Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· George R. R. Martin ·

A Game of Thrones

(romaan aastast 1996)

eesti keeles: «Troonide mäng»
Tallinn «Varrak» 2006 (F-sari) [1. köide]
Tallinn «Varrak» 2007 (F-sari) [2. köide]

Sarjad:
  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
19
6
4
0
0
Keskmine hinne
4.517
Arvustused (29)

Kahju, et ilmselt andekas autor on nii kehva raamatu kirjutanud. Autori andekus paistab kõikjalt läbi: kirjeldused on värvikad ja rikkalikud, maailm detailne ja isegi usutav, süzhee on hästi läbi mõeldud ja osalt tõeliselt kaasakiskuv. Miks siis kolm?Raamatul on kolm tõsist viga.

Esiteks, see eepiline lugu antakse meile tükkidena, kus igas peatükis kuuleme erinevast peategelasest. Pidin end kammitsema, et mitte pidevalt lehti keerata, et näha, mis selles või teises loo liinis edasi sai. Aga kui on nii palju peategelasi (7-8), siis selline kirjutamisstiil võtab loolt ära tema jõu ja ilu. Jääb järele mingi kimp vinjette, pretentsioonikaid ja mitte midagi ütlevaid.

Teiseks, tegelaskujud on väga ebaoriginaalsed. Mul oli lugedes tunne, et olin iga ühte varem kuskil kirjanduses kohanud. Lisaks oli osa neist ebausutavad ja stereotüüpsed, näiteks üks barbar, kes on Conani ja armastusromaani lääge kangelase segu. Isegi kõigest sellest hoolimata oleksin autorile nelja pannud, ent kahjuks ei suutnud ta oma massiivset (700lk) teost ära lõpetada. Oodata on lõppematuid järgi, mis minu silmis teose väärtust kahandab, kuigi annab lootust, et ehk järgmised raamatud on paremad. Tugev kolm.

Teksti loeti inglise keeles

Tõesti-tõesti, vähem kannatliku lugejana tunnen, teos, mis ületab 600 lk, peaks olema terviklik, mitte millegi osa.

Kirjutatud on hästi. Ilmselt autori osavusest tulenevalt ei ole ette aimata, kui kaugel lugu omadega on, kuhupoole lõpp tüürib ning kes võidab.

Nii paljude vaatenurkade kirjeldamine viitab vist autori soovile sündmusi võimalikult põhjalikult valgustada; kõik tegelased on kogu aeg lugeja silma all ning keegi ei ilmu järsku otsustaval hetkel võsast tundmatuna. Või vähemalt näib see mulle ainsa õigustusena.

Loo sisu? Võimul on kuningas Robert ja kuninganna Cersei. Robert palub oma vana sõpra Ned Starki hakata oma paremaks käeks. Taustal näib toimuvat mingid vandenõud, ning Stark jääbki nõusse. Teine liin, mis hargnema hakkab, on seotud Starki sohipoja Jon Snow`ga, kes siirdub Müürile, mis kaitseb Seitset Kuningriiki põhjas elutsevate pahade ja Teiste eest. Kolmas liin on Roberti poolt kukutatud eelmise kuninga lapsed, kes elavad põgenikena teisel kontinendil.

Olulised tegelased raamatus on Starki lapsed ning nende direwulf`id, kes näivad neid halva eest kaitsvat.

Selle raamatu lugemine aitas mind hulga sõjalise strateegia mõistmisel ning kinnitas tunnet, et kuningliku perekonna liige olla ma ei tahaks.

Teksti loeti inglise keeles

Sigahea fantasy. Usutav ning fantastiliselt laiahaardeline. Inimlikult kaasahaaravad tegelaskujud, ehe ja elav keskkond ning lugu ise ütlemata põnev. Proloog jooksis minul kyll mööda kylgi maha, kuigi oli vist mõeldud just haakijana, kuid esimesest peatykist haaras lugu tõsiselt kaasa.

Autor ei tee allahindlust: kui põhimõttekindel ja aus mees läheb õukonda, mis kubiseb intrigantidest, siis on IRL tõenäoline, et tal läheb fataalselt halvasti. Ka raamatus ei päästa meest karmist saatusest tema peategelasestaatus, nii et autor maksab usutavusele ja elulisusele lõivu ka oma peategelaste hulgast, kui see peaks vajalikuks osutuma.

Minu arvates ei ole tegelased märkimisväärselt stereotyypsed, nad on inimlikud ja üksjagu mitmekylgsed. Kui tegemist on stereotyypidega, võib väita, et sellisel juhul ongi inimesed yldse stereotyypsed, yksikute eranditega (kes siis esindavad mingit erandi stereotyypi), ning seetõttu on ilmselt ylalarvustajal, kes GT tegelasi stereotyypsuses syydistab, selles mõttes õigus. Kuigi on natuke raske ette kujutada, milline stereotyyp see täpselt on, mis Conanit lääge armastusromaaniga yhendab ;) Mulle endale tundus armastuslugu hordipealiku ja draakoniprintsessi vahel kyll väga lakoonilise ja kargena, kuid just sellisena oli see väga mõjuv.

Igatahes. Tegemist oli väga lugemistvääriva raamatuga. Mitmete erinevate tegelaste lugude põimimine, mis ylalarvustajatele ei meeldinud, mulle jällegi sobis. Tyrion tasakaalustas pagana hästi idealistist Eddartit, naiivikust Sansa Aryat, andes yhest ja samast loost väga erinevaid pilte. Mis mõjus lisaboonusena.

Teksti loeti inglise keeles

Seda raamatut soovitati mulle tungivalt peale seda, kui olin öelnud suhteliselt halvasti Jordani "The Eye of the World"-i peale. Kui ma olin kolm neljandikku raamatust läbi lugenud, oleksin mõttes alustanud seda arvustust parafraseerides raamatu esmaarvustaja - Milady - kirjutatut Vinge "A Fire Upon the Deep" kohta, nimelt: "See raamat taastas mu kadunud usu fantasy`sse". (Miladyl oli "SF-i"). Nüüd... njah. Ei ole ma kunagi sallinud, kui autor tahab raamatu lõppedes iga hinna eest üllatada - minu arust rikub see terviku ja üllatuse asemel muudab suure osa eelnenust mõttetuks ja elutuks (iseasi on üllatusele rajatud jutud, aga see on hoopis teine žanr). Samuti kui asi jäi nii suvaliselt pooleli, et sel saab olla ainult üks õigustus - autor tahab sel teemal veel palju-palju kirjutada.

Järgi mõeldes tahaks vastu vaielda kõigile kolmele daamile, kes enne mind on vaevaks võtnud seda teost arvustada ja sellega seoses meenub Varley "Steel Beach", kus oli üks väga hea võitleja, aga Maalt pärit ja ei tahtnud naisi lüüa. Paljud teised võitlejad vahetasid sugu, et temaga mitte kokku minna ;-)

Raamatus on, nagu öeldud, kolm liini, ja kui kaks nendest jäävad küll lahenduseta, kuid on suhteliselt mõistlikult teostatud, siis kolmandaga olin ma rahul kuni viimaste teemaarendusteni. Niisiis - kukutatud kuninga lapsed, õde ja vend eksiilis. Haakus väga mitmete dokumentaalsete jutustustega kodumaalt välja aetud aadlikest, eriti meenusid kirjeldused Vene aadlist 1920-ndate Pariisis. "Kerjuskuningas"! Neile ei ole midagi jäänud peale piiritu kibestumise ja mitte iial täituvate ambitsioonide. Turgutatakse end illusioonidega - mitte keegi ei oota neid tagasi - toidetakse oma rumalat halenaljakat uhkust, ehitatakse õhulosse ja püüdes eemale lükata igalt poolt ligihiilivat vaesust, müüakse lõpuks maha kõik, kaasa arvatud aated ja traditsioonid. Kuigi tolles kuningasuguvõsas on olnud kombeks venna-õe abielud vere puhtuse nimel, müüb vend oma õe rändhõimupealikule lubaduse eest anda armee. Selle asemel saab ta hoopis võrdlemisi õudse lõpu. Õel läheb ka täpselt nii, nagu minema peab. Sellist rampmasendavat hobuse perse otsas kõikumist on muide eestlastest Valton päris hästi kirjeldanud oma raamatus "Tee lõpmatuse teise otsa". "Armastuseks" ei suuda ma ka nende tegelaste suhet nimetada - huvitav, millise olulise kriteeriumi poolest erines tolle hõimupealiku kopuleerimine tema hobuse omast? No ja siis, kui kõik näib lõppevat loogiliselt, tulevad mängu kolm lohepoega... kurat, sihukesed asjad tekitavad kõhulahtisust.

Kaks teist liini on tunduvalt paremad. Mulle tõsiselt meeldis raamatu haare - maailm oli elus oma suure hulga trooninõudlejate ja nendevaheliste suhetega. Meeldis, et ei olnud väga mustvalgeid kujusid, väga palju oli ruumi pooltoonidele ja iseseisvale mõtlemisele. Kui kusagil keskel hakkas tegevuse tempo tõusma, muutus muidugi tõesti pisut tüütavaks jälgida suhteliselt kõrvalise tegelase toimetamisi, kuid autori stiil on hea, lugeda oli lahe ja kannatlikkus on asi, mida teleka-arvutiajastu inimesed peaksid harjutama - et ei oleks õigus klippide tegijatel, kes väidavad, et inimene ei suuda üle viie sekundi sama pilti vaadata. Kuldkala mälu pidi muide seitse sekundit olema (siis unustab eelmise kogemuse ja tuleb jälle ninaga mütaki vastu klaasi)... Mis võib nende tegelaste juures häirida - nende puhtus. Tegelased ei ole stereotüüpsed (või kui väga laialt läheneda, siis muidugi, aga sel juhul kuuluvad kõik inimesed mingisse tüüpi). Nende mõtlemine ja ajendite ruum on ilma nõrkuste ja suuremate kõrvalekalleteta - seda küll (mis ei tähenda, et nad ei areneks või ei kõhkleks - need on iseasjad). Ent kannaksin selle pigem plusspoolele. Neil läheb kord hästi kord halvasti - ka see mõjub loomulikult.

Kokkuvõtteks on tegemist väga hea raamatuga, kui välja arvata kirjanduse kui sellise üldisem viga - väljamõeldud loos on nii tegelased kui maailm autori hüpiknukud, ja kui autoril on kusagilt mõni ühendus lahti (või ta arvab, et vigaselt toimiv maailm aitab teda paremini müüa), pead lugedes endale kogu aeg meelde tuletama, et ära katsu sealt midagi endale filosoofiliselt kasulikku otsida, tegu on meelelahutusega...

Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on igal juhul imetlusväärse teosega. Tehnilise poole pealt on Martin muidugi kokku võtnud kogu fantasy essentsi – mütoloogilised elajad, kangelased, feodaalintriigid, seks, vägivald jms, ent imetlusväärne on see uus tunnetus, millega asi on kirja pandud, sisutihedus, haaravus, tasakaalustatus ja usutavus. Kui mõelda teiste kirjanike umbes sama mahukatele fantasy-tellistele (ja ühe parimana meenub kohe Robin Hobbi “Salamõrtsuka”-sari), siis tuleb märkida, et Martin on prii enamikest teiste puudustest. Hobb on näiteks iga romaani umbes paarisaja lehekülje võrra üle kirjutanud. Sisu ja tegevust on tal tunduvalt vähem kui lehekülgi; Martini puhul on aga vastupidi. Martin täidab aga lehekülje harukordse kontsentreeritusega.

Tegelasi on palju, tegevuskohti veel rohkem, intriigid on võimsad, sest kaalul on seitsme kuningriigi saatus, võidelakse trooni pärast. Kogu see poliitika on tegelikult palju huvitavamgi, kui veidi kunstlikult sisse pigistatud draakonid, ent selge on ka see, et Martin tahtis välja minna täispangale, ja kindlustada võimalikult laia lugejaskonna. Hoolimata aga pikast tegelastegaleriist ja mitmest tegevusliinist pole lugejal üldse raske neis orienteeruda. Ka see on omapärane anne.

Romaan läheb järjest süngemaks ja vägivaldsemaks. Kaheksast tegevusliinist on suurim rõhk kuninga peaministril Eddardil ja tema tütarde saatusel... Eddardi kaudu näitab autor, kuidas kuri kasutab ära inimeste kõige üllamad motiivid. Samas pole sugugi lihtne öelda, et mis on romaani peamised plussid – tegelikult on siin kõik hea. Martin on ilmselt kaasaegse fantasy kuningas... lööb võimsalt ka minu ühte senist lemmikut Sapkowskit.

Eddardi kõrval on romaani vaieldamatu superstaar aga kääbus Tyrion, kelle naljade kõrval mõjub Pratchett nagu Maie ja Valdur “Men Behaving Badly” kõrval.

Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt ei ole hea fantasy-žanriga tutvumist sellest romaanist alustada. Sellise ulatusega kuningriiklik poliitiline põnevik võib algaja lugeja oma laiahaardelisusega eemalegi peletada. Aga inimesele, kes on juba suutnud ennast näiteks suurest hulgast Jordani "Wheel of Time`ist" läbi närida, võib paperback-väljaande kaanele kantud autori kolleegide õhkamine, et küll see maailm on ikka suur ja lai, isegi kergelt ülepakutud tunduda.

Aga ega raamatu headust ei saagi hinnata selle järgi, kui mitmeid sajandeid ja ruutmiile tema tegevustik katab. Baasi korüfeed on oma eelnevates arvustustes kõik plussid juba nii hästi esile toonud, et mul ei ole mõtet hakata neid uuesti loetlema.

Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Robin Hobbi kõrval teise minu TOP 2-te kuuluva fantasyteosega/sarjaga. Arvatavasti ületabki eelnimetatut, kuid kuna lugemus fantasy vallas just kõige suurem pole, siis kaugemale ulatuvaid järeldusi ei tee.

Kui nüüd natuke viriseda, siis minu jaoks kippus raamat liiga pikaks venima, ka oli algul raskusi nii paljude peategelaste toimingute jälgimisega. Martin on tõesti üritanud küllaltki nappide vahenditega ülisuurt infohulka edastada. Lugejale jääb palju kohti ise kaasa mõtlemiseks, vastasel juhul oleks see teos veel poole võrra paksem. Seega vaatamata oma mahukusele on story edasi antud üpriski nappide vahenditega.

Raamatu poolepeale aga olin juba sellesse ilusti sisse elanud ning ka omad lemmikud peategelaste hordist kujundanud. Selle raamatu üks plusse on see, et tegelased ei ole ei üdini halvad, ega ka head. Nad on nii parajalt nii ühte kui ka teist, nagu ka päris elus ollakse. Samuti võivad peategelased poole teose (sarja) pealt oma vaateid/käitumist muuta, mis lisab oluliselt vürtsi juurde.

Nii et kokkuvõttes kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Olles lugenud läbi tuhandeid raamatuid, tekkis mul kunagi mõte, et ideaalse fantasy jutu saaks kokku nii, et võtta Stephen King ja paluda tal kirjutada ümber Robert Jordani Wheel of Time sari. Kui ma ütleksin, et Martini "Troonimäng" on nii hea, siis ma liialdaksin, aga ainult väga natuke. Martin on maha saanud vaieldamatult parima selle žarni jutuga, mida ma seniajani lugenud olen.

Ma ennist kirjutasin Hobbi Farseeri sarja kohta, et tore teemarendus, üsna ettearvamatu süžeeliin ja intrigeerivad käigud aga astub ikka traditsiooniliste fantaasiaraamatute pange, kirjutades seda juttu nii nagu see oleks mõeldud koolieelikutele. Kõik on selline ninnu-nännu ja puhasvalge. Martinil seda viga ei ole.

Martin on saanud hakkama peaaegu võimatuga ja suutnud hakkama saada uskumatuna näiva ülesandega: sellel raamatul pole ühtegi fataalset viga. Süžee on LOOGILINE, ükski lahendus ei näi otsituna. Kui tähtis tegelane peab stoori seisukohalt surema, siis ta sureb, mingeid deus ex machinaid pole kasutatud. Ükski tegelastest ei ole mustvalge, kusjuures kumbagi äärmusesse kalduvatel (liiga head või halvad) on nagu igasugune loogika ütleb, kalduvus hukka saada.

Kriitikat on olnud ka selle kohta, et raamat on hakitud ... mina nii ei väidaks ... raamat pigem on hästi põimitud, erinevad teemaarendused, mis toimuvad ja mis teineteist toetavad ei ole nii ajaliselt, kui lugemiselt liiga lahus teineteisest. Lisaks aitab selline teatav hekseldamine paremini mõista erinevaid karaktere, kui asja näidatakse just nende pilgu läbi.

Raamatu vahest ainukeseks arvestatavaks probleemiks on tegelaste dimensionaalsus, mis mõneti vihjab ette, milline tegelane elab pikalt ja kelle karjäär jäbi selles sarjas suhteliselt lühikeseks. Osapooled, kes tõenäoliselt kiiresti surma saavad kipuvad olema suhteliselt lakoonilised ja nende mõttemaailma ei lahata eriti. Nende roll on teha oma etteaste ja lahkuda. Ma ilmselt teen nüüd tõsise spoileri, ärge edasi lugege, kes ei soovi midagi enne teada saada, aga näiteks Eddardi liini puhul oli näha kohe, et see mees kaua ei ela ja tema roll on omamoodi "kaameramehe" roll. Ka tema poeg Robb ilmselt lõpetab oluliselt varem, ku sari läbi saab.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane raamat!

Autori jutustamisstiil ja sõnavara on suhteliselt erinev võrreldes teiste tuntud fantay autoritega:
Hobb: Ei keerutata kuigi pikalt tegelaste motiivide ümber. Oleks Hobb seda lugu kirjutanud, kõhkleks Eddard veel praegugi selle üle, et kas hakata asevalitsejaks või mitte
Jordan: Samuti on tegevus palju hoogsam. Jordan oleks sisse toonud palju pikemad ja vaheseiklustega pikitud rännakulood.
Guin: Vähem maagiat, rohkem verd

Lisaks märkasin veel, et võrreldes eelpoolnimetatud autoritega ja veel mõnede teistega (Tolkien, McAffrey jne) jaotuvad lollpead raamatus suhteliselt võrdselt nii "heade", kui ka "pahade" hulgas. Mitte ükski teine fantasy-kirjanik poleks söandanud "heade"(?) poolele tuua "loll lesk julma lapsega" tegelaskujusid. Enamikel fantasy autoritel kipub ilmnema liiga suur hoog "pahade" poolele halbade iseloomuomaduste väljamõtlemisel.

Loo tegelaste vahel tükeldamine ei häiri ilmselt mitte kedagi, kes on näiteks Jordani raamatuid lugenud. Vaatepunkti vaheldumist ma veaks ei pea ja ma ei saa aru Miladyst, kes (hindele "3" hinnatud raamatu puhul) muutus lugedes liialt kärsituks...
Teksti loeti inglise keeles

Kõva 5 punni kaua aega pole midagi nii head lugend. Tõsi teoses on väga palju erinevaid peategelasi mis mõnele vastu kuid mulle meeldis. Maailm kus kogu tegevus toimub tundub väga tõene ja värvikas. Raamat sai läbi 3 päevaga tõeline fänn olen!
Teksti loeti inglise keeles

Tõepoolest väga kaasakiskuv ja huvitav fantaasiaromaan. Raamatus toimuv tegevus mõjub väga tõetruult ja tänu peategelaste suurele arvule avaneb samale süzheeliinile hulk erinevaid perspektiive. Kuigi ma pole just väga suur "tellistena" presenteeritavate lugude sõber, nendin, et praktiliselt kordagi ei hakanud igav. Hoopis vastupidi - mida rohkem loetud sai, seda põnevamaks läks. Samas hoiduksin "Troonide mängu" mingile kõrgeimale pjedestaaliastmele paigutamisest. Nimelt on suurepäraseid fantaasiajutte siiski nõnda palju, et vähemalt mina ei tüki nende seast maailmameistrit valima. Igaüks neist on silmapaistev omal moel. Sestap ei näe ma ka suuremat põhjust näiteks Tolkieni alavääristamiseks Martini taustal. Mulle on nad mõlemad meeltmööda.

Martini raamatule seega hindeks ilma igasuguste kõhklusteta "viis" ning on aeg asuda hankima lugulaulu järgmisi osasid.

Teksti loeti inglise keeles

Mitmed targad inimesed on sellest raamatust enne mind rääkinud, ent siiski ei tahaks vaid hindega piirduda. Raamat on tõesti hea ja juba aastaid kuuldud kiidusõnad pole bluff. Eriti tuleb kiita tegelaskujusid-ja ei ütleks, et nad oleksid stereotüüpsed. Näiteks Drogot Conaniga võrrelda küll ei saa, khaal on tegelikult julm türann, ent Daenerys lepib selle faktiga ja armastab teda sellest hoolimata. Ja ma tõesti ei saa aru, kuidas on see võimalik, et hakitud stiil kellelegi tüütu tundub. See võimaldab ju karaktereid paremini avada.

Karakteritest üks huvitavamaid oli kahtlemata Tyrion Lannister-ettevõtlik kääbus, kes enamikust ohtlikest olukordadest terve nahaga välja tuleb. Tegelikult on ta ka ainus sümpaatne tegelane Lannisteride kojas. Eks neid meeldejäävaid karaktereid ole muidugi veel-must-valgelt vastanduvad ettevõtlik Arya (kelle saatus jäigi käesolevas romaanis selgusetuks) ja naiivne snoob Sansa, lõppkokkuvõttes üldsegi mitte ebasümpaatne hedonistist kuningas Robert, samuti enese hukatuseks aumehena käituv Eddard Stark jne. Kõige ebameeldivam tegelaskuju minu jaoks polnudki kusjuures kuninganna Cersei ega armetu lollpea Viserys, vaid idioodist Lysa Arryn. Pani lausa soovima, et Lannisterid Kotkapesa maatasa teeksid. No ja ser Alliser oli muidugi ka suhteliselt vastik.

Erinevalt eelarvustajast pean Martinit Tolkienist paremaks. Martin on usutavam. "Sõrmuste Isanda" ülesehitus meenutab ikkagi mõnevõrra muinasjuttu, kus hea võidutseb kurja üle, Martini kirjeldatud maailmas on asjad aga märksa keerulisemad-nagu reaalsuseski.

Tõlke üle ei nuriseks, ehkki pole originaali lugenud. Fraas "Öine Vahtkond" on päevapoliitika tõttu omandanud eesti lugeja jaoks küll veidi spetsiifilise varjundi ja teatud fraasides ("Öine Vahtkond on õilis kutsumus") võib see lugedes tõsiselt nalja teha, ent teatavasti pole see tõlkija süü, kuna ta alustas romaani tõlkimist enne teatud sündmuste algust.

Teksti loeti eesti keeles

Kuueteistkymnenda kommenteerijana on tõesti raske midagi muud öelda kui et romaan (ja kogu sari) on yks ytlemata yleshaibitud asi.. mis kummalisel kombel tegelikult ongi päris nii hea kui inimesed räägivad :)

Kui fantasy seriaalide seast väärilist vastast otsida siis ainuke konkurent oleks ilmselt Sapkowski Wiedzmin. Kusjuures Song of Ice And Fire juures on oluliseks plussiks veel see et autor on kogu (seni ilmunud) sarja vältel suutnud asju koralikult ohjes hoida - mis sedasorti kirjanduse puhul tundub et on esimene registreeritud juhtum, kus asi hiljemalt neljandas köites sogaseks kätte ei lähe.

Teksti loeti inglise keeles
6.2007

Ilmselt ei ole väga palju neid, keda on jätnud pärast lugemist külmaks Georg R. R. Martini „Troonide mäng“. Ja samamoodi ei ole ka neid väga palju, kes teavad, et enne „Troonide mängu“ on eesti keeles ilmunud samalt autorilt paar teost. Üks neist antoloogias „Retk hämarusse“ (2003) – „Liivakuningad“ (Sandkings, 1979) – ja teine antoloogias „Aphra“ (2005): „Lohe ja risti tee“ (The Way Gross and Dragon, 1979). Ja ilmselt ei ole ka palju selliseid üleshaibitud teoseid, mis kummalisel kombel ongi sama head nagu räägitakse. Juba see viimane asjaolu on piisavalt kõnekas, mainimata eelmisi, kas pole?

Omamoodi kurioosumina aga mõjub raamatu esimese ja teise osa eraldi köitena kirjastamine. Raamat, mis ilusti oleks mahtunud ka ühtede kaante vahele, on eesti keeles millegipärast kahtede vahel. Argumenteerida trükikoja piiratud võimalustega on mõttetu, sest ilusa ja korraliku näitana seisab lugejate ees paksu tellisena Harry Potteri 5. osa. Kirjastuse „surnumere-äärne kavalus“ paistab läbi ja on sisuliselt sülitamine nende peale, kes nii ehk naa ostaksid selle Martini teose. Eriti siis, kui raamatu esimese ja teise osa ilmumise vahel on oma pool aastat vahet. Mööndustega, antagu siis pealegi kahe köitena välja, aga ärgu manipuleerigu teose potensiaalse ostjaga. Ja ka see väide mu meelest ei toimi, et parem nii, kui üldse mitte. Sest Varrak ei ole enam ammu ainus kirjastus Eestis, mis tegeleb ulmekirjanduse eestindamisega.

Jüri Kallast tsiteerides: „1990. aastate alguses /.../ kangastus kirjaniku silme ette üks stseen, millest hiljem sai romaani „Troonide mäng“ („A Game of Thrones“, 1996) esimene peatükk. /.../ „Troonide mängust“ sai hiljem Martini suure saaga „Jää ja tule laul“ („A Song of Ice and Fire“) esimene raamat.“ (Muusa, märts 2007)

Siinkohal seaks kahtluse alla väited, nagu ühendaks Martini „Troonide mängu“ midagi olulist ja põhjapanevat Tolkieni „Sõrmuste Isandaga“. Ainus ühendav joon mu meelest on teoste eepilisus, mastaapsus ja tugev kalle fantaasiale. Tõsi, „Troonide mängu“ puhul ei saa rääkida hardcore-fantasy’st, kuid siiski lisavad just fantastilised elukad ja maagia olulise tausta teosele. Ühiseid jooni Tolkieni ja Martini nn tähtteoste vahel saab vedada vaid see, kes on vaid põgusalt tuttav ulmekirjandusega. Suurem osa fantasy-t on eepiline ja ühel või teisel moel seostatav „Sõrmuste Isandaga“, ja mitte vaid ja ainult sellepärast, et Tolkien on suur isakene. Põhjus on eelkõige ikka selles, et Tolkien oli kirjanik, kes esimesena sisuliselt riisus maailma mütoloogia aineselt koorekihi. See, kui mõni hilisem autor, rääkimata varesemast, kasutab samalaadseid motiive, ei tähenda tingimata Tolkieni jäljendamist.

Tagantjärele on raske öelda, mida ma täpselt teoselt „Troonide mäng“ ootasin ja mis olid emotsioonid pärast proloogi ja esimese peatüki lugemist. Küllap olin natuke pettunud. Haip haibiks (paraku mõjutab igasugune kiitus või laitus isiklikku suhtestumist teosesse), aga need Martini tekstid, mille olin eelnevalt läbi lugenud, et lasknud aimata kindlasti „Troonide mängu“ üldtonaalsust. Martini „Liivakuningad“ on näiteks teos, mida ma kõhklematult soovitaksin kõigile, nii igasugustele intlitele kui lihtsalt hääst kirjandusest lugupidajaile kahel käel, see on sedavõrd intensiivne ja hea stiili, mõtte ja sõnastusega jutt. „Troonide mäng“ sobib aga eelkõige neile, kellele meeldib lugeda nii pseudoajaloolisi fantaasia kallakuga eepilisi tekste kui alternatiivset ajalugu. Või teisele ja omamoodi olulisele inimgrupile: rollimängijatele. George R. R. Martin on muidugi oma ala meister, see aga omakorda tähendab seda, et hetkelisest pettumusest ülesaanuna siiski lugesin naudinguga kogu teose loetud õhtutundide vältel läbi. Järjest, muidugi. Ei ole just raske aru saada, miks Martin riskis 1979. aastal vabakutselise kirjaniku karjääriga. Ta suudab oma tegelased kirjutada nii elusateks ja jõulisteks, nii intensiivseteks oma pahede ja heade omadustega, et nad ronivad naha alla elama ja seavad ennast mõnusalt sisse silmade taga. Ei ole ühtegi karakterit, kes oleks üdini kuri, ja kui on (kuninganna Cersei näiteks), siis on nad siiski luust ja lihast inimesed, kes võitlevad oma aadete nimel. Kasvõi üldiselt pahedeks peetud rahaahnus või võimujanu on niivõrd usutavalt ja näiliselt objektiivselt edasi antud, et see tundub ja ongi orgaaniliselt selle, kirjeldatava isiksuse osa. Kirjanik ei mõista kedagi hukka ja vastupidi, ei soosi. Ta laseb rahulikult maha kooleda ühel peategelasel, sest kõikide loogika ja maailma seaduste järgi pidi minema just niiviisi. Ideelisel, headest ja üllastest motiividest lähtuval Eddardil ei saanudki minna paremini kõrilõikajate ja intrigaanide seas.

Romaanil „Troonide mäng“ on mu meelest neli hõlpsalt jälgitavat põhiliini. Üks neist keskendub pealinna sõitnud Kuninga Käeks (esimene nõunik) palutud Eddardi, tema naise ja arvukate laste tegemistele, teine räägib eksiili pagendatud endise kuninga laste saatusest, kolmas tegeleb kuningas Eddardi sohilapse Jon Snow’ga ja neljas kääbuse, kuninganna Cersei „äbarikust“ vennaga. See, kuidas teos on üles ehitatud, on tekitanud vastakaid arvamusi. Et kas nn hakitud lähenemine ühest peategelasest lähtuvalt on õigustatud või mitte. Näiteks: tegevus antakse edasi läbi ühe peamise karakteri silme. Järgmine peatükis on aga tegevuse edasiandjaks valitud mõni muu peategelane, ja nii läbi kogu romaani. On arutletud selle üle, kas taoline näiline hüplikus segab lugemist või mitte. Mu meelest on see pigem arukas kui segav. Sest niimoodi sain ülevaate parasjagu fookuses oleva tegelase emotsionaalsest taustast, tegutsema sundinud ajendeist ja sellest, miks just see peategelane on valitud antud hetkel keskmesse. Et miks ta on oluline romaani arenguks ja mis roll on temal selles intriigidest pulbitsevas maailmas.

„Troonide mängu“ plussiks või miinuseks saab märkida asjaolu, et tegu on siiski sarja proloogiga ja sellisena ei ole ta päriselt iseseisvana võetav romaan. Nii mõningi ots jäi sõlmimata, kuid samas, mõned liinid arendati lõpuni välja. Kuid siiski on saaga tegelased ennast niivõrd silmade taha söönud, et lugejail tekib küsimus: aga mis edasi?

Teksti loeti eesti keeles

Olen juba aru saanud, et fantasy ei ole minu rida. Sellest hoolimata sai teos ostetud, kuna müüja kinnitas särasilmi kuidas terve nende pere oli raamatu õhinaga läbi lugenud ja kõik muudkui kiidavad. Oleksin pidanud endale kindlaks jääma... Ei oska mina hinnata metsas luusivaid müstilisi elukaid, õukonnaintriige ja kogu seda gemüüset, mida üks õige fantasy kirjatükk lihtsalt peab sisaldama. Sügavad emotsioonid jäävad tekkimata ka värvikatest kirjeldustest, välisest võõbast, milega eelnimetatut kaetakse. Lihtsalt igav... Ja ilmselt selle pärast raamat mul pooleli jäigi. Lihtsalt ei suutnud leida endas seda lõpuponnistuseks vajalikku meelekindlust. Pärlid sigade ees? Võibolla... Kuid kui keegi küsib, siis lugemisoovitust ma sellele kirjatükile anna.
Teksti loeti eesti keeles

Võiks ju küsida, et kas peale nii mitmeid eelarvustajaid on üdlse selle eesti (ja arvatavasti ka üle maailmse) ulmefändomi pea krestomaatilise raamatu kohta midagi öelda. On küll, hää asja kohta on alati öelda. Isegi juhul, kui kedagi eelmist juba korratakse.

Teos on mastaapne, hästi kirjutatud, suurepäraselt liigendatud ja läbi mõeldud. Jah, raamat on seda, ent maailm, kus tegevus toimub vist mitte. ˇEhk tuleb see jutuks järgnevates osades, aga mind hirmsasti segas asjaolu, et mitte sõnagi ei olnud tegelikult juttu ei paigapealse planeedi kosmogooniast ega ka tegelikult selle maailma ajaloost. Need kröömikesed, mida puistati, ei anna tegelikult mitte mingit aimu sellest, miks asjad on täpselt nii nagu nad on ja miks kogu tegelaskond koosneb suuremalt osalt lollidest, persevestidest või mõlemast korraga. Ausalt öelda oli nii mõnigi äärmiselt ebameeldiv tegelane samas ka nii loll, et lausa imetlusväärne, kuidas ta sellesse kombinatsiooni lämbunud ei olnud. Teistpidi oli ka hää ja õilis niiii kuradime naiivne, et ausalt öeldes oli mul sügavalt hää meel, kui tal radikaalselt juukseid lõigati pea kehast eemaldamise teel. Tjah, tegelikult kogu padikonast tegelastest võis leida ehk kolm-neli sellist, kelle surmast oleks pisutki kahju olnud. Ja hulgaliselt selliseid tegelasi, kelle ellujäämine tekitas sügavat nukrust ja masendust. Lühidalt öeldes - kõige halastavam oleks kogu see sletskond punti siduda ja allavett lasta.

Ometigi on see üks haaravamaid ja loetavamaid teoseid üldse, mis on kunagi ette jäänud. No pole erilist mõttesügavust, mis siis. Mõtlemist annab igapäine oleleminegi kapakaupa, kui ainult tahta. Ja mis salata - teinekord pole see sugugi reaalsus vähem vastik, kui "Troonides" kirjeldatu. Otsest vägivalda ehk pisut vähem, ent lolluse ja alatuse kontsentratrioon mitte oluliselt lahjem. Niisiis ei ole tegemist puhtakujulise eskapismiga, seda enam, et sellises sopas võib meilgi püherdada ja mitte ronida sinna, kus on klimaatilised olud kaunikesti ettearvamatud ja elanikkond endast vähemal või suuremal määral tõpraid kujutab.

Vägivald, seks ja söök. Need kõik on esindatud. Kui kaks esimest tavaliselt ei kutsu minus esile pöörast vaimustust, siis siin olid nad üsna õiges proportsioonis ja kolmas on asi, mida reeglina pisut ka fännan. Ja nii mõnedki pea naturalistlikud stseenid andsid omamoodi veel vürtsi juurde.

Sõnaga- tõesti hää raamat. Ent mitte ülihea. Ei välista hilisemat hinde tõstmist, oleneb järgedest. Igaljuhul on see esimene teos, mille lõpetamisel võtsin kätte ja ostsin e-bay`st ka kõik järjed :D.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Troonide mäng" on tõepoolest eepilne fantaasia, mis kajastab üsna realistlikult ühe maailma elu-olu. Alguses oli Martinil plaanis kirjutada ainult triloogia, kui tänu esimeste raamatute suurele populaarsusele on ta selle plaani hüljanud. Järgesid tuleb loomulikult veel juurde ning praeguse seisuga ei tea keegi (tõenäoliselt ka autor mitte), kus ja millal see sari lõppeb. Kuna tegu on suhteiselt keerulise sündmustikuga raamatuga, mida on praktiliselt võimatu kinolinale tuua, otsustas Ameerika kaabeltelevisiooni kanal HBO teha asjast miniseriaali. Igatahes on see teos seda väärt. Mulle isiklikult hakkas see hakitus ja tegelaste rohkus natuke vastu, kuid ilmselt on selline ülesehitus vajalik suure loo lugejateni toomiseks. Hea raamat, tugev neli. P.S. - tahaks eriti kiita seda head kirjastust, kes otsustas selle teose kahes osas avaldada. Ideel on ju jumet, võib-olla peaks järgmisena kaaluma näiteks uue "Harry Potteri" paarikümne lehekülje paksuste köidete trükkimist. Ma usun, et kõik oleks ilgelt rahul ja rõõmu jaguks kauemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kusagil 2000-ndate algupoolel formeerus Tallinna ulmehuviliste igakuistel kogunemistel fraktsioon (you know who you are ja see arvustus ongi teile pühendatud ), kes pajatas omakeskis ja kõigile neile kes viitsisid kuulata, äraseletatul ilmel 80ndatel esilekerkinud väheviljaka autori ning sedavõrd viljakama toimetaja George R.R. Martini uuest fantaasiasaagast, laual liikusid ringi ka Amazoni või Krisostomuse kaudu hangitud juba kapsastuma kippuvad eksemplarid. Sünkroonis sellega võis lugeda siitsamast BAASist ja mujalt üle neti vaimustunud hõiskeid romaanisarjast kui täiesti uue kvaliteedist ussitama kippuvas žanris ning Martinist kui fantaasiakirjanduse päästjast.

Ma ei mäleta millal ma seda, romaanisarja esimest köidet lugesin, ilmselt umbes aasta tagasi. Tõtt-öelda ei mäleta ma ka sisust palju enamat kui et raamatus tegutses mitu kuningakoda lugematu arvu võsudega, kes mingil väljamõeldud mandril omavahel maad ja võimu jagasid. Mäletan veel seda, et tekkisid paralleelid Indrek Hargla romaaniga "Vabaduse kõrgeim määr", seda nii üldise tonaalsuse pärast kui seetõttu, et kui loo alguses oli mängu toodud veid maagiat, siis sündmuste arenedes jäi see tahaplaanile ning arveid õiendasid lihast ja verest tegelased vaid käterammu ning vaimujõu/intrigeerimise abiga. Kes kelle pealt maha kirjutas, eks ole... Selle mittemeeldejäävuse tõttu on ka täiesti kindel, et ma sarja järgnevaid köiteid, mis kuulu järgi lähevad "veel paremaks" kunagi ei loe. Kui mingi asi ikka eriti ei sütita, siis milleks ennast vaevata, olgu ta siis "absoluutselt oluline" või mitte. Raamatu lugemine edenes kiiresti, aga teravam huvi vaibus juba esimese köite keskpaigas.

Tegelik selle arvustuse põhjus seisneb järgmises: ma ei saa absoluutselt aru, miks on vaja välja mõelda mingi maanurk, asustada see elanike ning varustada ajalooga, kui see mida kirjeldatakse erineb puhtparameetriliselt vähe kõigest sellest, mida inimeste senisest ajaloost leida võib, seda enam et halle laike on tuntud ajaloos küll ja veel ning niikuinii teab keskmine inimene ajaloost nii vähe, et puhthariduslikuski mõttes oleks tulutoovam konkreetse koha ja ajaga seotud ajalooline romaan/romaanisari. Võib-olla ongi küsimus selles, et ühel juhul tuleb teha kõvasti uurimistööd ja teisel juhul oluliselt vähem.

Kindlasti lülin ma ka aktiivselt viimasteil kümnendeil bestsellereis vaat et ainuvaldavaks muutunud panoraamtehnikat (palju tegelasi ja nende enam-vähem sõltumatult kulgevad liinid). Kui seda raamatut kõrvutada nt. paljudelt parameetritelt sarnase Robin Hobbi Salamõrtsuka sarjaga, siis viimase ilmseks eeliseks ongi nimetatud tehnika ekspluateerimisest hoidumine. Kuulu järgi on Martin selle tehnikaga sarja hilisemates köidetes juba absurdini välja jõudnud.

Võib ka olla, et nn. orirahva esindajana (selle määratlusega teen ma kindlasti rõõmu tervele plejaadile, mõne isikuga ka ulmeringkondades esindatud masohhistidele, kes kasutavad iga vaba võimalust osutada 700-aastasele orjapõlvele ning sellega eestlastesse juurdunud põlastusväärsetele iseloomuomadustele) jätavad mind üpris külmaks sinivereliste elulised probleemid, millele ja ainult millele sellessinatses saagas keskendutakse; raske juhtum, ei saa ju ka erutuda nn. ajaloovõltsimise katsete pärast kui vanaisa ja vanaonu pole Luki all tankis põlenud. Mis puutub aga Jää ja tule saaga seninägematusse kargusse ja elulähedusse, siis sellealased illusioonid aurustusid niipea kui üks tornist allavisatud lapstegelane kõigi füüsikaseaduste ja tõenäosuste kiuste ellu jäi ja väga tõenäoliselt kohtame teda ka loo finaalis kui sinna kunagi välja peaks jõutama.

Eksiarvamuste vältimiseks - selle arvustusega ei taha ma kindlasti öelda, et ma end millegi poolest neist paremaks peaksin, kes seda mammutteost täiega naudivad.

Teksti loeti eesti keeles

Kohe esimene arvustaja on kõik olulise välja öelnud ning jääb vaid nõustuda. Kuidas seda nüüd viisakalt öelda – ei kõnetanud see teos mind, pole midagi parata. Seoses autori Tallinna-visiidiga otsustasin teha kolmanda katse umbes kolmekümnendast leheküljest kaugemale jõuda. Suure tahtepingutusega see ka õnnestus, kuigi vahele jäi päevi ja nädalaid, mil kõik muud tegevused tundusid huvitavamad. Kusjuures on küll hästi kirjutatud, näiteks teab autor, erinevalt paljudest kolleegidest, et iga peatükk peaks moodustama omaette novelli.

Ma püüdsin elu enda jaoks lihtsamaks teha sellega, et ei hakanud välja kirjutama tegelaste nimesid ja sugupuid ega jätnud neid ka meelde. Mis mõtet on teadmisel, kellega ser Türnüffel on ema poolt suguluses või kellele ta vanaisa truudust vandus, kui on üsna kindel, et õige pea lüüakse sinane Türnüffel miskis lahingus maha ja tema nimetamise ainus eesmärk ongi algusest peale olnud ohvrite nimekirja pikendamine.

Lisaks liinidele, mida on huvitav jälgida, st tegelastele, kellel on võimalik teha valikuid, on liine, mis kulgevad oma läbinähtava lõpu poole niisama nüri järjekindlusega nagu nõuka-aegsed tööstusromaanid (ja ulmet on kah samasuguses koguses). Hea küll, on planeeritud suur sari keerulise maailmaga, esimene osa ongi nuppude lauale paigutamine ja ettevalmistus selleks, mis tegelikult juhtuma hakkab. Teisisõnu: tegemist on autori ettevalmistustööga, märkmetega, mida poleks pidanud tingimata avaldama.

Niisiis, autoril oli vaja allakäinud, vastuoludest lõhestatud maailma. Selleni jõudmine on olnud aga nii neetult klišeelik. Ajaloos ikka ja jälle nähtud. Otsustavad kaks vana hipit (sry, noort rüütlit ikka), Bob ja Ned, vana kuninga võimult kõrvaldada. Tehtud – mõeldud. Või ei, mõtlemiseni nad ei jõuagi. Bobil puudub igasugune ettekujutus riigivalitsemisega seonduvast. Ned tuleb piirkondliku asevalitsejana enam-vähem toime, ainult et Väga Tähtis Müür, mille korrashoid peaks olema tema peamine ülesanne, on kolmekordselt alamehitatud ja ka vastavalt lagunenud. Nii, siis lohistab Bob sõber Nedi kõrvupidi juba täielikule ebakompetentsuse tasandile ja allakäik on garanteeritud. (No ei sobi riigikukutajad reeglina valitsejaks. Üksikuid erandeid muidugi on – Fidel Castro oli siiski nii hea ettevalmistusega, et suutis 50 aastat kuningana valitseda. Tavalisem on tema sõbra Ernesto “Idioot” Guevara saatus, kes tormas oma segaseid mõtteid jutlustama ja sai teenitud palga.) Suurema osa romaani viimasest kolmandikust oleks võinud rahulikult asendada nimekirjaga neist, kes esialgu veel ellu jäid, paarisaja lehekülje jagu paberit oleks õnnestunud kokku hoida.

Lugesin kordamööda eesti ja inglise keeles ning jäin lõpuks siiski originaali juurde. Eks ma ju näen, millised dilemmad on Mario ees seisnud ja kuidas ta neid on lahendanud. Pole põhjust nuriseda, kuigi oleksin ise mõne asja ehk teisiti teinud. Üks märkus siiski: "seitsminna" on ikka tõeliselt totter sõna "septa" kõrval, mille oleks võinud jätta eestindamata.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Parim fantasy mida kunagi lugenud olen. Ilmselt just ka selle üleloomuliku osa minimaalsuse pärast. Tõlge super. Tükati (näit sõna "ebalased") isegi originaalist parem.Ja teleseriaal oli ka sama heal tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Enne lugema asumist olin selle sarja kohta väga vastakaid arvamusi kuulnud ja seega natuke häirivalt eelarvamuste küüsis. Pika hoovõtmise peale sundis pealetulev TV-sari siiski raamatu haarama (ma kohe üldse ei salli, kui mingi ekraan mu võimaliku lugemiselamuse rikub). Sisseelamine läkski raskelt ja ettevaatlikult (püüdes näiteks tekstiga alateadlikku distantsi hoides jooksvalt välja nuputada, milline sümpaatne peategelane kohe esimeses raamatus ära tapetakse – ühe mu sõbra jaoks oli see pöördepunktiks, miks ta sarja edasisest lugemisest loobus). Kuid mingil hetkel haaras raamat mind kaasa. Mulle meeldis just autori stiil sündmusi peatükkide kaupa erinevate silmade läbi näidata, see avas tegelasi paremini ja esitas väljakutse narratiivipusle kokkupanekuks.

Ei saa öelda, et ma just ahvivaimustuses oleksin, aga edasist lugemist vääriv kirjatükk on see küll. Loodetavasti ei jää kirjaniku võimed ta plaanidele alla. Ma natuke pelgan kõiksugu lõputuid megasarju, sest mingil hetkel tüütavad need ära, aga sa oled ennast nii sisse lugenud, et pooleli jätta ka enam ei saa.
Maksimumhinnet ei saa panna seetõttu, et kõigest heast hoolimata pole maailm, kuhu lugejat minema sunnitakse, mulle tegelikult väga mokkamööda – kõike seal kirjeldatut näeb pahatihti ka siis, kui silmad raamatult tõsta.

Teksti loeti eesti keeles

Keegi ei kahtle kirjaniku osavuses. Lugu on massiivne, väga kaasahaarav ning kiirelt edasi liikuv. Kui üldse midagi pahaks panna Martin`le, siis seda, et ta kirjutas nii arusaadava loo, et lugejapoolne kaasatöötamine on viidud miinimumini. On see halb? Kusagil 400-500 lehekülgede vahel mõtlesin, et jah - seda võib tõlgendada kui miinust. Miks ma loen, kui kõik on lihtsalt ja arusaadavalt kirjas? See muutub igavaks... Kuid mu hoiak muutus, lugu muutus salapärasemaks ning lugejalt nõuti intensiivset kaastööd, mis seisnes selles, et ei kaotataks järge selles suures loos, kus on palju väikseid lugusid ning tegelasi. Hinne on 5. Raamat, mida võiks lugeda lastele enne magama minekut (lood on parajalt lühikesed. Mis puutub vägivalda ja seksi, siis need on olnud juba vanades muinasjuttudes. Seega ei tohiks probleem olla ).
Teksti loeti inglise keeles
x
Indrek Hargla
1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Üldiselt on see loetav ja huvipakkuv kogumik, mille üldhinne tuleb sellest, et siin tugevaid viieväärseid hitte nagu ei ole, autori dialoogikeel on natuke kipakas ja tõlkekeel tekitab samuti mõningaid küsimusi. Tõlke üle me siinkohal arutlema ei hakka, küllap tuleb lihtsalt leppida sellega, et iga autor on tõlkes tõlkija nägu, mõni võib sellest võita, mõni kaotada. Bultõšov valdab novellitehnikat päris hästi, ega muidu ei oleks saanud ka hiigeltiraažidega ajakirjades jutte ilmuda, jutud on paraja pikkusega, ei kaldu kõrvalteemadele loperdama, püsivad fookuses. Tihti siiski tundub, et juttude taustamaailmad ja taustateemad on veidi huvitavamad kui jutu enda sündmustik. Eks muidugi mitmed tekstid kõnelevad selle aja ja ruumi väärtushinnangutest, kus nad sündinud on, näiteks esimene ja viimane. Esimene räägib nõukogude rahva kannatustest võitluses fašistlike röövvallutajate vastu, viimane ennastsalgavast ohverdusest tööpostil rahvamajanduse heaks. Sellesama “Nina”-jutu kohta, mis tänapäeva eesti meeslugejate seas endiselt heldimust tekitab, võib ju täheldada, et vaevalt 1934 sündinud ja Moskvas kasvanud kirjaniku jaoks II maailmasõja kohta teistsugune tõde on olemas, kui see, mida ametlikult jutlustati. Kui mina aga loen seal peategelast meenutamas, kuidas vene väed kangelaslikult ületavad Preisimaa piiri, mõtlen ma ajaloo ühe kõige suurema massimõrva peale, mis Preisimaal siis toime pandi. Iseenesest selline süžee, et toimub telefonikõne mineviku või tulevikuga on küllap igale ulmekirjanikule pähe tulnud. Jutud, mis tundusid nagu huvitavamad ja saavad „nelja” on – „Korallidest loss“, „N rahva ühtne tahe“, „Lohutus“ (peamiselt hea novellitehnika, mitu sisu pärast ja puändist ma aru ei saanud“ ja „Checako“. Kõige parem jutt ulmelise sisu mõttes on „Mina märkasin...“ aga selles on justkui natuke liiga palju tegelasi ja narrativistlik kulg kuidagi heitlik. Ülejäänud tekstid peavad leppima rahuldavaga, minu jaoks kõige igavam jutt oli „Olja N“. Aga ei, üldiselt siiski huviga loetav raamat.
Teksti loeti eesti keeles
8.2025

Antoloogia, mis natuke naljakalt ja üsna pikalt tegeleb kaassõnades ja esi ja tagakaantel enesemääratlusega ja paar korda ütleb, mida see raamat ei ole. Mida ta siis õieti on, ei ole samas ikkagi väga lihtne paika panna. Sama sarja järgmine väljaanne ütleb, et see on väljasõelutud „paremik Nõukogude ajal ilmunud algupärasest fantastikast”, kuigi olgem ausad – mõned tekstid on siin sellised, et neid mingisuguse paremiku sekka lugeda ei saa. See antologia kummaline fenomen on aga selles, et ehkki siin on kamaluga halvasti kirjutatud jutte, on see tervikuna huviga loetav. Kirjandusliku elamuse asemel saab akadeemilise elamuse. Küll aga peab mõne teksti kallal kõvasti vägivallatsema, et seda ulme alla lugeda (Saluri, Kulmar, Mattheus, Ehin). Meeldiv oli ka kogeda kirjutusmasina aegset kirjandust versus tänapäeva arvutiajastul ropult ülekirjutatud tekstid. Muidu võiks olla hindeks „viis“ aga koostaja keelekasutus, milles esineb liiga sageli halbu ajakirjanduslikke klisheesid, langetab hinde „nelja“ peale. Järgnevalt on toodud tekstide paremusjärjestus, alustades altpoolt.

17. Peeter Joonatan „Mantra“

Sisu poolest võiks olla õudusjutu kallakuga, aga autor on kaldunud kuhugi mujale. Üks kallakuid on lohisevate ja loperdavate lausete kirjutamine ja teine on räigelt rohke tingiva kõneviisi ja nuksitamise kasutamine. Oleks kasuks tulnud, kui see lugu oleks olnud kiirem ja selgemalt kirjutatud, et panna lugejat huvituma mingist paganlikust susservusserist.

 16. Ain Särg „Hahim ben Sarah“

Nojah, ulmemõttega följeton, ehe harrastuskirjandus, mis väga ei raba aga tüütuks ka ei muutu.

15. Eve Peterson „Ääremaadel“

Natuke sümpaatne tekst, aga autori kirjatehniline võimekus on liiga väeti, et nii paljude tegelaste, taustade ja pöörakutega juttu korralikult või vähemalt rahuldaval tasemel välja vedada. Vähem tahta ja veidi kammerlikumalt, oleks kena loo saanud.

14. Urmas Alas „Hea tahte avaldus“

Ita Ever ei saanud kuidagi „Idaekspressis“ peaosas olla, seal ei ole ühtegi naispeaosa. Ever mängis Mosfilmi filmis „Musträstaste saladus“, originaalis „Pocket Full of Rye“. Aga see selleks. See tekst on kirjutatud kirjaniku võimete tasemel ja see on täpselt selline dialoog, mis 1986 võis äkki kohane tunduda, ei ole seda tegelikult mitte. Mingisugused energiaolendid, kes ähvardavad videokassette nussida, on aga ikka väga valus.

 13. Henn-Kaarel Hellat „Kergemeelse jne.“

Autori kirjutamistehnika on keskkooli tasemel ja see on ka üks põhjus, miks mina „Naiste maailmasid“ ei ole suutnud lugeda. Äkki Hellati suutmatus kvaliteetset teksti luua, oli ka üks põhjus, miks ulme Eestis kunagi legitiimseks ei saanud. Igatahes kohtab selles jutus väga piinlikke ja abituid lauseid, kuigi maailmaloomise eest võib väikse plussi anda.

12. Friedebert Tuglas „Helloi maa“

On küll kavand ja selline kavand, millest suuremat meisterlikkust välja ei loe. Liiga fragmentaarne ja keskmised segmendid on üldpildist liiga lahti.

11. Juhan Saar „Strontsium 90“

Imperssionistlik artsy-fartsy, mis ilmselt peegeldab mingeid ajastuslisi hirme. Mina ei oska sellist kirjandust hinnata. 

10. Vladimir Beekman „Kiired maailmaruumist“

See kommunistlikust eetosest lõkendav teos saab võrdlemisi kõrge koha, võib-olla sellepärast, et Beekmanil oli juba noorena ilukirjandusliku tunnetuse algmed täiesti olemas või siis sellepärast, et tekstis on lahedaid ja asjalikke tulevikuvisioone (elektriautod, mobiiltelefonid jne.). Sisu poolest on muidugi üsna nõder. Õiendame ära ka ühe ebatäpsuse, mis jutustuse saatesõnasse on siginenud. Nimelt väidetakse selles, et Holger Pukk kirjutas sellele tunnustava arvustuse. Tegelikult seltsimees Pukk eriti midagi ei tunnusta, vaid heidab autorile ette kergekäelist suhtumist, laialivalgumist, paigutist ebausutavust, kulunud ja ühesuguste väljendite kasutamist ja soovitab autoril teos põhjalikult läbi töötada ja puudujäägid likvideerida.

9. Hille Karm „Kunagi veebruaris“

Päris huvitavalt kulgev jutt, aga kui salapärane naisterahvas suu lahti teeb ja monoloogi hakkab pidama, on soss. Ilmselt sügavalt naiskirjanduslik tekst, mille peategelaseks on meesterahvas, kes ise ka ei saa aru, mida ta selles tekstis tegema peab. 

8. Rein Saluri „Krahvi poeg“

Suure surmaga võib seda erootiliste sugemetega jutustust ehk tõesti ulmeks lugeda, aga minule oli siin lahedam lugeda endisaegsest olmest ja selle väidetava ulmelise küljega ei oska ma väga midagi peale hakata. 

7. Rein Sepp „Viimne üksiklane“

Ma olen proovinud seda ka varem lugeda ja need katsed on lõppenud tõdemusega, et Sepp tegi õigesti, kui valis okkalise kirjanikutee asemel tõlkija elukutse. Saluri kusjuures oleks võinud rohkem kirjutada ja vähem tõlkida. Seda lühiromaani on väga raske lugeda, see nõuab tugevat süvenemist ja väga suurt auhinda lugeja ei saa. Kui midagi kiita, siis pikki lauseid ja võimekust kirjeldada – konarlikult küll – mastaapseid sündmusi ja massistseene ja sealjuures lasta ajal voolata. Autor ei takerdu sekund-sekundis tüütusse narratviivi. Ja eks see ammumöödunud aegade kosmoseihalus on samuti meeldivalt nostalgiline, see on tekst ajastust, kui unistati suurelt, tuuleturbiinide asemel kosmoserakettidest. Kosmosereisid näisid toona olevat kindel tulevik. 

6. Tarmo Kulmar „Sinine allee“

Mina loeks selle salaajaloo, mitte ulme hulka. Tehniliselt natuke nadilt kirjutatud aga läbimõeldud ja ainesetihke ja sellest ei ole midagi, et väga tõsiselt seda võtta ei saa. 

5. Ülo Mattheus „Minu isa luulud“

Ulme on see natuke tinglikult, aga väga omapärane ja väljapeetud tekst. Stiililt meenutab midagi 150 aastasest minevikust ja siia on sisse põimitud saksa traagilise filosoofia lõngasid. Kõrge koht tuleb just originaalsuse eest, ideestik jääb kohati tabamatuks. 

4. Helju Rebane „Tegu“

Väga hea kähkukas, mis ilmselt ka kõvema kraadiga ajakirjade kui „Vokrug sveta“ jutuvõistlusel pjedestaalile küünib.

3. Ain Ainsaar „Tõrge“

Tekst esindab tänaseks päevaks eesti ulmest täiesti kadunud suundumust – ideeulmet ehk klassikalist sf-i, millest kõik ju nagu alguse sai. Kuigi samuti kahtlemata harrastuskirjandus, on tekstil ambitsioon olla nagu päris ulme olema peab. 

2. Andres Ehin „Ubi est hortus“

Paul Ariste 80 juubeliks kirjutatud jutt, mis tänapäeva eesti ulme arvamusliidreid ei vaimusta, nagu näha. Ei ole siin suuri sõjanuiasid ega blasterkahuritega kosmoselaevu, aga ei ole ka ühtegi raisatud lauset ega tarbetuid kirjeldamisi. Kõik tekstis on omavahel sõlmes ja seotud ja rikastatud vahvate detailidega (ufoloog Kenneth Dhulam näiteks).

1.      Reedik Palm „Vaigulõhn“

Ma julgeks pidada seda eesti ulmeloo kõige paremaks novelliks, mille tasemele keegi ei ole lähedale küündinud. Autor näitab väga tugevat kirjanduslikku teadlikkust ja meisterlikkust, mida tänapäeval ei kohta.

 

 

   

 

Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata on see kirjandus, erinevalt paraku 3/4-st eesti keeles ja ulmes sealhulgas avaldatud tekstidest. Selles mõttes on kummaline, et arvamusliidrid ei suuda eristada kirjandust mittekirjandusest. Kirjandus ei saa alguse mitte tekstis kirjeldatud sündmustest, vaid sellest, mida autor lause ja sõnadega teeb, kas ta suudab panna mõtteid, varjundeid, vihjeid, allusioone, teemasid, tsitaate sõnadesse ja seada lausetesse. Lugeda vahelduseks eestikeelses ulmes teksti, kus iga lause on vajalik ja tundub, et isegi läbimõeldud, on haruldus. Muidugi, siiin on mõned stiilivead sees, mõned "ma'd" on puudu, sõna "vähikäik" lipsab sisse ja mõned laulsed oleks tulnud kokku lükata. Sellest ka hindeks "neli". Millest see jutt oli? Kurat, ma ei tea. Miks see tähtis peaks olema?
Teksti loeti eesti keeles
4.2020

 

Etteheide, et selles tekstis on vähe ulmet, ei tundu kuigi asjakohane ja on pigem kahjulik, sest võib viia arusaamisele, et kui ulmet oleks rohkem, oleks kõik korras. Et ulmeline on loos ainult keskkond, vastab ka selles mõttes igati tänapäevase Eesti ulme üldpildile, kus luuakse sobivalt ulmeline taust ja lastakse selle sees toimuda harilikul madistamisel. Minul ei ole üldiselt probeemi sellega, et ulmejutus on ulme ainult keskkondlik, aga kui see muutub normiks ja domineerib ulmeliste ideede ees, siis teeb see ajapikku muidugi veidi nukraks. Ent igatahes ei ole vähene ulmekomponent selles loos mitte sugugi põhiline häda. Kõige hullem asi on keelekasutus ja üldine ilukirjanduslik keel ja teine on kompositsiooniline hõredus. Loodetavasti kirjutab autor ikkagi edasi ja kümne aasta pärast hakkab selle teksti mainimisele peale kohmetunult köhima ja punastab natuke. Kunstis on kõik vahendid lubatud ja kui Eesti ulme retseptsioonis valitseb arvamusliidrite seas põhimõtteliselt ja ultimatiivselt ainult hinnang teksti sisule, žanrile ja süžeele ja keelelist külge ignoreeritakse metoodiliselt, siis ehk tõesti ei peagi autor ilukirjanduslikult pingutama ja piisab sellest, kui sündmustik ükskõik kuidas kirja panna. Teisest küljest ei maksa aga siis väga imestada, kui riiklikud rahapotid ulmet vähem toetada võtavad.
 

Esmalt sellest hõredusest. Selles tekstis, mis on vist lühiromaani pikkuses – õigemini tänapäeva standardi järgi juba romaanipikkuses, kui ennastsalgavalt küljendada ja kõvad kaaned ümber panna, vähemalt seda tehakse Eestis pidevalt – on selle mahu kohta liiga vähe sisu. See on reportaaž ühest päevast ja autori valitud tempo on tõesti sobivam romaanile, sest lühivorm eeldab suuremat kontsentreeritust, tihedust ja täpsemat vaatlust. Juhtub liiga vähe, sündmused on venitatud ja lohisevad ning mitmed olulised asjad selle maailma kohta jäävad lahti seletamata. Ülemäära palju mahtu kulub käsivõitluste detailsele kirjeldamisele. Enamik situatsioone on kuidagi klišeelised ja kuigipalju huvitavat selle päeva jooksul tegelastega ei juhtu. Pika teksti lõpus ei ole ka mingit erilist üllatust või pööret, lugu lõppeb nii, nagu me arvame, et ta lõppeb. Et tegelastega juhtuvad asjad ja kohtumised huvitavaks kirjutada, on vaja püsivust, annet ja kannatlikkust ja rasket tööd ja ma usun, et autor on selleks tulevikus võimeline. Kirjanik ei ole see, kes pööraseid asju oskab välja mõelda vaid see, kes tavalistest asjadest huvitavalt oskab kirjutada. Jekimov demonstreerib siin teatavat huvi kirjandusliku vaatlusoskuse vastu aga praegu kipub väljendusaparaat seda veel takistama.
 

See, kuivõrd loogiline see maailm on teadustehniliselt, ei ole minu jaoks kirjanduse hindamisel oluline ja selle jaoks, kui jätkusuutlik või põhjendatud selline dirižaabline ja õhupalliline maailm on, on meil teised arvustajad. Meie ajaloos oli raudtee tõhusam ja parem kui algeline õhutransport, aga me ei lähe näiteks Miyazakiga kurjustama, et miks tal kõik lendavad ja keegi rongiga ei sõida.
 

Autori kõige suurem nõrkus on praegu keel ja stiil, eelkõige võimetus tegelasi nimepidi nimetada ja hirm sõna “ta” ees. Võib jälgida, kuidas metoodilise järjekindlusega järgneb nimele Wilam alati sõna “madrus” – see muster algab enamvähem esimeses lõigus. Annabel on järgmises lauses alati “tüdruk”, Bert on “punapea” või “lühikest kasvu punapea” ja kui autor korraks tekstile veel vürtsi annab ja Wilamit vahepeal “meheks” ja “noormeheks” nimetab, mispeale sekkuvad teksti punapead, on seal üks paras segadus ja raske on aru saada, kes kellele molli sõidab. See kõik viitab sellele, et autor ei ole päriselt teksti peremees. Me teame algusest peale, et Wilam on madrus (ehkki see on tsaariaegne laen Eesti keelde) ja Annabel on tüdruk ja mis värvi juuksed Bertil on, ei olegi võib-olla nii tähtis, et seda igal leheküljel meelde tuletada. Mõnel kirjanikul – ja näiteid ei ole vaja kaugelt otsida – kulub sellisest asendamisest ja lahtisaamiseks kümmekond aastat. Inglise keeles jah, kasutatakse sellist asendamist kahjuks sageli, aga neil on artikkel “the”. Inglise keele mõju on siin tekstis ja väga tugev, mitmed väljendid on inglise keelest ja väga saamatult tõlgitud (“tehnilise hariduse tulud”)
 

Rohkesti, lausa tervistkahjustavalt palju, on siin jutus ka otsest kõnet õigustava tegusõna asendamist miski muu kehalise tegevusega, mille käigus tegelane siis arvatavasti häälitseb. Enamasti on sellised kommentaarid tarbetud. Keelekasutuses ei ole dialoog väga karakteripärane ja on raske ette kujutada nii inimesi üldse, kui neid tegelasi konkreerselt nõnda rääkimas. Autor suudab ka üllatada ülikeerulise ja kummastava sõnastusega lihtsate asjade väljendamiseks.
 

Teksti loeti eesti keeles
1.2020

 

Juhuslik valik ühele jutuvõistlusele laekunud töödest, millest mõned on isegi toimendamata kujul üllatavalt loetavad, teiste puhul ei suudaks ka aga põhjalik keeletoimendamine midagi päästa. Ma ei oska näha kergejõustiku või tõstmise tulemuste rehkendamise metodoloogia kaunite kunstide hindamisse ülekandmise väärtust (näiteks et jutt kogu 67,5 punkti ja jagas 6-7 kohta). Võib-olla oleks õigem piirduda näiteks esikolmiku väljatoomisega – üks võitja ja kaks kroonprintsi ja ülejäänud tekstid saavad lihtsalt äramärkimise ehk ergutuspreemia. Siiski on see kogumik mõnest varasemast ehk tugevam, kuna päris avaldamiskõlbmatud olid siin vaid neli teksti.  

Üldistades võib öelda, et mõned halva kirjutamise šabloonid ehk ajakirjanduskeel on siin jätkuvalt ja peaaegu kõikide autorite tekstides sees, mõnel väga reljeefselt ja valusalt. Niinimetatud Tartu grupeeringule on näiteks väga omane mitme mineviku kuhjamine ühte lausesse – tehes/teinud ühte asja, tegi ta ka teist – ja tulemusena on sellist harjutust ka päris raske ette kujutada (“Nad varjusid kaneelipuu alla, oodates vihma lõppemist.”). Sagedane on otsest kõnet õigustava tegusõna asendamine mingi muu kehalise tegevusega, mis ei tekita arikuleeritud kõnet (“Kus nüüd ütles,” pööritas ta silmi; “Mul on kümme šillingit,” kehitas ta õlgu; “Miks ma üldse pabistan,” üritas ta välja mõelda.) Kangekaelne on kihu alustada mina vormis tekstis lauset tegusõnaga isikulise asesõna asemel. Lihtsate asjade ütleme hästi keeruliselt ja segaselt ("Tavapäraselt jäid tema pärusmaaks vildakad oletused"). Ilmselt ravimatu haigus on mõne autori puhul tegelaste nime asendamine mingi muu liigikirjeldusega. Mahkra näiteks hakkab sellest Jumala abiga üle saama, aga uus põlvkond tuleb peale (Jekimov, Raidma).  

Väga halb mõte oli autoritele tekstide ees sõna anda ja see kärpimata ära trükkida. Ei ole vaja teada, kust autor (enda arvates) on inspiratsiooni saanud või millest ta (enda arvates) tahtis kirjutada. Mõni näiteks lobiseb välja ainsa huvitava asja, mis tal loos on (Tiigisoon), mitte et ta sellega jutus midagi huvitavat edasi teeb või kuhugi arendab. Mõni ei ütle üldse mitte midagi (Rajasalu) või teeb seda hästi pikalt (Kalmsten).  

  Minu esikolmik oleks järgmine  

   

1 Ivanov “Apollo” 18  

   

(Pikem arvustus Algernonis)  

   

2 Mahkra “Riisirahvas”  

  Mahkra on keelekasutuses kindlasti arenenud ja tundub, et liikumas oma hääle avastamise poole ja loobunud endisaegsete meistrite jäljendamisest. Sellest ei ole häda, et süžee on laenatud miskist Hammeri filmist. Otsene kõne on aga tihtipeale pikk, konarlik ja koperdav, samuti esineb liiga keerulisi, sogaseid ja läbimõtlemata lauseid. Kohati kasutatakse valmis šabloonväljendeid, mis võtavad kirjanikult võimaluse öelda, mis tegelikult juhtus, mida tegelane koges või nägi ning teha huvitavaid ja võimalusitekitavaid vaatlusi. Samuti on sisse lipsanud sellised perverssused nagu sõnad “armatsema” ja “naasima”, mis ilukirjandusse kindlasti ei passi. Paari lehekülje koondamine ja kirjelduste vähendamine ei teeks sellele tekstile samuti halba. Sellest, et tal oli liiga palju tegelasi, saab autor ise ka aru, ja lööb nad jutu käigus maha.  

   

3 Umbleja “Siis kui nad tulid”  

   

Jällegi, süzee laenamine ei ole probleem, kui jutt on tervikuna loetav ja jälgitav. Kui palju see kõik on omalooming ja kui palju mingi filmi ümberjutustus, on muidugi iseasi. Autor on ettevõtnud üliraske ülesande – pikema aja peale jaotatud massistseene täis eepilise ja panoraamse jutustuse – ja selles mõttes on ta keerulise harjutusega hakkama saanud. Et tal ei olnud aga ulmejutu kirjutamise ambitsiooni, tekitab muidugi küsimusi. Ma ei oska öelda, kuidas ma oleks ulmejutu võistluse žürii liikmena sellisesse probleemi suhtunud – kas eelistada ülinapi ulmesisaldusega aga talutavalt kirjutatud juttu pärisulmet täis tekstile, mis on kirjutatud väga halvasti. Tähendab, see tekst karjub selle järele, et seal koolis oleks tegelasi geneetiliselt muundatud või õpetatud kasutama mingit ulmelist tehnoloogiat, mis kuidagi lõpulahendusega on seotud või midagi, aga mitte ühtegi ulmelist ideed siin ei olnud. Žürii poolehoiu võitis see tekst muidugi sellega, et siin on lahinguid ja sõjamasinad ja palju plahvatusi. Kui esimesel leheküljel oleks olnud veel näiteks pikem kirjeldus hästi suurest kosmoselaevast, oleks ka koht olnud ilmselt kõrgem. Autorile võiks ka soovitada tekst üle lugeda ja eemaldada sellest inglise keeles mõeldud aga eesti keeles kirjutatud väljendid ja laused (näiteks “vähim, mida ma tema heaks teha sain” jms).  

   

Ergutuspreemia ja äramärkmise võiksid saada:  

   

4 Raidma “Libakass”  

  See on hea näide tekstist, mida on toimendamise käigus võimalik teha avaldamiskõlbliseks. Algajate tüüpilised vead on eemaldatavad, samuti on võimalik paari päevase mõtlemise järel siia huumorit sisse panna ja saabki loetava teksti. Jutu peamine tugev külg on see, et ta püsib fookuses.  

   

5 Jekimov “Ortoni seesamune”  

   

“Baasi” arvamusliidrite jaoks on žanr (antud juhul aurupunk) kindlasti argumendiks kõrge hinde panemisel. Autori keelekasutus üldiselt ja eriti dialoog ning kalduvus tegelaste nimede asemel kasutada liiginimetusi, ei luba seda veel aga päriselt trükikõlbiliseks arvata.  

   

6 Rajasalu “Käilakuju”  

   

Autor demonstreerib siin võimekust kirjutada lauseid, milleks enamik Eesti ulmekirjutaid suutelised ei ole. See on aga ka ainuke asi, mida ma siin kiita oskan. Tervikuna jääb arusaamatuks, kus see lugu toimub, kes on tegelased, miks nad tegutsevad, kelle või millega lugeja suhestuma peaks. Tegelasi on liiga palju ja nad on isikupäratud, rääkimata sellest, vahepeal nimetatakse neid nimepidi ja siis jälle miski liigi kaudu (mees, naine). Terence on halb nimi, sest seda peab kasutama apostroofiga. Üldiselt on see nagu moderne kunst, rohkesti sinka-vonkalisi täpselt viimistletud kujundeid ja tehnoloogiat, aga mida see kõik kokku peaks tähendama, jääb ebamääraseks. Ehk ma oleks suutnud selle teksti kohakese kõrgemale tõsta, kui see ei oleks olnud kirja pandud olevikuvormis. See kindlasti raskendab lugemist ja jätab mulje liigsest pretensioonikusest.  

   

Ülejäänud autorid saaksid õlalepatsutuse, tänusõnad, et nad ulmet kirjutavad ja soovituse ka ikka järgmisel võistlusel osaleda. Tähelepanelik ulmeaspirant oskab kindlasti ka žürii kommentaaridest välja lugeda, et eelistatakse Suurt Ulmet. Väike Ulme, mis näiteks toimub inimsuhetes või akna taga või kusagil taamal, ei ole väga soositud. Kindel eduretsept on näiteks esimesel leheküljel suure kosmosejaama, dirižaablisadama või veel parem kosmoselahingu pikem kirjeldus.  

   

Kui siiski sinna joone alla jäävate tekstide kohta mingi kommentaar lisada, siis… Kalmsten demonstreerib ennastsalgavat meisterlikkust looduskirjelduste kirjutamisel, et ta võiks olla lausa “Eesti Looduse” kirjasaatja, aga kui mõni tegelane suu lahti teeb, tuleb raamat mõneks ajaks kinni panna ja rahuneda. Krips on kirjutanud terve pika jutu lühilausetega. See viitab enamasti kas mingile ülidiiplikule ambitsioonile või peategelase vaimsele puudele, aga kumbki ei tekita erilist lugemiselamust. Samas ei maksa autoril muidugi tähele panna viginat Louis XIV kohta, sest arvamusliidrid ei ole kahjuks jutu sündmustikust aru saanud.  

Teksti loeti eesti keeles

 

Kogemus ütleb, et jutuvõistluse antoloogiate lugemist tuleb alustada tagant ettepoole, kasvõi sellepärast, et kui raamat pooleli jääb, ei jää sa millestki olulisest ilma. “Apollo 18” on kompetentne ulmejutt ja kahtlemata kirjandus ja eristub suuremast osast Eesti ulmelühiproosast kahe asja pärast – kirja on on pandud oluline ja loobutud looduskirjeldusest ja  sõnavahust ning see ei sisalda lamisevaid tühja lobaga täidetud dialooge. Selles jutus ei ole peaaegu ühtegi lootusetult saamatut lauset. Natuke vaieldav on see arvutilogi kasutamine – hästi, sellest joonistub lõpuks puänt – aga üldiselt on selliste ilukulinate lisamine teksti algaja tunnus ja pigem lugemist pärssiv. Ma arvan, et kui seda oleks olnud vähem, oleks tulemus saanud parem. Urisema aga peab i-mitmuse kasutamise pärast paaris kohas (kõrgeim juhtkond, kõrgema juhtkonna asemel), eriti sellepärast, et lõpupoole kasutatake korrektset “kõige kõrgemal tasemel”. Andestada ei saa vist aga järgmiste väljendite kasutamist – “kõhutasime”, “ravilt põgenenuks pidanud”, “orientiiri kaotanuna”. Astronautid nimed Peary, Trennet ja Albrew tunduvad liiga väljamõeldud nimed olevat. Sisu ja kompositisooni poolest oleks “viie”-lähedane tekst aga nende keeleliste eksimuste pärast jääb hindeks “neli”.  

Teksti loeti eesti keeles
6.2018



  1. Ilmselt saab selle kogumiku järgi Eesti ulme kohta mitmeid üldistusi teha, kuigi nagu enamike žüriide ja võistlustega juhtub, on tulemused suhteliselt juhuslikud ja võidab enamasti tekst, mis piisavalt sisaldab kaugelt vaadates kõige rohkem võidulooks sobiva teksti tunnuseid – antud juhul kõige rohkem hästi tavalise ja turvalise kosmose-sf jutu tunnuseid. Jutuvõistlus toob kokku hunniku aspirantlikke tekste ja ei ole põhjust loota, meie tingimusi arvestades, et nendest saab kokku ühe tugeva kogumiku, milles vähemalt pooled lood on väärt kõrget hinnet. Antud kogumikus ei küündi ükski tekst üle nadi „kolme miinuse“ ja sellisel toimetama kujul on ka kahtlane, kas ükski neist tegelikult äratrükkimist väärib. On selge, et žürii on lähtunud eelkõige sellest, et on ulmejutuvõistlus ja autorite tegelik kirjutamisoskus on luubi alt välja jäetud. Ei ole raske ette kujutada teistsuguse kooslusega žüriid, kus tekstid, mis sisaldavad selliseid väljendeid nagu „„Sul on mingi laev või asi tulnud,“ tegi ülemus mõtlikku nägu“; „“Õpi vennas,“ pilgutas Sanitar silma“; „“Nägemiseni,“ viipas Hank politseinikule“; „„Nii,“ pani Virve samakapudeli lauale“;  „„Aga räägime pärast,“ muutus Jussike toimekaks“; „“Mütsisöödik Jaur“, osutas Karlik hauale“ ja nii edasi ja nii edasi – ei jõuaks esimesest lugemisvoorust kaugemale. Otsest kõnet väljendava tegusõna asendamine miski autori kommentaariga on kõige tüüpilisem halva kirjutamise tunnus ja seda kohtab siin raamatus ohtralt. Samasugused halva ehk ajakirjanduskeele aina korduvad hädad on tegelase nime asendamine mõne muu sõnaga paanilisest hirmust sõnakorduse ees. Selle koha pealt on siin tšempionid Jekimov ja Lannes, kelle tekstidest on üldse raske aru saada, mitu tegelast neil korraga platsis on. Tegelastele antakse (tarbetuid) hüüdnimesid ja nimetatakse neid välimuse kaudu (habemik, hiiglane, teine, vestluskaaslane, füüsik, ja nii edasi) ja autorid paistavad olevat täielikus segaduses, kuidas oma tegelasi nimetada. Amatöörliku kirjanduskeele tunnused kõikides tekstides on veel isikulise asesõna ärajätmine lause alguses tegusõna eest või lause lõpus, kulunud käibeväljendite, vanasõnade ja kõnekäänude kasutamine, nagu ETV jalgpallikommentaaorid teevad ning tühjad ja poolikud laused ehk mökitamine, pidevad teretamised, tegelaste häälduse kirjapanemine, liialdamine -ki ja -gi liidetega ning liigkirjutamine ja tühja loba ajamine kõige üldisemas mõttes. Nii et mitmes mõttes sobiks see raamat kehva kirjutamise õpikuks. Samas ei ole olnud Eesti ulmescene’il elementaarne kirjutamise kunsti mittevaldamine kunagi takistuseks, et mitmete autorite tööd menukaks muutuksid. Eesti ulmelugeja ei pööra tähelepanu autori keelekasutusele vaid enamasti ainult teemadele ja žanrile. On tegelikult päris hirmutav, et „Baasist“ võib sellesama antoloogia absoluutselt saamatute tekstide kohta lugeda hinnanguid „päris hästi kirjapandud lugu“, „mõnusalt kirjutatud lugu“, „põnev ning sümpaatne tekst“, „ladusalt kirjutatud“, „hoogne ja põnev lugeda“.    Toimetamise koha pealt, et raamatus on vähemalt 13 (!) topelttühikut, rohkesti muid küljendamise ja lõigutamise ja kirjavahemärkide vigasid. Rõhutatud tekst on kord italicus, siis jälle sõrendatult. Ühes lauses on Troonide Mäng suurte tähtedega ja ilma jutumärkideta, järgmises jälle on „Troonide mäng“.   Enne lugude pingerida tuleks vist öelda, et mina ei tea, mida tähendavad ilukirjanduses „usutavus“ ja „loogika“. Kui tekst kannatab lugeda, siis ta kannatab. Kui autor laseb oma sündmustikuga kaasa minna, siis on hea ja ma loen. Kui ta kirjutab halvasti, on tekst loetamatu. Aga pingerinda oleks järgmine:  


  2. „Mina, kaitsja“, hinne 3 Ilmselt üks kahest tekstist, kus ulmeline sisu ja algtasemel ilukirjanduslik võimekus on enam-vähem tasakaalus. Muidugi on siin palju puudusi ja nõrkusi (ja kõige suurem on rohke tühi luba), aga vähemasti ei tekitanud selle lugemine närvivapustust. 


  3. „Juhtmevaba armastus“, hinne 3 Ainuke tekst, mis tekitas huvi, et kuidas see lugu siis lõpeb. Sisu poolest on see umbes „Kättemaksukontori“ kohtumine „Blade Runner’iga“, kusjuures keelekasutuse ja dialoogide poolest on ilmselt „Kättemaksukontor“ rohkem inspireerinud. Petegelane on hädaldav emo, ülitundlik ja pideva kananaha-sündroomi käes kannatav tütarlaps, keda on detektiivina küll raske ette kujutada. Lugu algab umbes 4-5 lehekülge liiga vara, ning selle tempo löövad alla ülisagedased esitlemised ja teretamised. Liiga palju on ebaolulisi kirjeldamisi ning autor näib paniliselt vihkavat sõna „ma“. 


  4. „Jumala hingus“, hinne 3 Ei ole midagi halvasti kui autor laenab kusagilt töötava süžee. Parem on laenata kui ise ja halvasti punnitada, Eesti kirjandus sündiski süžeede adopteerimisest. Antud juhul on laenatud ammune Ameerika põnevusnovellide või teleantoloogiate kohutava kättemaksu süžee ja see ulmelisse keskkonda kohandatud. Töötab. Kaks suurt miinust on peategelase sõnakasutus, kui ta mõttes Carat siunab ja Cara lõpumonoloog, mis on 9/10 pikem kui ta peaks olema. 


  5. „Kõik kivide pärast“, hinne 3 Loetav aga mõtetu jutt (mis ei ole ilmtingimata puudus). Autor suudab päris hästi oma taset varjata, kuni leheküljel 106 lõpuks libastub ja suudab kahes lõigus ühte ja sama tegelast nimetada „mutike“, „vanamoor“, „moor“, „vana naine“ ja siis veel „eit“. Pärast seda teksti enam väga tõsiselt võtta ei saa, aga see kannatab läbi lugeda. 


  6. „Tsölibaadi lõpp,“ (ja siit edasi ei ole hinnet enam oluline määrata) Ülimalt rohmakalt kirjutatud lugu, kuhu on kuhjatud liiga palju tegelasi ja kes on mitte kõige paremini rääkima pandud. Leheküljel 35 on selline lause: „Kui aga mõrtsukkorrektsioonide loojad lähevad vihaseks..., noh siis pole head nahka loota.“ Halvast kirjakeelest hoolimata püsib lugu fookuses, ehkki seda on raske jälgida. 


  7. „Rohelisest välisseintest..., “ Selle teksti mõnetiseks plussiks on teatava poeesia ja filosoofia olemasolu, üldmulje on aga nagu mõni Ursula Le Guini vanaduspõlve singli B pool. 


  8. „Raske vihm“ Jällegi, sellest ei ole midagi hullu, kui jutu haripunktiks on selline võte, et kuskil urkas on mad scientist, kes peategelasele hästi pikalt lahti seletab, mis värk siis tegelikult on. Peamine puudus on aga venivus, aeglus, logistiline suunistlemine ja peategelase ülisagedased ja mitte väga teravmeelsed mõtteuidud. Keelekasutust ilmestab selline lause: „Pole seal tegelikult midagi, pole vahet,“ üritas Sleiknir end vaos hoida.“ 


  9. „Meie külas nähti imet“, hinne 1


  10. „Enne kui lahvatab leek“, hinne 1 Jutus on ulmekirjanduse mõttes võimsad ideed, aga autoril puudub täiesti igasugune ilukirjanduslik tunnetus. 


  11. „Päästa meid kurjast“, hinne 1 Loetamatu tekst. Ainsaks plussiks on see, et siin on vähemasti mingi eksobioloogiline aines, aga see tuleb jutuks lõpupoole, kuhu ennast välja lugeda on kõige ehtsam piin ja vaev. 


  12.  „Tuulerändur“, hinne 1




Ja kui midagi kokkuvõtvat öelda, siis on see 21. sajandi raamat küll, sest see peegeldab ju tänapäeva igati adekvaatselt. Inimesed on harjunud feissbuukides ja foorumites ja blogides pikalt kirjutama ja jahvatama ning teevad seda samasuguses lamedas keeles nagu kõik meediakanalid nende ümber. Enamikes juttudes on autoritel nagu mingi pidur peal, et nad asja juurde ei saa mindud ja raiskavad igavese hulga mahtu kõiksugustele kirjeldustele ja kõrvalseikadele. Kui on nõuks võetud kirjutada novell või jutustus, tuleks kirjutada konsentreeritult ja püsida fookuses.                  
Teksti loeti eesti keeles
4.2018

Ilmselt see Martini otsus neljas köide tegelaste järgi lõhki lüüa, oli vale otsus (kirjanik ei tohi kuulda võtta kiibitsejate nõuaandeid!) ja peamine põhjus, miks viies raamat kujunes kõikidest eelnevatest nõrgemaks. Teised kaks põhjust, miks mina ei saa üle „4“ anda on proloog ja Daenerys. Proloogi ehk ei pea pikemalt põhjendama, Daenerys on selle romaani peamine pidur, et olulised liinid ei saa edasi minna. Martin keskendub liialt Meereeni sisepoliitikale, mis ei ole ei oluline ega huvitav ega vajalik. Tulemuseks on 950 lehekülge kõvas köites, kus mitte ükski liin kuhugi ei jõua. Me ei saa vastuseid isegi paljudele selles romaanis käivitatud mõistatustele, varasematest rääkimata. Ei ole suuri ega pöördelisi sündmusi, dramaatilisi oluliste tegealste surmasaamisi (ainult Jon saab lõpus neli noahoopi), võimsaid kavaldamisi ega reetmisi, tegelastel ei ole (nii palju) salaplaane kui varem ja kõrvaltegelaste sebimised võtvad liiga palju ruumi. Kui hakkavadki kusagil toimuma paljulubavad tegevusliinid, viiakse lugeja kähku Meereeni tagasi, kus lõpuks ikkagi ei juhtu midagi olulist. Ja järge peab ootama vähemalt 8 aastat. Mis tähendab, et Sansa, Baelishi, Samwelli ja ehk mõne tegelase liini veel jätkumine venib vähemasti 14 aasta peale. Neli kõige kavalamat süžeenõksu – Mance Ryderi pääsemine ja tegutsemine Abelina, Arya modus operandi, lord Manderly salaplaanid ja Aegon Targaryeni väljailmumine.  

Aga kuna kirjanik on ikkagi Martin, kes oskab ja tahab kirjutada palju dialoogi, siis on ka igavamad kohad huvitavad lugeda ja väga palju vinguda ehk ei maksa. Seda tuleb aga mainida, et mõnede fraaside ja keelendite pidev korrutamine muutub tüütuks (would that, must needs, if it please, where do whores go, ...it rhymes with, words are wind jne). Kogu selle saaga üks kõige tugevam külg – detailne ja veenev maailmaloomine – hakkab samuti natuke endale vastu töötama. Me peame näiteks lugema kolme erineva kultuuri pulmakombestikust.  

Järgnevalt on toodud tegelaste top.  

1) Theon  

Theon võidab selle romaani kõige parema tegelase auhinna, kuna tema on sündmuste keskmes ja kõige tugevamalt seotud pealiiniga – võimuvõitlusega Põhjas. Theon on enamasti passiivne tegelane, aga tema puhul passiivsus töötab hästi, erinevalt Tyrionist.  

2) Davos  

Kahjuks ainult neli peatükki, aga väga õnnestunud, põnevad arengud, kuna tal on konkreetsed eesmärgid ja me saame olulist infot. Davose liin katkeb enne romaani keskkohta (!), kui ta läheb otsima Rickonit. Ma võin mürki võtta, et Rickoni saatus ja võimuvõitlus Põhjas on enamikele lugejatele tähtsam kui Meereeni püramiidides püherdamine.  

3) Bran  

Kolm peatükki, raisk! Tema liin katkeb poole peal, kui me just hakkame lähemale jõudma peamistele saladustele. Brani liinis on ulmet (Daenerysi liinis kuigipalju ei ole) ja see on vahvalt seostatud Theoni liiniga.  

4) Arya  

Kaks peatükki. Arya on minu jaoks üldse olnud üks kõige põnevam tegelane. Siin askeldab ta Braavoses ja õpib salamõrtsuka kunsti ja teeb edusamme.  

5) Cersei   

Kaks peatükki + tema liinile pisut arendust epiloogist. Kui Cersei oleks olnud Daeneryse asemel peategelane, oleks romaan saanud kõhklematult „viie“. Mingit olulist arengut tema liinis paraku ei ole. Ta saab vangistusest välja ja küllap hakkab 9 aasta pärast kätte maksma.  

6) Jon  

Top 5 sisse Jon ei mahu, ta tegeleb Müüri juures mikomänedžmendiga ja igale probleemile on tal standardlahendus – bring in more wildlings. Ta üritab teha strateegiliselt õigeid otsuseid aga lühemas perspektiivis näivad need olevat siiski halvad otsused. Erilisi seiklusi, romantikat ja intreege ei ole. Jon on lihtsalt üks firmajuht ja lõpus tehakse talle atendaat.  

7) Jaime  

Nojah, üks peatükk, mis on 2005 ilmunud romaani sündmuste otsene edasiarendus ja ei anna midagi. Ja siis on Jaime ja Brienne'i koha pealt vaikus kuni 2020. Hea näide valest otsusest romaanid tegelaste järgi lõhki lüüa.

8) Jon Connington  

Kaks peatükki aga vähemalt lisandub tema kaudu üks oluline intriig ja selgub, et Varys (kes ilmub alles epiloogis) on pununud kogu aeg ühte vandenõud ja üritanud Tyrionile leida selles mängus õige koht. Paraku see huvitav liin ei jõua kuhugi. 

9) Asha  

Ta ei ole väga oluline tegelane aga vähemasti on ta seotud võimuvõitlusega Põhjas ja tema kaudu avatakse Stannise tegemisi. Ilmselt ei ole vaja lisada, et tema tegevusliin mattub lumetormi ja miskeid lahendusi meile ei anta.  

10) Tyrion  

Olgu peale, Tyrion mahub siis top 10-sse sisse. Selle endise sarja superstaari seiklused on põhjendamatult venitatud ja tegelikult tarbetud. Tal on 12 peatükki, millest ainult kahes on ta aktiivses rollis, tegutseb ja tahab midagi saavutada, muidu lohistatakse teda sõna otseses mõttes mööda Essost ringi ja ainus oluline moment on tema kohtumine maskeeritud Aegoniga. Üldiselt on Tyrion siiski väga suur pettumus.  

11) Melisandre  

Ta meeldib mulle tegelasena ja tema peatükk oli edasiarendav ja sündmuste tagamaid oluliselt seletav, ainult et selle kõik oleks saanud lahendada ka Joni vaatenurgast  

12) Victarion  

Ta tuuakse romaani 741. leheküljel. Ta ei tundu mulle kuidagi oluline, peale selle, et tal on miski draakonipasun. Ja vähemasti on ta sadistlikult julm.  

13) Areo Hotah  

Tal ei ole paha peatükk ja see arndab edasi pealiini, aga tegelasena ei ole ta oluline ja Dornis toimuvad intriigid jäävad kõik lahenduseta. Selle ühe peatüki jooksul ei ole võimalik kõiki Dorni vürstipalees siblivaid tegelasi meelde jätta ega intriige meelde tuletada. Jällegi hea näide, kuidas romaane ei tohi struktureerida. 

14) Quentyn  

Mõtetu tegevusliin ja tegelane, kes lõpus surma saab. Milleks oli vaja teda sisse tuua?  

15) Barristan  

Ta on Daeneryse liin jätk, kui Daenerys (jumal tänatud) mõneks ajaks kadunud on. Ta on tegevuses Meereeni sisepoliitikaga... ja romaani lõpus me ei saa isegi teada kas ja kes Daenerysi tahtis mürgitada ja kes on the Harpy.  

16) Daenerys  

Näide ühest peatükist. Daenerys räägib ühe Meereeni targa tädiga, kes soovitab tal abielluda. Daenrys nõustub, aga kiimleb oma Daario järele. Tuleb Daario ja Daenerys läheb temaga riidu. Daenerys räägib oma peigmehega, kes lubab Meereenis taastada stabiilsuse.  

Teksti loeti inglise keeles

Tervikromaanina on seda raske hinnata, see raamat on pigem „Printskaupmeeste“ saaga proloog ja veel selline, mis nagu üsna ebaloogilise koha peal katkeb. Strossi stiili ja huumorimeelt on tõlke põhjal samuti keeruline hinnata. Ja kui veel eestikeelsest reliisist rääkida, siis et kaanekujundus on nii masendavalt sitt, et suutiski tõhusalt 6-osalise sarja eesti keeles 3 peale taandada (3. osa upgrade enam kuigivõrd ei aidanud). Ka kaanetekst ei ütle juhuslikust huvilisest ostjale suurt midagi, et mis raamat see selline on.

Stross on võtnud siin (nähtavasti juba 2000-ndate alguses juba üleekspluateeritud) fantasy põhiskeemi, et keegi juhuslik tegelane saab teada oma võluvõimetest ja ettemääratud saatusest kusagil teises maailmas. Zelazny Amber on ka muidugi selgelt tekstis olemas. Peamine vahe Zelazny ja Strossi vahel on lähenemises dialoogide kirjutamisele... samuti on Zelazny tegelased kuidagi traagilisemad ja reljeefsemad.

Ma pean ütlema, et alguses olin ma üsna tige, kui peategelaseks oli majandusajakirjanik. Ja veel selline kiibits, urgitseja ja kitupunn. Majandusajakirjanikust tegelasele on üsna lootuseteu kaasa elada – miks peaks üks normaalne inimene tegelema sellise tühise kõntsaga? Aga olgu, autor põhjendab selle edasipidi ju kenasti ära, Miriami teadmised (eeldades, et majandusvaldkonnas on sellised asjad olemas) võimaldavad tal teises universumis hakata oma plaane ellu viima. Ka Miriami asend loos on hästi paigas – ta peab tegutsema, sest passiivsus on talle hukatuslik, nii meie maailmas kui seal teisel pool. Ta on tegelane, kelle vana elu kaob, tema enda arvamust oma saatuse kohta ei küsita ning ta peab hakkama välja rabelema.

Romaani esimesed 2/3 meeldisid mulle rohkem, seal tegelased arutasid rohkem asju, viimases kolmandikus tuli rohkem madinat, mida on üldiselt tüütum lugeda. Kui Miriami uued õuedaamid mängu tulid, siis süžee jäi ka kuidagi väga paigale. Naisterahvatse riietusküsimustest on tekstis pikalt juttu, mis viib arvamusele, et Stross parodeerib naiskirjanike stiili. Ent mis peamine – alternatiivajalooline maailm on väga huvitav ja loodetavasti avatakse seda edaspidi rohkem. Igatahes lasi see romaan ennast „viiega“ hinnata, pärast seda kui ma inglisekeelse alla sikutasin ja lugesin, kuidas tegelased tegelikult räägivad.

Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest saab seda ka „viiega“ hinnata, sest autor on oma kavatsused kenasti ära teostanud. Ma annan „nelja“ siiski teksti vähesest ambitsioonikusest. Et on jah selline kodutu koera lugu, sujuvalt kirjutatud ja põnevalt arenev. Aga... äkki... oleks saanud olla miski kõvem puänt? Mitte selline resigneerunud pilk kaugusesse vaid äkki oleks ikkagi saanud laibale frankensteini teha või midagi. Ja ma hoiaksin „viie“ mõne sellise teksti jaoks, kus on hästi teaostatud inimkarakter. PS – miskipärast tuli mul lugedes silme ette see multikas ahnest tolmuimejast.
Teksti loeti eesti keeles

Ideede ja pöörasuse eest on hinne kahtlemata „viis“, aga autori stiil ja meetod jätavad mind pisut rahulolematuks ja panevad küsima, et äkki on Stross õigustatud vaatepunktist jutustamisega veidi vinti üle keeranud. Noh, et ei saa tänapäeval ju tarlaplikult taustu lahti nämmutada ja lugejale info andmine peab olema karakteriloomuse ja situatsiooniga olema põhjendatud. Liiga lihtsalt ei taha seda anda, see peab tulema loomulikult. Ja suuremalt jaolt selline meetod töötab hästi, aga mingil hetkel tahaks nagu veidi suuremat selgust, eriti finaalis. Võimalik, et mõned nüansid lähevad tõlkes kaduma, kui peab hakkama nuputama, et mis kontekstis kasutatakse näiteks sõna „võõrlane“ ja nii edasi. Nii et ma ei saanudki päriselt aru, kas Samsa oli samast rassist, kes ketta ehitas või see, kes seal peal elas või samuti sinna peale tõstetud oli. Või ei pidanudki sellest täpselt aru saama? Aga mida hekki, see on vinge tekst ja saab „viie“ ära.
Teksti loeti eesti keeles

See on päris sümpaatne vihik, selline duoble hopped ja tugeva järelmaitsega, ehkki esimene sõõm on pigem natuke ülevürtsitatud. Mõlemale jutule ma ehk „viit“ ei annaks, mingist ökonoomsusprintsiibist lähtudes, aga nende sünergia ja raamatu meeldiv kujundus töötavad hästi kokku.

Esimeses loos vaatleb Stross Lovecrafti mütoloogiat Külma sõja kontekstis ja üritab Cthulu elajatele teaduslikku tagapõhja leida. Teises konstrueerib ta prätšetliku kettamaailma ja tõstab Külma sõja selle otsa... nii et mõlemal tekstil on muidugi tugev irve taga. Samas vajavad need lood päris kõva mõttetegevust lugeja poolt, et pöörase pullitamise, pärisajaloo ja tegelaste viidete virrvarri ja eriefektide vahelt leida miski sõnum... või siis jõuda selgusele selle puudumises. Mulle tundus, et see siiski vist on olemas (päris kindel siiski ma ei ole) ja umbes selline, et ka kõige uskumatutes tingimustes mängivad riigifriigid oma mänge edasi. Ideoloogia on ainult tühine loosung ja kõnts ujub igas olukorras pinnale, see tähendab ministeeriumitesse ja valitsusse.

Mõlemat teksti iseloomustab veel miskisugune orgaaniline paroodiamoment, millele täpselt näppu peale panna on keeruline. Ilmselt tuleb see instinktiivselt, sest kui sa juba Lovecrafti ja Pratcheti maailmad aluseks võtad, siis vaistlikult üritad sa sellist kirjanduslikku maastiku mingi hästi tõsiseltvõetava stiiliga tegusamaks tempida. Märkamatu huumor siseneb nõnda justkui iseenesest.

Teksti loeti eesti keeles

See on kahtlemata „viit“ väärt romaan, aga ma ei pane sellele „viit“ põhimõtte pärast, sest nii head romaani võiks väheke paremini kirjutada. Nii et hinne on alandatud tehniliste põhjuste pärast. Sotsiaal-poliitilised kommentaarid annavad tekstile lisamõõtme ja näitavad peategelast mõtleva inimesena. Aga ma soovitaks autoril mõelda veidi keelekasutusele ja mõisteaparaadile, et kuidas teksti emotsionaalsust võimendada ja karaktereid paremini avada.

Esimene tehniline hädaldamine on see, et autor tavatseb lausetest ära jätta isikulised asesõnad ja sagedasti alustada lauseid tegusõnaga. Minu lugemismeel tekitab need olulised puuduvad sõnad sinna ise juurde, aga mingist hetkest muutub selline kompenseeriv lugemine väsitavaks. Teine hädaldamine on tegelaste nimede asendamine mingite sünonüümidega. Sellist kirjutamist õpetatakse kooli kirjandustundides, et ei esineks sõnakordusi. Ilukirjanduses peab aga autor olema oma teksti peremees ning selline meetod, et ühte ja sama tegelast nimetatakse kord nimepidi, siis naiseks, õeks, õeraasuks, neiuks ja nii edasi – ja sama praktiliselt kõigi tegelaste puhul – jätab mulje kramplikusest ja Õhtulehe tasemel ajakirjanduskeelest. Tegelase nime pidaval kordamisel või selle asendamisel „ta“ või „temaga“ ei ole mitte midagi viga. Minu meelest see pigem aitab rõhutada emotsionaalsust, seda enam, et tegelikult me ju mingit lugu jutustades ei asenda tegelaste nime oma mõtetes igasuguste sünomüümidega.

Kolmas ja kõige kõvem hädaldamine on kõnekäänude ja idioomide (või mis iganes need ka ei oleks) ülisage esinemine tekstis. Kui on vaja tabavat võrdlust, siis tuleb see välja mõelda, kurat. See ongi kirjanikutöö. Ja kui ma pingelises ja ropult eluohtlikus situatsioonis kuulen tegelast kasutamas väljendeid kui „ pikka pidu meil vist ei ole“ või „muidu on kõik mokas“ siis ma ei saa aru, miks sellised tüübid mulle mingit lugu peaksid jutustama. Niimoodi räägivad kättemaksukontori tegelased, kes teistel pidevalt nahka üle kõrvade tõmbavad ja uut ja vana teevad. Tavaväljenditega jutustatud lugu ei ole nii huvitav lugeda algupäraste ja ainuomaste väljenditega lugu.

Mingist hetkest hakkasin ma neid väljendeid alla joonima ja vildikas sai tühjaks. „Uued tuuled puhuvad“, „üht koma teist“, „liimist lahti“, „kriitikanool ajalehe aadressil“, „nagu seitsmendas taevas“, „susi neid söögu“, „pani nohiku paika“ , „nelja tuule poole“, „nagu kass ümber palava pudru“, „teed sillutama“, „sattusin portsu otsa“, „on selle kõrval köömes“, „loll saab kirikus ka peksa“, „raha kuluks marja ära“, „kihva keerama“ etc, etc... Ma kannatasin küll vapralt välja aga kui 177 leheküljel esines peategelase mõttes väljend „kaikaid kodarasse“ ja veidi hiljem järgnesid „kere kuumaks kütmine“ ja „terve nahaga pääsemine“, siis siit see punkt hindest läks. Tee või tina, võta näpust ja säh sulle kooki moosiga, aga need postapo küberpungi tegelased oleksid kõik justkui välja astunud 1970-ndate lasteraamatust.

Tegelaste kohta, et tollel Täionul olid kõige paremad väljavaated superstaar-tegelaseks saada, aga millegipärast lahustas autor selle võimaluse sama rolli dubleerivate Matvei (milleks positiivne venkust tegelane?) ja teiste digiparmudega ning lisas sellele veel minajutustaja rõhutatult negatiivse suhtumise. Ja kui veel uriseda, siis neljandas segmendis toimuvad madistamised tsoonis näisid üleliigsed. Minu meelest oleks võinud need asendada näiteks tõsiselt hea dialoogiga, kus tegelased vahetavaid mõtteid mujal maailmas toimuva üle... sest ma oleks tahtnud rohkem teada saada, mis Eesti piiride taga toimub. See oleks äkki lisanud veidi avarust ja laiemat haaret.

Nii... aga muidu ma lugesin selle kahe õhtuga läbi ja see on üks vingemaid romaane eesti ulmes, mida ma olen sattunud lugema.

Teksti loeti eesti keeles

„Neli“ on muidugi (iga raamatu kohta) ebamäärane hinne ja ma ei ole isegi kindel, mida ühe antoloogia puhul õieti hindama peaks. Koostajale tahaks öelda, et ehk oleks saanud mõne teksti välja jätta ja teisi pisut kärpida, et kogu raamat sellises hirmsas kirbukirjas ei oleks olnud. Samuti tegi mind pisut nõutuks see, et mõne autori nime kohta oli kõva häälega kuulutatud, et see on pseudonüüm. Milleks? Kirjaniku nimi on kirjaniku nimi ja seda tuleb sellisena aktsepteerida. Lasta autoritutvustustes nende lemmikuid ja inspireerijaid loetleda näib samuti natuke alatu võte. See häirib veidi teksti vastuvõtmist sellisena nagu see on ja annab kriitikule kohe relva kätte, kui autor juhtub kogemata mõnda kriitikule just mitte kõige sümpaatsemat kirjanikku mainima. No et kui autor nimetab poolkogemata leguini või mangat või tolkiini, siis hakkavad paljud juba enne lugemist urisema ja miski negatiivne eelhäälestus on juba loodud.

Kui traditsiooniliselt lood järjestusse panna, siis oleks see selline:

1. Maniakkide Tänav

2. Siim Veskimees

3. Catherine Asaro

Kalmsten-Altroff-Berg ?

Altroffi ja Bergi tekstidele ei oska ma mingit hinnet panna. Altroff demonstreerib küll korralikku kirjaoskust, mis puutub maailmaloomist ja kirjeldusi, ent novelli jaoks tarvilist pingestatust ja tegelasi justkui jääb väheks ning vägisi kipub tekkima mulje, et see on väljarebitud katkend millestki suuremast... olgu see siis olemas kasvõi ainult autori mõttetes.

Bergile samuti ma mingit hinnet panna ei oska. Ma ei saa iialgi teada, kas autor ka sellisel kujul oma teksti avaldanud oleks. Või oleks ta seda kõvasti kärpinud ja ümber kirjutanud, mis oleks olnud igati hea mõte. Kiita selle üleseletamisest ja ebaolulistest kirjeldusest kubiseva visandi puhul pole nagu midagi ja kritiseerida... keda ja milleks?

Igatahes on siin 3 professionaalset teksti – Asaro stiilinäite avaldamine ei ole ju ka miski kuritegu – ja siis 2 algajamat üritust ilmselt potentsialiga autoritelt, mis kokku vast annavadki sellise tubli „nelja“.

Teksti loeti eesti keeles

Vau!
Vinge lugu, millel on ka üksjagu puuduseid, aga kui ma need kokku loen, siis need moodustavad mikroskoopilise osa hindest, mis seda isegi miinuse peale ei kisu. Kompositsiooni koha pealt, et kui vastasseis maa all muutus kõige põnevamaks, siis kõnniti sealt lihtsalt minema pinnale madistama, ehkki tekst nagu ise kiskus selle poole, et teravdati konflikti just presidendi leeriga. Ülearust dialoogi oli ehk veidi palju ja natuke liiga sageli kasutasid tegelased dialoogides kulunud kõnekäände. Aga üldmulje on sellegipoolest võimas.
Teksti loeti eesti keeles

Ma usun, et auroril tekib sellise teksti avaldamisel õigustatud „viie“-ootus. Et ta on nagu kõvasti vaeva näinud päris sf-i kirjutamisega, on teadust ja spekulatsioone, äkilisi pöördeid ja seostatud puänt ja kõik nii edasi. Kui mina oma lugemiselamust õiglaselt kaalutlen, siis ma panen siiski „nelja“ ja seda järgmistel põhjustel. Ma ei saanud hästi aru lõpust (võib vabalt minu viga olla), et mis kombinatsioon selle teadvuste ülekandmisega siis ikkagi tehti. Teiseks ei saanud ma aru, miks oli kasutatud lugeja poole pöördumise meetodit, et kellele ja miks Asterius oma lugu jutustas. Kui see oleks olnud hullumajas, ütleme et kaaspatsientidele, siis oleks see ju vahva olnud. Aga ta vist rääkis seda pärast hullumajast põgenemist? Siis noh, see moment, et Asterius oli täpselt sama hääle ja maailmavaatega kuju, kes kõigis sama autori juttudes esineb. Mis ei ole vist päriselt õiglane etteheide aga mul tekkis tõesti selline deežavuu, et sama kutt on mulle juba mitu pikka lugu rääkinud. Mõned segmendid olid natuke liiga pikad – esiteks see loomaajas krabidega kontaktiloomise stseen ja siis nende ühiskonnakirjeldus. Kui teised inimesed mängu tulid, läks kohe hulga huvitavamaks. Üldse oli kõik see, mis puutub astrofüüsikasse ja tähelendudesse palju põnevam kui krabide zooloogia ja sotsioloogia. Nii et jääks siis „neli“.
Teksti loeti eesti keeles

See raske südamega pandud hinne märgib eelkõige seda, et autoril on kahtlemata olemas kirjanduslik andekus ja oma hääl, et Eesti ulmes midagi korda saata, ent selles tekstis oli ta keskendunud asjadele, mis mind kuigivõrd kaasa elama panna ei suutnud. Suuremalt jaolt oli see tekst olustiku, liikumiste, liigutuste ja näoilmete kirjeldus – mille käigus karakaterid küll kahtlemata välja joonistati – aga ma arvan, et sellise pikkusega tekstist võiks saada midagi rohkem kui logistikat ja atmosfääri.
Teksti loeti eesti keeles

Skeemilt on see lugu selline, et õel võlur on vangistanud õilsa neitsi ja siis tuleb võlumõõgaga kangelane, kes koletise tapab ja neitsi vabastab. Selle muinasjutuskeemi on Asaro pahupidi pööranud ja sellisel kombel, et neitsi osas on meessoost (ent küll üsna naiselikult mõtlev) kannatav kunstnik ja kangelase osas naisterahvas ning võlumõõga asemel igasugused tehnoloogilised inimevidinad tema kehas.
Ma ei oska päriselt öelda, kas selline muinasjutuskeemiga mängimine oli tahtlik või kukkus autoril kogemata välja... või kas lõpulahing kurja ja hea võluri vahel sarnanes James Bondi filmidega sihilikult või mitte. Igatahes see koht, kus meestegelane enne võimalust tüdrukut musitada, jõuab teha mõttepausi ja kõhelda, et äkki teda kasutatakse ära ja naisele on see kõik meelelahutus, viitab pigem sellele, et sellised sarnasused on autori poolt instinktiivsed. Või et mida mõelda meestegelasest, kes oma seksuaalfantaasias kasutab sõna „armatsema“... ja seda nagu täiesti tõsiselt. Igatahes ma jäin mõtlema, et kui sellest tekstist eemaldada see tohutu lasu geomeetrilisi ja pseudofüüsikalisi väljendeid ja ropult tüütuks muutuvaid ülidetailseid kirjeldusi, siis alles jääbki üks lihtne muinasjutt ja muud ei suurt midagi.Asaro detailitäpsus (kaasa arvatud riietusesemete kirjeldamisel) takerdas minu lugemist aga sel määral, et üle „kolme“ siit ei pinguta. Samas ma jään ilmselt pikaks ajaks mõtisklema, et kas megalaadungis deatilikirjelduste lisamine suhteliselt primitiivse skeemiga teksti tõesti annab nii palju juurde, et see kohe auhindadele kandideerima hakkab. Samas olid ju kõik need muinasjutulised (mõni ütleks teaduslikud või hard sf-likud vidinad) detailid faabulaga seoses. Ent igatahes ei pane see tekst mind mõtsiklema loo enda üle vaid sf-i sisulise olemuse üle tänapäeval. Olemuslikult on see tekst ju rohkem fantasy.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt suurepärane jutt, milles on olemas kõik, mida ühelt healt ulmenovellilt oodata. Mõistagi kehtib sama paljude Wolfe`i tekstide kohta - pingeloomine, võtmemomentide seostatus, detailitihedus ja iseäranis hea on puändi sõnastamise ülesehitus.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt peaks selle teose tutvustamisks rääkima ka tema elust väljaspool kirjandust, st teles, kinos ja teatris, aga selle saab kokku võtta väga lihtsalt: antud õudusromaan on olnud teistele kunstnikele väga inspireeriv ja selle alusel on tehtud väga menukaid dramatiseeringuid.Sisu kohta ehk niipalju, et see on antud tagasiulatuvalt ühe vanahärra meenutuse kaudu, kes on oma nooruses olnud millegi üleloomuliku ja väga jubeda tunnistajaks. Ehkki loo toimumisaega pole mainitud, võib arvata, et see on kusagil enne I MS-a. Noor advokaat läheb kõledasse maalossi surnud perenaise pärandust vormistama ja avastab, et ta vei ole seal päris üksi. Nii et see on ehe ja klassikaline ghost story, milles on nii kriminulli elemente kui kriipivat gooti hardcore`i.
Teksti loeti inglise keeles

Wolfe`i tekstid on tihti rohkem nagu mediteerimiseks kui kvaliteetseks meelelahutuslugemiseks. Selles mõttes ei sobi Wolfe hästi tänapäeva kirjanduspilti, kus raamatuid on nii tohutult palju ja ühe teose mitmekordsele lugemisele keskenduvad vähesed. Mul ei olnud seda lühiromaani lugedes just kõige põnevam, aga kui ma läbi sain, siis tekkis arusaamine, et nüüd peaks vist otsast uuesti alustama. Sellel tekstil on väga palju tõlgendamisvõimalusi ja vaevalt ka autor ise neid kõiki teab või tahab teada. Nii et mida enam finaali poole, seda avaramaks see tekst muutus ja üha rohkem sa küsid endalt, miks peategelane kõike nii detailselt jutustab (nojah, ta on insener) või mida ta üldse nagu mõtleb.
Võimalik et originaalis lugedes oleks hindeks "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Nii selle jutu kui ka antoloogia pealkiri tekitas minus tükk aega tõrget, või oleks õigem öelda, et varjutas soovi kätte võtta… Ma ei suhtu hästi, kui tekstile pannakse pealkirjaks kõnekäänd… veel enam, kui see viitab otseselt Jaak Joala coverile Gino Vanelli loost… mitte, et see lugu mulle ei meeldiks, vaid et selline pealkiri tekitab tarbetuid assotsiatsioone… mitte küll sedavõrd, et sellepärast hinnet alandada, ehkki JJ hääl senimaani kõrvus kummitab.

Õigupoolest ei tahaks ma seda teksti üldse hinnata, sest ei oska leida sobivat skaalat. Ameerika ulmeantoloogias saaks selline märatseva mitterahuldava. Kuna see on aga debüüt (luule ei lähe arvesse), siis muidugi tuleks teistmoodi suhtuda.

Lugema asudes ongi kohe selge, et see on debüüt… ma ei hakkaks neid asjaolusid siin loetlema, sest see näiks norimisena, mida see tegelikult olla ei taha. Igasugusel creative writing course’il osundaks õppejõud ilmselt samadele asjadele ja soovitaks neid vältida. Kui lühidalt neid mainida, lugu on ligi poole pikem, kui ta olema peaks (ülekirjutatud seega); takerdub ebaolulistesse detailidesse; ja on viimases kolmandikus liiga raskelt jälgitav/arusaadav.

Detailide, viidete ja vihjete poolest on see ka liiga üleküllastatud, sest selle universumi kohta me justkui kuigi palju teada ei saa ning nõnda selle meelelahutuslik väärtus mõnevõrra kahaneb. Ja ma ei loe ulmet muudel eesmärkidel, kui meelelahutus. Viisakas oleks ka tegelaste nimedes kasutada ühte ja sama nime… muide, mõni keelvaistuga toimetaja roogiks halastamatult välja väljendi „endast parimat andma“, mis vahepeal kipub lasua igas lõigus korduma.

Teksti taga on siiski näha tööd ja soovi kirjutada tõsiseltvõetavat fantasyt. Miskist asendist on kõik see asi mulle kuidagi sümpaatne ja on natuke kahju, et neid sündmusi ei jälginud keegi isik, kes oleks suutnud selgemalt jutustada miks, kus ja milleks toimus ja mis maailm ümberringi on. Tundub, nagu oleks autoril olnud peas olemas üpris šeff idee ja korralik lugu, aga selle kirjapanemisel on sügavuse ja segasuste-vihjamiste taotlused liialt peale jäänud. Taustade lahtiseletamisest ei maksa kramplikult hoiduda, sest need on tähtsad… miskipärast tundub, et autoril on oskust ka selgemalt kirjutada aga ta valis sellise pretensioonikama stiili. Kui vihjeid lahti ei seletata, siis pole ka tegelikult settingut. Tausta- ja lisainfol on väärtus siis, kui see annab infot…

Hinde panemisel kaaluvad vist siis autori tahe ja suunitlus üle konkreetse teostuse…

Teksti loeti eesti keeles

Päris kobe lugu... mõningate stiililiste apsude, lausekonaruste ja kohatise üleseletamisega; aga oli nutikalt ülesehitatud. Jäi mulje, et algusosa oli rohkem tööd ja vaeva saanud, kui lõpp. Eestis toimuvad dialoogid olid nõrgavõitu... Aga muidu ei ole põhjust kurta, oli algusest peale huvitav kuni lõpuni välja, mina jäin üldjoontes rahule. Debüüdi puhul ehk ei maksagi väga diipi kalduda ja tasubki kirjutada midagi arusaadavat. Autorile hoiatuseks, et kui ulmeloogikud seda arvustama satuvad, siis ma juba kuulen sellist urinat, et pole loogiline, kui teleporteerimine on leiutataud aga infokandjad ikka riknevad. Et ei maksa sellist ininat tõsiselt võtta ja järgmiseks proovida ehk midagi, mis ei oleks nii olmelis-satiiriline, sihuke sheckley`lik, vaid nõks karmim ja tõsisem.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, see ei ole muidugi puhas ulme, aga on endale horrori sildi külge saanud. Heal juhul on see ehk selline psychological horror, milles vapustuse üle elanud inimene vestleb kujutletavate kaaslastega; mingi isiku lõhestumise lugu. Kingi puhul pole see piir kunagi täpselt paigas, mis tal on ulme ja mis mitte.

Lühiromaan on kirjutatud kogumiku Full Dark, No Stars jaoks, milles kõik lood tegelevad kättemaksu, lunastuse ja süüga... ühel või teisel moel.

Kriminaalkirjanik Tess, kes kirjutab nn naistekaid, miskite vanapreilidest detektiivide juhtumistest, satub pärast esinemist raamatukogus vägistaja küüsi. Mees viskab ta pärast kuhugi truupi, arvetas, et Tess on surnud, ja seal vedeleb laipu veelgi. Tess aga pääseb. Ta on omadega päris sassis, kardab politsei ja arsti poole pöörduda, et asi satub pressi ja otsustab ise kätte maksta. Tema nõuandjateks on tema kass, GPS ja välljamõeldud detektiiv Loreen, kellega konsulteerides ja mõrvaplaanid paika paneb. Tess tapab kolm inimest ja otsustab ka ennast maha lasta, ent kujutletavad nõuandjad keelitavad teda loobuma... Tess avastab, et oletatav süüru ohver polegi niiväga süütu ja lool on siis niivõrd-kuivõrd õnnelik lõpp.

Kingi kirjutamisele pole järjekordselt midagi ette heita, see on väga hea. Lugu ise on hea ja saab nelja.

Teksti loeti inglise keeles