Peaksin minagi tähelepanuväärseks tekstiks. Esiteks avaldub siin vist esmakordselt see ürgne zelaznilikkus - tegelased ajavad omi asju, suured asjad juhtuvad kuidagi tagaplaanil. Mõnes mõttes tüüpiline ajastule (või kümnend varemale) omane Marsi-lugu. Ekspedistioon, kontakt jne. Meenub hunnikus Asimovit ja Simakit. Võluvaks muudavad aga loo poeetilisus ja lüürika ning see, et siin ei lahata mingit superolulist teaduslikku probleemi. Loo keskmes on vast mütoloogia ja üldinimlikud väärtused - armastus, elu ja surm. Ja lootus.
Lisaks eelarvustajale märgiks, et peategelane on fenomenaalne lingvist ja religioosse tagapõhjaga - viimase õnneks muidugi hüljanud. Mistõttu pole sugugi juhus, et tema Marsi vana keele deshifreerib ja selles ka marslastega suhelda saab.
Reliogioossed alluisoonid ongi jutus üsna olulisel kohal. Omal moel satub peategelasest poeet lõksu - sellest ise aru saamata. Oma armastusega teeb ta kõigile palju head - ent jällegi, temale endale ei sünni sellest suurt kasu midagi.
Tõesti suurepärane tekst - ja ilmselt väga oluline Zelazny mõistmisel. Mis emotsionaalses plaanis kõige rohkem meeldis, oli see peategalse küünilisus ja see, kui see pisitasa muutuma hakkas, kuidas ta pidas vajalikuks marslastele roos kinkida...