on see, et arvestades teose vanust on detailid üldjoontes üsna vettpidavad (arvestamata muidugi asjaoluga, et Marsilt never laekub mingeid kurja elukaid, kes kohalikele laksu hakkavad andme) Laserid, robotid, närvigaasid ja ka (miks mitte) bioloogiline relv. Süzhee käib selle ümber, kuidas mingid astronoomid näevad mingeid Marsil toimuvaid sähvatusi ning veidikese aja pärast maanduvad meie armsal sinisel planeedil hiigelsuured konservipurgid. Konservipurkidest turnivad välja mingid kombitstegelased, kes kukuvad külvama kaost ning surma. Inimesed, kes alguses olid uudishimus, pärast tigedad, seejärel paanikas ning lõpuks peaaegu täielikus käegalöömismeeleolus proovivad jõudumööda vastu seista. Mingil määral see neil ka õnnestub, kuid selgub, et vastupanust hoolimata on neile leitud uues maailmas üsna nadi koht -- nimelt tulnukate taldrikus. Lõuks selgub, et tulnukate organismile pole jõukohane võitlus kohalike bakteritega ning heidavad hinge nagu üks mees. Tõsi, mulle tundub, et Wells on pisut liialdanud selle momendiga, et pärast tulnukate lahkumist suundusid kõik tagasi omatööpostile nagu midagi poleks juhtunudki. See vahepealne vestlus peategelase ja kahurväelase vahel viitas võimalikule puändiga lõpule. Vaatamat pisikesele nurisemisele panen hindeks kindla viie, kuna tegemist on teedrajava teosega, arvestades tema esmatrükki ning arvestades sellega, et tegemist oli esimese raamatuga, kus kirjanik spekuleerib mõttega, et mujal planeetidel ei pruugigi iinimesed elada. Huvitav, mis Vatikan sellisest jumalavallatust ideest arvas?
Teksti loeti inglise keeles

Uuesti lugemine tuleb mõttesse vaid mälu värskendamiseks Wellsi poolt ajast ees olevate ideede osas. Ülejäänu jättis kuidagi kombineeritud mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Liitun eelkirjutajate kiiduavaldustega ja panen viie kirja. Mõne asja üle tahaks ikkagi nuriseda. Raamat oleks justkui päevikuvormis kirjutatud, mingit vahejuhtumit kirjeldama hakates on sulgudes juba ette ära lisatud lahendus. See häirib. Nii kaob ju ära ootamatuse võlu. Miks ma pean juba ette teadma, et maalased võidavad? "Trifiidide päev" on selles suhtes parem. Teiseks, päevik ise näitab peamiselt ühe inimese perspektiivi asjale, vahepeal aga räägib sellest, kuidas "minu vend nägi" ja "tegi". "Nähtamatus" on need eri isikute perspektiivid paremini lahus hoitud ja tulemus on ka sellevõrra meeldivam.Ja veel üks asi - anglotsentrism. Olgu London pealegi linnade kuniganna ja Inglismaa merede valitseja - Inglismaa häving pole veel kogu maailma lõpp, ka tsivilisatsiooni lõpp mitte.Öeldu ei tähenda, nagu mulle raamat ei meeldiks, soovisin lihtsalt osutada mõnele nõrgale kohale.
Teksti loeti eesti keeles

Eks panen minagi viie. Eespool on seda teost juba kuhjaga kiidetud, minu kiitmine siin miskit enam ei loe. Mainiksin ära hoopis eestikeelse raamatu lõpus olevat järelsõna, mis oli huvitav just Wellsi Eestiga seotuse koha pealt.
Teksti loeti eesti keeles

ma ei teagi lugesin need arvustused läbi, sealt eest ja mul oli täiesti häbi. kas viga on minus või ...... aga mind jättis see raamat täielikult külmaks . natukene isegi pettusin. mulle tundus kogu see asi kuidagi toores ja punnitatud. sorry.
Teksti loeti eesti keeles

Kui romaan oleks kirjutatud tänapäeval saaks ta minu käest nelja, sest olen paremaidki jutte lugenud. Tausta arvestades aga kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Võimsaim ulmeteos, mida ma olen lugenud. Ei suuda uskudagi kuidas oli Wells lahendanud mitmed kohad. Näiteks Maa bakterid tegid lõpu tulnukate võimule, mitte inimesed, kes loogiliselt iga teise ulmekirjaniku teostes oleks võitnud. Seekord võitis loodus ja Emake Maa. See teos on oma ajast ees.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatamata puudustele ei saa sellele raamatule alla "5"e panna. Jah, peale sadu raamatuid ja filme oleme me ründavate tulnukatega nii harjunud, et kui üks päriselt ilmuks, oleks vist esimene reaktsioon "juba jälle", ent milline idee! Võimas!
Teksti loeti eesti keeles

Olen õnnelik, et näen, et siin pole öeldud, et Wells on jama kuna tema jutt ei ole aja kohane! Sest Wells on hea. Ja ja, me teame, et see mis juhtub Maailmade Sõjas ei saa päriselt juhtuda, sest Marsil ei ole elu. Kuid loeb jutt mitte teadus! Ja samas, kui kindlad me saame olla, et midagi sellist ei saa päriselt juhtuda...
Teksti loeti eesti keeles

"Maailmade sõda" peaks olema heaks näiteks SF-tekstist, mille tehniline butafooria jääb kirjaniku fantaasiavaesuse tõttu kiduma. Teoorias peaks marslased olema Maa inimkonnast ma ei tea mitu miljonit aastat ees (evolutsioon!), aga tehnika on neil selline, et kõlbas ainult 19. sajandi lõpu Maa vallutamiseks. Juba mõnikümmend aastat hiljem, II ms ajal oleks sissetungijate hävitamine ilmselt tundide küsimus olnud, rääkimata lahingu tulemusest.

Teine koht, mille kallal võiks norida, on marslaste poolt inimeste pinstlissepistmine. Liiga ilmselge lugeja madalamatel instinktidel mängimine minu jaoks. Kui juba inimesed kõlbasid tühjaksluristamiseks, pidid ju lehmad ja hobused ammugi kõlbama ja neist annab ju palju rohkem välja luristada...

Plusspoole peale tuleb lisaks juba küllalt kõne all olnud teose teedrajavale tähtsusele zhanri arengus kindlasti kanda ka meeldejäävad ning õnnestunud karakterid. Ainuüksi suurtükiväelase episoodi eest tasub hea hinne ära panna.

Teksti loeti eesti keeles

The War of the Worlds on ulmelugu tulnukate sissetungist, esimene selletaoline veel pealegi. Lool on kaks põhilist jutustajat: üks, kelle elukoha lähedusse marslaste esimene kosmosekapsel maandub ja kes seetõttu sissetungi algusest peale väga lähedalt näeb; ja esimese vend, kelle pilgu läbi saab näha paanikat Londonis, kui brittide sõjaväe esimesed üksused on teelt pühitud ja marslased linnale lähenevad.
 
Süžeest polegi mõtet pikemalt rääkida, sest see peaks olema tuttav mitte ainult erinevate muganduste kaudu vaid ka juba ainuüksi selle üldise mõju pärast (pop)kultuurile. Seetõttu aga oligi mul võimalik sellele tekstile huviga läheneda, sest kunagi noorena selle tõlkeversiooni esimest ja seni ainsat korda lugedes pidasin seda suhteliselt tüütuks ja igavaks.
 
Nüüd originaalteksti lugedes saan ma tegelikult aru miks. Natuke on asi selles, et loo esimeses osas tegutseb Briti sõjavägi marslaste vastu tegelikult üllatavalt hästi. Osaliselt tuleb see muidugi marslaste liigsest enesekindlusest, kuigi ka nemad on õppimisvõimelised ja kohandavad oma strateegiat iga tagasilöögi järel. Siiski on raske inimesi siin näha dodode või sipelgate rollis, nagu paanikas jutustaja väidab.
 
Suuremalt jaolt oli asi aga tõenäoliselt selles, et loo teine osa ei ole autoril vahest kõige paremini õnnestunud (see on probleem, mis kummitab tegelikult ka tema teist kuulsat romaani "Nähtamatu"). Ma mõistan, et selle eesmärk ei olnudki enam näidata sõda vaid keskenduda laastamistööle ja selle mõjule nende üksikute ellujäänute suhtes, kes marslaste kätte langenud aladel veel ellu olid jäänud.
 
Ja kahtlemata oli seal mõjusaid hetki, nagu see, kus jutustaja pimedast keldrist välja ilmudes näeb, kuidas marslased on vallutatud ala justkui oma planeedi sarnaseks muutnud. Kuid hea õhkkond ei suuda siin päriselt välja kanda seda, et kõik muu üsnagi kasutult ringiratast käib. Lõpplahendust aga pean ma jätkuvalt üsna ebaõnnestunud valikuks ja ehk suurimaks miinuseks kogu loo juures.
 
Kuid liiga palju ei tasu siin siiski kritiseerida, sest tegelikult on selles teoses kiiduväärilist küllaga. Eelkõige särab siin viktoriaanliku Inglismaa kujutamise ehedus ja kujutatud stseenide tõepära - näiteks Londonis toimuv paanika ja kogu rahvamasside põgenemisega kaasas käiv on absoluutselt meisterlik. Sellele ei jää palju alla ka eelnevad stseenid juba alates esimese kapsli saabumisest ühte vaiksesse maakohta.
 
Loo peategelaseks polegi niivõrd kumbki jutustaja (kes jäävad mõlemad kuni lõpuni anonüümseks) ega ka marslased vaid just nimelt Briti impeerium ja selle rahvas. Tänapäeval võib seda teost nii lugeda isegi mitte enam ulmeromaanina vaid lihtsalt väga hea ajaloolise romaanina. Sarnases võtmes oleks kindlasti tore lugeda ka Prantsuse või Hispaania või Osmani impeeriumite kokkupõrkest tulnukatega. Miks mitte?
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles