Kasutajainfo

Ilja Ehrenburg

26.01.1891–31.08.1967

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

A Wizard of Earthsea

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Meremaa võlur»
Tallinn «Kunst» 1994 (Merlini raamatukogu, nr 1)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
33
8
3
0
0
Keskmine hinne
4.682
Arvustused (44)

Maamere võlur on üks väheseid fantaasiazhanrisse kuuluvaid teoseid, mis mulle meeldib, olemata samal ajal puhas mõõga-ja-maagia lugu. Sword&Sorcery lood on mulle alati meeldinud, seevastu selliseid tellislikke epic ehk high fantasy heietusi ma ei talu. Igasuguse muu fantasy vastu pole mul ka midagi halba öelda. Maamere sari kuulubki aga sellise "muu" fantaasia alla. Le Guin on maalinud detailse pildi huvitavast maailmast ning teinud seda klisheesid vältides. Maamere võluri üks olulisemaid märksõnu ongi nimed ja nende mõju inimestele. Sarja esimese raamatu ainsaks puuduseks võiks lugeda vaid teatvat venivust, mis läbematuma lugeja kohati haigutama võib ajada. Detailselt on autor käsitlenud maagiat kui sellist. Puudusena tuleb esile tuua veel esimese raamatu kurjami tiba haledat, nõrka ja kahvatut karakterit. Ma ei pea silmas peategelase varju. Väärt lugemine kindlasti. Krista Kaera tõlketöö on väga nauditav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud, kuid ... veider. Naljakas niimoodi fantasy kohta ütelda, kas pole? Raamat on väga poleemiline. Ka paistavad autorit painavat ideed, mis Jääplaneedi lugudes on pikemat lahtikirjutamist leidnud.
Teksti loeti eesti keeles

Imepärane teos. Pealtnäha paistab, nagu oleks tegu muinasjutuga (btw, poes, kust ma ta ostsin, oligi raamat lastekirjanduse riiulisse pandud), aga tegelikult on sinna kätketud terve hea ja kurja, pimeduse ja valguse vahelise võitluse, tasakaalu ja suhete filosoofia ning tagamaad. Siinkohal tuleb märkida, et 'Meremaa võlur' (Meremaa kõlab eesti keeles siiski märksa paremini kui Maameri IMHO) on selles peidetud filosoofiaga pikitud sarjas alles esimene raamat - selleks, et kogu lugu täielikult kohale jõuaks tuleb kogu Meremaa neljaosaline triloogia kindlasti läbi lugeda.
Ühtaegu on raamat ka ülistuslauluks inimlikule tahtele ja tema väele, mis (olgugi, et siin raamatus ainult võluritele kättesaadavana) suudab maailma omatahtsi muuta ning piisava tarkuse ja vastutustunde juures seda ka tasakaalus hoida ja paremaks muuta. Sellega seoses ja järelemõtlemiseks üks kuldne tsitaat: "Õigus on hoopis see, et sedamööda, kuidas inimese tegelik vägi kasvab ja teadmised laienevad, läheb tee, mida mööda ta käia saab, üha kitsamaks, kuni ta lõpuks ei vali enam midagi, vaid teeb täielikult ja jäägitult seda, mida ta peab tegema..." (nii ütles Kutsumismeister Raudkullile).
Ahaa, siis üks väga võluv detail veel: Läbi kogu teose on ohtralt kasutatud mitmesugustele tavamõistes elutute nähtuste personifitseerimist, s.t. nende nimed kirjutatakse suure tähega, neil on oma eripärad ja eelkõige oma Vägi, mille poolest nad on sarnased kõigi muude Väge omavate olenditega. Seetõttu ongi ära kadunud range piir võlurist inimese ja pimeduseriigist tulnud varju vahel - nad ei puutu kokku mitte tavapärases mõistes, vaid vaimus, katsudes mitte rammu, vaid väe tugevust, ja nii käib see ka suvalise muu konflikti korral - äärmiselt lahe.
Muuseas, see asjaolu ja tegelikult ka kogu käesolevas karvustuses puudutatav käib tegelikult kogu sarja kohta, oluliselt ei lange autor kunagi oma esimeses osas saavutatud loominguliselt kõrguselt alla - väga teretulnud nähe.
Teksti loeti eesti keeles

See Maamere-sarja sissejuhatav teos on tõesti hea, seda ka eelreklaamiks teistele osadele (kui esimene osa kehv oleks, siis ilmselt ju ei hakkaks teisi osi enam otsima). Selline teos, mis sunnib ostma ka kõik ülejäänud Maamere-sarja raamatud. Ei ole selline üheülbaline madistamine, nagu suur osa võlukunstilugusid paistab olevat, vaid selline suhteliselt sügav ja etnolikuna tunduv lugu (seda on ju tegelikult kogu see sari). Kindlapeale mingi omade fännide kummardamisobjekt jälle. Sedapuhku ka õigustatult.
Teksti loeti eesti keeles

Peaks olema teooria initsiaalteoste (sarja esimesed teosed) kirjutamise kohta. Kahtlemata on mitmeid elemente, mis seal on hädavajalikud, kuid isikule, kes on ka ülejäänud osi lugenud, võivad takkajärge paista üleliigsed. Meremaa võlur pole initsiaalteos klassikalises mõttes, sest noore Gedi lugu seisab minu arust kogu tetraloogias eraldi ülejäänud kolmest osast, kus on tegemist juba ülivõimsa tippmaagi seiklustega. Siit tulenevalt pole mitte Tehanu triloogia järg, vaid Meremaa võlur selle proloog. Teose põhiliin on vastutus ja enda leidmine eneseületuses. Gedi ja varju duot võiks iseloomustada malemängust tuntud tõega: kõige raskem on võita iseennast. Või idamaise filosoofia abil: sa saavutad rahu siis, kui saavutad terviklikkuse. Elusolend saavutab terviklikkuse, kui hakkab oma surma armastama. Äärmiselt tugev teos.

17. nov. 2001 üle loetud. Tahaks veel paarile asjale tähelepanu juhtida. Esiteks on väe avaldumise ning maagiakirjeldused esmaklassilised, hästi on õnnestunud ka Roke ja Ogioni "koolkondade" eristamine. Suurepärane on stseen, milles Ged lumisel väljal gebbethi eest ära jookseb -- hoolimata sellest, et ta väsib ning ta samm aeglustub, ei saa varielajas teda kätte, jääb tast kogu aeg ühe sammu võrra maha. Ka siis, kui Ged oleks kukkunud ja edasi roomanud, poleks tont teda kätte saanud -- seni mitte, kuni Gedil oli olemas tahe talle vastu panna. Alles siis oleks vari võitnud, kui Ged oleks lõplikult kurnatuna käega löönud ja oma saatust ootama jäänud. Tõlkest. See, kuidas Earthsead peaks tõlkima, on nii keeruline küsimus, et mina sellele küll vastata ei oska. Maameri kõlab eesti keeles võõrikult, kuid minu meelest kõlab võõrikult ka Earthsea inglise keeles. Meremaa on kahtlemata kõige kergema vastupanu teed minek, tegelikult oleks võib-olla kõige parem mingisugune kaugem, metafoorne tõlge. Raudkull on muidugi ebaõnnestumine, seda ka seetõttu, et kõlab liialt mingi kangelasnime moodi, mis on aga Le Guiniga kaunis sobimatu. Ülejäänud nimed on ju kaugel kangleasnimedest -- Kuusekäbi (Ogion), Kurehernes... Arhimaag oleks igal juhul tulnud peamaagiks tõlkida, otsene analoogia: archbishop - peapiiskop.

Teksti loeti eesti keeles

Võrratu lasteraamat, hea fantasy, vinge filosoofia jne. Le Guin on võrratu trikiga hakkama saanud. Raamat, mis on kirjutatud lastele, on tuumakam kui enamik täiskavanuile mõeldut. Ikka ja jälle peab mainima Le Guini etnograafiahuvi ja idaihalust. Haarav süzhee, detailirohke ning tõetruu maailm. Huvitav ja pingeline intriig. Mida sa hing veel ihaldad. Soovitan KÕIGIL lugeda. Ise loen seda sarja praegu neljandat korda ning olen kohutavalt endaga (et jälle loen) ja raamatutega (et nii head on) rahul. Pisut viriseks tõlke kallal, mis ajuti on üsna uljas, ajuti kisub aga lihtsustama. Aga viriseda tuleks eelkõige pisiasjade kallal ning seda ma ei tahaks teha. Ainuke suur tõlkeprohmakas on Earthsea tõlkimine Meremaaks. Kurat, igal pool on ta Maameri (Erdsee, Zemnomorje), meil aga toodi tekst taas siia räämas maailma. See Meremaa on ju kui mingi Uus-Meremaa lühendvariant. Aga ülejäänus on Krista Kaera tõlge (peaaegu) priima. Kordan veelkord. Kes pole lugenud, see lugegu!
Teksti loeti vene ja eesti keeles

Mõnus lugemine ja mõtlemapanev filosoofia. Selliseid, pealtnäha lastele mõeldud kuid sisult tuumakaid raamatuid tuleb paraku harva ette. Hea algus Meramaa sarjale. Lugu sellest kuidas õpipoisist meister sai.
Teksti loeti eesti keeles

Miks seda keegi lastekaks nimetas, Kääbik on ju sama rida siis. Võimas oli...ausõna.Väga suur oli tuju hakata võluriks.Kui tolkien ja Terry Brooks välja arvata siis oma alal parim.Väga tempokas.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat tegeleb Earthsea neljaosalisest triloogiast kõige rohkem Võlurite ja Maagiaga. Mis aga ei tee teda sarja parimaks raamatuks. Sellegipoolest hea raamat ning ma loodan et saan lähemal ajal ingliskeelse versiooni kätte kuskilt. Tõlge pole kõige parem just.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olin kunagi ammu lugenud Le Guin''i "Pimeduse pahemat kätt", mis mulle eriti ei meeldinud. Seetõttu tekkis minus väike kahtlus kas tema "Meremaa" triloogiat on üldse mõtet lugeda. Õnneks otsustasin ma katsetada. Pole midagi öelda, raamat oli tõesti päris vägev. Le Guin on suutnud Meremaa, sealsed tegelased ja sündmused väga usutava ja huvitavana kirjutada. Minu meelest väga hea "fantasy". Ilgelt huvitavad ideed: kõigil on oma päris nimi Vanas Keeles, võlurihakatised õpivad koolis loitse jne jne. Minu meelest on kõik triloogia osad suhteliselt sarnasel (heal) tasemel, seega ei oska ma ühte teisele eelistada. Tõlge pole minu meelest ka kõige kehvem. Mis hindesse puutub siis see on kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Kutsub Maremaa sarja edasi lugema kuigi edasine enam _nii_ hea ei ole... Aga on siiski hea...
Teksti loeti eesti keeles

Romaan lummab eeskätt oma maailmaloomisega. Ged on veel noor ja tema polegi nii tähtis. Meelde jääb rohkem Meremaa ja võlurite kool.
Teksti loeti eesti keeles

Ainult kiitvaid sõnu. Toetan arvamust, et tegelt oli tegu mitte tetraloogi pärisliikmena mõeldud raamatuga, vaid rohkem nigu proloogiga. A see mitte tema väärtust ei vähenda (ega ka ülejäänd sarja oma). Ja tõlge oli kah tegelt peris ia (ku see va Maamer-Meremaa apsakas välja arvata). Olen lugend ka englismani keeles ja ei saa mitte öelda, et maakeelne teos vähem mõjuvam oleks olnd või ehk siis midagist ütlemata jätnud. Igati viis (sest kuute panna ei lubata).
Teksti loeti eesti keeles

Ingliskeelse versiooni puhul jagan eelkirjutatute kiitvat arvamust.

Vahest väljaarvatud viimane raamat mis paistab kui "afterthought" - umbessamasugune nagu Douglas Adamsi "MostlyHarmless" mis liialt kordab eelnevat.

Ebameeldiv oli eestikeelne tôlge, lugesin paar lehte enne kui tundsinet rohkem ei taha. Eriti konarlik oli nimede tôlkimise kohalt; Sparrowhawk - Raudkull on lausrôve;üks Pääsuhaugas, kerge ja lendlev -teine raske nagu pähevajutatud teraskiiver. `Ea loomisloo` "Ainult vaikuses sôna, ainult pimeduses valgus on..." oli ka äratundmatuseni moonutatud.Kui vôimalik laseks uuesti tôlkida.

Teksti loeti inglise keeles

Seisid päris kaua need neli raamatukest mul peale ostmist riiulis, enne kui neid lugema asusin. Sellel oli minu jaoks mitu põhjust: 1) negatiivne eelarvamus "Pimeduse pahema käe" pärast 2) pole eriline fantasy fänn 3) raamatute kujundus (kaaneillustratsioonid) ei kutsunud kohe üldse lugema, st. ei meeldinud. Kuna kõik aga seda autorit ning seda tetraloogiat kangesti kiitnud on, sai asi siis lõpuks ette võetud. Ning polnudki väga viga. Selline filosoofiline maagia ja võlukunsti käsitlus oli minu jaoks uudne ja huvitav. Samuti meeldis mulle hästi inimlik lähenemine võluritle: võlur oli siiski ennekõike inimene, inimene, kes valdas omas maailmas suurimat tarkust ja kunsti. Samas ei olnud võimalik kõigil võluriks saada, vajalikuks eeltingimuseks oli vastava "väe" olemasolu. Esimene osa pajatabki, kuidas üks külapoiss endas selle väe avastab ning sellest, kuidas temast võlur saab. Samuti saab ta siin väga valusa õppetunni sellest, et lisaks väele peab võluril olema mõistust ja vastutustunnet selle kasutamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Minule ei meeldi ühiskonnad, mis peamiselt maagia abil oma asju ajavad. Sellepärast hakkasin lugema väga tugeva eelarvamusega. Ent Le Guin suutis kirjutada nii, et isegi mina vaimustunult mõtlesin: kirjuta, mida iganes tahad, ma armastan sind, Ursula!

Maamerel elati vägagi spartalikes tingimustes. Mugavust mitte mingisugust. Teadjad võisid küll paljugi loitsida, aga Euroopas aastal 2000 elavad inimesed paremini, kuigi võlukunsti abita. Minu jaoks kinnitab Maamere tetraloogia, et võlukunsti ei tasu investeerida, imedele ei tasu loota. Muudest teadustest on lõppkokkuvõttes rohkem kasu.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat, minu arust triloogia parimgi. Raamatu leidsin täiesti kogemata raamatukogust lasteraamatute seast ja ei osanud kuidagi midagi arvata. Autorit teades otsustasin lugeda ja ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Olen enne seda Le Guini teost üritanud lugeda ka tema romaani "Pimeduse pahem käsi" aga ei ole suutnud seda lõpuni lugeda. Seetõttu oli "Meremaa võlur" mulle meeldivaks üllatuseks. Iseenesest raamat mulle meeldis ja võtsin juba raamatukogust ka kaks järgmist osa...
Teksti loeti eesti keeles

Kogu tegevus meeldis. Maailm istus isegi väga. Tasus isegi üle lugeda. Taolist ei tule iga päev poodi...
Teksti loeti eesti keeles

Niih. Siin ta siis on, see Meremaa ja tema võlur. Maailm täis maagiat ja võlukunsti, Väge, millest meie ei oska undki näha või ehk oleme lihtsalt unustanud.

Alguses oli saar. Ja saarel elas poiss, kes avastas endas Väe. Ning ta õppis seda jõudu kasutama, kuid ei saanud sellele Isandaks enne, kui ta oli ületanud endas surmahirmu...

Pange tähele, oluline on siis just detail, et alguses oli poiss. Tundus tavalise poisina, kitsekarjus. Kuid temast sai maag. Nii sisendab ta teistesse temasugustesse meie maailmas (kes ei pruugi olla kitsekarjused, vaid muidu õnnetud) uut lootust paremale tulevikule.

Nimed... Maailm sõltub nimedest, kuidas neid kasutada, kuidas öelda ning kui palju sa neid tead. Ja isegi vanad targad lohed on võimetud, kui sa tead nende nime. Mulle meeldib see idee. Nime olulisusest. Saad näiteks teada Jyrka nime ja oplaa... Aga kahjuks on ja jääb see fantasy temaatikaks ja reaalsuses pole sellega midagi teha.

Vari. Vari, mis on pärit teadmatusest või kohast, kus ei ole midagi. Mis ei ole surnud, kuid ei ole ka elus. Ning millel ei ole kuuldavasti isegi nime. Kuidas sa võitled sellisega, kui tema su nime teab ning kogu su võlujõust pole kasu? Kui sind haarab tüdimus ja meeleheide? Ainult ennastületades. Raudkulli piinad polnud ehk eriti usutavad, kuid nad olid ilmselt hädavajalikud, et asjast õiget pilti saada. Et taibata, millega (või kellega?) oli tegemist...

Ja lõpp... Laul Varjust, mida keegi ei mäleta. Peale Ursula, kes selle meieni tõi. Ootust ja lootust neile, kes püüavad Väe poole. Loodan, et te leiate selle...

Teksti loeti eesti keeles

Ainus raamat, mida ma olen üle 10 korra üle lugenud ja alati huviga - raamatu filosoofiline külg istub mulle lihtsalt niivõrd hästi. Kahju, et üle 5 hinnet panna ei saa ...
Teksti loeti eesti keeles

Tugev ja hea raamat. Samuti korduvalt loetud. Esimesel korral kindel "5", edaspidi olen teoses natuke kahtlema hakanud, aga pigem autori, kui teose enda pärast. Suurepärane lugemisvara, kuigi pean teda tunduvalt "kergemaks", kui paljud eelarvustajad - no mis erilist filosoofiat seal siis oli? Pigem parajalt loetavuse seisukohalt, mis kahjuks automaatselt tähendab - vähe, ainult paar deklaratsiooni.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat ja sisukas filosoofia. Ei teagi kas seda tasub ikka lasteraamatuks nimetada. Kunagi ammu lapsena seda lugedes ei jäänud sellest küll eriti head muljet. Pigem igav oli siis. Nüüd ülelugedes nautisin aga seda raamatut täiel rinnal. Üldiselt see raamat rehabiliteeris minu silmis Ursula K. LeGuini maine, mille ma olin kujundanud endale peale "Pimeduse pahemat kätt" lugedes.
Teksti loeti eesti keeles

Igaljuhul on tegemist väga hea algusega. Kui teised osad on sama hääd, siis jään ma lihtsalt sõnatuks ja ma tunneksin häbi, ses suhtes, et ei lugenud neid varem.

Ps. Antud raamatute sarjast on just hiljuti valminud ka teleseriaal.

Teksti loeti eesti keeles

Kaalusin pikalt, kas anda viis miinus või neli pluss. Lõpuks jäi peale viimane. Olin seda sarja lugenud üle 10 aasta tagasi ja mäletan, et väga meeldis. Seekord oli lugemiselamus kraadi võrra lahjem, eks inimesed ikka ajas muutuvad ja koos inimesega tema maitse, eelistused, suhtumine ja mis kõik veel. Einoh, väärt lugemine oli see raamat ka seekord. Tegemist siis "road-trip"-iga, kus autot asendab paat või laev ning püssi võlurisau. Seekordsel lugemisel jättis kogu lugu vähe tehisliku mulje, Ursula on justkui võtnud pähe sokutada peategelane võimalikult lühikese ajavahemiku jooksul võimalikult paljudele saartele. Meenutab "linnukese-turismi", kus turisti eesmärk on külastada võimalikult palju riike, et siis riigi nime taha linnuke teha, seda maad ligilähedaseltki tundma õppimata. Samas, mulle kui kaardi-friigile üldiselt selline teos väga sobis, pidevalt näppisin kaarti raamatu taga ja uurisin, et milliste saarte vahelt võlur nüüd küll läbi purjetas/aerutas. Samuti ei mõjunud mulle täielikult usutavalt see pööre tagaajamises, kus jälitatavast sai jälitaja. "Kui sa põgened, siis liigud sinna, kuhu jälitaja soovib ning üksnes siis kui ise jälitad kedagi, siis liigud sinna kuhu sa ise soovid". Selline filosoofia mõjub pseudona a`la "elu on surm ja surm on elu" või "jänes on hunt ja hunt on jänes". Muidu oli valdavalt suurepärane, väga inimlik raamat. Ahjaa, mulle ka raamatu kujundus ei istunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti toda teost vast 10 aasta eest esimest korda, nüüd siis uuesti. Mulje oli ikka igati positiivne, seega kõrgeim hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda esimest korda siis, kui see eesti keeles ilmus, 1994. aastal. Arvestades et mulle Le Guini tädilik - etnograafiline feministliku alatooniga fantasy üldjoontes ei meeldi, on see siin päris tõhus tükk. Meremaa-sari eristub tädi muust loomingust minu meelest päris teravalt (ja meeldivalt). Ei jää muud üle kui lisada oma hääl üldisesse heakskiidukoori.

P.S."Meremaa" on vaatamata sarnasusele Uus-Meremaaga oluliselt suupärasem ja mõnusam kui "Maameri", mis mu kõrvu kostub mõnusalt debiilselt.

Teksti loeti eesti keeles

"Meremaa võlur" on noortele suunatud fantaasiaseiklus. Meremaa-nimelises maailmas, mis koosneb polaaraladelt kuni ekvaatorini laiali pillatud saarestikust, kasvab vaesel põhjapoolsel Gonti saarel üles Raudkulli-hüüdnime kandev poiss, kelle juures märgatakse juba varakult võlukunsti annet. Samas on poisil aga oma uhkuse ja impulsiivsuse tõttu komme ette võtta rohkem, kui teadmised lubaksid.
 
Kuna võluvägi on kogu Meremaal kõrgelt hinnatud, siis antakse ta õpilaseks kohaliku võluri juurde - kuid läbematul poisil on ekstsentrilise õpetajaga raske harjuda. Lõpuks liigubki Raudkull edasi Roke saarele, kus asub võlukunsti suurkool. Seal ootavad teda kõik unistused, mis tal võlukunsti osas olnud on, kuid teda ootavad ees ka suur eksimus ja valus õppetund, mille tagajärgi ta hiljem heaks tegema peab.
 
Ma mainisin seda J. R. R. Tolkieni romaanist "Kääbik" kirjutades ning paslik oleks üle korrata, et keeruline on kirjutada raamatust, mis on kuidagi isiklikult oluline. "Meremaa võlur" ja üldse kogu Meremaa triloogia (hilisemaid järgesid ja lisasid ma siin praegu ei arvesta) on mul samuti aastate jooksul kümneid kordi loetud ning "Kääbiku" järel on need kohe järgmised aluskivid minu fantaasiaarmastuse vundamendis.
 
Mingil viisil olen ma vanemana isegi rohkem hakanud hindama Tolkieni-tüüpi kõrgfantaasia puhast siirust. Samas aga tundub mulle järjest enam, et sellist asja on tegelikult raske kirjutada. Nõrgema kirjaniku käes jääb kõrgfantaasia tihti vaid õõnsaks muinasjutuks. Tolkieni maailma hoiab näiteks püsti see säravalt kõigutamatu usk, millega see kirjutatud on, Le Guin kirjutab küll pealtnäha täpselt samamoodi, kuid sisult on ta hoopis testsugune.
 
Le Guini maailmas ei ole jumalikku õnnistust ning seal pole ka pimedusevürste. Kurjus eksisteerib, kuid võimu saab see ainult inimeste kaudu. Tõeline võitlus ei ole mitte lahinguväljal vaid igaühe enda sisemuses. Julgus vaadata enda hinge pimedusse ja astuda vastu enda varjule on see, mida õppima peab ning kõige suurem võit on võit iseenda üle. Le Guini armastus taoismi vastu on see, mis annabki loole tõelise südame.
 
Muidugi on siin lisaks veel väga palju, mida kiita. Idee, et võlukunsti-süsteem on seotud praktiliselt kõigi meie maailma kultuurides levinud usuga tabusõnade mõjust on just nii geniaalselt lihtne, et see on lugejale instinktiivselt mõistetav. Mulle meeldib, kui efektiivselt eraldab Le Guin olulist ebaolulisest - näiteks võetakse siin Raudkulli kooliaastad kokku kahe peatükiga.
 
Eraldi tuleb muidugi märkida, et siin loos on pikki vaheosi, kus pealtnäha nagu midagi ei juhtu. Kui aga natuke sügavamale vaadata, siis need eraldatuse hetked on vajalikud peategelasele mõtlemiseks - sest nagu öeldud, see on just see koht, kus võitlus tõeliselt võidetakse või kaotatakse. Le Guini töödele on selline kirjutamisviis ka laiemalt väga omane ja mulle meeldib see väga.
 
Lõpuks aga ei tohiks mööda vaadata ka sellest, kui hästi see lugu ettelugemisel töötab (asi, mida ma ise olen ka läbi teinud). Mul oleks hea meel, kui kirjanikud püüaks üldiselt oma tekste töö käigus rohkem valjusti lugeda, sest paber kannatab nii mõndagi, kuid jutustajahääl on üsna armutu. "Meremaa võlur" on selgelt jutustaja lugu, mitte vanamoeline vaid kuulajale lausa iidse mõjuga.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles