(romaan aastast 1982)
eesti keeles: «Asumi äär»
Tallinn «Eesti Raamat» 2000
Kokkuvõtteks, ei saa mingil juhul nõustuda eelkirjutajaga, kes väitis, et teos on kirjutatud sarja esimeste osade vaimus. Kindlasti pole ta seda, "Foundation`s and Edge" on hoopis teise sõnumiga raamat ning mina kipun eelistama seda vanemat varianti. Näib, et "Asumi" sarjas on võimalik eristada nelja gruppi" -- 1)"Asum" ja "Asum ja Impeerium", sarja vanimad ning ka parimad klassikalised novellidest kokkuseotud romaanid. 2)"Teine Asum" -- esimestest nõrgem, kirjanik on loobunud novellivormist ning IMHO tuleb see teosele kokkuvõtteks kahjuks, kompositsioon pole just eriti õnnestunud. Moodustab koos esimestega "Asumi triloogia". 3)"Prelude of Foundation" ja "Forward the Foundation" -- Galaktika Impeeriumi aegset olustikku ning Seldoni tegevust kirjeldavad romaanid, tugevate Asimovi robotilugude mõjutustega. Kirjutatud viimasena, "Forward the Foundation" jäi ka autori viimaseks teoseks, Asimov suri sõna tõsises mõttes seda lõpetades. 4)"Foundation`s Edge" ja "Foundation and Earth" -- sarjaloogika kohaselt viimased romaanid. Neis on läbivaks teemaks maailm-organism, Gaia.
Muide oli see esimene raamat, mis ma inglise keeles läbi lugesin.
Teine pluss oli kindlasti teise asumi yhiskonna kujutamine. See oli lihtsalt tore. Ja veel väga tore. Yks paremaid kohti asumoloogias yleyldse.
Ja liiga liialdavaks kriminulliõhustik ka ei läinud. Minu arust oli ta täiesti yhel tasemel selle poolest mu esimese kriminulliga, "Saladuslik juhtum Stylesis" oli see... Asimov sarnaneb siin väga Christiele. Christie loomingu paremikku austan ma aga väga. Kolmas pluss siis veel juurde. Ja ongi viis miinusega käes - ning Teise Asumi latt kõrge kaarega yletatud.
Huvitav, kui palju see planetaarmõistuse idee Asimovile endale imponeeris?
Iseenest polnudki ta ju kõige hullem. Olgugi, et see Gaia (võtku teda kõik Sinised Lendavad Vihmaussid...) oli üsnagi tõsine puussepanek. Tundus tõesti kuidagi külgepoogitud olevat, et kuidagimoodi seletada seda, kuidas ja miks siis need mitmekesised tegelased seal Asumi ilmas ringi kondavad. Kogu see süsteem tundub olevat kuidagi puine ja vägisi kokku surutud.
Märkimisväärne on Gendibali ja Trevize olukorra sarnasus ja see, kuidas nad sinna sattusid. Gaia? Sellisel juhul pole sellel olevusel mitte mingisugust fantaasiat. Mis neid kahte omas ühiskonnas tähelepanuväärset meest eristab, on see, et Grendibali toetas Esimene Rääkija (milline kummaline tiitel...) ja Treviz`t Linnapea mitte. Kuid see tee, kuidas nad sinna kosmosse eksisid, oli siiski suhteliselt sarnane. Igav oli lugeda kaks korda ideestikku poolest üsnagi ühilduvat teksti. Esimese ja Teisi Asumi intriigid olid siiski sarnased ning lubage mainida, tobedad. Gaia lisamine asjasse viis asjad tõeliselt rööpast välja ja Igaviklaste asjasse segamine muutis teksti lõpuks selliseks, et see meenutas Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul.
Niisiis, pean nentima, et mind jättis suhteliselt külmaks. Kuid ma kavatsen sarja edasi lugeda, kui mul see võimalus vaid avaneb...
Aga mida edasi, seda nigelamaks tundub sari minevat. Kolmandat osa Second Foundation olen küll lugenud, aga tuleb tunnistada, et ei mäleta sellest praktiliselt mitte midagi, samas kui esimese kahe osa põhilised seigad on vaat et peas. See juba iseenesest ütleb midagi. Samas tundub mulle, et mingi iva selles kolmandas osas siiski oli, kuigi ma meenutada ei suuda, milles see seisnes.
Neljandas osas ei ole sarja algsest väärtusest enam midagi alles jäänud. Suhteliselt ratsionaalses võtmes alustanud sari - just see tegi esimesed osad minu jaoks sümpaatseks - kaldub täiega ära mingisse jaburasse müstitsismi ja sisse tuuakse igasuguseid mõttetuid konstruktsioone a la Muula päritolu. Ka pole Asimov suutnud hoiduda asjasse segamast oma roboteid ja Igaviklasi, kes (mis) kumki juba neid tutvustavates originaalteostes (End of Eternity, The Naked Sun jt) ei äratanud minus vähimatki entusiasmi. Kogu universum, milles tegevus toimub, ei olekski justkui enam sama, milles see viis sajandit tagasi algas. Ja muutused, nagu aru saate, ei ole minu meelest toimunud mitte paremuse poole.
Ning esmalt siis Gaiast. Kas tõesti õudne, kole ja ilge tulevik, mida tuleks iga hinna eest vältida? Või hoopis igavestikestev harmooniline üksteisemõistmine, mille poole inimkond peaks püüdlema? Nagu Trevize, valiksin ka mina Gaia. Aga mitte sellepärast, et vältida veel halvemate valikute tegemist vaid tõesti sellepärast, et usun Gaia-taolisesse ühismõistusesse kui aktsepteeritavasse tulevikustsenaariumi. Aga eks see rohkem selline usu küsimus ole. Igatahes oli Gaia-idee see, mis mulle esimesest lugemisest kõige rohkem meelde oli jäänud ning mis on selle romaani põhiliseks väärtuseks minu jaoks.
Kui veel „Asumi ääre” plussidest rääkida, siis mulle meeldis Igaviklaste mängu toomine. Ning sellega seotult nn „Asimovi universumi” üheks tervikuks vormimisega alustamine. Tänases päevas, mil ka „Asumi” eellood ilmunud on, on mul hea meel tõdeda, et Asimov oma elutöö ka valmis sai.
Ning lõpuks ka raamatu miinustest ehk sellest, miks ikkagi „neli”, mitte „viis”.
Esiteks ei meeldinud mullegi novelli-stiilist loobumine ja mammutromaani-stiilile üleminek. Samuti Galaktika Entsüklopeedia lõigukestest loobumine.
Teiseks ei ole mulle kunagi meeldinud jämedad loogikavead. Ja jämedaks loogikaveaks on Muula paigutamine gaialaste hulka, kelle seast ta kõigi eelnevate raamatute kirjelduste järgi otsustades kindlasti pärit olla ei saanud.
Ning kolmandaks häiris mind Galaktika saatuse üle otsustamise andmine ühe üksikisiku kätte. Miks just Trevize, see jäi mulle lõpuni arusaamatuks. Seebiooperlikud kuid argumenteerimata põhjendused a la „ta oli eriline” ei veennud.
Teine Asum on muidugi jätkuvalt olemas ja neilegi tundub, et kõik läheb superhästi, sest tõesti, nad korrigeerivad kogu aeg nähtamatult Esimese Asumi asju, et need vastaks Seldoni plaanile, ja Seldoni plaani ennastki, sest nad on tükk maad kõvemad psühhoajaloolased kui Seldoni kunagi. Kuid neilgi on üks noor hull rahulolematu opositsionäär.
Põhiline tegevusliin selles varasematest poole paksemas raamatus on müütilise Maa otsimine. Otsivad ja leiavadki midagi, aga mitte päris seda, mida otsisid.
Palju on seda 30 aastat pärast originaaltriloogiat kirjutatud järge kirutud, aga mulle tegelikult meeldis. Jah, muidugi oleks see võinud lühem olla, eriti need Dendibali ja Trantori "maatibi" etteaimatavad stseenid. Samas on Asimovil siin ruumi igasuguseid varasemaid vastuolusid ja möödapanekuid tervikuks sobitada, välja ilmuvad arvutid ja välised kõvakettad, seletus, miks ikkagi on kogu Galaktika oma eluvormidelt nii vaene või üldse tehnoloogiline progress, mida impeerimu ajal vist üldse ei olnud. Vahepeal arutavad tegelased ka selle üle, mis mindki vaevanud on - mille kuradi pärast nad nii hirmsasti Galaktikaimpeeriumi taastamise poole püüavad, kui see oli nii vastik feodaalne ja bürokraatlik monstrum.
Tegelikult päris põnev raamat.
Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.
Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.
Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.
Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.
Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.
Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.
Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".
Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.
Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.
Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".
Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.
Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.
Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.
Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.
Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.
Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.
Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".
