Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stanislaw Lem ·

Solaris

(romaan aastast 1961)

eesti keeles: Stanislaw Lem «Solaris. Eeden»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
30
11
0
1
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (42)

Raamatus kirjeldatakse küllatki klassikalist situatsiooni - inimese kokkupuudet teistsuguse eluvormiga. Kuid tegu pole harjunud kontaktiga humanoidse või vähemalt mingile Maal tuntud tüübile vastava olendiga, vaid pea kogu planeeti katva ''ookeaniga'', mille käitumine jääb inimestele täielikult arusaamatuks ja võõraks. Sellelaadsete mittestandardsete kontaktide kirjeldamist tuleb hetkel meelde veel kahest kohast, need on Clifford Simaki ''Libainimesed'' ja Fred Hoyle'i ''Must Pilv'', kuid nendes puudub antud teosele omane sügavus ja püüe võõra organismi olemusse süüvida, mis ''Solarise'' omamoodi nauditavaks teevad. Ookeanile on sarnaselt Simaki ''keeglikuulidele'' omane absoluutne kohanemisvõime ja suutlikkus võtta endale mistahes vorme - siin aga üritavad raamatu tegelased ka asjast tõsiteaduslikult aru saada ning teevad kindlaks, et ''ookeani'' poolt moodustatule annab tema erakordsed omadused neutriinodest koosnev struktuur harjumuspärase aatomistruktuuri asemel. Siin on ehk märgata raamatu kirjutamise ajale iseloomulikku elementaarosakeste vaimustust (sarnaselt Asimovi robotite positronajudele). Üks olulisemaid probleeme, mis teoses tõstatatakse, on küsimus inimese uuringute ja pürgimuste mõttekusest - kas inimesel on vaja uurida nähtusi, mis talle absoluutselt võõrad on ja millest mingit tulu ei tõuse. Sarnaselt pannakse proovile ka kõik muu inimesele omane nagu inimlikud emotsioonid, nendevahelised suhted ja inimliku mõttemaailma püsivus. Aga lugegu lähemalt igaüks ise, tegu on tõesti hea raamatuga (eesti keeles ilmunud sarjas ''Põnevik'').
Teksti loeti eesti keeles

Eelmise retsensiooni põhjal võiks otsustada, et tegu on inseneriromaaniga. Minu arusaamist mööda kipub käesolev raamat juba suuresti ulme raamidest välja libisema (näiteks võrreldes sama autori ''Tagasitulekuga tähtede juurest'' on kontrast märgatav). Ookean ookeaniks, rõhk oli siiski maalastel oma kiivakiskunud elu ja probleemidega. Ainuüksi idee inimesest sinu minevikust, kes sinu süü läbi kannatanud on ja kes sinu juurde naaseb, ise seda mitte teades, on erakordselt painav. Mida kõike me läbi elama ei pea. Lugesin raamatut siis, kui ta 1989. aastal Põneviku sarjas ilmus, muidugi meeldis. Tarkovski film, kus Jüri Järvet üht peaosa mängis - see oli ka hea. Miks ma nelja panin? Üks Lemi raamat meeldib mulle veel rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Originaalne, vähemalt Lem ei kirjuta kunagi kellegi pealt maha. Raamatut kannab inimese paratamatu üksinduse ja sellega leppimise idee. Nukker mõtisklus, olukirjeldus, kus tegevus on kõrvaline. Väga tõepärased karakterid: tavalised inimesed, oma hirmude ja kinnisideedega. Me kardame võõrast ja mõistetamatut. Noortes ühiskondades kuulutatakse see mõnikord jumaluseks, kuid mida arenenumad ollakse, mida rohkem inimesed teavad, seda rohkem nad kardavad... Meie maailm on üles ehitatud reeglitele... Ja me usume, et nad kehtivad. Ent vahelpeal näeme, et see pole alati nii, tajume jälle tõde, et kõik mõistuslik on kokkuleppeline... Teistel on teised reeglid. Kui on. Inimesed ju ei mõista reeglite ja eesmärkideta maailma, aga see võib ikkagi olemas olla. Lemi kirjeldatu näiteks. Ookean tegi katseid, moodustas vorme? Aga kui ei teinud? Kui ta lihtsalt tegutses... Niisama :) Et teist mõista on raske, tegeleb inimene parem iseendaga, ka Solarise grupp. Ollakse iseendaga, iseenda probleemidega... Lem kirjeldab üksikisiku hirme ja lootust, mõtteid... Filosoofiline romaan, täis omapäraseid lauseid ja ideid. Paljudel ehk raske lugeda (liiga palju filosoofiat, vähe maailmaarendust), aga proovida võiks siiski.
Teksti loeti eesti keeles

Lemi parim raamat. Eks tal muidugi natuke seda inseneri vaatekohalist juttu seal vahel oli, kuid ei ütleks, et see häirima oleks hakanud. Selline mõnus lugemine. Tea milles asi et mulle sellised rahulikumad tükid meeldivad. Aga vaatamata sellisele sügavale teosele ja pikematele ookeanikirjeldustele siiski igav ei hakka. Soovitaks kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin eelnevaid kommentaare ja mõtlesin, et selliseid raamatuid nagu "Solaris" on raske iseloomustada. Olen seda ise korduvalt lugenud, "mitmes erinevas keeles" :-), ja alati avastanud midagi uut. Siiski ei saa seda romaani oma kultuseobjektide hulka paigutada. Võib-olla tuleneb see minu õelast iseloomust, kuid ironiseeriv Lem meeldib mulle rohkem. Arvan, et "Solaris" kuulub maailma ulmekirjanduse absoluutsesse tippu, sinna kus hindamised ja võrdlused kaotavad lihtsalt mõte.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga karm värk, midagi non plus ultra. Aga seda raamatut ma nüüd küll kellegile soovitama ei hakka, sest mõtelda polegi alati mõnus. ( kui sul on soe ja hea olla siis on parem niisama lesida, kui et tumedas tulevikus tuhnida - nagu ütles Jevgeni Shvartsi "Draakonis " kass Masha.
Teksti loeti eesti keeles

"Solaris" on romaan, mille puhul on raske (vähemasti minul) filmi ja raamatut üksteisest lahus hoida. Nii romaan, kui ka film on tugevad ja mõjuvad teosed, kuigi mõlemad on seda omal kombel ning räägivad nad ka hoopis ise asjadest. Loomulikult ei mõelnud Lem esimesena välja mittehumanoidset (ja ühes "isikus" olevat) mõistuse kandjat: Fred Hoyle ja Charles Henneberg tegid seda kindlasti varem ning kindlasti oli neid veel. Lem aga teostas selle sedavõrd meisterlikult, et järgnevaid samateemalisi tekste kiputakse igatahes võrdlema romaaniga "Solaris". Üks abivahend veel erinevate tõlgenduste otsimiseks: Solaris on (vähemasti antud romaanis) naissoost sõna...
Teksti loeti vene ja eesti keeles

Hea raamat ja hea film. Tarkovski nägemus asjast oli parem kui mu enda oma. ;-) Tavaliselt ulmekate ekraniseerigu puhul see nii ei ole, seepärast on tavaliselt raamatud paremad kui filmid. See oli meeldiv erand.
Teksti loeti eesti keeles

"Solaris" kuulub ulmekirjanduse klassikasse. Lem on välja mõelnud mõtleva ookeani! Ega midagi, juba see annab maksimumpunktid. Lisaks veel inimeste omavahelised suhted hõljuvas Jaamas. "5" kirjas.
Teksti loeti eesti keeles

Väga raske on kommenteerida sellist raamatut nagu seda on "Solaris". Sa pead seda lihtsalt lugema ja lugedes sa tajud raamatu suurust. See ei pea isegi väga meeldima aga sellest õhkuvat terviklikkust, massiivsust, melanhoolsust ja "väljasolevat võõrapärasust" koos iseenese väiksuse/suutmatuse tunnetusega niisamalihtsalt juba eirata ei saa. Üsna imelik seletus küll, aga see selleks, viie panen kohe kindlasti ära.
Teksti loeti eesti keeles

Väga raske ja tänamatu on oletada mida keegi autor oma mingi teosega mõtles. Kahjuks ma märkan ees- ja tagapool mõningaid just selliseid kindlas kõneviisis arvamuseavaldusi. Ise proovin lähtuda siiski vaid sellest, mida autor ise otsesõnu välja on öelnud ja selle alusel oletada :)

See raamat on organismist, kelle intelligents on mõõtmatult suurem kui kelle tahes inimese oma, suurem kui inimesed üheskoos, rakendades oma ebatäiuslikke kommunikatsioonimeetodeid, suudavad avaldada.

See raamat on sellest, kuidas alamad mõistused proovivad uurida ülemat mõistust ja sellest kuidas too kõrgem mõistus neid vastu uurib. Kuid kõrgema teadvusega seotud nähtused ei allu teaduslikule uurimismeetodile.

Pigem on ookean kui laps kes torgib konna kord rohukõrre kord sõrmega. Kui konn rohukõrre peale pahaselt häälitseb, siis varsti torgib juba sõrmega. Niisamamoodi kirjeldab ka see raamat ühte torget, mille lõpus konn on rahul, et tal õnnestus segajale selgeks teha, et tal paha oli. Aga kes teab mis kujul tuleb järgmine torge.

Ükski süsteem ei suuda lõpuni mõista isegi enda toimimist - see teos paneb mõtlema, et võib olla on see tõsi.

Veidike raamatu kirjanduslikust küljest ka:

Huvitava elemendina on sisse toodud pikad kirjeldused ookeani käitumisest, vormidest, värvidest. Nagu mu kirjandusõpetaja kunagi "Jumalaema kiriku" juures ütles - "Jätke kirjeldused lugemata kui ei taha", siis selle teose puhul võib seda tõesti teha. Kui kogenud lugeja suudab ennast ka niisama vajalikku vaimsesse seisundisse viia, siis tõesti võib need kohad vahele jätta või diagonaalis lugeda - teose üldmõttest ei kaota niimoodi toimides midagi.

Eelnevates arvustustes mainitud enese ärkveloleku tõestamise koht on kõige ebaloogilisem koht selles raamatus. Miks? Sest mis takistab inimesel ette kujutamast maailma kus kõik ikkagi klapib, kus olevikuga mittesobivad mälestused kohandatakse sobivateks. Pealegi oleks sellise skeemi toimimisel üks filosoofia ja religiooni põhiprobleemidest oma lahenduse leidnud. See stseen oli raamatusse sisse toodud siiski vaid illustreerimaks ka kõige teadlaslikemate inimindiviidide laskumist müstitsismi, kui olukorra psühholoogiline pinge hakkab talumatuks muutuma.

Kes tahab arendada mõistuse, jumala ja muu sellisega seotud mõtteid - lugege, teos annab selleks väga hea alguspunkti. Teised hoidku heaga eemale - niikuinii pole kõigest võimalik aru saada - asi võib lõppeda lühema ehk pikema vaimse teovõimetusega.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei anna viit romaanile, mille läbilugemiseks ma pean end sundima.

Minule oli temast kasu, sest ma hakkasin aru saama inimestest, kes on muidu normaalsed, kuid võimetud õnnelikus abielus olemaa (Kelvin).

Teksti loeti eesti keeles

Njah, kunagi nooruses sai seda raamatut loetud eestikeelses kaksikv2ljaandes v2ga mitmel korral. Siis see raamat isegi meeldis. N11d enam mitte. N11d tabab pilk vigu ja vastur22kivusi, ps1hholoogilisi ebausutavusigi.Milles siis probleem? Kas on t6esti vananemine mind ja mu maitset nii m6jutanud? V6i on ehk asi mitmekordses lugemises, mis lubab v2hem t2helepanu p88rata sisule ja rohkem pisiasjadele? Iga samas eas meeldinud raamatut ju ma ei laidaks... Tegelased on v2ga ebausutavad. M6eldes sellele teadurile, ee... sellele, kel oli neegrinaine, ja tema s6nadele, et sinna ei saadeta valitud p1hakuid, tekib samas k1simus, kas on t6epoolest v6imalik, et sinna saadeti 2raspidine valik? Tegelaskujud on k1ll elulised, aga pigem seda t11pi, keda kontaktiloomist 1ritama m6istlik valija ei saadaks. Tekkis paratamatult m6te, et teoses oli tegelikult kaks teost, inimeste "Solaris" ja planeet Solaris. Miks olid nad aga 1htede kaante vahel koos? Kes teab... Omaette oleks need kaks eri teost kindlasti k6rgema hinde saanud. Taivo Risti F-olendid n2isid ka usutavamad ja veidi paremini kirjutatud olevat.J2i mulje, et Lem vihkab keskp2rast inimest, ja kui ta ei saa kangelast, v6i kui kangelast ei saa olla, siis ilmub teosesse antikangelane. Selline vaatenurk, must-valge maailm kipub n6rgemal m22ral esinema ka teistes Lemi teostes ( see on k1ll ainult tunne), aga taoline vaatenurk n2ib olevat liialt primitiivne. Aga kas on see nii? V6i on asi vaid selles, et olen 1ht head raamatut liialt palju lugenud ning pisiasjadesse klammerdunud...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ulme pole Lemile tegelikult muud, kui psühholoogilise analüüsi abivahend. Varieerime mõnda tingimust ning olemegi jõudnud eksperimendi situatsiooni. Seejärel jääb üle vaid kirja panna. Kuigi psühholoogilise usutavuse üle võib vaielda, on tegu siiski ühe parima ulmeraamatuga ning probleem--kohtumine tundmatuga--on samuti mind alati huvitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata "Eedenist" parem, aga miski ei lase siiski maksimumpunkte anda... ah muidugi, hukkunud alpinist on ees.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjanduslikult äärmiselt tugev romaan. Peale põhitegevuse meeldis väga ka väike ekskurss subjektiivse maailmatunnetuse problemaatikasse -- kuidas veenduda, et maailm meie ümber pole meie enese luul? Mis puutub sellesse, et mõne arvustaja arvates olid jaamas isikud, keda poleks olnud mingit mõtet sellele tööle saata, siis arvestatagu, et sellisteks olid nad muutunud alles pärast Solarise näitemängu algust. Ei saa tõsiselt võtta mõtet, et on inimesi, kelle elus või mõtetes poleks selliseid varjatud tahke, millest voolis oma mängukannid välja Solaris -- iga inimese teadvuses on peidus midagi sellist, olen selles absoluutselt veendunud.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pidin kogu selle romaani lugemise aja raskemeelsusega võitlema. Sünge lugu lõppkokkuvõttes oma tundeid ja arvamust üle vaadates leidsin, et isegi meeldis nats.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas. See ei ole raamat, mida loetakse kaanest kaaneni, ja siis jälle otsast peale. (Seda enam, et kirjanikuna pole Lem suurem asi, kuigi antud teoses on ta ennast ületanud.) see on nagu kanooniline tekst, mis lööb oma idee, kujunditega. Veel nüüd, 40 aasta hiljem on see värske, idee ei ole kaotanud midagi oma sünk-kurvast võlust.

See on Teos, millele saab kõhlemata kõrgeima hinde panna.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost juba tykk aega tagasi - see meeldis ka siis, aga mitte nii, et oleks viitsinud arvustada. Nyyd on see raamat minu hinnangu järgi sattunud nende hulka, mis ei jää lihtsalt looks iseenesest, vaid millel on tekkinud seosed muude teemadega millega ma tegelen ja mille vastu huvi tunnen. Selliste tingimuste ilmnemisel tavaliselt minu jaoks nende teoste võlu kasvab.

Keegi mainis siin, et ükski süsteem ei suuda lõpuni mõista isegi enda toimimist - inimene aga lisaks sellele, et ta ei mõista iseenese toimimist kohkub surmani(või lakkab toimimast/olemast) siis kui ta iseenda lahtiharutatud süsteemi ninapidi sisse pista.Lem on lahti harutanud inimese teadvuse ja pannud ta seisma peegli ette, mida käesolevas teoses esindab planeet Solaris. Planeedil realiseerub see, mida inimesed mõtlevad. See, mida nad ihalevad, aga samas kõige rohkem kardavad - soovid, mis on maetud kõigi teiste mõtete alla, sest inimene pole reaalsuses suuteline neid aktsepteerima, kuigi ta elu keerleb nende/selle ümber. Käesoleva teose peategelane ei ole ihalenud oma trauma järele, milleks on ta naise surm, kuid kuna ta tunneb ennast süüdlasena on see mõte temas kõige domineerivam ehkki peidetud. Solaris annab talle tema kõige domineerivama mõtte. Romaanis Solarise poolt elustatud naine on mehe süütunde kehastus.Eelneva skeemi järgi võib siis ka paika panna koletusliku neegrinaise-aphrodite ilmumise olemuse. Kujutletu võib reaalses reaalsuses osutuda millekski, millega inimene kunagi ei tahaks kokku puutuda. Inimene on toodud liiga lähedale sellele, mis peaks jääma tast eemale. Hirm tekib siis kui olla objektile liiga lähedal - nauding peab olema kättesaamatu.

Noh, ühesõnaga avastasin, et psühhoanalüüs on kohutavalt põnev teema :) ja eelpool mõnes arvustuses väidetu nagu oleks teos psühholoogiliselt ebausutav ei pea paika (loe Lacani).

Teksti loeti eesti keeles

Tarkovski ja Lem kipuvad kokku sulama. Ma isegi ei mäleta enam, kumba enne tarbisin. Arvatavasi filmi. Nii mitu korda loetud-nähtud, et läheb juba meelest. Kahju muidugi, oleks tahtnud enda fantaasial sündmusi ette kujutada lasta. Kui oled kord juba filmi näinud, siis ettekujutus kopeerib täpselt Tarkovski nägemust. Nii et lugege kõigepealt raamatut.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks ei sula Lem ja Tarkovski kokku, pigem nad vaatlevad sama asja otsekui eri külgedelt. Igal juhul pole Tarkovski versioon ameeriklaste, ehk siis lihtne kujutlus asjast: My adaptation of Solaris will be a combination of Odyssey 2001 with The Last Tango in Paris (Loe Lemi ametlikult kodulehelt.) Tahaksin kiita ka eelarvustajaid, sest enam-vähem kõik, mida oskaks öelda, on öeldud. Viis on plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Läbilugemisel erilist muljet ei jätnud, ent tagantjärele üle lehitsedes võib öelda, et autori filosoofilised arutlused on nauditavad. Idee on samuti originaalne. " Viit" ei tõuse käsi siiski panema, kuna puudub vahetu lugemiselamus.
Teksti loeti eesti keeles

Ootused olid suuremad, kuna nägin Tarkovski filmi enne lugemist ja nüüdseks on ka sellest mingi lääne film tehtud. Tulebki see olukord, et kumba enne tarbid, siis vaatad filmi läbi raamatu või loed raamatud läbi filmi.
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid ulmekaid, mida ma lugenud olen. Seda vaatamata sellele, et Lemi teised teosed pole mulle väga suurt muljet jätnud. Väga mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tsitaat: "Inimene siirdus teisi maailmu, teisi tsivilisatsioone tundma õppima, tunnetamata lõpuni iseenda salajasi hingesoppe, varjatud umbseid urkaid, põhjatuid kaevusid, barrikadeeritud tumedaid uksi."See ongi minu jaoks "Solarise" kandev idee. Reaalsuses ei olegi inimene pääsenud oma planeedilt Maa palju kaugemale, rääkimata teiste, meiega rohkem või vähem sarnaste tsivilisatsioonidega kohtumisest. Ja mulle meeldib mõelda, et üks põhjusi võib olla muuhulgas ka see, et me tõesti iseennast veel piisavalt hästi ei tunne. Lisaks sellele, et tehnika ei võimalda ja sellele, et vb polegi kellegagi kohtuda.Miks hinne 4?Sest raamatu idee väga erinevast eluvormist on 5+ ja ka mõte "vigasest jumalast" on 5+.Aga sõna otseses mõttes käis pinda tegelaste inimlik rumalus, varjamine, mitte-otse-ütlemine, mõttetu häbi tundmine. Keegi meist ei ole ju pühak. Oleks siis kohe sotid selgeks räägitud ja tõele otsa vaadatud, et "jah, siin toimub meie salajaste hirmude ja häbide materialiseerumine; ärme võta isiklikult ja püüame selgusele jõuda, millest see tuleb." Aga neil oli vaja häbeneda, keerutada, mingit draamat teha ja jutuajamine katkestada just siis kui oleks võinud öelda välja mõtte, et "ookean on elusolend ja mängib meiega" ja selle põhjalt edasi minna või midagi seesugust. Mulle tundus nii ahvatlevana võimalus, et kosmosepsühholoog Kris oleks võinud püüda Harey teadvuse kaudu kuidagi Ookeani mõista. Isegi siis kui see olekski osutunud põhimõtteliselt võimatuks. Aga ei, neil oli tarvis hullu mängida igalühel oma kambris. Tekkis tahtmine antud olukorda paigutada buda mungad ja vaadata, mis siis saab. Kindlasti on neilgi oma pimedad hingesopid, kuid nad ei oleks oma kehastunud häbiplekke ehk nii tõsiselt võtnud ja oleks saanud ka mingigi kontakti selle vb tõesti lapseliku või ka lausa idiootliku mõistusega. Sest ka Lem ise ütleb Gibariani unenäolise hääle läbi "Et jätkata uurimisplaani täitmist, peab kas hävitama isiklikud mõtted, või siis nende materiaalse teostumise". Tänapäeval annaks seda Ookeani kasutada ehk psühhoteraapilise võttena stiilis "Vaata silma oma kõige suurematele hirmudele!" Auratransformatsiooni eriti kallis ja eksklusiivne lisa ;) Kuigi jah, tunnistan, et paljud läheksid sellest "teraapiast" hulluks, ka ilmselt mina ise.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu inimesest ja planeedist. Uurimisest. Igatsusest. Kolm meest uurimisjaamas ookeaniplaneedil. Teoloogilised arutlused. Planeedi käitumise õigustamine sellega et too on alles alaealine. Varasem teooria oli, et planeet on ammu oma arengu haritipu ületanud ja praegune on ainult kuhtunud jäänuk.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat kritiseerib minu arvates inimkonda, kes arvab, et on selles üüratus (kuid kindlasti kunagi meie poolt lõpuni avastatud) universumis väga tähtis, väga eriline, väga võimas ja suudab, peab kõike mõistma või vähemalt (v)allutama. Kui vennad Strugatskid küsivad "Marslaste teises sissetungis", kas uhkust ja eneseväärikust saab laiendada tervele inimkonnale, siis Lem näib ütlevat, et saab küll. Kui teadlaste aina meeleheitlikumad katsed ookeani mõista luhtudes lootust kahandavad, siis loobitakse erinevatest ühiskonnakihtidest arvamusi, et ookean ei olegi elus ega mõtlev, et ta on hoopis vana ja hävigu äärel või, et ta vaevleb juba pikemat aega surmaagoonias. Agnostitsism ei ole inimestele vist tõesti loomuomane ning Kelvini lõpuridades leitud lootus näitab lihtsalt tema inimlikkust, mis saab Gibariani käe all õpitu toel kujunenud loogilistest arusaamadest võitu. Nõnda mõistsin "Solarist" mina, kuid väga võimalik, et sain asjadest täiesti valesti aru. Tegemist on raske ja tükati muserdava teosega. Mul jäi küll lugemise järel sisse selline tunne, et ei saanud kõigest aru ja see härib mind, kuna ka mina olen siiski inimene. Kaua vaagisin, kas hinnata 4 või 5 tähega, kuid lõpuks otsustasin 5 kasuks.   P. S. BAASi infot "Solarise" koha pealt võiks pisut parandada. Nimelt lugesin teost Eesti Päevalehe raamatusarjas 2005 aastal ilmununa.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene BAASi arvustus sellele raamatule ilmus pea 21. aastat tagasi. Klassikaks muutunud raamatud õnneks enam ajas eriti palju ei muutu ja mõtted, mis valdasid lugejaid tol ajal, valdavad praeguseid lugejaid ka tänasel päeval.
 
Solarise olemuse kohta on eelpool juba väga palju kirja pandud, kaasa arvatud minu enese mõte teises sõnastatuses - raamatu põhiidee näikse olevat, et inimene on väga agar uurimaks võõraid planeete, samal ajal tundmata iseenda hinge. Lem kirjeldab väga pikalt ja laialt kõiki inimkonna ponnistusi ja õnnestumiste/õnnetuste jada, mis kaasneb elu leidmisega võõral planeedil. Pea saja aasta jooksul suudeti luua suisa uus teadusharu, sajad teadlased uurivad, tuhanded avaldavad arvamusi... Aga inimesed, kes on nii agarad uurima võõrast elu, ei oska lahti mõtestada iseenda oma.
 
Meeldejäävamad osad raamatust kuulusid loomulikult Lemi püüdlusele seletada inimese mälestuste põhimõttelist olemust, samuti "külastajate" neutriinopõhist ehitust. Huvitav on see, et antud mälestuste salvestumise meetodit on Lem edasiarendatult kasutanud ka teistes oma teostes ("Tagasitulek tähtede juurest") ning usutavasti lähtuvalt sellest on aegade jooksul andmekristallid muutunud ka mainstream ulmes suhteliselt tavapärasteks andmevahetusobjektideks.
 
"See mälus säilitatav salvestis on valgustruktuur. Nagu spermatosoidi peake või munarakk. Ajus ei ole mingeid sõnu, tundeid, inimese mälestus on nukleiinhapete keeli kõrgmolekulaarsetele asünkroonsetele kristallidele jäädvustatud kujul" Ent kohe seejärel arutleb Lem selle üle, et need mälestused puudutavad meie hinge, seega mälestused ei salvesta meid mälestuse loomise hetkel vallanud tundeid ja emotsioone, vaid need salvestised lihtsalt toovad hinges esile mingit laadi reaktsiooni.
 
Solarise ülesehitus on unelev ning õhustikuline. Palju on pööratud rõhku keskkonna loomisele, üritades arvatavasti seetõttu luua mingit seost külastajate ja ookeani vahel. Ilma ookeani ja looduslike tingimuste pideva kirjeldamiseta võib kergelt kaduda näiline seos, mis keskkonda külalistega seob. Sama hästi võiks külastajad olla mingid suvalised võõrolendid, kes lihtsalt võtavad mälestuste kuju või siis ühiselt jagatud hallutsinatsioonid. Seega Lem loob pidevalt uuenevat sidet peategelase ja ookeani vahel, et lugeja ei kaotaks arusaama külastajate ja ookeani ühesest olemusest. Ma usun, et soovitusi ookeanikirjeldusi lihtsalt vahele jätta, ei peaks võtma eriti tõsiselt ja lugema juttu ikka nii nagu kirjanik seda serveerida soovis. Säärase mastaapsuse ja kihilise ülesehitusega loos peaks a priori eeldama, et iga detail on oluline. Seda enam, et Lemil on kombeks pakkuda ilmselgeid lahendusi pika ja tõesti kohati tüütu kirjeldusena, ent olulisi ja mõttesuunda muutvaid lahendusi kiirelt ja suisa möödaminnes (eelpool mainitud mälestuste talletamist ning neutriinopõhist struktuuri näituseks).
 
Ja lõpuks see igipõline küsimus Solarise ja Eedeni paremuse kohta. Kuna Eestis pole usutavasti inimest, kes ei teaks või vähemalt poleks kunagi näinud raamaturiiulil sarja Põnevik kaante vahel ilmunud Solaris/Eeden kaksikraamatut, kiputakse neid kaht lugu ka pidevalt võrdlema. Kumb oli parem, kumb rohkem meeldis. Mõlemad olid head, mõlemad meeldisid. Oma olemuselt on nad väga erinevad lood, kuid samas ma näen nende samade kaante vahele panemises ka ühtset agendat - Solaris räägib üksikisiku võitlusest iseendaga, Eeden aga ühiskonna võitlusest iseendaga.
Teksti loeti eesti keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles