Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Iain M. Banks ·

Use of Weapons

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Relvade kasutus»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
12
8
13
1
0
Keskmine hinne
3.912
Arvustused (34)
RIQ

Seda raamatut lugema hakates oli sama lugu nagu "The Player of Games"-i kallale asudes. Eelmisena loetud Banksi raamatud olid oma ülesehituselt erinevad (või oli jutuksolev teos erinev) ja raamatu lugemine oli raskendatud (puudus äratundmisrõõm). Kuid ühel hetkel avastasin, et sellises katkendlikus/fragmentaarses stiilis on ka oma võlu. Sisust ei taha rääkida, lugege ise. Ohtralt actionit. Olen nüüd lugenud kolme Banksi Kultuuri-sarja raamatut ja kõik nad olid oma olemuselt erinevad ja see köidab. Erinevalt Asimovist, kelle teosed on üksteisega üsna seotud. Soovitan soojalt.
Teksti loeti soome keeles

Niisiis, raamat relvade kasutamisest. Kasutatavaks relvaks on keegi Cheradenine Zakalwe. Galaktika ääremaadelt pärit sõdalane, keda Kultuuritegelased oma progressorluses räpasemate tööde jaoks palkavad. Raamatu tegevus toimub kahes liinis. Esimene neist on seotud peategelase värbamise ja hilisema tegevusega järjekordsel operatsioonil, järjekordse Tähtede Sõja ärahoidmiseks. Teine (ja märksa köitvam) koosneb põhiliini vahele torgatud mälestuskildudest.
Aktsiooni kui niisugust on siin minu meelest isegi vähem kui "Consider Phlebases". Kõike muud (huumorit, traagikat, jne.) aga vaata et rohkemgi. Mis huumorisse puutub, siis minu personaalne lemmik antud teoses oli ilmatu kolakas lahinguristleja nimega "Xenophobe", kelle AI maiseks kehastuseks oli pisike karvane, suurte niiskete silmadega robot, kes meeskonnaliikmetele pidevalt kaissu puges ;)
Lugedes kõikusin ma märkimisväärse regulaarsusega kahe heinakuhja vahel - halvem kui "Phlebas", parem kui "Phlebas".. Raamatu lõpp aga tegi ka sedasorti kahtlustele kiire lõpu.
Teksti loeti inglise keeles

Banksi Kultuuri sarja lood on üksteisega võrdlemisi lõdvalt seotud, nii et lugemisjärjekorrast ei sõltu suurt midagi. Kui jätta arvestamata n.-ö. rusikareegel, et alati on turvaline lugeda mingi sarja raamatuid nende ilmumisjärjekorras. Siiski on "Use of Weapons" raamat, mille lugemisele võiks eelneda üsna mitu muud Kultuuri sarja teost.Põhjuseks tema äärmine komplitseeritus.Esimesed sada-sada viiskümmend lehekülge meenutab situatsiooni "võõrana võõral maal". Lisaks kompositsioonilisele komplitseeritusele on kirjanik paljud asjad ilmselt tahtlikult "sogaseks" kirjutanud.Nii tulidki lugedes tahtmatult meelde kunagised probleemid Zelazny romaaniga "This Immortal", veelgi sarnasem on "Use of Weapons" ülesehituselt/keerukuselt Colin Greenlandi poolt kirjutatud raamatuga "Take Back Plenty". Kokkuvõttes - kui tegu pole just kõige süvenemisvõimelisema lugejaga, kelleks mina end ei pea - võtab see tubli tüki lugemisrõõmu ära. Lisaks minu meelest romaani nn. olevikuliin venis ning jättis lõpuks katkestatud mulje. Selline värvikas mastaapsus, mis mind näiteks "Consider Phlebases" väga köitis, oli siin aga üsna allasurutud vormis. Kartes hinnangus eksida, sirvisin seda väga tõsist ning kirjanduslikult kahtlemata tasemel teost veel tagantjärgigi ent tee mis tahad, hindeks jääb neli.P.S. Kultuuri sarja teostes on tähelepanuväärseteks laevade nimed, näiteks kannab 80 km pikkune GSV nime "Suurus Pole Ainuke Näitaja".
Teksti loeti inglise keeles

Pean tunnistama oma kohutavat ebajärjekindlust, sest lugesin juba viiendat teost autorilt, keda peale kolmandat lubasin rohkem mitte kätte võtta. Aga mis teha, vaene aeg, ja eesti keeles hea lihtne lugeda, pealegi tahaks teada, mida nad kuradit sealt leiavad, et niimoodi kiidavad... Ja ei saa aru, sest tunnen end sügavalt petetuna.

Seda lugu lugedes tekkisid mul millegipärast paralleelid ameerika seriaalidega, mis kõik vähegi head ideed ekskremendiväärtusega pikaksveninud ilaks muudavad - nii nagu näiteks `Highlander`i esimene film oli karge ja võimas ja siis tuli seriaal, kus oli ainult mõõgakõlinat ja piinlikusest oigamapanevat maotut etlemist, nii nagu kasvõi paar päeva tagasi telekast tulnud `La Femme Nikita` oli prantslastel täiesti vaadatav ja lombitagused junnilõikajad käkkisid sellest kena tädi ümber ehitatud mõttetu tagumise-tagaajamise. Banks on küll inglane, aga meetodi on ta omandanud. Vat see raamat on Strugatskite `Raske on olla jumal` ameerikalik seriaalivariant. Kui vendadel oli üks ülesehituselt selge ja terav lugu, kus metsikult uudsust, filosoofilist plaani ja sügavat inimlikkust, siis Banksil on seesama asi, aga kirjanduslikult tigedaks kompotiks hakitud, rabava butafooriaga kilgendama löödud, filosoofiast narisev targutamine tehtud ja inimtunded ilmvõimatute kitðilike afektidega naeruväärseks muudetud. Banksi tegelased on igavad, pinnapealsed ja köitvuseta, vähemasti minul on täiesti ükskõik, kuidas neil läheb ja kas nad elavad või surevad, tema ulmemaailm on loogikaapsudest kubiseva elutu skelett, millele - peab tunnistama - üsna omanäolisi detaile juurde kleebitud, et asi väga lune välja ei paistaks. Kõik toimuvad konfliktid on totrad ja mõttetud, vahelesegamine samuti jabur ja sihitu, haisedes kaugelt selle järele, et kogu vajadus tuleneb vaid peategelase läbivedamisest konstrueeritud lõpu suunas.

Ah et liiga karm? Ehk, aga ma keeldun päris asja pähe tarbimast käsitöölise odavat toodangut, ükskõik kui hästi see ei läigiks. Üks hea kild lehekülje kohta, üks päris hea idee paari lehekülje kohta, päris hästi omandatud kirjutamistehnika ja paikakomponeeritud `moodne` vorm ei asenda sügavama plaani ning kandva idee puudumist. See on mõttetu raamat ja selle lugemine on ajaraiskamine.

Teksti loeti eesti keeles

Nõrgem kui eelmised eesti keeles ilmunud Banksi Kultuuri-seeria raamatud. Hakkiv esitus, kus kordamööda arendati süzheeliini ja kirjeldati kilde peategelasega seonduvast minevikust, ei võimaldanud ühtlast süvenemist. Analoogia autosõiduga linnatingimustes: kiirus üles, siis jõuad foorini punase tulega, kiirus alla, pärast foori jälle üles, siis alla jne, jne. Mõnusast kulgemisest "maanteel" ei saa juttugi olla :) Samas on see lahendus omamoodi huvitavgi, tükihaaval lood peategelasest pildi, lastes lugejal vahepeal minna oma arvamusega omateed... Aga jah, seekord jäi sellest väheks. Neli. Seda peab siiski ütlema, et pealkiri on küll õnnestunud võttes ülihästi kokku kirjutatu olemuse.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu hakitud ülesehitus mind ei seganud, küll aga see, et seal nagu midagi ei toimunud. Või tähendab, toimus ka, aga kõik tundus kuidagi pooleli jäävat, välja arvatud too mineviku- jutt, mis jooksis läbi raamatu ja leidis lõpuks oma lõpplahenduse.PS Võibolla ma olen pea peale kukkunud, aga ma ei saanud kuidagi aru, kuidas need kaks tüüpi, kes raamatu alguses ja lõpus ringi roomasid, ülejäänud sündmustikuga haakuvad.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkab vist Banks oma Kultuuri lugude veidi pinda käima. Kuigi kahele eelmisele romaanile panin "viie", siis "Relvade kasutus" peab rahulduma üksnes "kolmega".

Miks siis nii? Selline minu meelest siiski suht õigustamatu hakitus ei ole minu jaoks suurem probleem. Küll aga häirib mõnevõrra see, et hoolimata sündmusterohkest tekstist jääb mulje justkui raamat veniks ja veniks. Kuigi mulle pole alati äärmiselt oluline kirjeldatud tegelaste elulähedus või nende sisemine tundemaailma, tunduvad siinsed peaosalised väga vähehuvitavad. Eriti käib see preili Sma kohta. Too oleks nagu ka droon, kelle eesmärgiks on vajalikul hetkel välja ilmuda, kedagi päästa, kellegiga sugu teha jne.

Kuigi mulle "Mängur" ja "Mõtle Phlebasest" päris meeldisid, haakub minu hinnang sellele teosele suuresti Ants Milleri arvamusega Banksi kirjutamismaneerist. Eks seegi ole mõneti kujukas fakt:).

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa minagi Banksile enam kõrgeimat hinnet panna. Kui ka Player Of Games tekitas algul kerge hämmingu et oot, kas see on ikka sama Banks, siis seal läks hämming varsti üle. Use Of Weapons`is püsib hämming lõpuni.

Aga omad head asjad, mis ei lase hinnet ka eriti madalale vajuda on siingi. Xen-robotit ja 80 kilomeetri pikkust tähelaeva Suurus Ei Loe Midagi on juba mainitud, endale jäi meelde see lõbus lugu, kuidas mingid pärismaalased peategelasel pea maha lõid ja millise kingituse droonist kolleeg talle pärast seda tegi...

Kui peaksin raamatu kaht - mineviku ja oleviku - liini omavahel võrdlema, siis ütleksin, et mineviku liin on eraldi loona parem. Lõpp- (algus-?) lahendus oli selline, mida antud juhul küll oodata ei osanud ja mis siiski võtab kõik otsad kenasti kokku. "Oleviku" liinis jäi justkui lahtiseks, mis see siis ikkagi oli, mille Kultuur Zakalwe abil õigupoolest saavutas.

Lõppmulje, mis pärast lugemist jäi, oli siiski selline et ostan ka järgmise Banksi ära, kui see peaks eesti keeles ilmuma.

Teksti loeti eesti keeles

Loogikaaugud segasid, aga võib-olla minu loogika lihtsalt erineb autori omast...üsna segane raamat, vahepeal tundus lausa mõttetugi, ometi mitte halb - eks igaüks lugegu ise ja tõlgendagu, kuidas tahab.
Teksti loeti eesti keeles

Ainus mis raamatu juures võimsalt mõjus oli lõpp, teisele kohale paigutaksin peategelase meenutused varasemast elust. Kuid põhiliin jäi väga tuimaks.

Võrreldes "Mõtle phlebasest" ja "Mänguriga" tugevalt lahjem.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin huviga aga ütlen ausalt, mõttetu raamat. Pikk jutt on peategelase elust-olust, rasketest ülesannetest jne. siis tuleb puändikas? lõpp. Ja kõik. Miks ta seda vennikest mängis? Mis oli teeskluse mõte? Ma saan aru, et autor tahtis näidata relvade kasutust, kõik võib olla relv aga minu arust kerkis seoses lõpuga üles veel olulisem küsimus, ütleksin ainuke lahendamist vajav intriig - ja see jäi nagu jäi. Masendav, kõige põnevama koha peal. Sellest ka kolm, kuigi raamatu üldine tase vääriks kõvasti enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt pikk ja tüütu teos. Banksil on komme oma raamatutesse _väga_ palju vahtu lisada. Nagu ma ka ütlesin "Consider Phlebase" arvustuses, oleks raamat poole lühem, oleks tegu igati hea ja korraliku kosmoseooperiga. Aga nüüd laseb Banks nende mõtetute kirjedlustega üle. Ei meeldi see. Nõustun täielikult Atsi arvustusega, ning loodan, et Banksi enam eesti keelde ei tõlgita.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen Maniakkide Tänava arvamusega. Milleks selline puänt?, kannapööre lõpus? Peale lugemise lõpetamist jäi igaljuhul väga rahulolematu tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Oh kui raske on seda teost arvustada. See on niisama raske kui selle lugeminegi. Tekkis selline tunne, et Banks on otsustanud kirjutada eriti kunstipärase ja keerulise raamatu. Kui nii, siis on see tal hästi 6nnestunud. Ausalt öelda ei ole m,a isegi peale selle lugemist suutnud enda jaoks mingit normalset pilti kokku lappida, kuid teist korda minu käsi elik silmad seda kyll enam lugema ei t6use. Vähemalt mitmed-setmed ajad mitte. Pidevalt oli tunne, et loed mingisugust ilgelt venitatud kirjutatud "Pulp fictionit", kusjuures karakterid olid filmiga v6rreldes ääretult mannetud ja yheplaanilised. V6iks öelda, et isegi n6rk kolm. Muuseas, noortele ja vihastele kirjandusinimestele läheb "Use ..." jube hästi peale. Eks igayks tehku sellest omad järeldused.
Teksti loeti eesti keeles

Kui juba võrdlemiseks läheb, siis "Mängur" on kõnealusest romaanist mõnevõrra nõrgem (kusjuures seda võiks pidada lausa "Relvade kasutuse" viltuseks proloogiks; ehk siis -- ühel puhul on fookuses relv/tehnika/noor, teisel relv/inimene/vana) ning "Phlebas" õige pisut parem (sarja esimese raamatuna andis maailma(de) uudsus sellele tahes-tahtmata plusspunkte).

"Relvade kasutuse" hakitud jutustamisviis, kord kui sellest aru saada, ei mõju häirivalt ning kruvib lõpplahenduse (või siis asjade alguspunkti) poole tüürides järk-järgult pinget, samamoodi loovad enamus olukirjeldusi tausta nii sündmustikule kui peategelase käitumisele. Ütlen "enamus", sest mõnes kohas saanuks ka vähemaga läbi. Puänt on lööv ja paneb raamatu algust uuesti läbi sirvima, et toimunut uue pilguga vaadata. Sealsamas tekib ka mõte, et tegelikult saanuks sellisele lõpplahendusele üles ehitada ka kõigest jutustuse mahtu loo, olgugi et niisugune tee vaevalt rahuldust pakkunuks.

Muide, mõned eelarvustajatest on asjast vist valesti aru saanud: piltlikult öeldes paistsid nad ootavat, et autor ehitaks tema käsutuses olevast mördist-kivist ühe korraliku, selgepiirilise, lõpuni arusaadava ja äärmiselt praktilise... punkri. Ning tundsid end petetuna, kui nende silme ette kerkis gooti stiilis kõrge ja avar pühamu, loendamatute nikerdiste, ornamentide, bareljeefide jms ehistega, mis enamjaolt otsest funktsionaalsust ei oma, kuid muudavad üldpildi kenamaks ja meeldejäävamaks. Tõsi küll, sama võib ka Stephen Kingi kohta rääkida, ent temal on see "vaht" või "ballast" lausa näpuga katsutav...

Kogu kiitusest hoolimata jääb maksimumhinne andmata. "Relvade kasutuses" kummitab sama viga, mis (küll tunduvalt vähemal määral) jäi silma juba "Phlebasest" -- Banks suudab kirjeldada väga meeldejäävalt ja huvitavalt intelligentseid masinaid, kuid mitte inimesi. Paradoksaalsel kombel läks eriti kaua aega just peategelastest pildi loomisega, olgugi et kujutlusvõime puudumise üle ma kurta ei saa... Siin-seal hakkas silma ka paar väiksemat loogikaviga, aga et "Relvade kasutus" polnud algebraõpik, siis jumal nendega. Muuhulgas lootsin natuke rohkem "päris" relvade kasutust näha, kuigi selle puudumine pole nüüd küll vist otsene viga.

Pisipuudustest hoolimata võib raamatuga igatahes rahule jääda. 4+.

Teksti loeti eesti keeles

Niisiis relvade kasutus. Võibolla tõesti ei ole tegemist sedavõrd hea raamatuga nagu ma arvan. Eelpoolarvustajate seisukohad ja analüüsid peaaegu veenavad mind. Aga ikkagi.

Lood on sellised, et 90ndate keskpaigas (umbes) sattus mulle see raamat kätte. Selline mittemidagiütlev paperback. Ja ega ma ausaltöelda kirjameest ei teadnud ka. Lugesin läbi ning... sain elamuse. Siiamaani väga hästi meeles. Mida veel ühelt kirjandusteoselt tahta?

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hakitud stiil mind eriti ei seganud, see oli isegi päris huvitav.
Lõpplahendus oli küll ootamatu, aga kuidagi tobe. Milleks seda küll vaja oli?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Banks oskab väga hästi intelligentseid masinaid kirjeldada... tema raamatutes on nad vägagi isikupärased ja toredad.
Teksti loeti eesti keeles

Kui eelnevad eesti keeles ilmunud Banksi romaanid said küllaltki suure huviga läbi loetud,siis "Relvade kasutus" jättis mind külmaks. Hakitud stiil häiris mind küll väga. Kuigi ajapikku suutsin sellega harjuda ei meeldinud see mulle siiski. Nagu eelnevates arvustustes juba mainiti, jäid tegelased kuidagi kaugeks ja ebahuvitavaks. Kannapööre lõpus tuli ootamatult ja jättis mõttetu ning odava mulje, tekitades palju küsimusi, mis jäävad minu poolt küll lahendamata. Kohe kuidagi ei viitsi seda raamatut uuesti lehitsema hakata. Kuigi ootasin sellest teosest hoopis rohkemat, loen Banksi ka edaspidi.
Teksti loeti eesti keeles

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt mõnevõrra paremgi kui Consider Phlebas või The Player of Games... Võibolla olen muidugi rumalam, kuid minu jaoks ei pea jutul olema nn. jutt sees. See on raamat, mis räägib sellest, mis on juhtunud. "Memento", eksole. Ja paralleel Strugatskitega on ülekohus - Banks räägib teisest asjast... isegi kui idee on pisut sarnane. Aga mis siin ikka pikalt jahuda, viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut Banksilt esimesena ja jäin päris kahe vahele, õnneks lugesin pärast "The Player of Gamesi" ja "Consider Phlebase" ka läbi.Aga selle praeguse raamatu puhul ei tekkinud nagu väga köitvat teemaliini. Sündmustega kaasaminek oli raske. Aga plusspunkt, minu meelest Banksi üldine plusspunkt, on siin äkitselt ilmsiks tulevad psühholoogilised kiiksud (nt Zakalwe tegelik minevik jne). Ja samuti on Banks oma loodud maailma igal pool hästi läbi mõelnud, kõrvalkarakterid ja masinad on üsna leidlikud.
Teksti loeti eesti keeles

Parim Banks, arvan ma.Mulle tegelikult meeldis selle raamatu ülesehitus. See sobis nagu rusikas silma-auku! Ja kes oleks arvanud, et asi sellise pöörde võtab. Kaval, väga kaval!Ehitagu inimesed ükskõik milliseid imevidinaid, et sõda pidada, inimene ise jääb ikkagi kõige paremaks sõjamasinaks!
Teksti loeti eesti keeles

See raamat ei haaranud mind kaasa nagu The Player of Games või Consider Phlebas. Raamat jäi mitu korda pooleli ja lõpuks ma peaaegu sundisin end lõpuni lugema.Mis siis viga? Puudub üldine mastaapne pilt, tegevus on jagatud mitmeteks eri liinideks, millest ükski erilist huvi esile ei kutsu. Kui ma sellest raamatust oleks Banksiga esmatutvust teinud, siis poleks ma ta teisi raamatuid kätte võtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitavad ideed ja nende esitused, mille seob kokku siis ühe isiku kulg ajas edasi ja tagasi. Kindlasti oleks saanud seda veelgi paremini esitada, aga ka kogu olemasolev väärib ilmselt kõrgeimat hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Sai teist täiesti juhuslikult omal ajal sõjaväes loetud igasuguste absurdsete ringijooksmiste vahele. Aga mitte see pole oluline - oluline on, et iga järgnev Kultuuri sarja raamat on eelmisest kirjanduslikult tugevam olnud. Lugemisladususelt küll mitte niiväga.
Teksti loeti eesti keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles