Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Veiko Belials ·

Ashinari kroonikad

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
4
21
6
1
1
Keskmine hinne
3.788
Arvustused (33)

Algus jääb kuidagi nigelaks, kuid mida edasi, seda paremaks läheb. Tegelikult oleks kirjanik võinud oma jutud enne trükki andmist paar korda kriitilise pilguga üle lugeda. Või lasta paar aastat kuskil sahtlis vedeleda ja siis edasi vaadata.
Teksti loeti eesti keeles

Jah. Kõik need neli lugu on vinged, kuid... Et ma pole selline eriline fantasy fänn just, siis niipalju ei meeldinud. Väike tüdimus on peal neist maagidest ja kakelejatest juba. Viimistlemata tundusid need lood olevat jah, aga lugeda aitasid.
Plussid: Lühidus. Ei olnud mingit mõttetut jura nende lugude juures. Kõik kulges kiiresti ja karmilt. Ei veninud, nagu need väljamaised fantasy-lood (teate ju küll neid telliseid, millest müüri laotakse). Selline teismeliste poisikeste kirjandus. Lugege, kui olete nende hulka kuuluv!!
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on (isegi mitu), tegelased on, lugu on, kuid midagi sellist, mis paneks sisimas "jess!" ütlema, seda (veel) ei ole. On need samad fantasy lego-klotsid, mis tuttavad läbi teiste lugude, laotuna uueks pildiks. Aga muidu täiesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei oleks hiljuti väga hoolikalt lugenud Grimmide muinasjutte ja kui ma poleks üldse fantasy lugenut, siis see raamat oleks isegi talutav. Võib olla oleks see raamat parem kui sisu ei oleks nii stereotüüpne ja ... Kui midagi enam teha ei ole ja kui kõik teised head raamatud on ka juba ammu mitu korda läbi loetud siis võib aga väga kiiresti.
Teksti loeti eesti keeles

Algus tundus Tolkieni plagiaadina, aga mida edasi jutt arenes, seda omanäolisemaks ja paremaks ta muutus. Minu arvates parim "fantasy", mis kodumaal valmis vorbitud. Belials on minu arvates üldse Eesti produktiivsemaid ja paremaid ulmekirjanikke. Kui nüüd raamatu juurde tagasi tulla, siis seal olid nii klassikalised "fantasy" elemendid (kääbused, lohed, inimesed jne) kui ka autori enda lisatu (Kantsid, koerakoonlased, miskid verdimevad lendinimesed jne). Et kõik lood olid ühtviisi head, siis nendest ei oskagi nagu ühtegi eelistada/soovitada. Kui raamat käes, oleks mõtekas kõik neli läbi lugeda (pealegi need järgnevad üksteisele). Hindeks tugev "4".
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke sa siis oledki, Eesti paksim fäntaziraamat! Lugesin eelnevaid mõtteavaldusi ja näen, et ma pole oma arvamises sugugi mitte üksi - algus on üsnagi klisheelik ja ebalev. tasapisi kogub aga lugu hoogu ja läheb juba ilma suuremate komistamisteta. Mulle isiklikult tekkis tsutike häiriv tundemoment, nagu loeksin mingit filmi ümberjutustust. Nõrgaks jääb just kirjanduslike vahendite kasutamine, võimalus ilma suuremate kaameratrikiteta "näidata" tegeleste sisemist häält (asi, mis ekraanil pea võimatu). Need pidevad assotsiatsioonid videokujunditega teevad jutu igavamaks, kui see tegelikult on, viies mõtted lasteajakirja koomiksitele. Keskel polnud raamatul nii väga vigagi, nagu juba öeldud, kuid lõpp! Ma ei kavatsegi autorile ette näidata, mida ta oma kangelastega tegema peaks, minu pärast uputagu kasvõi ära, kuid... minul isiklikult tekkis tunne, et VB sattus silm silma vastu kas ajalise, või mahulise limiidiga ja surus just sellepärast lapatsi põhja. Mõistan täielikult autori kavatsusi (mis kindlasti olid parimatest parimad) teha hästi intensiivne lõpp, kuid sellele vaatamata jätab asi pealiskaudse mulje. Romaani viimastes sõnades peituv iroonia küll päästab olukorda, kuid ainult pisut. Ometi arvan ma eelpoolsele irisemisele vaatamata, et Veiko Belials suudab ennast lahti kirjutada ja üllitab meile kergevõitu noorsoofäntazide järel ka tõsisemaid teoseid, mille puhul ka paadunuim gurmaan millegi kallal peale garneeringu norida ei oska. Üldkokkuvõttes panen täiesti puhta südametunnistusega "nelja".
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline raamat... on ta siis kogumik või romaan. Siin on seda nimetatud eesti kõige paksemaks fantasyraamatuks... usun, et Rein Raua «Ratsanik Melchior» on niisama tüse... lihtsalt Belialsi raamat on sihukeses vaegnägijate kirjas - kahel leheküljel on kokku niisama palju teksti kui normaalköites ühel. Tervikuna pean ma raamatu miinuseks liigset kiirustamist sündmustiku arengus, kesksete tegelaste rohkust ning sellest tulenevat pinnapealsust... ka liigset skemaatilisust. Puuduseks on ka liigne lummatus maailma fantasykirjanduse klisheedest: Tolkien, Moorcock, Howard, Pratt jne. Ma ei arva loomulikult, et autor oleks neid Meistreid teadlikult plagieerinud, aga siiski... Puudus on ka antud juhul lühidus... Looja näeb, et ma pole mingi tellistefänn, aga IMHO oleks «Ashinari kroonikad» märksa parem, kui iga osa oleks niisama paks kui on kõik neli kokku. Ja siiski panen ma sellele volumele ka koondhindeks nelja, sest vaieldamatult on tegu teedrajava üllitisega... sest esimest korda on kohalik autor avaldanud vaieldamatult fantasyraamatu («Ratsanik Melchiori» zhanrikuuluvuse üle võib siiski vaielda). Pluss on ka see, et esmakordselt on suht korraliku raamatuni jõudnud suhteliselt noor ning vaieldamatult zhanriulme tegija... ehe innustus teistele üritajatele. Pluss on ka hoogne tegevus ja autori üsna leidlik fantaasia... see viimane on nüüd puhas autori teene, sest eelmised plussid tulenevad siiski situatsioonist ning järgmise raamatu puhul ei ole need enam plussid. Tõtt-öelda kangastubki Veiko Belialsi puhul mulle kaks võimalikku arengusuunda: 1) VB-st saab tõeline originaalne ja fantaasirikas looja, kes üllatab meid pidevalt ägedate tekstidega. 2) VB-st saab tuim tekstitreial, keda karvavõrdki ei morjenda see, mis ta printerist välja tuleb. Mõlemad variandid on võimalikud, sest autor on vaieldamatult andekas tegija, kes kirjanduslikud algtõed on selgeks saanud. Praegu paistab küll tõenäosem teine arengusuund olevat... ehk paistab ainult mulle ning ehk ainult paistab...?
Teksti loeti eesti keeles

Tundus nagu paljude heade lugude segu ,pluss veel üht- teist.Iseenesest tempokas, kolm oleks väga tugev,plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Selline ta siis on. Eesti esimene suurejoonelisem fantasy... Huvitaval kombel ei äratanud see minus just suuremat vaimustust. Millegipärast oli mul tekkinud tunne, et siit saab midagi eriti head lugeda. Tuli välja, et ei saanud. Pean tunnistama, et minu jaoks oli see liiga kontsentreeritud, liiga tihke. Tekkis niisugune tunne, nagu oleks siirupit ilma lahjendamat söönud. Jube asi iseenesest... Kui Belials oliks viitsinud siia veidi enam kirjeldusi lisada, veidi enam sügavamaid karaktereid, siis poleks sellel midagi viga, oleks olnud igati hüva pühapäeva-lugemine, mil midagi teha ei ole. Ent nüüd... Minu puberteedi-eas vennale meeldiks see kindlasti! Aga üks hea asi selle raamatu juures kahlemata on: luuletused olid toredad. Ehkki seejurres kerkis küsimus, et kuidas need omavahel kokku sobivad (oli ju tegu ühe ja sama pika poeemiga...), sest nad erinesid stiililt üsna kõvasti. Aga noh, see polegi tähtis, neid luuletusi oli tore lugeda ning üldiselt nad sobisid raamatusse nagu rusikas silmaauku.
Teksti loeti eesti keeles

Peale esimest lugemist nimetasin seda väga heaks raamatuks. Kohe arvas mitu inimest, et väga hea ta nüüd küll ei ole. Lugesin just teist korda ja pean nõustuma. Ilmselt tookord oli mul lihtsalt hea meel, et Eestis ka midagi sellist kirjutatakse.Tekstis on minu arvates väga head paikade kirjeldused, aga dialoogid ei ole just kõige paremad, tegevusekirjeldused ka mitte. On ebaloogilisi kohti ja peategelasi on liiga ülistatud. Mõnes kohas oleks nagu midagi vahele jäänud, üldse on palju kiirustamist, eriti lõpu pool. Nelja saab siiski kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Küll nüüd on ikka tigedad, mul on juba tunne, et mina olen mingit muud "Ashinari kroonikat" lugenud. Kui selle raamatu kätte võtsin, ega ma midagi head küll nüüd ei lootnud lugeda, aga vaata aga vaata, päris hea. Nüüd vaatakse kohe,et mingi tädi tuli oma ebaprofesonaalset arvamust avaldama. Aga ma loodan et ma pole ainus, kes sellele "5" annab. Mõni kohake jääb ehk võib-olla lahjaks, aga mõte ise juba raamatu juurtes on "5" väärt. Kuulsin, et mõte on nagu laenatud, aga veelkord, minu arus pole sellist asja mille peale keegi juba varem pole tulnud...Mul on selline tunne, et inimesed vaatavad nüüd eesti tegijaid kuidagi teise pilguga kui teisi kirjanikke mujalt, et pole ikka nii ja naa head jne
Teksti loeti eesti keeles

Nujah, nõustun kõigi nendega, kes arvavad, et raamatu algus suurem asi pole - liiga lühike, kiire ja klisheelik . Teine pool seevastu oli märksa huvitavam ja omanäolisem ehk siis kõike seda mida esimene polnud. Konndhindeks tugev neli just selle esimese osa pärast, muidu paneks viie.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea tase ja oleks isegi täiesti viie vääriline, kuid siiski mõned väikesed asjad mille kallal nagu võtta oleks. Üks ja suurim viga mida ma siinkohal küll ei arvesta on raamatu paksus. Oleks võinud pikem olla, samas aga, "hea autor teab millal lõpetada." Teine väike pisiasi mis küll jah seisneb selle, et see teos oli kuidagi liiga pinnapealne, oleks võinud natuke rohkem tegevust ja mõtteainet olla.Kolmandaks. Raamatu kolmanda osa algus (raamat algab sealt kus üks mees kaasajal peab tegelema mingisuguste "pättidega")ajas mind päris segadusse ja ausalt öeldes kadus mul sealmaal lugemise isu ära ja olekski raamatu nurka visanud ning ainult raamatu kaks osa mu mälusse talletund. Õnneks lugesin ma edasi tänu teiste osade suurepärastele ideedele ja sisule. Lühidalt "Kolme Kuninga" kesk- ja lõpposa korvasid ära täielikult selle alguse. Nende pisiasjade pärast ei saa ma kahjuks kuidagi muidu nii heale teosele viit anda vaid nelja plussi.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti korralik raamat. Eks see muidugi kannatab selle all, et seda nii pikka aega kirjutati - on näha ja tunda, et siit-sealt on otste kokkutraageldamiseks tükk vahele lisatud, stiil kõigub, esineb jalustrabavaid apse sündmuste loogikas jne... ent see kõik on norimine. Tubli, Veiko!
Teksti loeti eesti keeles

See on muidu hea, aga nagu mustand - hea materjal, millest uhket raamatut kokku panna; pigem konspekt kui valmis teos. Aga päris head ideed.
Teksti loeti eesti keeles

Vinge kontsentraat äkshnist, milles paraku on tummist m6ttetera raske leida. Tegelt on arusaadav, et kui ühele leheküljele on mahutatud keskmiselt kolm omavahel suht l6dvalt seotud syndmust, siis ei tekigi ruumi migi erilise iva aretuseks. Ja ega ei ole vajagi! Tegemist on ikkagi ajaviitekirjandusega ja selles suhtes ei jää Belials sugugi alla oma kolleegidele teiselt poolt Maarjamaa piire. Mis mulle eriti r66mu valmistab: minu 9-aastane poisiuss luges kah raamatu suure huvi ja nelja päevaga läbi :-).
Teksti loeti eesti keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Nelja saab see raamat ainult nostalgia pärast, mis mul seda sirvides tekkis ja teadmisest, et see on VB üks paremaid asju. Raamatu viga on minu arust selles, et tegevus toimub liiga kiiresti ja areneb tiba liiga ebaloogiliselt. Siuh-säuh ja pahad on paari kangelase poolt tükkideks hakitud. Kes seda usub? Orginaalne see ju oli ja suhteliselt hästi kirjutatud ka, kuid midagi jäi nagu puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, vot see on üx raamat mille nimel tasub surra;)Väga põnev ja huvitav. seda oelen ma juba teab mitu korda läbi lugenud. minu jaox nagu kula tükkk...
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ma ei hinda nii karmilt kui teised ja ma olen alles algaja hindaja siis 5 punkti lendab! minu arust on ta seda väärt. see raamat meenuta Tolkieni "Sõrmuste Isandat" ja Zelazny Amberi kroonikaid. igatahes on see põnev ja ei viida liialt aega ühekoha peal. ühesõnaga-5punkti.
Teksti loeti eesti keeles

Kokkuvõttes kuidagi kõikuva ja ebaühtlase mulje jättis. Kõige parem oli esimene osa ("Kuningas Gorm"), kuigi see meenutas natuke liiga palju "Sõrmuste isandat". Kuid esimene osa oli siiski kõige sisukam ja läbitöötatuim, liinid ja tegelased olid lõpuni viidud.Esimene osa saaks hindeks 5, viimane aga 3, keskmised kroonikad 4. Nii kujuneski keskmiseks hindeks 4.
Teksti loeti eesti keeles

Autor on "Ashinari kroonikatesse" püüdlikult kokku kuhjanud kogu fäntäsi ja suöörd änd soosseri klisheeliku arsenali: nõiad ja võlurid, kääbused ja gnoomid, printsid ja kuningad, lohed, quest´id, tegelaste virrvarri ja muidugi lahingud, lahingud, lahingud. Ei ütleks, et tulemus on mingisugune lugemisnauding. Küllap pole mina ka Luua tuntuima ulmekirjaniku mahuka lasteka eeldatav sihtgrupp ja ega sellelt alamžanrilt ei ole ka palju oodata, aga ikkagi. Sihitu tramburai (kus pidevalt ununeb, mille nimel tegelased selles või teises osas ikkagi võitlevad) jätab üsna külmaks ning pärast paarisada lehekülge muutub see võitluseks lugeja ja teksti vahel - kes jääb peale. Natuke tekitab huvi kaasaegse tegelase Marteni mängutulek (lk 213), aga viimased osad ("Pimeduse ratsanikud" ja "Valge rüütel" jätavad taas mulje, et vaja on vaid lahinguid lahingute pärast. Kui keegi peaks mu käest küsima lugemissoovitust eesti fäntäsist, siis "Ashinarile" ma seda ei anna.
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle päris meeldis sel hetkel kui kunagi ammu loetud sai. Omas kontekstis jättis sellise kuidagimoodi mõnusalt helge tunde, mis kestab siiani. Paralleelmaailmade ja tänase päeva LA`s üles kasvanud tegelase kasutamine oli nähtus omaette; minu tollane fantasy lugemus piirdus tõesti vaid Kääbiku ja Sõrmuste Isandaga...
Teksti loeti eesti keeles

"Ashinari kroonikad" on Eesti oma kõrgfantaasia-romaan. Tegevus toimub peamiselt maailmas, mida tuntakse Kolme Kuningriigi nime all (need kolm on Ashinar, Galeahad ja Uridor) ning kujutab sealset võimuvõitlust - kuid see võitlus on ainult pinnalainetuseks ürgjõudude Pimeduse ja Valguse igavikulises vastasseisus.
 
Romaan on kokku pandud neljast raamatust, millest esimene kujutab Ashinari kuningas Gormi seiklusi, teises on peategelaseks Gormi noorim poeg Asper, kolmandas ja neljandas aga Asperi pojapoeg Marten (kolmanda ja neljanda raamatu tegevuse vahel on siiski möödunud terve põlvkonna jagu aega, mis sobib raamatuosade üldisesse mustrisse).
 
Ma arvan, et lugesin seda romaani esmakordselt üsna kohe pärast selle ilmumist ning noorele minule läks see täitsa hästi peale. Muidugi, just samal ajal oli esmakordselt ilmunud "Sõrmuste isanda" tõlge ning "Meremaa võluri" tõlge oli olemas olnud juba aastat paar, seega konkurents Belialsi versioonile kõrgfantaasiast oli juba siis turul üsna karm.
 
Nüüd, seda üsna pika aja järel üle lugedes, olin ma aga tegelikult täitsa positiivselt üllatunud. Tõsi, Belials ei püüa siin eriti midagi teistsugust teha (v.a Marteni seikluste juures), kuid samal ajal ei ole tegemist ka pelgalt pastiššiga - meenutades, kuidas Terry Brooksi "The Sword of Shannara" sai kunagi J. R. R. Tolkieni jäljendamise eest kõvasti nahutada.
 
Pigem ütleks ma, et siin on näha, kuidas kirjanik teab väga konkreetselt, mida ta teha tahab ja mida žanr nõuab. Maagilised esemed? Olemas. Pikad rännakud kirju seltskonnaga? Olemas. Mõõgad ja maagia? Olemas. Hullud võlurid ja hirmsad koletised? Olemas. Maailma saatust otsustavad lahingud? Olemas. Eelkõige aga on selge, et pahad on pahad ja head on head - ning seda täiesti siiralt.
 
Kui romaani osi järjekorda panna, siis meeldivadki kaks esimest raamatut mulle rohkem ning seda just selle siiruse pärast. Kahte viimast kritiseeriks ma aga mitte Marteni tegelaskuju pisut teistsuguse olemuse tõttu, vaid marktwainiliku "Jänki kuningas Arthuri õukonnas" elemendi tõttu. Kui tegevuse muu maailm on meeldivalt ajatu, siis see asi on kohati isegi häirivalt 90ndatelik.
 
Mulle meenub üks kuulatud intervjuu autoriga, kus "Ashinari kroonikatest" rääkides tundus ta natuke kohmetu ja iseloomustas seda nagu "noore kirjaniku tööd". Selline tagasivaade ei ole midagi ebatavalist, Indrek Hargla räägib üsna tihti sellest, kuidas tema esimesed teosed ei kõlba üldse lugeda ning neid ta kellelegi kunagi ei soovita.
 
Kuid "Ashinari kroonikate" puhul võiks küll sellega seoses korraks järele mõelda. Belialsi stiilipuhas töö on varsti kolmkümmend aastat vana - kui see oli noore kirjaniku katsetus, siis miks Eesti fantaasiakirjandusest pole vahepeal korralikumat kõrgfantaasiat välja kasvanud? Vahest selles žanris kirjutamine polegi nii lihtne ja "Ashinari kroonikad" on seda arvestades... päris korralik?
 
Hinnang: 7/10 (hinde sees on +1 punkt, mis ootab uue ja parema Eesti kõrgfantaasia tulekut)
Teksti loeti eesti keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles