Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

Tehanu

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Tehanu: Meremaa viimane raamat»
Tallinn «Kunst» 1996 (Merlini raamatukogu, nr 10)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
7
3
1
1
Keskmine hinne
4.375
Arvustused (32)

Kroon kogu sarjale. Minu meelest Le Guini vaieldamatult parim romaan. Kogu Maameri omandab tänu Tehanule uue dimensiooni. Oma meeleolult sarnaneb raamat enim romaanile Kaugeim kallas. Tehanut ei tohi kiirustades lugeda. Asja kvintessentsi tabamiseks tuleb lugedes olla kõigi mõtetega raamatu man. Pahad on selles raamatus juba tõeliselt võimsad ja eks-Arhimaag parajalt viletsaks jäänud. Siin tulebki uuesti mängu Tenar, õigemini toob Tenar mängu Tehanu. See romaan on oma viit tärni väärt juba üksnes Tehanu pärast. Sest Tehanu jõud ja võim on midagi hoopis keerulisemat, võõrast ja kauget. Lugege!!!
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutuga pani LeGuin mind veidi hämmastuma ja oma seisukohta enda suhtes pisut revideerima. Miks? Tundub (vähemasti tundub!), et autori vaated on teinud läbi teatava evolutsiooni. (Võin midugi ka eksida ja tegemist on lihtsalt fluktuatsiooniga.) U. LeGuini "Võluris" on puhuti lausa ärritav veendumus, et kurjus pääseb maailma (peamiselt) sugutungi (sellest tingitud praalimise ja kõrkuse) kaudu. Kõiki eelnevaid Meremaa lugusid läbiv eitav suhtumine perekonda ja siin-seal ilmnev heterofoobia paistavad olevat (ajutiselt?) taandunud. Igatahes meeldis jutustus mulle tetraloogiast kõige enam. Üldist laadi märkus: Eelneva jutuga EI kavatse ma vaidlustada LeGuini vaieldamatut kirjandusliku talenti, hiilgavat fantasialendu ja tõlkija tõesti head tööd. See käib kogu tetraloogia kohta. Oma "viie" on see lugu kaheldamatult ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles

On üks asi, mis mind väga häiris - nimelt on selle raamatu eestikeelse väljaande tagakaanele kirjutatud 'Le Guini Meremaa tsükli hiilgav lõpetus'. Olen täielikult nõus sellega, et tegu on meisterlikult kirjutatud ja hea filosoofilise taustaga teosega. Aga hiilgav see raamat ei ole. Mõtlemapanev? Jah. Sügavaleulatuv? Jah. Aga mitte hiilgav. Tegelikult pole see mitte peamine põhjus, miks ma nelja panin, seda tegin mingil dokumenteerimata põhjusel - kuidagi negatiivsed mõtted tulid pähe seda lugedes ja sealt ehk ka raamatuga seotud kerge negatiivne emotsioon - tegelikult on asi hästi kirjutatud, soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles

Nii Meremaa süzhee arengu kui ka kaasaja üldinimlike probleemide käsitlemise tõttu tetraloogia parim teos. Ükskord ometi ei kehti teooria, et järg on alati eelkäijast viletsam. Väga hea.

3. dets. 2001. Kui Meremaa triloogia kohta võis öelda, et tegu on noorteraamatutega, mis sobivad lugemiseks ka täiskasvanutele, siis "Tehanu" on täiskasvanute raamat, mis sobib lugemiseks ka noortele. Maailm on muutumas -- kuid milline maailm? Kas see maailm, mis loodi siis, kui Segoy tõstis saared meresügavikest? Või see maailm, mis tekkis pärast kuningavõimu langust Havnoris ja kestis 800 aastat? Roke targad on kindlad, et nemad on ühed vanade traditsioonide hoidjatest, kuid miks nad selles ikkagi nii kindlad on? Omal ajal, pärast paari sajandi pikkust isolatsiooni käisid Vene õigeusu kiriku kõrged tegelased Konstantinoopolis ja mujal õige usu lätteid otsimas ning avastasid jahmatusega, et seal kehitatakse mitme nende pühimast pühima rituaali või tõe peale lihtsalt õlgu... Pappidel seepeale ei jäänud muud üle, kui kogu maailma hukkaminekut kuulutada, nemad ise muidugi väljaarvatud. Ka Roke Meistrid tunduvad samasuguses stampmõtlemises kinni olema, nad otsivad uut Peatarka ikka veel vana meetodi järgi, arvates, et nende saart ei ole vahepealne anarhia etapp puudutanud ning nemad pole kohustatud uuenema, samal ajal kui kogu Meremaa seda teeb. Isegi siis, kui neile näidatakse maailma muutuvaid seaduspärasusi sõnade läbi, mida lausub üks nende endi hulgast, teevad nad kõik, et seda sõnumit oma eelmisest formatsioonist pärit tõekspidamistega sobitada. Üleminekuühiskondade probleemid paistavad kõikjal ühesugused olema...

Kui kritiseerida, siis pean tuntavaks maitsevääratuseks seda, et Kalessin Segoyks osutus -- jumala maa peale laskumine on mind alati tiba ärritanud ning selline absoluudimaius on paljude kirjanike ühine probleem. Kuidas ometi ei mõisteta, et koos absoluudi ilmumisega kaob pinge ning salapära...

Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest hästi KIRJUTATUD raamat, kuid sisu jätab minu jaoks soovida. Sama paksus raamatus peaks leiduma umbes kaks korda rohkem mõtteteri või siis sündmusi. Lugemist ei jätnud pooleli sellepärast, et olin eelnevat kolme raamatut juba lugenud ning raamat ise oli ka suhteliselt õhuke. Kui tegemist oleks olnud mõne teise kirjaniku ülistatud järjega triloogiale, siis kahtlen kas oleksin algusest palju kaugemale jõudnudki. Pealegi olin raamatu juba ära ostnud. :) Tegelikult, ega see nii halb raamat ka polnud, kuid neli on minu poolt küll hästi antud.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat, magu ka ilmumisaastast näha, on triloogiale lisatud ilmselt lugejate nõudmisel. Kirjutamisviis on endiselt hea, nagu meistrile kohane, ent sisu poolest kuulub raamat hoopis teise kategooriasse. Eelmiste osadega seovad raamatut tegelaste nimed, mõned ringiekslevad maagid ning Kalessin, kes paaril korral kogu oma hiilguses etteaste teeb. Ülejäänud tegevus keerleb inimeste igapäevamurede ning -rõõmude ümber. Jäi mulje nagu see võiks olla uue triloogia esimene osa.
Teksti loeti eesti keeles

Kogu aeg tekkis tunne, et autor kirjeldab mingit seisundit, mis on lähedal stagnatsioonile. Ja see pole ei hea ega halb. On nauditavaid detaile, millega globaalsemat edasi anti. Ma ütleksin tõeliselt vaba raamat. Vabalt kirjutatud, nagu oleks autori vaim rahulikult ja vabalt kuskil heljunud. Siin on tähtis õhustik, mitte tegevused. Suured asjad toimuvad mujal, tegelased tajuvad mingeid lainetusi ja võnkeid, peavad mitmes asjas selgusele jõudma lahendades raskeid valikuid.
Teksti loeti eesti keeles

Targo T. on eespool üsna minu mõtteid väljendanud: see raamat ei ole vilets, kuid kannab kuidagi negatiivseid emotsioone. Elus ei ole kõik alati kaugeltki positiivne, kuid inimene tahab ju rohkem igal pool positiivset näha ja tunda, kui negatiivset. Lõkkes vigaseks põletatud laps, Tenari ja Gedi ülim alandamine "pahade" poolt, mehe ja naise rolli vaagimine kibestunud naise seisukohalt... Selline sisu on siis tetraloogia viimasel raamatul. Lõpuks saab hea kurja üle võidu, nagu muinasjuttudes ikka. Kuid minu arvates ei oleks sarjal neljandat osa sellisel kujul (kui üldse mitte) vaja läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia sai järje. Raha või fännide sunnil -- mis vahet seal on? Mõnikord on järg paremgi, sagedamini (ja seekord) viletsam. Poleks pidanud asja ette võtma. Ma kartsin, et see on Tehanu triloogia algus, aga (õnneks?) ei.
Elu on karm ja dame Ursula annab ka kõigile ühtviisi karmilt. Paradoks: hästi ei lähe kellelgi, isegi kuningal mitte. Ent Meremaal kui riigil läheb hästi.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsi ta on, triloogiaga ta kokku küll ei sobi. Kogu aines ja maailmanägemine on kuidagi... maalähedasem. Aga see ei ole üldse paha!
Teksti loeti eesti keeles

Alari(R) paneb asjad tüüpilise meesterahva seisukohast paika. Isiklik seisukoht on, et meeste mätta otsast kirjutatud raamatud pole muud väärt kui teleri peale antennikõrgendiks, aga siin tulevad juba mängu soolised erinevused mõttemaailmades. Just see paljukirutud "feminism" raamatu Meremaa sarja parimaks teebki. Eriti ilus on, et suurim väga kuulub pisikesele vigasele tüdrukule. Ja ebameeldivalt isalik Ged on kogu oma võluväest ilma ja lõpuks ometi normaalne mees, kes laseb naistel asjade üle otsustada (nii need asjad tegelikult ju käivadki, ainult et mehed ei saa aru...). Kõlab küll väga lapsikult, aga see lugu võiks veel edasi minna.
Teksti loeti eesti keeles

See on sarjas viimane raamat. Lohe Tehanu on minuarust parim pööre kogu sarjas. Gedi ja Tenari vanaduspäevade rõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast seda, kui Ged on kõikvõimalikes Meremaa nurkades kurjusele koha kätte näidanud, ilmneb, et kodus, kuhu ta harva sattunud on, pole asjad ammugi mitte korras. Kuid võim on läinud ja võitlus tuleb raske.
Teksti loeti eesti keeles

Vat ei ole hea raamat! Iseseisvana oleks veel ehk midagi, aga sarja lõpetusena tekitas minus tunde, et kui Meremaa triloogia oli üks hea tugev kolmejalgne taburet, siis nüüd on sellele mingi peletislik tikkkontsa ja pitsnikerdistega toigas juurde monteeritud. Kirjandusliku koha pealt oleks vast "3", aga hinne on triloogia solkimise eest. Midagi ei ole enam, ei ole suurust ega haaravust, lihtsalt jageletakse ja põetakse hingehaavu. Tehanu ise on küll hea leid (ja neid on teisigi, sest tegemist siiski oma tööd tundva kirjanikuga), ent Kalessin vaid kontekstiväline deus ex machina. Raamat, mille lugemisest kahetsen, sest suhu jäänud paha maik heitis varju ka teistele sarja raamatutele.
Teksti loeti eesti keeles

Parim Meremaa osa, ning teistest totaalslt erinev. Siin enam ei ole seda madinat, kõik kulgeb rahulikult. On tekkinud selline maalähedus, armastus. Oma väe kaotanud Ged peab vastu astuma kurjusele oma koduukse ees. Ged ei ole enam vägev võlur, vaid lihtsalt üks vana mees, kes peab kohanema uue eluga. Ning ta tuleb sellega toime, aga ainult teiste abiga. Hea jutt.
Teksti loeti eesti keeles

See, et ma ise nii igavat elu elan, ei tähenda, et ma vastavaid raamatuid lugeda tahan... Fantasyst ootaks mingit võimsat kurikaela, aga siin on ainult mingi pervert Osavkäsi, kes lõpuks hanguga surnuks torgatakse. Tartu linna peal kohtab hullemaidki pätte, raamat ei huvita ega shokeeri...
Teksti loeti eesti keeles

Selgelt nõrgem eelnevast kolmest romaanist. Ulmelt ootaks midagi hoopis muud. Kuidas kellelegi, aga mulle kohe sugugi ei meeldi lugeda igasuguseid sadistlikke, masohhistlikke, alandavaid kirjeldusi, millest teos kubiseb. Lisame sellele veel kohutava vingumise, ägamise, kurtmise, sisekaemused ja saame kompoti, millest tahaks parema meelega eemale hoida ning millega kokkupuutumise järel tahaks käsi pesta. Lisaks veel ilmselge moraalitsemine. Pinget hoida ei suudetud, lõpus pani Therru osutumine loheks lihtsalt õlgu kehitama.Positiivset oli ka: ladusalt kirjutatud, karakterid olid ilusalt välja joonistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tõdeda, et see raamat meeldis mulle Meremaa omadest kõige vähem. Ajaline kirjutamisdistants teiste raamatutega on suur, ehkki sisu osas järgneb vahetult "Kaugeimale kaldale". Selles teoses tuleb välja ka autori selge etnoloogitaust ja ka 1990. aastate alguse tugev "gender perspective"`i hoiak, mis muudes raamatutes niiväga esiplaanile ei tükkinud. Ka pole tegevuse keskmes enam keegi noor, vaid keskealised inimesed ning hullem veel, maagiat pole peaaegu üldse! Lohed ja kummalised seiklused küll nagu päästavad asja, ent mitte piisavalt, et sellele kõrgeimat hinnet panna.
Siiski, positiivse külje pealt peab kindlasti märkima seda, et lugejale on raamatu lõpu osas otsad väga lahtiseks jäetud ja et järge pole õnneks tõepoolest järgennud, võib igaüks suhteliselt vabalt edasi mõtiskleda, mis siis Gedist, Tenarist ja Therrust sai.
Teksti loeti eesti keeles
x
Taivo Rist
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Üldiselt peaks nagu jutust midagi aru saama. Ka ulmejutust. Seekord ma küll aru ei saanud, miks Laurel ära pööras ja miks ta katedraale lammutas. Ja kuidas ta seda suutis, kas jooksis lõhkeainega seal sisse-välja ja paigaldas miine, ilma et keegi oleks seda tähele pannud? Ja kust ta nii suures koguses lõhkeainet sai? Lugesin teised arvustused ka läbi, nende põhjal tekkis mul ettekujutus, et need vist pole selle jutu jaoks olulised teemad ja sellepärast Jääskeläinen neile vastust ei andnudki. Ent mis siis on olulised teemad? Pean tunnistama, et autori eesmärk jäi mulle täielikult arusaamatuks, ja sellise ebamäärase jura eest ei hakka ma üle 2 panema. Kui keegi selgitaks mulle, et selles jutus siiski mingisugune mõte oli, võin ka hinnet tõsta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes hakkas mulle poole peal tunduma, et see on nagu Pelevini sulest kukkunud. Ja näe, polegi ma ainus, kellele nii on tundunud.

Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.

Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.

Teksti loeti eesti keeles

Täna on Tammsaare sünniaastapäev ja mina kirjutan oma 800. arvustust. Ümmargused arvustused tavatsen kirjutada eriti headele teostele.

Tegu on ühega Tammsaare viimastest teostest (järgmisel aastal juba suri). Samuti katkes aasta hiljem Eesti iseseisvus. Teise levik ja tunnustus jäid põhiliselt okupatsiooniaega.

Algab siis lugu sellega, et Jumal ja Kurat vestlevad. Kas maa peal on võimalik õndsaks saada? Kui pole, siis on ju ebaõiglane inimesi karistada selle eest, et nad ei teinud seda, mis on võimatu. Niisiis ei saadeta enam patuseid põrgusse. Aga Vanapagan soovib endale edaspidigi hingi saada ning peab sellepärast tõestama, et maa peal on siiski võimalik õndsaks saada. Selleks asub ta ise talumehena maa peale ja leiab Põrgupõhja talu, kuhu oma eidega kolib. Lihtsameelne vanapagan rügab hommikust õhtuni.

Esialgu kavatses Tammsaare kirjutada triloogia, kuidas Põrgupõhja Jürka nime kasutav vanapagan kolmes ametis püüab õndsaks saada (ja vähemalt kaks esimest katset ebaõnnestuvad). Teise katse pidi ta tegema kaupmehena ja linnas elades. Üldiselt on kriitikud olnud nõus sellega, et triloogia asemel valmis üks romaan. Minagi ei nuta triloogiat taga: mõelge ise, mis kaupmees see Põrgupõhja Jürka ikka oleks, ei selline õndsaks saaks!

Romaanist on tehtud ka film, mis on aga minu meelest nõrk.

Teksti loeti eesti keeles

Minule tundub see erakordselt hea jutuna. Kuid paljud arvustajad ei jõudnud Jääskeläisega ühele lainele. Sellepärast tunnen, et pean kirjutama sellest, millest aru sain.

Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.

Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.

See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»

Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.

Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.

Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.

«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.

Teksti loeti eesti keeles

Küborg Kaj tahab oma tarkvara värskendada, et veelgi tõhusamalt võidelda Tetraks kutsutava pahalasega, aga Tetra ajab värskendamise untsu ja Kaj armuke Mette peab nüüd minevikku reisima, et oma armastust päästa.

Mulle ei meeldi läbiv ingliskeelsete terminite kasutamine. Eesti keeles on väga hea arvutialane oskussõnavara, miks seda siis ei kasutata? Isiklikust vastumeelsusest? Minule on jällegi vastumeelne inglise keelega pooleks kirjutatud tekst.
Mulle hakkas vastu seegi, et Mettet kirjeldatakse ühelt poolt 40-aastase hurmava kaunitarina, teisalt aga ahelsuitsetaja ja salajoodikuna. Need kaks poolt ei sobi omavahel kokku.

Ma ei ütle, et nende asjade tõttu võtsin kaks hinnet maha. Ühe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Sellestki jutust kirjutas Soobel uusversiooni, arvestas kriitikat, parandas vigu ja põhjendas sündmustikku paremini. Algversioon ei küündinud päris kolmeni, teine veab minu hinnangul välja nõrga nelja. Annihilaatori kasutamine väljaspool vaakumit pidanuks siiski ära jääma.
Teksti loeti eesti keeles

Osvald Soobli loomingul on palju vaenajaid. Nad on oma seisukohti põhjendanud ka ja ma saan neist aru mõistusega, aga mitte südamega. Tähelepanuväärne on Raul Sulbi arvustus Soobli esikjutule siinsamas BAASis – ja Soobli viies jutt ilmus just Sulbi "Täheajas"!

Kuigi Soobli juttudel on vaieldamatuid puudusi, ei ole need minu silmis väga suured ja mulle meeldib Soobli juttude leebe toon – isegi kui ta lahingust kirjutab, siis ikka kuidagi rahulikult.

Mulle meeldib, kui autor kriitikast õppust võtab ja oma jutust parema uusversiooni kirjutab. Eesti kirjanduses on see haruldane ja see on üks põhjustest, miks "Algernoni" just selleks otstarbeks mõeldud jutulabor hingusele läks. Soobel on oma juttudest korduvalt uusversioone kirjutanud ja seda on ta teinud ka "Piiririkkumisega".

Hinne tuleb panna siis mõlemale versioonile ühine. Esimene jutt oli väga nõrk 3. Seal oli hulk jaburusi, näiteks annihilaatorite kasutamine väljaspool vaakumit, mis teisest versioonist oli kadunud. Ja peamiselt selle arengu tõttu hindan teist versiooni neljaga.

Sissejäänud vigadest. Keeleprobleem. Hollywoodi filmides on sedasi, et kui tulnukad teisest tähesüsteemist maanduvad Maal, siis hakkavad nad kohe kõnelema ameerika inglise keelt. Siin pole Edil mingeid raskusi kärpide ja kattide jutu mõistmisega.
Teiseks on väheusutav, et suur kiskja tapaks oma saaki peamiselt kõri läbinärimisega. Neljajalgsete kõri on suht korralikult kaitstud. Murtakse kael või selgroog, kõri läbinärimine võib olla erand, aga mitte reegel.

Teksti loeti eesti keeles

Eks lugedes oli ikka suur maailma atlas kõrval, sest tegevuskohad on üksikasjalikult kirjas. Muidugi jääb viiest puudu, õuduskirjandus lihtsalt ei saa olla usutav.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla praegu viimane arvustamata teos.

Vanakraami- ja käsitööpoodnik saab kokku USA-st pärit külalisõppejõuga, kes kurdab tema elamisse siginenud päkapike üle. Poodnik ärib talle roti- ja jäneselõkse, nimetades neid päkapikulõksudeks. Professor väidab, et väga hästi töötab, ainult päkapikud ei tule kohale juustu, vaid piparkookide peale. Ja tellib lõkse juurde.

Normaalne lõpp puudus. Ma ei tea, milles see seisnema peaks, aga sedamoodi ka ei tohiks lõppeda.

Teksti loeti eesti keeles

Tom O`Flanagan on paadunud joodik ja hasartmängija. Ükskord tappis ta purjuspäi oma naise. Kuid temale hakkas tunduma, et kui ta piisavalt kuradit palub, annab kurat talle naise tagasi. Selleks tuleb ainult igal aastal jõulude ajal ohverdada oma üks sõrmelüli. Neid on tal läinud juba omajagu. Ja siis, kujutage ette, tulebki kurat ja annab Tomile jõulukingitusena tema naise tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu võitis "Algernoni" jõuluulmejuttude võistluse. Lugesin 10 aastat tagasi ja mõtlesin: jah, vist võitis parim jutt. Lugesin nüüd uuesti üle: pole mingit kahtlust, selgelt parim jutt. Lisaks üks kahest, mis siiamaale meeles oli.

Kevin Kent, igavene luuser, on siiski saanud Fortuunalt peavõidu. Ta röövis panka ning pääses raha ja terve nahaga minema.
Ent Kevin ei arvestanud ühega, nimelt et lund sadama hakkab. Ja kuna ta kasutab põgenemiseks vähekäidavaid teid, jääb tema auto lumme kinni. Selle lumesaju korraldas aga üks neeger, et tõestada, et ta ikka väga vägev nõid on.
Pole imestada, et Kevini ja nõia teed viivad kokku. Pikapeale hakkab selguma, et ega Kevin olegi nii suur võitja kui esialgu tundus ja neegrivanameeski pole nii tark kui esialgu tundus.

Teksti loeti eesti keeles

Olen soome ulmest varem lugenud üksikuid jutte, see on esimene põhjalikum tutvus. See oli väga positiivne. 6 lugu 10-st said hindeks viie, lisaks 2 nelja. Kui võrdlen enda arvustatud eesti juttudega (hinne üle 3 on haruldane), siis on kontrast määratu. Soomlasi on rohkem kui eestlasi ja soome ulmest on valida rohkem kui eesti ulmest, aga ikkagi tekkis mul mulje, et kui eesti ulme on kinni Tarzani ja King-Kongi aegades, siis soome ulme tegeleb sellega, mis tänapäeva maailmas oluline.
Teksti loeti eesti keeles

Täna on "Tagasi tulevikku" päev ja sel puhul arvustan "Tagasi tulevikku" IV osa.

Minu jaoks on see lühiromaan saanud sarja lahutamatuks osaks, ma ei suuda hästi mõelda sellest sarjast ega Marty McFlyst ilma IV osata. Kiirustamise märke ma ei täheldanud. Esimeste seeriate õhustikuga Hargla osa hästi kokku ei läinud, aga see vist polnudki Hargla eesmärk ja mingil sügavamal tasemel, vaimu poolest sobib see teiste sekka suurepäraselt.

Marty elab siis nii-öelda olevikus (1980-ndates) ja Doc minevikus (1880-ndates). Kuid Doc ei suutnud hoiduda ajamasina katsetamisest, sattus sellega Prantsusmaale ja avastas, et on ajaliinis midagi põhjalikult kihva keeranud. Teda aetakse segi tema kauge sugulase Emmerich von Brauniga ja tahetakse isegi tappa. Siiski õnnestus Emmettil saata Martyle appikutse ja eks Marty tuligi sõpra hädast välja aitama. See ei käinud küll nii lihtsalt kui võinuks arvata ja võttis palju, palju rohkem aega. Lõpuks said asjad siiski enam-vähem joonde. Marty sai vähemalt rikkaks ja täpsuslaskuriks.

Teksti loeti eesti keeles

Pole veel keegi sellele loole viit pannud, selle vea nüüd parandan.

Jutt räägib planeedist, mille elanikel on kontaktid mitut sorti mõistuslike rassidega. Nad püüavad teisi mõistuslikke eluvorme tundma õppida niiviisi, et katsuvad neile kõiges meele järele olla. Siis saabuvad inimesed. Inimesed ja kohalikud on nii erinevad, et hoolimata püüdlustest ei suufa nad teineteist korralikult mõista.

Millegipärast on eelarvustajad märkinud, et lugu olevat perversne või võigas. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel, mina seal küll erilist perverssust ei näinud. Muide, võib-olla näitab see just minu perverssust, et ma seda juttu perversseks ei pea?

Sellest jutust saaks 1) koomiksisarja, mis saab kriitikutelt kõvasti kiita, 2) animafilmi, mis meeldib algkoolilastele, 3) suurte staaridega Holliwoodi löökfilmi, mis teeb puhta töö Kuldsete Vaarikate jagamisel.

Teksti loeti eesti keeles

Arvan, et Kristjan ei alandanud hinnet õige asja eest. Olen nõus, et lugu on absoluutselt ksenofoobne, ent kaldun arvama, et autor teadis seda väga hästi, aga ei hoolinud sellest. Pähe tuli huvitav idee, pani kirja ja üsna lühidalt, sest pikka juttu ei vea sellega välja, aga kas kriitikud peavad seda võõraviha õhutamiseks või summutamiseks, pole kirjaniku asi.

Hindes pole kahtlust. Väga harva kohtan jutte, kus olen autorile siiralt kade, et see idee temale pähe tuli ja mitte minule. Võinuks ju minulegi, eeldused olid olemas, aga ei tulnud.

Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et ulmes on juba kõik läbi kirjutatud. Osalt sellepärast otsitakse ikka uusi ja uusi õuduse tekitamise vahendeid, mis mõnikord jõuavad täielikku jaburusse. Mõrvarlikud sokid, kas saab veel midagi absurdsemat olla? See on niivõrd totter, et võtab loolt igasuguse usutavuse. Ma ei räägi sellest, et õuduskirjandus ei saagi usutav olla, vaid et mõrvarsokid on juba üle võlli.

Ja veel. Kui inimeselt jalalabad maha raiuda, ei sure ta kümne sekundiga. Kui autor kirjutaks, et jookseb pikapeale verest tühjaks, hea küll, aga paar minutit peaks selleks ikka minema.

Ja veel. Kuidas on lood igasuguste postiljonide, uudishimulike külaeitede ja kasvõi rahvaloendajatega? Kas ei satu sinnakanti aeg-ajalt juhuslikke ringikolajaid, metsavendi näiteks? Kas mõrvarlikud sokid ei peaks laiemalt teatavaks saama?

Ilmus "Reaktoris" augustis 2015.

Teksti loeti eesti keeles

Tjah, see on vist ühe hingetõmbega valmis visatud lugu. Kopsus sai õhk otsa ja tuleb jutt ära lõpetada. Ehkki alles hakkab huvitavaks minema. Sissejuhatusele jääb päris lugu järgnemata. Praegu pole kindel isegi see, et tegu on ulmega: isa kaotab lapse, kukub joomatsüklisse ja hakkab deliiriumis midagi nägema, kus siin ulme on? Hea küll, ma nõustun, et on ulme, aga kehvake.
Teksti loeti eesti keeles

Objektiivselt võttes peaks nagu kolme välja vedama: kirjutamisoskus on aastatega tekkinud, süžee on äraleierdamata, lõppu ma ise ära ei arvanud ... Aga subjektiivselt võttes mulle kohe üldse ei meeldinud. Just nimelt lõpp. Võib-olla on see halb, et mulle meeldivad õnnelikud lõpud? Olen kiitnud ka, kui lõpp loogiliselt eelnenust välja kasvab. Ent siin kasvab samuti. Ma ei oska põhjendada, miks see jutt mulle ei meeldi.

Stiili põhjal oli mulle jäänud mulje, justkui autor oleks Weinberg, ja mõningase üllatusena avastan nüüd, et Ivanov.

Teksti loeti eesti keeles

Kangelasfantaasia ei ole minu žanr. Ja jutu lõpp oli alguses välja öeldud: kangelane istub vangis ja järgmisel päeval hukatakse.

Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.

Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.

Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.

Teksti loeti eesti keeles

Ma kardan, et üldiselt on tähele panemata jäetud üks oluline asi. Erla ei olnud mingi erand, et ta Unnurisse armus. Teda armastasid kõik. Eysteinni kohta on see ilmne. Kuid Unnurit armastasid ka Arnalduri ema ja isa ning üldse kogu külarahvas. Minu arvates tegi see loo paremaks. Niimoodi tuli loo mõte veelgi reljeefsemalt välja.
Teksti loeti eesti keeles

Minul tekkis otsekohe küsimus: Miks Päikesevits Kyankrot taga ajab? Mis kasu ta sellest saab? Kas ta on hulluks läinud? Aga ma ei uskunud seda, sest lugusid tavaliselt niimoodi ei kirjutata.

Siiski selgus, et olin loo mõtte ära tabanud. Päikesevits ei saanudki mingit kasu ja läkski hulluks. Nii et lugu oli ühest küljest väga loogiline ja teisest küljest tuli lõpus ootamatusena. See on hea kirjanduse tunnus.

Lugu toimub ürgkogukondlikus ühiskonnas. Mõtlesin, kuidas näeks sellise tahte ülekandumise korral välja feodaalne või kapitalistlik ühiskond. Üsna huvitav. Selline mõtlemisaine andmine on samuti hea kirjanduse tunnus.

Inimliha söömises ma küll midagi "võrdlemisi võigast" ei näinud, see oli normaalselt põhjendatud ja kirjutatud. Üleüldse tundub autor algeliste ühiskondade osas kompetentsena. Kui autor teab, millest kirjutab, on see samuti hea kirjanduse tunnus.

Teksti loeti eesti keeles