Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

A Wizard of Earthsea

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Meremaa võlur»
Tallinn «Kunst» 1994 (Merlini raamatukogu, nr 1)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
33
8
3
0
0
Keskmine hinne
4.682
Arvustused (44)

Maamere võlur on üks väheseid fantaasiazhanrisse kuuluvaid teoseid, mis mulle meeldib, olemata samal ajal puhas mõõga-ja-maagia lugu. Sword&Sorcery lood on mulle alati meeldinud, seevastu selliseid tellislikke epic ehk high fantasy heietusi ma ei talu. Igasuguse muu fantasy vastu pole mul ka midagi halba öelda. Maamere sari kuulubki aga sellise "muu" fantaasia alla. Le Guin on maalinud detailse pildi huvitavast maailmast ning teinud seda klisheesid vältides. Maamere võluri üks olulisemaid märksõnu ongi nimed ja nende mõju inimestele. Sarja esimese raamatu ainsaks puuduseks võiks lugeda vaid teatvat venivust, mis läbematuma lugeja kohati haigutama võib ajada. Detailselt on autor käsitlenud maagiat kui sellist. Puudusena tuleb esile tuua veel esimese raamatu kurjami tiba haledat, nõrka ja kahvatut karakterit. Ma ei pea silmas peategelase varju. Väärt lugemine kindlasti. Krista Kaera tõlketöö on väga nauditav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud, kuid ... veider. Naljakas niimoodi fantasy kohta ütelda, kas pole? Raamat on väga poleemiline. Ka paistavad autorit painavat ideed, mis Jääplaneedi lugudes on pikemat lahtikirjutamist leidnud.
Teksti loeti eesti keeles

Imepärane teos. Pealtnäha paistab, nagu oleks tegu muinasjutuga (btw, poes, kust ma ta ostsin, oligi raamat lastekirjanduse riiulisse pandud), aga tegelikult on sinna kätketud terve hea ja kurja, pimeduse ja valguse vahelise võitluse, tasakaalu ja suhete filosoofia ning tagamaad. Siinkohal tuleb märkida, et 'Meremaa võlur' (Meremaa kõlab eesti keeles siiski märksa paremini kui Maameri IMHO) on selles peidetud filosoofiaga pikitud sarjas alles esimene raamat - selleks, et kogu lugu täielikult kohale jõuaks tuleb kogu Meremaa neljaosaline triloogia kindlasti läbi lugeda.
Ühtaegu on raamat ka ülistuslauluks inimlikule tahtele ja tema väele, mis (olgugi, et siin raamatus ainult võluritele kättesaadavana) suudab maailma omatahtsi muuta ning piisava tarkuse ja vastutustunde juures seda ka tasakaalus hoida ja paremaks muuta. Sellega seoses ja järelemõtlemiseks üks kuldne tsitaat: "Õigus on hoopis see, et sedamööda, kuidas inimese tegelik vägi kasvab ja teadmised laienevad, läheb tee, mida mööda ta käia saab, üha kitsamaks, kuni ta lõpuks ei vali enam midagi, vaid teeb täielikult ja jäägitult seda, mida ta peab tegema..." (nii ütles Kutsumismeister Raudkullile).
Ahaa, siis üks väga võluv detail veel: Läbi kogu teose on ohtralt kasutatud mitmesugustele tavamõistes elutute nähtuste personifitseerimist, s.t. nende nimed kirjutatakse suure tähega, neil on oma eripärad ja eelkõige oma Vägi, mille poolest nad on sarnased kõigi muude Väge omavate olenditega. Seetõttu ongi ära kadunud range piir võlurist inimese ja pimeduseriigist tulnud varju vahel - nad ei puutu kokku mitte tavapärases mõistes, vaid vaimus, katsudes mitte rammu, vaid väe tugevust, ja nii käib see ka suvalise muu konflikti korral - äärmiselt lahe.
Muuseas, see asjaolu ja tegelikult ka kogu käesolevas karvustuses puudutatav käib tegelikult kogu sarja kohta, oluliselt ei lange autor kunagi oma esimeses osas saavutatud loominguliselt kõrguselt alla - väga teretulnud nähe.
Teksti loeti eesti keeles

See Maamere-sarja sissejuhatav teos on tõesti hea, seda ka eelreklaamiks teistele osadele (kui esimene osa kehv oleks, siis ilmselt ju ei hakkaks teisi osi enam otsima). Selline teos, mis sunnib ostma ka kõik ülejäänud Maamere-sarja raamatud. Ei ole selline üheülbaline madistamine, nagu suur osa võlukunstilugusid paistab olevat, vaid selline suhteliselt sügav ja etnolikuna tunduv lugu (seda on ju tegelikult kogu see sari). Kindlapeale mingi omade fännide kummardamisobjekt jälle. Sedapuhku ka õigustatult.
Teksti loeti eesti keeles

Peaks olema teooria initsiaalteoste (sarja esimesed teosed) kirjutamise kohta. Kahtlemata on mitmeid elemente, mis seal on hädavajalikud, kuid isikule, kes on ka ülejäänud osi lugenud, võivad takkajärge paista üleliigsed. Meremaa võlur pole initsiaalteos klassikalises mõttes, sest noore Gedi lugu seisab minu arust kogu tetraloogias eraldi ülejäänud kolmest osast, kus on tegemist juba ülivõimsa tippmaagi seiklustega. Siit tulenevalt pole mitte Tehanu triloogia järg, vaid Meremaa võlur selle proloog. Teose põhiliin on vastutus ja enda leidmine eneseületuses. Gedi ja varju duot võiks iseloomustada malemängust tuntud tõega: kõige raskem on võita iseennast. Või idamaise filosoofia abil: sa saavutad rahu siis, kui saavutad terviklikkuse. Elusolend saavutab terviklikkuse, kui hakkab oma surma armastama. Äärmiselt tugev teos.

17. nov. 2001 üle loetud. Tahaks veel paarile asjale tähelepanu juhtida. Esiteks on väe avaldumise ning maagiakirjeldused esmaklassilised, hästi on õnnestunud ka Roke ja Ogioni "koolkondade" eristamine. Suurepärane on stseen, milles Ged lumisel väljal gebbethi eest ära jookseb -- hoolimata sellest, et ta väsib ning ta samm aeglustub, ei saa varielajas teda kätte, jääb tast kogu aeg ühe sammu võrra maha. Ka siis, kui Ged oleks kukkunud ja edasi roomanud, poleks tont teda kätte saanud -- seni mitte, kuni Gedil oli olemas tahe talle vastu panna. Alles siis oleks vari võitnud, kui Ged oleks lõplikult kurnatuna käega löönud ja oma saatust ootama jäänud. Tõlkest. See, kuidas Earthsead peaks tõlkima, on nii keeruline küsimus, et mina sellele küll vastata ei oska. Maameri kõlab eesti keeles võõrikult, kuid minu meelest kõlab võõrikult ka Earthsea inglise keeles. Meremaa on kahtlemata kõige kergema vastupanu teed minek, tegelikult oleks võib-olla kõige parem mingisugune kaugem, metafoorne tõlge. Raudkull on muidugi ebaõnnestumine, seda ka seetõttu, et kõlab liialt mingi kangelasnime moodi, mis on aga Le Guiniga kaunis sobimatu. Ülejäänud nimed on ju kaugel kangleasnimedest -- Kuusekäbi (Ogion), Kurehernes... Arhimaag oleks igal juhul tulnud peamaagiks tõlkida, otsene analoogia: archbishop - peapiiskop.

Teksti loeti eesti keeles

Võrratu lasteraamat, hea fantasy, vinge filosoofia jne. Le Guin on võrratu trikiga hakkama saanud. Raamat, mis on kirjutatud lastele, on tuumakam kui enamik täiskavanuile mõeldut. Ikka ja jälle peab mainima Le Guini etnograafiahuvi ja idaihalust. Haarav süzhee, detailirohke ning tõetruu maailm. Huvitav ja pingeline intriig. Mida sa hing veel ihaldad. Soovitan KÕIGIL lugeda. Ise loen seda sarja praegu neljandat korda ning olen kohutavalt endaga (et jälle loen) ja raamatutega (et nii head on) rahul. Pisut viriseks tõlke kallal, mis ajuti on üsna uljas, ajuti kisub aga lihtsustama. Aga viriseda tuleks eelkõige pisiasjade kallal ning seda ma ei tahaks teha. Ainuke suur tõlkeprohmakas on Earthsea tõlkimine Meremaaks. Kurat, igal pool on ta Maameri (Erdsee, Zemnomorje), meil aga toodi tekst taas siia räämas maailma. See Meremaa on ju kui mingi Uus-Meremaa lühendvariant. Aga ülejäänus on Krista Kaera tõlge (peaaegu) priima. Kordan veelkord. Kes pole lugenud, see lugegu!
Teksti loeti vene ja eesti keeles

Mõnus lugemine ja mõtlemapanev filosoofia. Selliseid, pealtnäha lastele mõeldud kuid sisult tuumakaid raamatuid tuleb paraku harva ette. Hea algus Meramaa sarjale. Lugu sellest kuidas õpipoisist meister sai.
Teksti loeti eesti keeles

Miks seda keegi lastekaks nimetas, Kääbik on ju sama rida siis. Võimas oli...ausõna.Väga suur oli tuju hakata võluriks.Kui tolkien ja Terry Brooks välja arvata siis oma alal parim.Väga tempokas.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat tegeleb Earthsea neljaosalisest triloogiast kõige rohkem Võlurite ja Maagiaga. Mis aga ei tee teda sarja parimaks raamatuks. Sellegipoolest hea raamat ning ma loodan et saan lähemal ajal ingliskeelse versiooni kätte kuskilt. Tõlge pole kõige parem just.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olin kunagi ammu lugenud Le Guin''i "Pimeduse pahemat kätt", mis mulle eriti ei meeldinud. Seetõttu tekkis minus väike kahtlus kas tema "Meremaa" triloogiat on üldse mõtet lugeda. Õnneks otsustasin ma katsetada. Pole midagi öelda, raamat oli tõesti päris vägev. Le Guin on suutnud Meremaa, sealsed tegelased ja sündmused väga usutava ja huvitavana kirjutada. Minu meelest väga hea "fantasy". Ilgelt huvitavad ideed: kõigil on oma päris nimi Vanas Keeles, võlurihakatised õpivad koolis loitse jne jne. Minu meelest on kõik triloogia osad suhteliselt sarnasel (heal) tasemel, seega ei oska ma ühte teisele eelistada. Tõlge pole minu meelest ka kõige kehvem. Mis hindesse puutub siis see on kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Kutsub Maremaa sarja edasi lugema kuigi edasine enam _nii_ hea ei ole... Aga on siiski hea...
Teksti loeti eesti keeles

Romaan lummab eeskätt oma maailmaloomisega. Ged on veel noor ja tema polegi nii tähtis. Meelde jääb rohkem Meremaa ja võlurite kool.
Teksti loeti eesti keeles

Ainult kiitvaid sõnu. Toetan arvamust, et tegelt oli tegu mitte tetraloogi pärisliikmena mõeldud raamatuga, vaid rohkem nigu proloogiga. A see mitte tema väärtust ei vähenda (ega ka ülejäänd sarja oma). Ja tõlge oli kah tegelt peris ia (ku see va Maamer-Meremaa apsakas välja arvata). Olen lugend ka englismani keeles ja ei saa mitte öelda, et maakeelne teos vähem mõjuvam oleks olnd või ehk siis midagist ütlemata jätnud. Igati viis (sest kuute panna ei lubata).
Teksti loeti eesti keeles

Ingliskeelse versiooni puhul jagan eelkirjutatute kiitvat arvamust.

Vahest väljaarvatud viimane raamat mis paistab kui "afterthought" - umbessamasugune nagu Douglas Adamsi "MostlyHarmless" mis liialt kordab eelnevat.

Ebameeldiv oli eestikeelne tôlge, lugesin paar lehte enne kui tundsinet rohkem ei taha. Eriti konarlik oli nimede tôlkimise kohalt; Sparrowhawk - Raudkull on lausrôve;üks Pääsuhaugas, kerge ja lendlev -teine raske nagu pähevajutatud teraskiiver. `Ea loomisloo` "Ainult vaikuses sôna, ainult pimeduses valgus on..." oli ka äratundmatuseni moonutatud.Kui vôimalik laseks uuesti tôlkida.

Teksti loeti inglise keeles

Seisid päris kaua need neli raamatukest mul peale ostmist riiulis, enne kui neid lugema asusin. Sellel oli minu jaoks mitu põhjust: 1) negatiivne eelarvamus "Pimeduse pahema käe" pärast 2) pole eriline fantasy fänn 3) raamatute kujundus (kaaneillustratsioonid) ei kutsunud kohe üldse lugema, st. ei meeldinud. Kuna kõik aga seda autorit ning seda tetraloogiat kangesti kiitnud on, sai asi siis lõpuks ette võetud. Ning polnudki väga viga. Selline filosoofiline maagia ja võlukunsti käsitlus oli minu jaoks uudne ja huvitav. Samuti meeldis mulle hästi inimlik lähenemine võluritle: võlur oli siiski ennekõike inimene, inimene, kes valdas omas maailmas suurimat tarkust ja kunsti. Samas ei olnud võimalik kõigil võluriks saada, vajalikuks eeltingimuseks oli vastava "väe" olemasolu. Esimene osa pajatabki, kuidas üks külapoiss endas selle väe avastab ning sellest, kuidas temast võlur saab. Samuti saab ta siin väga valusa õppetunni sellest, et lisaks väele peab võluril olema mõistust ja vastutustunnet selle kasutamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Minule ei meeldi ühiskonnad, mis peamiselt maagia abil oma asju ajavad. Sellepärast hakkasin lugema väga tugeva eelarvamusega. Ent Le Guin suutis kirjutada nii, et isegi mina vaimustunult mõtlesin: kirjuta, mida iganes tahad, ma armastan sind, Ursula!

Maamerel elati vägagi spartalikes tingimustes. Mugavust mitte mingisugust. Teadjad võisid küll paljugi loitsida, aga Euroopas aastal 2000 elavad inimesed paremini, kuigi võlukunsti abita. Minu jaoks kinnitab Maamere tetraloogia, et võlukunsti ei tasu investeerida, imedele ei tasu loota. Muudest teadustest on lõppkokkuvõttes rohkem kasu.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat, minu arust triloogia parimgi. Raamatu leidsin täiesti kogemata raamatukogust lasteraamatute seast ja ei osanud kuidagi midagi arvata. Autorit teades otsustasin lugeda ja ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Olen enne seda Le Guini teost üritanud lugeda ka tema romaani "Pimeduse pahem käsi" aga ei ole suutnud seda lõpuni lugeda. Seetõttu oli "Meremaa võlur" mulle meeldivaks üllatuseks. Iseenesest raamat mulle meeldis ja võtsin juba raamatukogust ka kaks järgmist osa...
Teksti loeti eesti keeles

Kogu tegevus meeldis. Maailm istus isegi väga. Tasus isegi üle lugeda. Taolist ei tule iga päev poodi...
Teksti loeti eesti keeles

Niih. Siin ta siis on, see Meremaa ja tema võlur. Maailm täis maagiat ja võlukunsti, Väge, millest meie ei oska undki näha või ehk oleme lihtsalt unustanud.

Alguses oli saar. Ja saarel elas poiss, kes avastas endas Väe. Ning ta õppis seda jõudu kasutama, kuid ei saanud sellele Isandaks enne, kui ta oli ületanud endas surmahirmu...

Pange tähele, oluline on siis just detail, et alguses oli poiss. Tundus tavalise poisina, kitsekarjus. Kuid temast sai maag. Nii sisendab ta teistesse temasugustesse meie maailmas (kes ei pruugi olla kitsekarjused, vaid muidu õnnetud) uut lootust paremale tulevikule.

Nimed... Maailm sõltub nimedest, kuidas neid kasutada, kuidas öelda ning kui palju sa neid tead. Ja isegi vanad targad lohed on võimetud, kui sa tead nende nime. Mulle meeldib see idee. Nime olulisusest. Saad näiteks teada Jyrka nime ja oplaa... Aga kahjuks on ja jääb see fantasy temaatikaks ja reaalsuses pole sellega midagi teha.

Vari. Vari, mis on pärit teadmatusest või kohast, kus ei ole midagi. Mis ei ole surnud, kuid ei ole ka elus. Ning millel ei ole kuuldavasti isegi nime. Kuidas sa võitled sellisega, kui tema su nime teab ning kogu su võlujõust pole kasu? Kui sind haarab tüdimus ja meeleheide? Ainult ennastületades. Raudkulli piinad polnud ehk eriti usutavad, kuid nad olid ilmselt hädavajalikud, et asjast õiget pilti saada. Et taibata, millega (või kellega?) oli tegemist...

Ja lõpp... Laul Varjust, mida keegi ei mäleta. Peale Ursula, kes selle meieni tõi. Ootust ja lootust neile, kes püüavad Väe poole. Loodan, et te leiate selle...

Teksti loeti eesti keeles

Ainus raamat, mida ma olen üle 10 korra üle lugenud ja alati huviga - raamatu filosoofiline külg istub mulle lihtsalt niivõrd hästi. Kahju, et üle 5 hinnet panna ei saa ...
Teksti loeti eesti keeles

Tugev ja hea raamat. Samuti korduvalt loetud. Esimesel korral kindel "5", edaspidi olen teoses natuke kahtlema hakanud, aga pigem autori, kui teose enda pärast. Suurepärane lugemisvara, kuigi pean teda tunduvalt "kergemaks", kui paljud eelarvustajad - no mis erilist filosoofiat seal siis oli? Pigem parajalt loetavuse seisukohalt, mis kahjuks automaatselt tähendab - vähe, ainult paar deklaratsiooni.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat ja sisukas filosoofia. Ei teagi kas seda tasub ikka lasteraamatuks nimetada. Kunagi ammu lapsena seda lugedes ei jäänud sellest küll eriti head muljet. Pigem igav oli siis. Nüüd ülelugedes nautisin aga seda raamatut täiel rinnal. Üldiselt see raamat rehabiliteeris minu silmis Ursula K. LeGuini maine, mille ma olin kujundanud endale peale "Pimeduse pahemat kätt" lugedes.
Teksti loeti eesti keeles

Igaljuhul on tegemist väga hea algusega. Kui teised osad on sama hääd, siis jään ma lihtsalt sõnatuks ja ma tunneksin häbi, ses suhtes, et ei lugenud neid varem.

Ps. Antud raamatute sarjast on just hiljuti valminud ka teleseriaal.

Teksti loeti eesti keeles

Kaalusin pikalt, kas anda viis miinus või neli pluss. Lõpuks jäi peale viimane. Olin seda sarja lugenud üle 10 aasta tagasi ja mäletan, et väga meeldis. Seekord oli lugemiselamus kraadi võrra lahjem, eks inimesed ikka ajas muutuvad ja koos inimesega tema maitse, eelistused, suhtumine ja mis kõik veel. Einoh, väärt lugemine oli see raamat ka seekord. Tegemist siis "road-trip"-iga, kus autot asendab paat või laev ning püssi võlurisau. Seekordsel lugemisel jättis kogu lugu vähe tehisliku mulje, Ursula on justkui võtnud pähe sokutada peategelane võimalikult lühikese ajavahemiku jooksul võimalikult paljudele saartele. Meenutab "linnukese-turismi", kus turisti eesmärk on külastada võimalikult palju riike, et siis riigi nime taha linnuke teha, seda maad ligilähedaseltki tundma õppimata. Samas, mulle kui kaardi-friigile üldiselt selline teos väga sobis, pidevalt näppisin kaarti raamatu taga ja uurisin, et milliste saarte vahelt võlur nüüd küll läbi purjetas/aerutas. Samuti ei mõjunud mulle täielikult usutavalt see pööre tagaajamises, kus jälitatavast sai jälitaja. "Kui sa põgened, siis liigud sinna, kuhu jälitaja soovib ning üksnes siis kui ise jälitad kedagi, siis liigud sinna kuhu sa ise soovid". Selline filosoofia mõjub pseudona a`la "elu on surm ja surm on elu" või "jänes on hunt ja hunt on jänes". Muidu oli valdavalt suurepärane, väga inimlik raamat. Ahjaa, mulle ka raamatu kujundus ei istunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti toda teost vast 10 aasta eest esimest korda, nüüd siis uuesti. Mulje oli ikka igati positiivne, seega kõrgeim hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda esimest korda siis, kui see eesti keeles ilmus, 1994. aastal. Arvestades et mulle Le Guini tädilik - etnograafiline feministliku alatooniga fantasy üldjoontes ei meeldi, on see siin päris tõhus tükk. Meremaa-sari eristub tädi muust loomingust minu meelest päris teravalt (ja meeldivalt). Ei jää muud üle kui lisada oma hääl üldisesse heakskiidukoori.

P.S."Meremaa" on vaatamata sarnasusele Uus-Meremaaga oluliselt suupärasem ja mõnusam kui "Maameri", mis mu kõrvu kostub mõnusalt debiilselt.

Teksti loeti eesti keeles

"Meremaa võlur" on noortele suunatud fantaasiaseiklus. Meremaa-nimelises maailmas, mis koosneb polaaraladelt kuni ekvaatorini laiali pillatud saarestikust, kasvab vaesel põhjapoolsel Gonti saarel üles Raudkulli-hüüdnime kandev poiss, kelle juures märgatakse juba varakult võlukunsti annet. Samas on poisil aga oma uhkuse ja impulsiivsuse tõttu komme ette võtta rohkem, kui teadmised lubaksid.
 
Kuna võluvägi on kogu Meremaal kõrgelt hinnatud, siis antakse ta õpilaseks kohaliku võluri juurde - kuid läbematul poisil on ekstsentrilise õpetajaga raske harjuda. Lõpuks liigubki Raudkull edasi Roke saarele, kus asub võlukunsti suurkool. Seal ootavad teda kõik unistused, mis tal võlukunsti osas olnud on, kuid teda ootavad ees ka suur eksimus ja valus õppetund, mille tagajärgi ta hiljem heaks tegema peab.
 
Ma mainisin seda J. R. R. Tolkieni romaanist "Kääbik" kirjutades ning paslik oleks üle korrata, et keeruline on kirjutada raamatust, mis on kuidagi isiklikult oluline. "Meremaa võlur" ja üldse kogu Meremaa triloogia (hilisemaid järgesid ja lisasid ma siin praegu ei arvesta) on mul samuti aastate jooksul kümneid kordi loetud ning "Kääbiku" järel on need kohe järgmised aluskivid minu fantaasiaarmastuse vundamendis.
 
Mingil viisil olen ma vanemana isegi rohkem hakanud hindama Tolkieni-tüüpi kõrgfantaasia puhast siirust. Samas aga tundub mulle järjest enam, et sellist asja on tegelikult raske kirjutada. Nõrgema kirjaniku käes jääb kõrgfantaasia tihti vaid õõnsaks muinasjutuks. Tolkieni maailma hoiab näiteks püsti see säravalt kõigutamatu usk, millega see kirjutatud on, Le Guin kirjutab küll pealtnäha täpselt samamoodi, kuid sisult on ta hoopis testsugune.
 
Le Guini maailmas ei ole jumalikku õnnistust ning seal pole ka pimedusevürste. Kurjus eksisteerib, kuid võimu saab see ainult inimeste kaudu. Tõeline võitlus ei ole mitte lahinguväljal vaid igaühe enda sisemuses. Julgus vaadata enda hinge pimedusse ja astuda vastu enda varjule on see, mida õppima peab ning kõige suurem võit on võit iseenda üle. Le Guini armastus taoismi vastu on see, mis annabki loole tõelise südame.
 
Muidugi on siin lisaks veel väga palju, mida kiita. Idee, et võlukunsti-süsteem on seotud praktiliselt kõigi meie maailma kultuurides levinud usuga tabusõnade mõjust on just nii geniaalselt lihtne, et see on lugejale instinktiivselt mõistetav. Mulle meeldib, kui efektiivselt eraldab Le Guin olulist ebaolulisest - näiteks võetakse siin Raudkulli kooliaastad kokku kahe peatükiga.
 
Eraldi tuleb muidugi märkida, et siin loos on pikki vaheosi, kus pealtnäha nagu midagi ei juhtu. Kui aga natuke sügavamale vaadata, siis need eraldatuse hetked on vajalikud peategelasele mõtlemiseks - sest nagu öeldud, see on just see koht, kus võitlus tõeliselt võidetakse või kaotatakse. Le Guini töödele on selline kirjutamisviis ka laiemalt väga omane ja mulle meeldib see väga.
 
Lõpuks aga ei tohiks mööda vaadata ka sellest, kui hästi see lugu ettelugemisel töötab (asi, mida ma ise olen ka läbi teinud). Mul oleks hea meel, kui kirjanikud püüaks üldiselt oma tekste töö käigus rohkem valjusti lugeda, sest paber kannatab nii mõndagi, kuid jutustajahääl on üsna armutu. "Meremaa võlur" on selgelt jutustaja lugu, mitte vanamoeline vaid kuulajale lausa iidse mõjuga.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Taivo Rist
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Üldiselt peaks nagu jutust midagi aru saama. Ka ulmejutust. Seekord ma küll aru ei saanud, miks Laurel ära pööras ja miks ta katedraale lammutas. Ja kuidas ta seda suutis, kas jooksis lõhkeainega seal sisse-välja ja paigaldas miine, ilma et keegi oleks seda tähele pannud? Ja kust ta nii suures koguses lõhkeainet sai? Lugesin teised arvustused ka läbi, nende põhjal tekkis mul ettekujutus, et need vist pole selle jutu jaoks olulised teemad ja sellepärast Jääskeläinen neile vastust ei andnudki. Ent mis siis on olulised teemad? Pean tunnistama, et autori eesmärk jäi mulle täielikult arusaamatuks, ja sellise ebamäärase jura eest ei hakka ma üle 2 panema. Kui keegi selgitaks mulle, et selles jutus siiski mingisugune mõte oli, võin ka hinnet tõsta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes hakkas mulle poole peal tunduma, et see on nagu Pelevini sulest kukkunud. Ja näe, polegi ma ainus, kellele nii on tundunud.

Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.

Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.

Teksti loeti eesti keeles

Täna on Tammsaare sünniaastapäev ja mina kirjutan oma 800. arvustust. Ümmargused arvustused tavatsen kirjutada eriti headele teostele.

Tegu on ühega Tammsaare viimastest teostest (järgmisel aastal juba suri). Samuti katkes aasta hiljem Eesti iseseisvus. Teise levik ja tunnustus jäid põhiliselt okupatsiooniaega.

Algab siis lugu sellega, et Jumal ja Kurat vestlevad. Kas maa peal on võimalik õndsaks saada? Kui pole, siis on ju ebaõiglane inimesi karistada selle eest, et nad ei teinud seda, mis on võimatu. Niisiis ei saadeta enam patuseid põrgusse. Aga Vanapagan soovib endale edaspidigi hingi saada ning peab sellepärast tõestama, et maa peal on siiski võimalik õndsaks saada. Selleks asub ta ise talumehena maa peale ja leiab Põrgupõhja talu, kuhu oma eidega kolib. Lihtsameelne vanapagan rügab hommikust õhtuni.

Esialgu kavatses Tammsaare kirjutada triloogia, kuidas Põrgupõhja Jürka nime kasutav vanapagan kolmes ametis püüab õndsaks saada (ja vähemalt kaks esimest katset ebaõnnestuvad). Teise katse pidi ta tegema kaupmehena ja linnas elades. Üldiselt on kriitikud olnud nõus sellega, et triloogia asemel valmis üks romaan. Minagi ei nuta triloogiat taga: mõelge ise, mis kaupmees see Põrgupõhja Jürka ikka oleks, ei selline õndsaks saaks!

Romaanist on tehtud ka film, mis on aga minu meelest nõrk.

Teksti loeti eesti keeles

Minule tundub see erakordselt hea jutuna. Kuid paljud arvustajad ei jõudnud Jääskeläisega ühele lainele. Sellepärast tunnen, et pean kirjutama sellest, millest aru sain.

Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.

Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.

See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»

Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.

Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.

Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.

«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.

Teksti loeti eesti keeles

Küborg Kaj tahab oma tarkvara värskendada, et veelgi tõhusamalt võidelda Tetraks kutsutava pahalasega, aga Tetra ajab värskendamise untsu ja Kaj armuke Mette peab nüüd minevikku reisima, et oma armastust päästa.

Mulle ei meeldi läbiv ingliskeelsete terminite kasutamine. Eesti keeles on väga hea arvutialane oskussõnavara, miks seda siis ei kasutata? Isiklikust vastumeelsusest? Minule on jällegi vastumeelne inglise keelega pooleks kirjutatud tekst.
Mulle hakkas vastu seegi, et Mettet kirjeldatakse ühelt poolt 40-aastase hurmava kaunitarina, teisalt aga ahelsuitsetaja ja salajoodikuna. Need kaks poolt ei sobi omavahel kokku.

Ma ei ütle, et nende asjade tõttu võtsin kaks hinnet maha. Ühe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Sellestki jutust kirjutas Soobel uusversiooni, arvestas kriitikat, parandas vigu ja põhjendas sündmustikku paremini. Algversioon ei küündinud päris kolmeni, teine veab minu hinnangul välja nõrga nelja. Annihilaatori kasutamine väljaspool vaakumit pidanuks siiski ära jääma.
Teksti loeti eesti keeles

Osvald Soobli loomingul on palju vaenajaid. Nad on oma seisukohti põhjendanud ka ja ma saan neist aru mõistusega, aga mitte südamega. Tähelepanuväärne on Raul Sulbi arvustus Soobli esikjutule siinsamas BAASis – ja Soobli viies jutt ilmus just Sulbi "Täheajas"!

Kuigi Soobli juttudel on vaieldamatuid puudusi, ei ole need minu silmis väga suured ja mulle meeldib Soobli juttude leebe toon – isegi kui ta lahingust kirjutab, siis ikka kuidagi rahulikult.

Mulle meeldib, kui autor kriitikast õppust võtab ja oma jutust parema uusversiooni kirjutab. Eesti kirjanduses on see haruldane ja see on üks põhjustest, miks "Algernoni" just selleks otstarbeks mõeldud jutulabor hingusele läks. Soobel on oma juttudest korduvalt uusversioone kirjutanud ja seda on ta teinud ka "Piiririkkumisega".

Hinne tuleb panna siis mõlemale versioonile ühine. Esimene jutt oli väga nõrk 3. Seal oli hulk jaburusi, näiteks annihilaatorite kasutamine väljaspool vaakumit, mis teisest versioonist oli kadunud. Ja peamiselt selle arengu tõttu hindan teist versiooni neljaga.

Sissejäänud vigadest. Keeleprobleem. Hollywoodi filmides on sedasi, et kui tulnukad teisest tähesüsteemist maanduvad Maal, siis hakkavad nad kohe kõnelema ameerika inglise keelt. Siin pole Edil mingeid raskusi kärpide ja kattide jutu mõistmisega.
Teiseks on väheusutav, et suur kiskja tapaks oma saaki peamiselt kõri läbinärimisega. Neljajalgsete kõri on suht korralikult kaitstud. Murtakse kael või selgroog, kõri läbinärimine võib olla erand, aga mitte reegel.

Teksti loeti eesti keeles

Eks lugedes oli ikka suur maailma atlas kõrval, sest tegevuskohad on üksikasjalikult kirjas. Muidugi jääb viiest puudu, õuduskirjandus lihtsalt ei saa olla usutav.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla praegu viimane arvustamata teos.

Vanakraami- ja käsitööpoodnik saab kokku USA-st pärit külalisõppejõuga, kes kurdab tema elamisse siginenud päkapike üle. Poodnik ärib talle roti- ja jäneselõkse, nimetades neid päkapikulõksudeks. Professor väidab, et väga hästi töötab, ainult päkapikud ei tule kohale juustu, vaid piparkookide peale. Ja tellib lõkse juurde.

Normaalne lõpp puudus. Ma ei tea, milles see seisnema peaks, aga sedamoodi ka ei tohiks lõppeda.

Teksti loeti eesti keeles

Tom O`Flanagan on paadunud joodik ja hasartmängija. Ükskord tappis ta purjuspäi oma naise. Kuid temale hakkas tunduma, et kui ta piisavalt kuradit palub, annab kurat talle naise tagasi. Selleks tuleb ainult igal aastal jõulude ajal ohverdada oma üks sõrmelüli. Neid on tal läinud juba omajagu. Ja siis, kujutage ette, tulebki kurat ja annab Tomile jõulukingitusena tema naise tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu võitis "Algernoni" jõuluulmejuttude võistluse. Lugesin 10 aastat tagasi ja mõtlesin: jah, vist võitis parim jutt. Lugesin nüüd uuesti üle: pole mingit kahtlust, selgelt parim jutt. Lisaks üks kahest, mis siiamaale meeles oli.

Kevin Kent, igavene luuser, on siiski saanud Fortuunalt peavõidu. Ta röövis panka ning pääses raha ja terve nahaga minema.
Ent Kevin ei arvestanud ühega, nimelt et lund sadama hakkab. Ja kuna ta kasutab põgenemiseks vähekäidavaid teid, jääb tema auto lumme kinni. Selle lumesaju korraldas aga üks neeger, et tõestada, et ta ikka väga vägev nõid on.
Pole imestada, et Kevini ja nõia teed viivad kokku. Pikapeale hakkab selguma, et ega Kevin olegi nii suur võitja kui esialgu tundus ja neegrivanameeski pole nii tark kui esialgu tundus.

Teksti loeti eesti keeles

Olen soome ulmest varem lugenud üksikuid jutte, see on esimene põhjalikum tutvus. See oli väga positiivne. 6 lugu 10-st said hindeks viie, lisaks 2 nelja. Kui võrdlen enda arvustatud eesti juttudega (hinne üle 3 on haruldane), siis on kontrast määratu. Soomlasi on rohkem kui eestlasi ja soome ulmest on valida rohkem kui eesti ulmest, aga ikkagi tekkis mul mulje, et kui eesti ulme on kinni Tarzani ja King-Kongi aegades, siis soome ulme tegeleb sellega, mis tänapäeva maailmas oluline.
Teksti loeti eesti keeles

Täna on "Tagasi tulevikku" päev ja sel puhul arvustan "Tagasi tulevikku" IV osa.

Minu jaoks on see lühiromaan saanud sarja lahutamatuks osaks, ma ei suuda hästi mõelda sellest sarjast ega Marty McFlyst ilma IV osata. Kiirustamise märke ma ei täheldanud. Esimeste seeriate õhustikuga Hargla osa hästi kokku ei läinud, aga see vist polnudki Hargla eesmärk ja mingil sügavamal tasemel, vaimu poolest sobib see teiste sekka suurepäraselt.

Marty elab siis nii-öelda olevikus (1980-ndates) ja Doc minevikus (1880-ndates). Kuid Doc ei suutnud hoiduda ajamasina katsetamisest, sattus sellega Prantsusmaale ja avastas, et on ajaliinis midagi põhjalikult kihva keeranud. Teda aetakse segi tema kauge sugulase Emmerich von Brauniga ja tahetakse isegi tappa. Siiski õnnestus Emmettil saata Martyle appikutse ja eks Marty tuligi sõpra hädast välja aitama. See ei käinud küll nii lihtsalt kui võinuks arvata ja võttis palju, palju rohkem aega. Lõpuks said asjad siiski enam-vähem joonde. Marty sai vähemalt rikkaks ja täpsuslaskuriks.

Teksti loeti eesti keeles

Pole veel keegi sellele loole viit pannud, selle vea nüüd parandan.

Jutt räägib planeedist, mille elanikel on kontaktid mitut sorti mõistuslike rassidega. Nad püüavad teisi mõistuslikke eluvorme tundma õppida niiviisi, et katsuvad neile kõiges meele järele olla. Siis saabuvad inimesed. Inimesed ja kohalikud on nii erinevad, et hoolimata püüdlustest ei suufa nad teineteist korralikult mõista.

Millegipärast on eelarvustajad märkinud, et lugu olevat perversne või võigas. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel, mina seal küll erilist perverssust ei näinud. Muide, võib-olla näitab see just minu perverssust, et ma seda juttu perversseks ei pea?

Sellest jutust saaks 1) koomiksisarja, mis saab kriitikutelt kõvasti kiita, 2) animafilmi, mis meeldib algkoolilastele, 3) suurte staaridega Holliwoodi löökfilmi, mis teeb puhta töö Kuldsete Vaarikate jagamisel.

Teksti loeti eesti keeles

Arvan, et Kristjan ei alandanud hinnet õige asja eest. Olen nõus, et lugu on absoluutselt ksenofoobne, ent kaldun arvama, et autor teadis seda väga hästi, aga ei hoolinud sellest. Pähe tuli huvitav idee, pani kirja ja üsna lühidalt, sest pikka juttu ei vea sellega välja, aga kas kriitikud peavad seda võõraviha õhutamiseks või summutamiseks, pole kirjaniku asi.

Hindes pole kahtlust. Väga harva kohtan jutte, kus olen autorile siiralt kade, et see idee temale pähe tuli ja mitte minule. Võinuks ju minulegi, eeldused olid olemas, aga ei tulnud.

Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et ulmes on juba kõik läbi kirjutatud. Osalt sellepärast otsitakse ikka uusi ja uusi õuduse tekitamise vahendeid, mis mõnikord jõuavad täielikku jaburusse. Mõrvarlikud sokid, kas saab veel midagi absurdsemat olla? See on niivõrd totter, et võtab loolt igasuguse usutavuse. Ma ei räägi sellest, et õuduskirjandus ei saagi usutav olla, vaid et mõrvarsokid on juba üle võlli.

Ja veel. Kui inimeselt jalalabad maha raiuda, ei sure ta kümne sekundiga. Kui autor kirjutaks, et jookseb pikapeale verest tühjaks, hea küll, aga paar minutit peaks selleks ikka minema.

Ja veel. Kuidas on lood igasuguste postiljonide, uudishimulike külaeitede ja kasvõi rahvaloendajatega? Kas ei satu sinnakanti aeg-ajalt juhuslikke ringikolajaid, metsavendi näiteks? Kas mõrvarlikud sokid ei peaks laiemalt teatavaks saama?

Ilmus "Reaktoris" augustis 2015.

Teksti loeti eesti keeles

Tjah, see on vist ühe hingetõmbega valmis visatud lugu. Kopsus sai õhk otsa ja tuleb jutt ära lõpetada. Ehkki alles hakkab huvitavaks minema. Sissejuhatusele jääb päris lugu järgnemata. Praegu pole kindel isegi see, et tegu on ulmega: isa kaotab lapse, kukub joomatsüklisse ja hakkab deliiriumis midagi nägema, kus siin ulme on? Hea küll, ma nõustun, et on ulme, aga kehvake.
Teksti loeti eesti keeles

Objektiivselt võttes peaks nagu kolme välja vedama: kirjutamisoskus on aastatega tekkinud, süžee on äraleierdamata, lõppu ma ise ära ei arvanud ... Aga subjektiivselt võttes mulle kohe üldse ei meeldinud. Just nimelt lõpp. Võib-olla on see halb, et mulle meeldivad õnnelikud lõpud? Olen kiitnud ka, kui lõpp loogiliselt eelnenust välja kasvab. Ent siin kasvab samuti. Ma ei oska põhjendada, miks see jutt mulle ei meeldi.

Stiili põhjal oli mulle jäänud mulje, justkui autor oleks Weinberg, ja mõningase üllatusena avastan nüüd, et Ivanov.

Teksti loeti eesti keeles

Kangelasfantaasia ei ole minu žanr. Ja jutu lõpp oli alguses välja öeldud: kangelane istub vangis ja järgmisel päeval hukatakse.

Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.

Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.

Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.

Teksti loeti eesti keeles

Ma kardan, et üldiselt on tähele panemata jäetud üks oluline asi. Erla ei olnud mingi erand, et ta Unnurisse armus. Teda armastasid kõik. Eysteinni kohta on see ilmne. Kuid Unnurit armastasid ka Arnalduri ema ja isa ning üldse kogu külarahvas. Minu arvates tegi see loo paremaks. Niimoodi tuli loo mõte veelgi reljeefsemalt välja.
Teksti loeti eesti keeles

Minul tekkis otsekohe küsimus: Miks Päikesevits Kyankrot taga ajab? Mis kasu ta sellest saab? Kas ta on hulluks läinud? Aga ma ei uskunud seda, sest lugusid tavaliselt niimoodi ei kirjutata.

Siiski selgus, et olin loo mõtte ära tabanud. Päikesevits ei saanudki mingit kasu ja läkski hulluks. Nii et lugu oli ühest küljest väga loogiline ja teisest küljest tuli lõpus ootamatusena. See on hea kirjanduse tunnus.

Lugu toimub ürgkogukondlikus ühiskonnas. Mõtlesin, kuidas näeks sellise tahte ülekandumise korral välja feodaalne või kapitalistlik ühiskond. Üsna huvitav. Selline mõtlemisaine andmine on samuti hea kirjanduse tunnus.

Inimliha söömises ma küll midagi "võrdlemisi võigast" ei näinud, see oli normaalselt põhjendatud ja kirjutatud. Üleüldse tundub autor algeliste ühiskondade osas kompetentsena. Kui autor teab, millest kirjutab, on see samuti hea kirjanduse tunnus.

Teksti loeti eesti keeles