Pärit on ta Põhja-Itaaliast, ning noorukina sattus Friedrich Barbarossa kaaskonda, kes tegi temast oma kasupoja. Baudolinol on kaks annet: ta omandab lausa õhust võõraid keeli ja oskab suurepäraseid luiskelugusid välja mõelda. Romaan möödubki nii, et Baudolino jutustab Niketasele oma lugu.
Baudolino suundus õppima Pariisi ülikooli, kus tema ümber kogunes internatsionaalne sõpruskond; joodi, lõbutseti, väideldi. Need sõbrad saadavad Baudolinot kogu järgneva elu, mis kujutab temaatilist läbilõiget kogu keskaega hõlmavast legendide-religiooni-müstika pannoost. Teisalt on see lugu Ecole omases võtmes semiootiline mõistujutt... ja selle kihi lahtiharutamise jätaks juba erialateadlastele. Lugemiselamuse koha pealt nuriseda aga millegi üle ei ole ja romaani pealmine kiht, mis tegeleb tõe tundmise ja loomise, sellesse uskumise ja levimisega, on üsna lihtsalt haaratav.
Olles Barbarossa soosik ja köidetud obsessiooniga leida preester Johannese kuningriik, satub Baudolino osaliseks pea kõikides meieni ulatunud kõrgkeskaegsetes legendides. See on Baudolino, kelle nõuannete järgi peab keiser sõda itaalia linnriikide ja paavstiga; Baudolino ettepaneku järgi laseb keiser kanoniseerida Karl Suure; Baudolino avastab Milano kirikust kolm laipa ja dekoreerib need sarnanema Kolme Kuningaga piiblist (ning sokutab jutu nende taasavastamisest Euroopa peale laiali). Baudolino kirjutab ise preester Johannese kirja Barbarossale; Baudolino tekitab trubaduuridekunsti; Baudolino “loob” Rooma Mirabiilia; Baudolino tegeleb Saalomoni templi teoreetilise rekonstruktsiooniga; Baudolino produtseerib tohutul hulgal pühakute reliikviaid, nende seas ka kurikuulsa(d) surilina(d), ning see on muidugi Baudolino, kes võimendab legendi Püha Graalist, ja veelgi enam – leiab selle ning annab Friedrich Barbarossale.
Baudolino & co on juures Väike-Aasias kui sureb (asjaoludel, mis selguvad alles romaani lõpuks) keiser Barbarossa ning lavastab tema uppumissurma. Ja seejärel asub Baudolino sõpradega teele Preester Johannese kuningriiki, et viia talle tagasi Püha Graal.
Selleks ajaks on Baudolino juba põhjustanud nii palju uut tõde, teinud väljamõeldisest tõsiasjad, et ega ei imestagi, kui nad teel itta kohtuvad nii koerakoonlaste, hüpaatiate, skiapoodide jms rahvaga. Kellest muide Baudolino poolt kirjutatud preester Johannese kirjas juttu on. Nii et kogu oma elu on Baudolino pühendanud teadlikult valede tootmisele, aga läbi tema saavad need valed tõeks... Aga ei tahaks asuda siinkohal sellele libedale teele, et võimalikke tähendusvarjundeid kaardistada. Suuresti on “Baudolino” tõlgendamisel kindlasti abiks Lotmani järelsõna “Roosi nimele”.
Suures osas on romaan teoloogilise alatooniga, siin on arutlusi tõe ja uskumise vahekorrast. Ent kuna kõik on süžeeliselt range kontrolli all ja romaan korralikult puänteeritud, st tegu pole mingi maagilise suvarealismiga, siis paljut ei tahaks siinkohal paljastada. Ilmselt on see romaan, mis väärib pikki ja põhjalikke esseid, ent sobib suurepäraselt ka lugemiseks ka mõttetiheda seiklusromaani või alternatiivajaloona. Ka kriminaalne umbsõlm on olemas ja armuintriigid... armudes oma kasuisa noorukesse naisesse, määrab Baudolino kogu järgneva elu pettusele. Tema järgmised armulood on selles mõttes kenasti süzheega seostatud.
Romaan lõppeb seal, kus ta algabki – Konstantinoopolis. Paljud tõed on nüüd valeks muutunud ja valedelt pestud vale ning nendest tõde saanud. Baudolino lahkub, elanud läbi omamoodi kirgastuse või purgatooriumi. Niketas jätab Baudolino loo kirja panemata. Aga kindlasti tuleb kunagi keegi, kes on suurem valetaja kui Baudolino, ja selle kirja paneb.***Lisandusena 2011:
Eco saatus eesti keeles on endiselt vilets. ma ei ole Baudolinot tõlkes lugenud, aga Roosi nime tõlge on masendavalt sitt... see on tehtud ilma keeletundeta inimese poolt. Siin on tõlgitud Eilse päeva saar, mis on väga keskpärane ja mitteoluoline romaan. Eco kõige tähtsam asi aga, Foucault` pendel on tõlkimata. Kuuldavasti tollesama tõlkija omaaegse vastasseisu pärast, et sellest romaanist aru ei saanud ja pidas seda liiga "madalaks".