Romaan, mida on võimatu üheselt kommenteerida oma mitmetahulisuses. Jäägu see veidi oskajamate inimeste hooleks. Üks on aga kindel: tegu on väga hea raamatuga, mille võiks igaüks läbi lugeda.
(romaan aastast 1967)
eesti keeles: «Meister ja Margarita»
Tallinn «Eesti Raamat» 1968 (XX sajandi raamat)
Tallinn «Perioodika» 1995 (Europeia; 32)
Tallinn «Varrak» 1997 (Iiris)
Kolm üsna erinevat lugu: ajalooline plaan Pontius Pilatusega, fantasmagooria Wolandi ja tema kaaskonna visiidist 1928. a, Moskvasse ning ülev ja puhas armastuslugu Meistrist ja Margaritast. Parafraseerides Leninit ütleks: «Lugeda, lugeda, lugeda!»
Parim koht raamatus on muidugi lõpus see Pontius Pilatuse lunastuse stseen... ainuüksi selle pärast oleks viis kindel, kuid see on vaid selle suurepäraselt lihvitud teemandi üks üsna pisike tahk.
PS: INIMESED KOGU ULME EI OLE AINULT SF, ULME ALLA KUULUB KA HORROR JA FANTASY! «MEISTER JA MARGARITA» ON PIGEM URBAN FANTASY (LINNAFANTAASIA)... TÕSI RAAMAT ON KIRJUTATUD ENNEM, KUI LEIUTATI TERMIN ISE! JÄRJEKORDNE TÕESTUS TEKSTI GENIAALSUSEST!
See on ainus raamat, mis on minuga teinud asju. Piinlik rääkidagi, aga jäägu see omavahele: esimest korda lugedes ma naersin ja hüppasin nagu meeletu. Ühel hetkel avastasin, et seisan alasti aknalaual, raamat käes, röögin, ja loen. See oli see koht, kui nad aknast välja lendasid.
Vahel mulle meeldib mõelda, et kirjanduse põhiline funktsioon ongi eskapistidele eskapismi pakkuda. Nii mõtlen ma just nõrkushetkedel.
Pruugib vaid aga Meister ja Margarita üle lugeda, kui musse voolab mingi saatalikult kaval energia, kui silmad lähevad sulilikult kissi, ja kui peas on selgus: just seda, ja mitte midagi teist, peab üks raamat inimesega tegema.
Aga see on ikkagi kummaline, kui üks mu sõber ütles, et osad lõigud olid nii segased, et ilmselt polnud Bulgakov isegi aru saanud, mis ta tahab teha. Või polnud materjalist üle.
Surelik kahtlustab meeltesegadust ja küündimatust ikka enne Surematu kui enda juures.
ps Morfiinist ja uimastitest aga tuleb rääkida hoopis Pelevini Tsapajevi loo juures.
Mina kiidusõnu ei lausu. Las igaüks leiab enesele ise Sisu ja Mõtte. Näha aga on, et autor on aastaid higistanud iga sõna kallal, kõike kaalunud.
Kui väga tahate, siis fantasy. SF? Olge nyyd! Aga minu arust lihtsalt Väga Hea Kirjandus. Selline, mis ei ole mingit žanri. Minu poolest kas või sonett. Sonett proosas, sel juhul.
Abstraktne? Mitte mingil juhul, pigem vägagi konkreetne. Ydini nepilik, hull, nagu kogu nõukogude aeg. Ja samas hull nagu inimesed ikka - või nad siis kunagi teistsugused on olnud. Yldinimlik. Ja, vabandage, parem kui "Faust". Sest inimlikum.
Heal kirjandusel peabki olema inimesele umbes sama mõju kui välgunoolel. Pärast võib isegi elama jääda. Teistsugust kirjandust ei olegi mõtet kirjutada, saati siis lugeda.
On hea küll. Olemata eriline vene kirjanduse austaja, pean tunnistama, et "M & M" meeldis mulle algusest lõpuni ja läks koheselt nende raamatute nimekirja, mida paari-kolme aasta tagant hea uuesti üle lugeda.
Neljakümne kuuenda arvustajana pole siin sisust mõtet üldse juttu teha, lisaks on tegu ju maailmakirjanduse klassikaga, mis peaks kuuluma üldhariduse juurde. Peale lugemist ma enam eriti ei imesta, miks kõnealune teos on avaldanud sügavat muljet loendamatule hulgale inimestele ja olnud inspiratsiooniallikaks teistele teostele (Rolling Stones, "Sympathy for the Devil" jne.).
Võimas ja vapustav. Soe soovitus kõigile, kes veel seda meistriteost lugenud pole: tehke seda ometi.
Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.
Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.
Tegu on ühega Tammsaare viimastest teostest (järgmisel aastal juba suri). Samuti katkes aasta hiljem Eesti iseseisvus. Teise levik ja tunnustus jäid põhiliselt okupatsiooniaega.
Algab siis lugu sellega, et Jumal ja Kurat vestlevad. Kas maa peal on võimalik õndsaks saada? Kui pole, siis on ju ebaõiglane inimesi karistada selle eest, et nad ei teinud seda, mis on võimatu. Niisiis ei saadeta enam patuseid põrgusse. Aga Vanapagan soovib endale edaspidigi hingi saada ning peab sellepärast tõestama, et maa peal on siiski võimalik õndsaks saada. Selleks asub ta ise talumehena maa peale ja leiab Põrgupõhja talu, kuhu oma eidega kolib. Lihtsameelne vanapagan rügab hommikust õhtuni.
Esialgu kavatses Tammsaare kirjutada triloogia, kuidas Põrgupõhja Jürka nime kasutav vanapagan kolmes ametis püüab õndsaks saada (ja vähemalt kaks esimest katset ebaõnnestuvad). Teise katse pidi ta tegema kaupmehena ja linnas elades. Üldiselt on kriitikud olnud nõus sellega, et triloogia asemel valmis üks romaan. Minagi ei nuta triloogiat taga: mõelge ise, mis kaupmees see Põrgupõhja Jürka ikka oleks, ei selline õndsaks saaks!
Romaanist on tehtud ka film, mis on aga minu meelest nõrk.
Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.
Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.
See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»
Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.
Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.
Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.
«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.
Mulle ei meeldi läbiv ingliskeelsete terminite kasutamine. Eesti keeles on väga hea arvutialane oskussõnavara, miks seda siis ei kasutata? Isiklikust vastumeelsusest? Minule on jällegi vastumeelne inglise keelega pooleks kirjutatud tekst.
Mulle hakkas vastu seegi, et Mettet kirjeldatakse ühelt poolt 40-aastase hurmava kaunitarina, teisalt aga ahelsuitsetaja ja salajoodikuna. Need kaks poolt ei sobi omavahel kokku.
Ma ei ütle, et nende asjade tõttu võtsin kaks hinnet maha. Ühe kindlasti.
Kuigi Soobli juttudel on vaieldamatuid puudusi, ei ole need minu silmis väga suured ja mulle meeldib Soobli juttude leebe toon – isegi kui ta lahingust kirjutab, siis ikka kuidagi rahulikult.
Mulle meeldib, kui autor kriitikast õppust võtab ja oma jutust parema uusversiooni kirjutab. Eesti kirjanduses on see haruldane ja see on üks põhjustest, miks "Algernoni" just selleks otstarbeks mõeldud jutulabor hingusele läks. Soobel on oma juttudest korduvalt uusversioone kirjutanud ja seda on ta teinud ka "Piiririkkumisega".
Hinne tuleb panna siis mõlemale versioonile ühine. Esimene jutt oli väga nõrk 3. Seal oli hulk jaburusi, näiteks annihilaatorite kasutamine väljaspool vaakumit, mis teisest versioonist oli kadunud. Ja peamiselt selle arengu tõttu hindan teist versiooni neljaga.
Sissejäänud vigadest. Keeleprobleem. Hollywoodi filmides on sedasi, et kui tulnukad teisest tähesüsteemist maanduvad Maal, siis hakkavad nad kohe kõnelema ameerika inglise keelt. Siin pole Edil mingeid raskusi kärpide ja kattide jutu mõistmisega.
Teiseks on väheusutav, et suur kiskja tapaks oma saaki peamiselt kõri läbinärimisega. Neljajalgsete kõri on suht korralikult kaitstud. Murtakse kael või selgroog, kõri läbinärimine võib olla erand, aga mitte reegel.
Vanakraami- ja käsitööpoodnik saab kokku USA-st pärit külalisõppejõuga, kes kurdab tema elamisse siginenud päkapike üle. Poodnik ärib talle roti- ja jäneselõkse, nimetades neid päkapikulõksudeks. Professor väidab, et väga hästi töötab, ainult päkapikud ei tule kohale juustu, vaid piparkookide peale. Ja tellib lõkse juurde.
Normaalne lõpp puudus. Ma ei tea, milles see seisnema peaks, aga sedamoodi ka ei tohiks lõppeda.
Kevin Kent, igavene luuser, on siiski saanud Fortuunalt peavõidu. Ta röövis panka ning pääses raha ja terve nahaga minema.
Ent Kevin ei arvestanud ühega, nimelt et lund sadama hakkab. Ja kuna ta kasutab põgenemiseks vähekäidavaid teid, jääb tema auto lumme kinni. Selle lumesaju korraldas aga üks neeger, et tõestada, et ta ikka väga vägev nõid on.
Pole imestada, et Kevini ja nõia teed viivad kokku. Pikapeale hakkab selguma, et ega Kevin olegi nii suur võitja kui esialgu tundus ja neegrivanameeski pole nii tark kui esialgu tundus.
Minu jaoks on see lühiromaan saanud sarja lahutamatuks osaks, ma ei suuda hästi mõelda sellest sarjast ega Marty McFlyst ilma IV osata. Kiirustamise märke ma ei täheldanud. Esimeste seeriate õhustikuga Hargla osa hästi kokku ei läinud, aga see vist polnudki Hargla eesmärk ja mingil sügavamal tasemel, vaimu poolest sobib see teiste sekka suurepäraselt.
Marty elab siis nii-öelda olevikus (1980-ndates) ja Doc minevikus (1880-ndates). Kuid Doc ei suutnud hoiduda ajamasina katsetamisest, sattus sellega Prantsusmaale ja avastas, et on ajaliinis midagi põhjalikult kihva keeranud. Teda aetakse segi tema kauge sugulase Emmerich von Brauniga ja tahetakse isegi tappa. Siiski õnnestus Emmettil saata Martyle appikutse ja eks Marty tuligi sõpra hädast välja aitama. See ei käinud küll nii lihtsalt kui võinuks arvata ja võttis palju, palju rohkem aega. Lõpuks said asjad siiski enam-vähem joonde. Marty sai vähemalt rikkaks ja täpsuslaskuriks.
Jutt räägib planeedist, mille elanikel on kontaktid mitut sorti mõistuslike rassidega. Nad püüavad teisi mõistuslikke eluvorme tundma õppida niiviisi, et katsuvad neile kõiges meele järele olla. Siis saabuvad inimesed. Inimesed ja kohalikud on nii erinevad, et hoolimata püüdlustest ei suufa nad teineteist korralikult mõista.
Millegipärast on eelarvustajad märkinud, et lugu olevat perversne või võigas. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel, mina seal küll erilist perverssust ei näinud. Muide, võib-olla näitab see just minu perverssust, et ma seda juttu perversseks ei pea?
Sellest jutust saaks 1) koomiksisarja, mis saab kriitikutelt kõvasti kiita, 2) animafilmi, mis meeldib algkoolilastele, 3) suurte staaridega Holliwoodi löökfilmi, mis teeb puhta töö Kuldsete Vaarikate jagamisel.
Hindes pole kahtlust. Väga harva kohtan jutte, kus olen autorile siiralt kade, et see idee temale pähe tuli ja mitte minule. Võinuks ju minulegi, eeldused olid olemas, aga ei tulnud.
Ja veel. Kui inimeselt jalalabad maha raiuda, ei sure ta kümne sekundiga. Kui autor kirjutaks, et jookseb pikapeale verest tühjaks, hea küll, aga paar minutit peaks selleks ikka minema.
Ja veel. Kuidas on lood igasuguste postiljonide, uudishimulike külaeitede ja kasvõi rahvaloendajatega? Kas ei satu sinnakanti aeg-ajalt juhuslikke ringikolajaid, metsavendi näiteks? Kas mõrvarlikud sokid ei peaks laiemalt teatavaks saama?
Ilmus "Reaktoris" augustis 2015.
Stiili põhjal oli mulle jäänud mulje, justkui autor oleks Weinberg, ja mõningase üllatusena avastan nüüd, et Ivanov.
Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.
Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.
Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.
Siiski selgus, et olin loo mõtte ära tabanud. Päikesevits ei saanudki mingit kasu ja läkski hulluks. Nii et lugu oli ühest küljest väga loogiline ja teisest küljest tuli lõpus ootamatusena. See on hea kirjanduse tunnus.
Lugu toimub ürgkogukondlikus ühiskonnas. Mõtlesin, kuidas näeks sellise tahte ülekandumise korral välja feodaalne või kapitalistlik ühiskond. Üsna huvitav. Selline mõtlemisaine andmine on samuti hea kirjanduse tunnus.
Inimliha söömises ma küll midagi "võrdlemisi võigast" ei näinud, see oli normaalselt põhjendatud ja kirjutatud. Üleüldse tundub autor algeliste ühiskondade osas kompetentsena. Kui autor teab, millest kirjutab, on see samuti hea kirjanduse tunnus.