Jüri Kallas

Antoloogia, mis natuke naljakalt ja üsna pikalt tegeleb kaassõnades ja esi ja tagakaantel enesemääratlusega ja paar korda ütleb, mida see raamat ei ole. Mida ta siis õieti on, ei ole samas ikkagi väga lihtne paika panna. Sama sarja järgmine väljaanne ütleb, et see on väljasõelutud „paremik Nõukogude ajal ilmunud algupärasest fantastikast”, kuigi olgem ausad – mõned tekstid on siin sellised, et neid mingisuguse paremiku sekka lugeda ei saa. See antologia kummaline fenomen on aga selles, et ehkki siin on kamaluga halvasti kirjutatud jutte, on see tervikuna huviga loetav. Kirjandusliku elamuse asemel saab akadeemilise elamuse. Küll aga peab mõne teksti kallal kõvasti vägivallatsema, et seda ulme alla lugeda (Saluri, Kulmar, Mattheus, Ehin). Meeldiv oli ka kogeda kirjutusmasina aegset kirjandust versus tänapäeva arvutiajastul ropult ülekirjutatud tekstid. Muidu võiks olla hindeks „viis“ aga koostaja keelekasutus, milles esineb liiga sageli halbu ajakirjanduslikke klisheesid, langetab hinde „nelja“ peale. Järgnevalt on toodud tekstide paremusjärjestus, alustades altpoolt.

17. Peeter Joonatan „Mantra“

Sisu poolest võiks olla õudusjutu kallakuga, aga autor on kaldunud kuhugi mujale. Üks kallakuid on lohisevate ja loperdavate lausete kirjutamine ja teine on räigelt rohke tingiva kõneviisi ja nuksitamise kasutamine. Oleks kasuks tulnud, kui see lugu oleks olnud kiirem ja selgemalt kirjutatud, et panna lugejat huvituma mingist paganlikust susservusserist.

 16. Ain Särg „Hahim ben Sarah“

Nojah, ulmemõttega följeton, ehe harrastuskirjandus, mis väga ei raba aga tüütuks ka ei muutu.

15. Eve Peterson „Ääremaadel“

Natuke sümpaatne tekst, aga autori kirjatehniline võimekus on liiga väeti, et nii paljude tegelaste, taustade ja pöörakutega juttu korralikult või vähemalt rahuldaval tasemel välja vedada. Vähem tahta ja veidi kammerlikumalt, oleks kena loo saanud.

14. Urmas Alas „Hea tahte avaldus“

Ita Ever ei saanud kuidagi „Idaekspressis“ peaosas olla, seal ei ole ühtegi naispeaosa. Ever mängis Mosfilmi filmis „Musträstaste saladus“, originaalis „Pocket Full of Rye“. Aga see selleks. See tekst on kirjutatud kirjaniku võimete tasemel ja see on täpselt selline dialoog, mis 1986 võis äkki kohane tunduda, ei ole seda tegelikult mitte. Mingisugused energiaolendid, kes ähvardavad videokassette nussida, on aga ikka väga valus.

 13. Henn-Kaarel Hellat „Kergemeelse jne.“

Autori kirjutamistehnika on keskkooli tasemel ja see on ka üks põhjus, miks mina „Naiste maailmasid“ ei ole suutnud lugeda. Äkki Hellati suutmatus kvaliteetset teksti luua, oli ka üks põhjus, miks ulme Eestis kunagi legitiimseks ei saanud. Igatahes kohtab selles jutus väga piinlikke ja abituid lauseid, kuigi maailmaloomise eest võib väikse plussi anda.

12. Friedebert Tuglas „Helloi maa“

On küll kavand ja selline kavand, millest suuremat meisterlikkust välja ei loe. Liiga fragmentaarne ja keskmised segmendid on üldpildist liiga lahti.

11. Juhan Saar „Strontsium 90“

Imperssionistlik artsy-fartsy, mis ilmselt peegeldab mingeid ajastuslisi hirme. Mina ei oska sellist kirjandust hinnata. 

10. Vladimir Beekman „Kiired maailmaruumist“

See kommunistlikust eetosest lõkendav teos saab võrdlemisi kõrge koha, võib-olla sellepärast, et Beekmanil oli juba noorena ilukirjandusliku tunnetuse algmed täiesti olemas või siis sellepärast, et tekstis on lahedaid ja asjalikke tulevikuvisioone (elektriautod, mobiiltelefonid jne.). Sisu poolest on muidugi üsna nõder. Õiendame ära ka ühe ebatäpsuse, mis jutustuse saatesõnasse on siginenud. Nimelt väidetakse selles, et Holger Pukk kirjutas sellele tunnustava arvustuse. Tegelikult seltsimees Pukk eriti midagi ei tunnusta, vaid heidab autorile ette kergekäelist suhtumist, laialivalgumist, paigutist ebausutavust, kulunud ja ühesuguste väljendite kasutamist ja soovitab autoril teos põhjalikult läbi töötada ja puudujäägid likvideerida.

9. Hille Karm „Kunagi veebruaris“

Päris huvitavalt kulgev jutt, aga kui salapärane naisterahvas suu lahti teeb ja monoloogi hakkab pidama, on soss. Ilmselt sügavalt naiskirjanduslik tekst, mille peategelaseks on meesterahvas, kes ise ka ei saa aru, mida ta selles tekstis tegema peab. 

8. Rein Saluri „Krahvi poeg“

Suure surmaga võib seda erootiliste sugemetega jutustust ehk tõesti ulmeks lugeda, aga minule oli siin lahedam lugeda endisaegsest olmest ja selle väidetava ulmelise küljega ei oska ma väga midagi peale hakata. 

7. Rein Sepp „Viimne üksiklane“

Ma olen proovinud seda ka varem lugeda ja need katsed on lõppenud tõdemusega, et Sepp tegi õigesti, kui valis okkalise kirjanikutee asemel tõlkija elukutse. Saluri kusjuures oleks võinud rohkem kirjutada ja vähem tõlkida. Seda lühiromaani on väga raske lugeda, see nõuab tugevat süvenemist ja väga suurt auhinda lugeja ei saa. Kui midagi kiita, siis pikki lauseid ja võimekust kirjeldada – konarlikult küll – mastaapseid sündmusi ja massistseene ja sealjuures lasta ajal voolata. Autor ei takerdu sekund-sekundis tüütusse narratviivi. Ja eks see ammumöödunud aegade kosmoseihalus on samuti meeldivalt nostalgiline, see on tekst ajastust, kui unistati suurelt, tuuleturbiinide asemel kosmoserakettidest. Kosmosereisid näisid toona olevat kindel tulevik. 

6. Tarmo Kulmar „Sinine allee“

Mina loeks selle salaajaloo, mitte ulme hulka. Tehniliselt natuke nadilt kirjutatud aga läbimõeldud ja ainesetihke ja sellest ei ole midagi, et väga tõsiselt seda võtta ei saa. 

5. Ülo Mattheus „Minu isa luulud“

Ulme on see natuke tinglikult, aga väga omapärane ja väljapeetud tekst. Stiililt meenutab midagi 150 aastasest minevikust ja siia on sisse põimitud saksa traagilise filosoofia lõngasid. Kõrge koht tuleb just originaalsuse eest, ideestik jääb kohati tabamatuks. 

4. Helju Rebane „Tegu“

Väga hea kähkukas, mis ilmselt ka kõvema kraadiga ajakirjade kui „Vokrug sveta“ jutuvõistlusel pjedestaalile küünib.

3. Ain Ainsaar „Tõrge“

Tekst esindab tänaseks päevaks eesti ulmest täiesti kadunud suundumust – ideeulmet ehk klassikalist sf-i, millest kõik ju nagu alguse sai. Kuigi samuti kahtlemata harrastuskirjandus, on tekstil ambitsioon olla nagu päris ulme olema peab. 

2. Andres Ehin „Ubi est hortus“

Paul Ariste 80 juubeliks kirjutatud jutt, mis tänapäeva eesti ulme arvamusliidreid ei vaimusta, nagu näha. Ei ole siin suuri sõjanuiasid ega blasterkahuritega kosmoselaevu, aga ei ole ka ühtegi raisatud lauset ega tarbetuid kirjeldamisi. Kõik tekstis on omavahel sõlmes ja seotud ja rikastatud vahvate detailidega (ufoloog Kenneth Dhulam näiteks).

1.      Reedik Palm „Vaigulõhn“

Ma julgeks pidada seda eesti ulmeloo kõige paremaks novelliks, mille tasemele keegi ei ole lähedale küündinud. Autor näitab väga tugevat kirjanduslikku teadlikkust ja meisterlikkust, mida tänapäeval ei kohta.

Etteheide, et selles tekstis on vähe ulmet, ei tundu kuigi asjakohane ja on pigem kahjulik, sest võib viia arusaamisele, et kui ulmet oleks rohkem, oleks kõik korras. Et ulmeline on loos ainult keskkond, vastab ka selles mõttes igati tänapäevase Eesti ulme üldpildile, kus luuakse sobivalt ulmeline taust ja lastakse selle sees toimuda harilikul madistamisel. Minul ei ole üldiselt probeemi sellega, et ulmejutus on ulme ainult keskkondlik, aga kui see muutub normiks ja domineerib ulmeliste ideede ees, siis teeb see ajapikku muidugi veidi nukraks. Ent igatahes ei ole vähene ulmekomponent selles loos mitte sugugi põhiline häda. Kõige hullem asi on keelekasutus ja üldine ilukirjanduslik keel ja teine on kompositsiooniline hõredus. Loodetavasti kirjutab autor ikkagi edasi ja kümne aasta pärast hakkab selle teksti mainimisele peale kohmetunult köhima ja punastab natuke. Kunstis on kõik vahendid lubatud ja kui Eesti ulme retseptsioonis valitseb arvamusliidrite seas põhimõtteliselt ja ultimatiivselt ainult hinnang teksti sisule, žanrile ja süžeele ja keelelist külge ignoreeritakse metoodiliselt, siis ehk tõesti ei peagi autor ilukirjanduslikult pingutama ja piisab sellest, kui sündmustik ükskõik kuidas kirja panna. Teisest küljest ei maksa aga siis väga imestada, kui riiklikud rahapotid ulmet vähem toetada võtavad.
 

Esmalt sellest hõredusest. Selles tekstis, mis on vist lühiromaani pikkuses – õigemini tänapäeva standardi järgi juba romaanipikkuses, kui ennastsalgavalt küljendada ja kõvad kaaned ümber panna, vähemalt seda tehakse Eestis pidevalt – on selle mahu kohta liiga vähe sisu. See on reportaaž ühest päevast ja autori valitud tempo on tõesti sobivam romaanile, sest lühivorm eeldab suuremat kontsentreeritust, tihedust ja täpsemat vaatlust. Juhtub liiga vähe, sündmused on venitatud ja lohisevad ning mitmed olulised asjad selle maailma kohta jäävad lahti seletamata. Ülemäära palju mahtu kulub käsivõitluste detailsele kirjeldamisele. Enamik situatsioone on kuidagi klišeelised ja kuigipalju huvitavat selle päeva jooksul tegelastega ei juhtu. Pika teksti lõpus ei ole ka mingit erilist üllatust või pööret, lugu lõppeb nii, nagu me arvame, et ta lõppeb. Et tegelastega juhtuvad asjad ja kohtumised huvitavaks kirjutada, on vaja püsivust, annet ja kannatlikkust ja rasket tööd ja ma usun, et autor on selleks tulevikus võimeline. Kirjanik ei ole see, kes pööraseid asju oskab välja mõelda vaid see, kes tavalistest asjadest huvitavalt oskab kirjutada. Jekimov demonstreerib siin teatavat huvi kirjandusliku vaatlusoskuse vastu aga praegu kipub väljendusaparaat seda veel takistama.
 

See, kuivõrd loogiline see maailm on teadustehniliselt, ei ole minu jaoks kirjanduse hindamisel oluline ja selle jaoks, kui jätkusuutlik või põhjendatud selline dirižaabline ja õhupalliline maailm on, on meil teised arvustajad. Meie ajaloos oli raudtee tõhusam ja parem kui algeline õhutransport, aga me ei lähe näiteks Miyazakiga kurjustama, et miks tal kõik lendavad ja keegi rongiga ei sõida.
 

Autori kõige suurem nõrkus on praegu keel ja stiil, eelkõige võimetus tegelasi nimepidi nimetada ja hirm sõna “ta” ees. Võib jälgida, kuidas metoodilise järjekindlusega järgneb nimele Wilam alati sõna “madrus” – see muster algab enamvähem esimeses lõigus. Annabel on järgmises lauses alati “tüdruk”, Bert on “punapea” või “lühikest kasvu punapea” ja kui autor korraks tekstile veel vürtsi annab ja Wilamit vahepeal “meheks” ja “noormeheks” nimetab, mispeale sekkuvad teksti punapead, on seal üks paras segadus ja raske on aru saada, kes kellele molli sõidab. See kõik viitab sellele, et autor ei ole päriselt teksti peremees. Me teame algusest peale, et Wilam on madrus (ehkki see on tsaariaegne laen Eesti keelde) ja Annabel on tüdruk ja mis värvi juuksed Bertil on, ei olegi võib-olla nii tähtis, et seda igal leheküljel meelde tuletada. Mõnel kirjanikul – ja näiteid ei ole vaja kaugelt otsida – kulub sellisest asendamisest ja lahtisaamiseks kümmekond aastat. Inglise keeles jah, kasutatakse sellist asendamist kahjuks sageli, aga neil on artikkel “the”. Inglise keele mõju on siin tekstis ja väga tugev, mitmed väljendid on inglise keelest ja väga saamatult tõlgitud (“tehnilise hariduse tulud”)
 

Rohkesti, lausa tervistkahjustavalt palju, on siin jutus ka otsest kõnet õigustava tegusõna asendamist miski muu kehalise tegevusega, mille käigus tegelane siis arvatavasti häälitseb. Enamasti on sellised kommentaarid tarbetud. Keelekasutuses ei ole dialoog väga karakteripärane ja on raske ette kujutada nii inimesi üldse, kui neid tegelasi konkreerselt nõnda rääkimas. Autor suudab ka üllatada ülikeerulise ja kummastava sõnastusega lihtsate asjade väljendamiseks.
 

Juhuslik valik ühele jutuvõistlusele laekunud töödest, millest mõned on isegi toimendamata kujul üllatavalt loetavad, teiste puhul ei suudaks ka aga põhjalik keeletoimendamine midagi päästa. Ma ei oska näha kergejõustiku või tõstmise tulemuste rehkendamise metodoloogia kaunite kunstide hindamisse ülekandmise väärtust (näiteks et jutt kogu 67,5 punkti ja jagas 6-7 kohta). Võib-olla oleks õigem piirduda näiteks esikolmiku väljatoomisega – üks võitja ja kaks kroonprintsi ja ülejäänud tekstid saavad lihtsalt äramärkimise ehk ergutuspreemia. Siiski on see kogumik mõnest varasemast ehk tugevam, kuna päris avaldamiskõlbmatud olid siin vaid neli teksti.  

Üldistades võib öelda, et mõned halva kirjutamise šabloonid ehk ajakirjanduskeel on siin jätkuvalt ja peaaegu kõikide autorite tekstides sees, mõnel väga reljeefselt ja valusalt. Niinimetatud Tartu grupeeringule on näiteks väga omane mitme mineviku kuhjamine ühte lausesse – tehes/teinud ühte asja, tegi ta ka teist – ja tulemusena on sellist harjutust ka päris raske ette kujutada (“Nad varjusid kaneelipuu alla, oodates vihma lõppemist.”). Sagedane on otsest kõnet õigustava tegusõna asendamine mingi muu kehalise tegevusega, mis ei tekita arikuleeritud kõnet (“Kus nüüd ütles,” pööritas ta silmi; “Mul on kümme šillingit,” kehitas ta õlgu; “Miks ma üldse pabistan,” üritas ta välja mõelda.) Kangekaelne on kihu alustada mina vormis tekstis lauset tegusõnaga isikulise asesõna asemel. Lihtsate asjade ütleme hästi keeruliselt ja segaselt ("Tavapäraselt jäid tema pärusmaaks vildakad oletused"). Ilmselt ravimatu haigus on mõne autori puhul tegelaste nime asendamine mingi muu liigikirjeldusega. Mahkra näiteks hakkab sellest Jumala abiga üle saama, aga uus põlvkond tuleb peale (Jekimov, Raidma).  

Väga halb mõte oli autoritele tekstide ees sõna anda ja see kärpimata ära trükkida. Ei ole vaja teada, kust autor (enda arvates) on inspiratsiooni saanud või millest ta (enda arvates) tahtis kirjutada. Mõni näiteks lobiseb välja ainsa huvitava asja, mis tal loos on (Tiigisoon), mitte et ta sellega jutus midagi huvitavat edasi teeb või kuhugi arendab. Mõni ei ütle üldse mitte midagi (Rajasalu) või teeb seda hästi pikalt (Kalmsten).  

  Minu esikolmik oleks järgmine  

1 Ivanov “Apollo” 18  

(Pikem arvustus Algernonis)  

2 Mahkra “Riisirahvas”  

  Mahkra on keelekasutuses kindlasti arenenud ja tundub, et liikumas oma hääle avastamise poole ja loobunud endisaegsete meistrite jäljendamisest. Sellest ei ole häda, et süžee on laenatud miskist Hammeri filmist. Otsene kõne on aga tihtipeale pikk, konarlik ja koperdav, samuti esineb liiga keerulisi, sogaseid ja läbimõtlemata lauseid. Kohati kasutatakse valmis šabloonväljendeid, mis võtavad kirjanikult võimaluse öelda, mis tegelikult juhtus, mida tegelane koges või nägi ning teha huvitavaid ja võimalusitekitavaid vaatlusi. Samuti on sisse lipsanud sellised perverssused nagu sõnad “armatsema” ja “naasima”, mis ilukirjandusse kindlasti ei passi. Paari lehekülje koondamine ja kirjelduste vähendamine ei teeks sellele tekstile samuti halba. Sellest, et tal oli liiga palju tegelasi, saab autor ise ka aru, ja lööb nad jutu käigus maha.  

3 Umbleja “Siis kui nad tulid”  

Jällegi, süzee laenamine ei ole probleem, kui jutt on tervikuna loetav ja jälgitav. Kui palju see kõik on omalooming ja kui palju mingi filmi ümberjutustus, on muidugi iseasi. Autor on ettevõtnud üliraske ülesande – pikema aja peale jaotatud massistseene täis eepilise ja panoraamse jutustuse – ja selles mõttes on ta keerulise harjutusega hakkama saanud. Et tal ei olnud aga ulmejutu kirjutamise ambitsiooni, tekitab muidugi küsimusi. Ma ei oska öelda, kuidas ma oleks ulmejutu võistluse žürii liikmena sellisesse probleemi suhtunud – kas eelistada ülinapi ulmesisaldusega aga talutavalt kirjutatud juttu pärisulmet täis tekstile, mis on kirjutatud väga halvasti. Tähendab, see tekst karjub selle järele, et seal koolis oleks tegelasi geneetiliselt muundatud või õpetatud kasutama mingit ulmelist tehnoloogiat, mis kuidagi lõpulahendusega on seotud või midagi, aga mitte ühtegi ulmelist ideed siin ei olnud. Žürii poolehoiu võitis see tekst muidugi sellega, et siin on lahinguid ja sõjamasinad ja palju plahvatusi. Kui esimesel leheküljel oleks olnud veel näiteks pikem kirjeldus hästi suurest kosmoselaevast, oleks ka koht olnud ilmselt kõrgem. Autorile võiks ka soovitada tekst üle lugeda ja eemaldada sellest inglise keeles mõeldud aga eesti keeles kirjutatud väljendid ja laused (näiteks “vähim, mida ma tema heaks teha sain” jms).  

Ergutuspreemia ja äramärkmise võiksid saada:  

4 Raidma “Libakass”  

  See on hea näide tekstist, mida on toimendamise käigus võimalik teha avaldamiskõlbliseks. Algajate tüüpilised vead on eemaldatavad, samuti on võimalik paari päevase mõtlemise järel siia huumorit sisse panna ja saabki loetava teksti. Jutu peamine tugev külg on see, et ta püsib fookuses.  

5 Jekimov “Ortoni seesamune”  

“Baasi” arvamusliidrite jaoks on žanr (antud juhul aurupunk) kindlasti argumendiks kõrge hinde panemisel. Autori keelekasutus üldiselt ja eriti dialoog ning kalduvus tegelaste nimede asemel kasutada liiginimetusi, ei luba seda veel aga päriselt trükikõlbiliseks arvata.  

6 Rajasalu “Käilakuju”  

Autor demonstreerib siin võimekust kirjutada lauseid, milleks enamik Eesti ulmekirjutaid suutelised ei ole. See on aga ka ainuke asi, mida ma siin kiita oskan. Tervikuna jääb arusaamatuks, kus see lugu toimub, kes on tegelased, miks nad tegutsevad, kelle või millega lugeja suhestuma peaks. Tegelasi on liiga palju ja nad on isikupäratud, rääkimata sellest, vahepeal nimetatakse neid nimepidi ja siis jälle miski liigi kaudu (mees, naine). Terence on halb nimi, sest seda peab kasutama apostroofiga. Üldiselt on see nagu moderne kunst, rohkesti sinka-vonkalisi täpselt viimistletud kujundeid ja tehnoloogiat, aga mida see kõik kokku peaks tähendama, jääb ebamääraseks. Ehk ma oleks suutnud selle teksti kohakese kõrgemale tõsta, kui see ei oleks olnud kirja pandud olevikuvormis. See kindlasti raskendab lugemist ja jätab mulje liigsest pretensioonikusest.  

Ülejäänud autorid saaksid õlalepatsutuse, tänusõnad, et nad ulmet kirjutavad ja soovituse ka ikka järgmisel võistlusel osaleda. Tähelepanelik ulmeaspirant oskab kindlasti ka žürii kommentaaridest välja lugeda, et eelistatakse Suurt Ulmet. Väike Ulme, mis näiteks toimub inimsuhetes või akna taga või kusagil taamal, ei ole väga soositud. Kindel eduretsept on näiteks esimesel leheküljel suure kosmosejaama, dirižaablisadama või veel parem kosmoselahingu pikem kirjeldus.  

Kui siiski sinna joone alla jäävate tekstide kohta mingi kommentaar lisada, siis… Kalmsten demonstreerib ennastsalgavat meisterlikkust looduskirjelduste kirjutamisel, et ta võiks olla lausa “Eesti Looduse” kirjasaatja, aga kui mõni tegelane suu lahti teeb, tuleb raamat mõneks ajaks kinni panna ja rahuneda. Krips on kirjutanud terve pika jutu lühilausetega. See viitab enamasti kas mingile ülidiiplikule ambitsioonile või peategelase vaimsele puudele, aga kumbki ei tekita erilist lugemiselamust. Samas ei maksa autoril muidugi tähele panna viginat Louis XIV kohta, sest arvamusliidrid ei ole kahjuks jutu sündmustikust aru saanud.  

Kogemus ütleb, et jutuvõistluse antoloogiate lugemist tuleb alustada tagant ettepoole, kasvõi sellepärast, et kui raamat pooleli jääb, ei jää sa millestki olulisest ilma. “Apollo 18” on kompetentne ulmejutt ja kahtlemata kirjandus ja eristub suuremast osast Eesti ulmelühiproosast kahe asja pärast – kirja on on pandud oluline ja loobutud looduskirjeldusest ja  sõnavahust ning see ei sisalda lamisevaid tühja lobaga täidetud dialooge. Selles jutus ei ole peaaegu ühtegi lootusetult saamatut lauset. Natuke vaieldav on see arvutilogi kasutamine – hästi, sellest joonistub lõpuks puänt – aga üldiselt on selliste ilukulinate lisamine teksti algaja tunnus ja pigem lugemist pärssiv. Ma arvan, et kui seda oleks olnud vähem, oleks tulemus saanud parem. Urisema aga peab i-mitmuse kasutamise pärast paaris kohas (kõrgeim juhtkond, kõrgema juhtkonna asemel), eriti sellepärast, et lõpupoole kasutatake korrektset “kõige kõrgemal tasemel”. Andestada ei saa vist aga järgmiste väljendite kasutamist – “kõhutasime”, “ravilt põgenenuks pidanud”, “orientiiri kaotanuna”. Astronautid nimed Peary, Trennet ja Albrew tunduvad liiga väljamõeldud nimed olevat. Sisu ja kompositisooni poolest oleks “viie”-lähedane tekst aga nende keeleliste eksimuste pärast jääb hindeks “neli”.  

1. Ilmselt saab selle kogumiku järgi Eesti ulme kohta mitmeid üldistusi teha, kuigi nagu enamike žüriide ja võistlustega juhtub, on tulemused suhteliselt juhuslikud ja võidab enamasti tekst, mis piisavalt sisaldab kaugelt vaadates kõige rohkem võidulooks sobiva teksti tunnuseid – antud juhul kõige rohkem hästi tavalise ja turvalise kosmose-sf jutu tunnuseid. Jutuvõistlus toob kokku hunniku aspirantlikke tekste ja ei ole põhjust loota, meie tingimusi arvestades, et nendest saab kokku ühe tugeva kogumiku, milles vähemalt pooled lood on väärt kõrget hinnet. Antud kogumikus ei küündi ükski tekst üle nadi „kolme miinuse“ ja sellisel toimetama kujul on ka kahtlane, kas ükski neist tegelikult äratrükkimist väärib. On selge, et žürii on lähtunud eelkõige sellest, et on ulmejutuvõistlus ja autorite tegelik kirjutamisoskus on luubi alt välja jäetud. Ei ole raske ette kujutada teistsuguse kooslusega žüriid, kus tekstid, mis sisaldavad selliseid väljendeid nagu „„Sul on mingi laev või asi tulnud,“ tegi ülemus mõtlikku nägu“; „“Õpi vennas,“ pilgutas Sanitar silma“; „“Nägemiseni,“ viipas Hank politseinikule“; „„Nii,“ pani Virve samakapudeli lauale“;  „„Aga räägime pärast,“ muutus Jussike toimekaks“; „“Mütsisöödik Jaur“, osutas Karlik hauale“ ja nii edasi ja nii edasi – ei jõuaks esimesest lugemisvoorust kaugemale. Otsest kõnet väljendava tegusõna asendamine miski autori kommentaariga on kõige tüüpilisem halva kirjutamise tunnus ja seda kohtab siin raamatus ohtralt. Samasugused halva ehk ajakirjanduskeele aina korduvad hädad on tegelase nime asendamine mõne muu sõnaga paanilisest hirmust sõnakorduse ees. Selle koha pealt on siin tšempionid Jekimov ja Lannes, kelle tekstidest on üldse raske aru saada, mitu tegelast neil korraga platsis on. Tegelastele antakse (tarbetuid) hüüdnimesid ja nimetatakse neid välimuse kaudu (habemik, hiiglane, teine, vestluskaaslane, füüsik, ja nii edasi) ja autorid paistavad olevat täielikus segaduses, kuidas oma tegelasi nimetada. Amatöörliku kirjanduskeele tunnused kõikides tekstides on veel isikulise asesõna ärajätmine lause alguses tegusõna eest või lause lõpus, kulunud käibeväljendite, vanasõnade ja kõnekäänude kasutamine, nagu ETV jalgpallikommentaaorid teevad ning tühjad ja poolikud laused ehk mökitamine, pidevad teretamised, tegelaste häälduse kirjapanemine, liialdamine -ki ja -gi liidetega ning liigkirjutamine ja tühja loba ajamine kõige üldisemas mõttes. Nii et mitmes mõttes sobiks see raamat kehva kirjutamise õpikuks. Samas ei ole olnud Eesti ulmescene’il elementaarne kirjutamise kunsti mittevaldamine kunagi takistuseks, et mitmete autorite tööd menukaks muutuksid. Eesti ulmelugeja ei pööra tähelepanu autori keelekasutusele vaid enamasti ainult teemadele ja žanrile. On tegelikult päris hirmutav, et „Baasist“ võib sellesama antoloogia absoluutselt saamatute tekstide kohta lugeda hinnanguid „päris hästi kirjapandud lugu“, „mõnusalt kirjutatud lugu“, „põnev ning sümpaatne tekst“, „ladusalt kirjutatud“, „hoogne ja põnev lugeda“.    Toimetamise koha pealt, et raamatus on vähemalt 13 (!) topelttühikut, rohkesti muid küljendamise ja lõigutamise ja kirjavahemärkide vigasid. Rõhutatud tekst on kord italicus, siis jälle sõrendatult. Ühes lauses on Troonide Mäng suurte tähtedega ja ilma jutumärkideta, järgmises jälle on „Troonide mäng“.   Enne lugude pingerida tuleks vist öelda, et mina ei tea, mida tähendavad ilukirjanduses „usutavus“ ja „loogika“. Kui tekst kannatab lugeda, siis ta kannatab. Kui autor laseb oma sündmustikuga kaasa minna, siis on hea ja ma loen. Kui ta kirjutab halvasti, on tekst loetamatu. Aga pingerinda oleks järgmine:  



2. „Mina, kaitsja“, hinne 3 Ilmselt üks kahest tekstist, kus ulmeline sisu ja algtasemel ilukirjanduslik võimekus on enam-vähem tasakaalus. Muidugi on siin palju puudusi ja nõrkusi (ja kõige suurem on rohke tühi luba), aga vähemasti ei tekitanud selle lugemine närvivapustust. 



3. „Juhtmevaba armastus“, hinne 3 Ainuke tekst, mis tekitas huvi, et kuidas see lugu siis lõpeb. Sisu poolest on see umbes „Kättemaksukontori“ kohtumine „Blade Runner’iga“, kusjuures keelekasutuse ja dialoogide poolest on ilmselt „Kättemaksukontor“ rohkem inspireerinud. Petegelane on hädaldav emo, ülitundlik ja pideva kananaha-sündroomi käes kannatav tütarlaps, keda on detektiivina küll raske ette kujutada. Lugu algab umbes 4-5 lehekülge liiga vara, ning selle tempo löövad alla ülisagedased esitlemised ja teretamised. Liiga palju on ebaolulisi kirjeldamisi ning autor näib paniliselt vihkavat sõna „ma“. 



4. „Jumala hingus“, hinne 3 Ei ole midagi halvasti kui autor laenab kusagilt töötava süžee. Parem on laenata kui ise ja halvasti punnitada, Eesti kirjandus sündiski süžeede adopteerimisest. Antud juhul on laenatud ammune Ameerika põnevusnovellide või teleantoloogiate kohutava kättemaksu süžee ja see ulmelisse keskkonda kohandatud. Töötab. Kaks suurt miinust on peategelase sõnakasutus, kui ta mõttes Carat siunab ja Cara lõpumonoloog, mis on 9/10 pikem kui ta peaks olema. 



5. „Kõik kivide pärast“, hinne 3 Loetav aga mõtetu jutt (mis ei ole ilmtingimata puudus). Autor suudab päris hästi oma taset varjata, kuni leheküljel 106 lõpuks libastub ja suudab kahes lõigus ühte ja sama tegelast nimetada „mutike“, „vanamoor“, „moor“, „vana naine“ ja siis veel „eit“. Pärast seda teksti enam väga tõsiselt võtta ei saa, aga see kannatab läbi lugeda. 



6. „Tsölibaadi lõpp,“ (ja siit edasi ei ole hinnet enam oluline määrata) Ülimalt rohmakalt kirjutatud lugu, kuhu on kuhjatud liiga palju tegelasi ja kes on mitte kõige paremini rääkima pandud. Leheküljel 35 on selline lause: „Kui aga mõrtsukkorrektsioonide loojad lähevad vihaseks..., noh siis pole head nahka loota.“ Halvast kirjakeelest hoolimata püsib lugu fookuses, ehkki seda on raske jälgida. 



7. „Rohelisest välisseintest..., “ Selle teksti mõnetiseks plussiks on teatava poeesia ja filosoofia olemasolu, üldmulje on aga nagu mõni Ursula Le Guini vanaduspõlve singli B pool. 



8. „Raske vihm“ Jällegi, sellest ei ole midagi hullu, kui jutu haripunktiks on selline võte, et kuskil urkas on mad scientist, kes peategelasele hästi pikalt lahti seletab, mis värk siis tegelikult on. Peamine puudus on aga venivus, aeglus, logistiline suunistlemine ja peategelase ülisagedased ja mitte väga teravmeelsed mõtteuidud. Keelekasutust ilmestab selline lause: „Pole seal tegelikult midagi, pole vahet,“ üritas Sleiknir end vaos hoida.“ 



9. „Meie külas nähti imet“, hinne 1



10. „Enne kui lahvatab leek“, hinne 1 Jutus on ulmekirjanduse mõttes võimsad ideed, aga autoril puudub täiesti igasugune ilukirjanduslik tunnetus. 



11. „Päästa meid kurjast“, hinne 1 Loetamatu tekst. Ainsaks plussiks on see, et siin on vähemasti mingi eksobioloogiline aines, aga see tuleb jutuks lõpupoole, kuhu ennast välja lugeda on kõige ehtsam piin ja vaev. 



12.  „Tuulerändur“, hinne 1

Aga kuna kirjanik on ikkagi Martin, kes oskab ja tahab kirjutada palju dialoogi, siis on ka igavamad kohad huvitavad lugeda ja väga palju vinguda ehk ei maksa. Seda tuleb aga mainida, et mõnede fraaside ja keelendite pidev korrutamine muutub tüütuks (would that, must needs, if it please, where do whores go, ...it rhymes with, words are wind jne). Kogu selle saaga üks kõige tugevam külg – detailne ja veenev maailmaloomine – hakkab samuti natuke endale vastu töötama. Me peame näiteks lugema kolme erineva kultuuri pulmakombestikust.  

Järgnevalt on toodud tegelaste top.  

1) Theon  

Theon võidab selle romaani kõige parema tegelase auhinna, kuna tema on sündmuste keskmes ja kõige tugevamalt seotud pealiiniga – võimuvõitlusega Põhjas. Theon on enamasti passiivne tegelane, aga tema puhul passiivsus töötab hästi, erinevalt Tyrionist.  

2) Davos  

Kahjuks ainult neli peatükki, aga väga õnnestunud, põnevad arengud, kuna tal on konkreetsed eesmärgid ja me saame olulist infot. Davose liin katkeb enne romaani keskkohta (!), kui ta läheb otsima Rickonit. Ma võin mürki võtta, et Rickoni saatus ja võimuvõitlus Põhjas on enamikele lugejatele tähtsam kui Meereeni püramiidides püherdamine.  

3) Bran  

Kolm peatükki, raisk! Tema liin katkeb poole peal, kui me just hakkame lähemale jõudma peamistele saladustele. Brani liinis on ulmet (Daenerysi liinis kuigipalju ei ole) ja see on vahvalt seostatud Theoni liiniga.  

4) Arya  

Kaks peatükki. Arya on minu jaoks üldse olnud üks kõige põnevam tegelane. Siin askeldab ta Braavoses ja õpib salamõrtsuka kunsti ja teeb edusamme.  

5) Cersei   

Kaks peatükki + tema liinile pisut arendust epiloogist. Kui Cersei oleks olnud Daeneryse asemel peategelane, oleks romaan saanud kõhklematult „viie“. Mingit olulist arengut tema liinis paraku ei ole. Ta saab vangistusest välja ja küllap hakkab 9 aasta pärast kätte maksma.  

6) Jon  

Top 5 sisse Jon ei mahu, ta tegeleb Müüri juures mikomänedžmendiga ja igale probleemile on tal standardlahendus – bring in more wildlings. Ta üritab teha strateegiliselt õigeid otsuseid aga lühemas perspektiivis näivad need olevat siiski halvad otsused. Erilisi seiklusi, romantikat ja intreege ei ole. Jon on lihtsalt üks firmajuht ja lõpus tehakse talle atendaat.  

7) Jaime  

Nojah, üks peatükk, mis on 2005 ilmunud romaani sündmuste otsene edasiarendus ja ei anna midagi. Ja siis on Jaime ja Brienne'i koha pealt vaikus kuni 2020. Hea näide valest otsusest romaanid tegelaste järgi lõhki lüüa.

8) Jon Connington  

Kaks peatükki aga vähemalt lisandub tema kaudu üks oluline intriig ja selgub, et Varys (kes ilmub alles epiloogis) on pununud kogu aeg ühte vandenõud ja üritanud Tyrionile leida selles mängus õige koht. Paraku see huvitav liin ei jõua kuhugi. 

9) Asha  

Ta ei ole väga oluline tegelane aga vähemasti on ta seotud võimuvõitlusega Põhjas ja tema kaudu avatakse Stannise tegemisi. Ilmselt ei ole vaja lisada, et tema tegevusliin mattub lumetormi ja miskeid lahendusi meile ei anta.  

10) Tyrion  

Olgu peale, Tyrion mahub siis top 10-sse sisse. Selle endise sarja superstaari seiklused on põhjendamatult venitatud ja tegelikult tarbetud. Tal on 12 peatükki, millest ainult kahes on ta aktiivses rollis, tegutseb ja tahab midagi saavutada, muidu lohistatakse teda sõna otseses mõttes mööda Essost ringi ja ainus oluline moment on tema kohtumine maskeeritud Aegoniga. Üldiselt on Tyrion siiski väga suur pettumus.  

11) Melisandre  

Ta meeldib mulle tegelasena ja tema peatükk oli edasiarendav ja sündmuste tagamaid oluliselt seletav, ainult et selle kõik oleks saanud lahendada ka Joni vaatenurgast  

12) Victarion  

Ta tuuakse romaani 741. leheküljel. Ta ei tundu mulle kuidagi oluline, peale selle, et tal on miski draakonipasun. Ja vähemasti on ta sadistlikult julm.  

13) Areo Hotah  

Tal ei ole paha peatükk ja see arndab edasi pealiini, aga tegelasena ei ole ta oluline ja Dornis toimuvad intriigid jäävad kõik lahenduseta. Selle ühe peatüki jooksul ei ole võimalik kõiki Dorni vürstipalees siblivaid tegelasi meelde jätta ega intriige meelde tuletada. Jällegi hea näide, kuidas romaane ei tohi struktureerida. 

14) Quentyn  

Mõtetu tegevusliin ja tegelane, kes lõpus surma saab. Milleks oli vaja teda sisse tuua?  

15) Barristan  

Ta on Daeneryse liin jätk, kui Daenerys (jumal tänatud) mõneks ajaks kadunud on. Ta on tegevuses Meereeni sisepoliitikaga... ja romaani lõpus me ei saa isegi teada kas ja kes Daenerysi tahtis mürgitada ja kes on the Harpy.  

16) Daenerys  

Näide ühest peatükist. Daenerys räägib ühe Meereeni targa tädiga, kes soovitab tal abielluda. Daenrys nõustub, aga kiimleb oma Daario järele. Tuleb Daario ja Daenerys läheb temaga riidu. Daenerys räägib oma peigmehega, kes lubab Meereenis taastada stabiilsuse.  

Stross on võtnud siin (nähtavasti juba 2000-ndate alguses juba üleekspluateeritud) fantasy põhiskeemi, et keegi juhuslik tegelane saab teada oma võluvõimetest ja ettemääratud saatusest kusagil teises maailmas. Zelazny Amber on ka muidugi selgelt tekstis olemas. Peamine vahe Zelazny ja Strossi vahel on lähenemises dialoogide kirjutamisele... samuti on Zelazny tegelased kuidagi traagilisemad ja reljeefsemad.

Ma pean ütlema, et alguses olin ma üsna tige, kui peategelaseks oli majandusajakirjanik. Ja veel selline kiibits, urgitseja ja kitupunn. Majandusajakirjanikust tegelasele on üsna lootuseteu kaasa elada – miks peaks üks normaalne inimene tegelema sellise tühise kõntsaga? Aga olgu, autor põhjendab selle edasipidi ju kenasti ära, Miriami teadmised (eeldades, et majandusvaldkonnas on sellised asjad olemas) võimaldavad tal teises universumis hakata oma plaane ellu viima. Ka Miriami asend loos on hästi paigas – ta peab tegutsema, sest passiivsus on talle hukatuslik, nii meie maailmas kui seal teisel pool. Ta on tegelane, kelle vana elu kaob, tema enda arvamust oma saatuse kohta ei küsita ning ta peab hakkama välja rabelema.

Romaani esimesed 2/3 meeldisid mulle rohkem, seal tegelased arutasid rohkem asju, viimases kolmandikus tuli rohkem madinat, mida on üldiselt tüütum lugeda. Kui Miriami uued õuedaamid mängu tulid, siis süžee jäi ka kuidagi väga paigale. Naisterahvatse riietusküsimustest on tekstis pikalt juttu, mis viib arvamusele, et Stross parodeerib naiskirjanike stiili. Ent mis peamine – alternatiivajalooline maailm on väga huvitav ja loodetavasti avatakse seda edaspidi rohkem. Igatahes lasi see romaan ennast „viiega“ hinnata, pärast seda kui ma inglisekeelse alla sikutasin ja lugesin, kuidas tegelased tegelikult räägivad.

Esimeses loos vaatleb Stross Lovecrafti mütoloogiat Külma sõja kontekstis ja üritab Cthulu elajatele teaduslikku tagapõhja leida. Teises konstrueerib ta prätšetliku kettamaailma ja tõstab Külma sõja selle otsa... nii et mõlemal tekstil on muidugi tugev irve taga. Samas vajavad need lood päris kõva mõttetegevust lugeja poolt, et pöörase pullitamise, pärisajaloo ja tegelaste viidete virrvarri ja eriefektide vahelt leida miski sõnum... või siis jõuda selgusele selle puudumises. Mulle tundus, et see siiski vist on olemas (päris kindel siiski ma ei ole) ja umbes selline, et ka kõige uskumatutes tingimustes mängivad riigifriigid oma mänge edasi. Ideoloogia on ainult tühine loosung ja kõnts ujub igas olukorras pinnale, see tähendab ministeeriumitesse ja valitsusse.

Mõlemat teksti iseloomustab veel miskisugune orgaaniline paroodiamoment, millele täpselt näppu peale panna on keeruline. Ilmselt tuleb see instinktiivselt, sest kui sa juba Lovecrafti ja Pratcheti maailmad aluseks võtad, siis vaistlikult üritad sa sellist kirjanduslikku maastiku mingi hästi tõsiseltvõetava stiiliga tegusamaks tempida. Märkamatu huumor siseneb nõnda justkui iseenesest.

Esimene tehniline hädaldamine on see, et autor tavatseb lausetest ära jätta isikulised asesõnad ja sagedasti alustada lauseid tegusõnaga. Minu lugemismeel tekitab need olulised puuduvad sõnad sinna ise juurde, aga mingist hetkest muutub selline kompenseeriv lugemine väsitavaks. Teine hädaldamine on tegelaste nimede asendamine mingite sünonüümidega. Sellist kirjutamist õpetatakse kooli kirjandustundides, et ei esineks sõnakordusi. Ilukirjanduses peab aga autor olema oma teksti peremees ning selline meetod, et ühte ja sama tegelast nimetatakse kord nimepidi, siis naiseks, õeks, õeraasuks, neiuks ja nii edasi – ja sama praktiliselt kõigi tegelaste puhul – jätab mulje kramplikusest ja Õhtulehe tasemel ajakirjanduskeelest. Tegelase nime pidaval kordamisel või selle asendamisel „ta“ või „temaga“ ei ole mitte midagi viga. Minu meelest see pigem aitab rõhutada emotsionaalsust, seda enam, et tegelikult me ju mingit lugu jutustades ei asenda tegelaste nime oma mõtetes igasuguste sünomüümidega.

Kolmas ja kõige kõvem hädaldamine on kõnekäänude ja idioomide (või mis iganes need ka ei oleks) ülisage esinemine tekstis. Kui on vaja tabavat võrdlust, siis tuleb see välja mõelda, kurat. See ongi kirjanikutöö. Ja kui ma pingelises ja ropult eluohtlikus situatsioonis kuulen tegelast kasutamas väljendeid kui „ pikka pidu meil vist ei ole“ või „muidu on kõik mokas“ siis ma ei saa aru, miks sellised tüübid mulle mingit lugu peaksid jutustama. Niimoodi räägivad kättemaksukontori tegelased, kes teistel pidevalt nahka üle kõrvade tõmbavad ja uut ja vana teevad. Tavaväljenditega jutustatud lugu ei ole nii huvitav lugeda algupäraste ja ainuomaste väljenditega lugu.

Mingist hetkest hakkasin ma neid väljendeid alla joonima ja vildikas sai tühjaks. „Uued tuuled puhuvad“, „üht koma teist“, „liimist lahti“, „kriitikanool ajalehe aadressil“, „nagu seitsmendas taevas“, „susi neid söögu“, „pani nohiku paika“ , „nelja tuule poole“, „nagu kass ümber palava pudru“, „teed sillutama“, „sattusin portsu otsa“, „on selle kõrval köömes“, „loll saab kirikus ka peksa“, „raha kuluks marja ära“, „kihva keerama“ etc, etc... Ma kannatasin küll vapralt välja aga kui 177 leheküljel esines peategelase mõttes väljend „kaikaid kodarasse“ ja veidi hiljem järgnesid „kere kuumaks kütmine“ ja „terve nahaga pääsemine“, siis siit see punkt hindest läks. Tee või tina, võta näpust ja säh sulle kooki moosiga, aga need postapo küberpungi tegelased oleksid kõik justkui välja astunud 1970-ndate lasteraamatust.

Tegelaste kohta, et tollel Täionul olid kõige paremad väljavaated superstaar-tegelaseks saada, aga millegipärast lahustas autor selle võimaluse sama rolli dubleerivate Matvei (milleks positiivne venkust tegelane?) ja teiste digiparmudega ning lisas sellele veel minajutustaja rõhutatult negatiivse suhtumise. Ja kui veel uriseda, siis neljandas segmendis toimuvad madistamised tsoonis näisid üleliigsed. Minu meelest oleks võinud need asendada näiteks tõsiselt hea dialoogiga, kus tegelased vahetavaid mõtteid mujal maailmas toimuva üle... sest ma oleks tahtnud rohkem teada saada, mis Eesti piiride taga toimub. See oleks äkki lisanud veidi avarust ja laiemat haaret.

Nii... aga muidu ma lugesin selle kahe õhtuga läbi ja see on üks vingemaid romaane eesti ulmes, mida ma olen sattunud lugema.

Kui traditsiooniliselt lood järjestusse panna, siis oleks see selline:

1. Maniakkide Tänav

2. Siim Veskimees

3. Catherine Asaro

Kalmsten-Altroff-Berg ?

Altroffi ja Bergi tekstidele ei oska ma mingit hinnet panna. Altroff demonstreerib küll korralikku kirjaoskust, mis puutub maailmaloomist ja kirjeldusi, ent novelli jaoks tarvilist pingestatust ja tegelasi justkui jääb väheks ning vägisi kipub tekkima mulje, et see on väljarebitud katkend millestki suuremast... olgu see siis olemas kasvõi ainult autori mõttetes.

Bergile samuti ma mingit hinnet panna ei oska. Ma ei saa iialgi teada, kas autor ka sellisel kujul oma teksti avaldanud oleks. Või oleks ta seda kõvasti kärpinud ja ümber kirjutanud, mis oleks olnud igati hea mõte. Kiita selle üleseletamisest ja ebaolulistest kirjeldusest kubiseva visandi puhul pole nagu midagi ja kritiseerida... keda ja milleks?

Igatahes on siin 3 professionaalset teksti – Asaro stiilinäite avaldamine ei ole ju ka miski kuritegu – ja siis 2 algajamat üritust ilmselt potentsialiga autoritelt, mis kokku vast annavadki sellise tubli „nelja“.

Õigupoolest ei tahaks ma seda teksti üldse hinnata, sest ei oska leida sobivat skaalat. Ameerika ulmeantoloogias saaks selline märatseva mitterahuldava. Kuna see on aga debüüt (luule ei lähe arvesse), siis muidugi tuleks teistmoodi suhtuda.

Lugema asudes ongi kohe selge, et see on debüüt… ma ei hakkaks neid asjaolusid siin loetlema, sest see näiks norimisena, mida see tegelikult olla ei taha. Igasugusel creative writing course’il osundaks õppejõud ilmselt samadele asjadele ja soovitaks neid vältida. Kui lühidalt neid mainida, lugu on ligi poole pikem, kui ta olema peaks (ülekirjutatud seega); takerdub ebaolulistesse detailidesse; ja on viimases kolmandikus liiga raskelt jälgitav/arusaadav.

Detailide, viidete ja vihjete poolest on see ka liiga üleküllastatud, sest selle universumi kohta me justkui kuigi palju teada ei saa ning nõnda selle meelelahutuslik väärtus mõnevõrra kahaneb. Ja ma ei loe ulmet muudel eesmärkidel, kui meelelahutus. Viisakas oleks ka tegelaste nimedes kasutada ühte ja sama nime… muide, mõni keelvaistuga toimetaja roogiks halastamatult välja väljendi „endast parimat andma“, mis vahepeal kipub lasua igas lõigus korduma.

Teksti taga on siiski näha tööd ja soovi kirjutada tõsiseltvõetavat fantasyt. Miskist asendist on kõik see asi mulle kuidagi sümpaatne ja on natuke kahju, et neid sündmusi ei jälginud keegi isik, kes oleks suutnud selgemalt jutustada miks, kus ja milleks toimus ja mis maailm ümberringi on. Tundub, nagu oleks autoril olnud peas olemas üpris šeff idee ja korralik lugu, aga selle kirjapanemisel on sügavuse ja segasuste-vihjamiste taotlused liialt peale jäänud. Taustade lahtiseletamisest ei maksa kramplikult hoiduda, sest need on tähtsad… miskipärast tundub, et autoril on oskust ka selgemalt kirjutada aga ta valis sellise pretensioonikama stiili. Kui vihjeid lahti ei seletata, siis pole ka tegelikult settingut. Tausta- ja lisainfol on väärtus siis, kui see annab infot…

Hinde panemisel kaaluvad vist siis autori tahe ja suunitlus üle konkreetse teostuse…

Lühiromaan on kirjutatud kogumiku Full Dark, No Stars jaoks, milles kõik lood tegelevad kättemaksu, lunastuse ja süüga... ühel või teisel moel.

Kriminaalkirjanik Tess, kes kirjutab nn naistekaid, miskite vanapreilidest detektiivide juhtumistest, satub pärast esinemist raamatukogus vägistaja küüsi. Mees viskab ta pärast kuhugi truupi, arvetas, et Tess on surnud, ja seal vedeleb laipu veelgi. Tess aga pääseb. Ta on omadega päris sassis, kardab politsei ja arsti poole pöörduda, et asi satub pressi ja otsustab ise kätte maksta. Tema nõuandjateks on tema kass, GPS ja välljamõeldud detektiiv Loreen, kellega konsulteerides ja mõrvaplaanid paika paneb. Tess tapab kolm inimest ja otsustab ka ennast maha lasta, ent kujutletavad nõuandjad keelitavad teda loobuma... Tess avastab, et oletatav süüru ohver polegi niiväga süütu ja lool on siis niivõrd-kuivõrd õnnelik lõpp.

Kingi kirjutamisele pole järjekordselt midagi ette heita, see on väga hea. Lugu ise on hea ja saab nelja.