(romaan aastast 1965)
eesti keeles: «Düün»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)
Nüüd sellest suurest mõttest "sina ei pea mitte looma masinat, mis mõistuselt inimesesarnane". Ei ole Herbert esimene, kes selle eest hoiatanud on ega viimane. Ning mis selles mõttes nii suurepärast on, lõhnab keskaegse dogmaatika järele? Kui ulmelist vastunäidet otsida, siis Simmonsi Hyperioni maailmas on inimesesarnaste androidide valmistamine ja kasutamine keelatud ning sellest ei sünni midagi head. Androidid võivad olla palju kasulikumad kui inimene ise. Probleem ei olegi üldse selles, pigem on küsimus selles, kuidas suhtuda masinasse, millel on rohkem mõistust kui inimesel ning osalt ka selles, kuidas mõistuse suurust mõõta.
Ühesõnaga, Adriftedi poolt Düünile" hindeks kolm. Ainuke ulmeraamat, mida ei ole suutnud lõpuni lugeda peale Asimovi "Asumi".
Näedsa siis, Düüni (sarja, mitte raamatu) kohta ei olegi ma veel jõudnud pahasti öelda. Esimene osa oli mäletamist mööda võrdlemisi hea. Mitte midagi vaimustavat, lihtsalt, hea. Edasiste osadega läks asi progresseeruvalt koshmaarsel kombel käest ära. Seda kas ma neljanda köitega lõpuni jõudsin, ausaltöelda ei mäleta enam.
Raamatu ainelist arvutimängu siin keegi mainis juba. Lisaks juurde et Dune II oli arvutimängunduses tõsiselt epohhiloov nähtus, millest nyydseks on välja kasvanud terve omaette "zanr" (RTS - realt-time strategy).
Esimesele osale hindeks neli. Ylejäänusid ei lähe parem torkimagi. Mõni siin hakkab veel pahandama ;)
1)Planeet ja selle kliimat poleks paremini edasi saanudki anda.Tekkis endal ka lugedes tunne et kurk kuivab.VETT
2)Siin julgeti uhkelt tähtsaid tegelasi maha lüüa. Nii et kui mõeldi kedagi tappa hakkasid mõtlema, kas se õnnestub või ei?
3)See naistele mõeldud koolitus oli nii võluv ja salapärane. Tekkis kohe tunne. et tahaks liituda nendega.
4)Head mõtisklused peategelaste poolt
5) Eriti meeldisid. Selle printsessi kirjutatud raamatu katkendid/mõtisklused elu üle.
Kaua m6tlesin, milline teos oleks kyllalt väärikas, et selle arvustamisega oma saavutusi tähistada. Ja siis avastasin, et "Dune" on häbiväärselt arvustamata.
Raske on leida teost, millega seda k6rvutada. Tegemist on suurepärase loometykiga, mis on nii stiililt kui sisult viimase peale välja peetud. On v6etud yks kultuuriruum ja see siis inimkonna peale laiali kantud. Milline v6ite ise arvata (vihjena v6in öelda, et valede vastuste yle Allah just ei r66mustaks;) ). On suudetud täiesti sujuvalt ja lugejat mitte häirivalt mööda minna k6igest tehnilisest - tehnika pole mitte eesmärk, vaid vahend. Ka inimesed ei ole niiv6rd isikud kuiv6rd vahendid, mille kaudu viiakse ellu eesmärke, mis sellest raamatust vee kuidagi ei selgu. Ehk siis on tegemist raamatuga, mis jagab ohtralt kysimusi ent vastustega koonerdatakse tublisti. Kummatigi on "Dune" loetav ka eraldi ja ei juhtu ka midagi, kui ylejäänu lugemata jääb. Mitte, et tegu oleks kehvade järgedega, seda mitte (ehkki nii m6nelgi pool tekib lugejal nende puhul arvatavasti kerge matsule mitte pihta saaamise tunne).
Nii mitmedki eelpool kirjutajad on t6lke teemal kes kurjemalt kes leebemalt s6na v6tnud. Tegelt IMHO ei ole t6lkel väga häda midagi. Loomulikult, originaalis ON asi etem, kuid arvestades asjaolu, et originaal N6UAB yle keskmise inglise keelt (ja konteksti taju) on t6lge siiski suht rahuldav. Muuseas, parem kui vene keelne, mida ma yldse esimesena lugema sattusin.
Arva, et hinde v6in ytlemata jätta...
düüni sarja puhul on herbert eelkõige filosoof. endale oluliste mõttekäikude illustreerimiseks on ta konstrueerinud üsna loetava seiklusjutu - kuigi mind ei pane imestama ka need, kes seda igavaks pidasid. teatavasti koosneb tekst peatükialguste motodest ja siis tegevuse kirjeldusest. nende osatähtsused on mahuga pöördvõrdelised. ehk siis - sekeldused ilma motodesse süvenemata on suht tühised ja ainult motodest oleks ka pisut väheks jäänud. kena, et lugejale on iseseisvaks mõtlemiseks piisavalt ruumi jäetud. ja et lugu pole hakatud "algusest" jutustama - palju tegevust ja olusid määravaid asju on toimunud kunagi varem ja neile vaid vihjatakse.
arvustusi sirvides üllatas, et keegi pole pidanud vajalikuks rõhutada üht kogu düüni sarja mõistmiseks imho kõige olulisemat märksõna. butleri dzhihaad. miks butleri? eks ikka samuel butleri pärast. kes teatavasti polemiseeris ägedasti darwiniga evolutsiooniteooria teemadel. ja areng, ettemääratus, tuleviku ettenägemine on ju justkui düünis väga olulised märksõnad. nii et kähku butlerit lugema - kogu see masinate mäss ja keeld mõtlevaid masinaid valmistada pärineb ju butlerilt.
Teose 50. arvustus peaks ehk kiitma ja voorusi üles lugema, aga seda on juba tehtud. Kõige hea kõrval on raamatus aga puudusi, mis ei lase kõrgeimat hinnet panna. Ja neist ei ole piisavalt räägitud.
Paljudes valdkondades on toimunud märgatav areng (kõige silmatorkavamad on kosmoselennud), aga teised pole jäänud isegi 1965. aasta tasemele, vaid taandarenenud keskaja tasemele. Ma ei pea silmas seisuslikku ühiskonda ja poliitilist korda. Jäägu see autori südamele. Esiteks pole mingisugust politseid, mis kuritegusid registreerikski, uurimisest rääkimata. Teiseks kohtusüsteem: lk. 102 selgub, et kogu planeedi enam kui 5 miljoni inimese kohta on üksainus vaidluskohtunik ja temagi poole kohaga. Kolmandaks pole jälgegi ajakirjandusest, olgu siis vabast või mitte.
Teine puuduste rühm on aritmeetika. «Ta sündis padiðahh-imperaator Ðaddam IV 57. valitsemisaastal» (lk. 7), «Mu isa oli 71» (lk. 112), «Mu isa, padiðahh-imperaator, oli 72» (lk. 306). Lk. 527 andmeil valitses Ðaddam IV 40 aastat ja suri 68-aastaselt, nii et Paul sündis hoopis Ðaddam IV 17. võimuaastal.
Kui hertsog kahtlustas, et tema lähikonnas on reetur, olnuks loogiline kõiki lähikondseid veriitega testida. Täpsemalt öeldes pidanuks hulka isikuid (Halleck, Idaho, Jessica, Yueh) regulaarselt veriitega kontrollima. Sellest olnuks kohe kasu. Selle asemel tunnistas hertsog, et tal üldse veriitet ei ole!
Aru ma ei saa ka Bene Gesseriti ordust. Jessical kästi sünnitada hertsogile tütreid (lk. 27). Palju tütreid, et ordu saaks valida. Neitsi Maarja analoogi sünnitamine on tähtis ülesanne. Olnuks loogiline, et hertsogi õukonnas on spioon (näiteks Jessica ise), kes teavitab pidevalt ordut olukorrast riigis. Selle asemel sünnitas Jessica ühe poja -- ja kõik. Ning ordu tuleb alles 15 aasta pärast uurima, mis läks valesti!
Kuigi minu arvamuse sellest romaanist võiks kokku võtta ka Katariina Tähe sõnadega ülalpool, panen siiski paar asja kirja.
Ei meeldinud:
1. Kogu see kirjeldatud feodaalühiskond ja intriigitsemine. Esiteks ma lihtsalt ei usu, et inimkond sellise ühiskonnakorralduse juurde tagasi pöörduks. Ja teiseks pole sellised salasepitsemiste kirjeldused minu jaoks lihtsalt huvitavad.
2. Tegelased. Negatiivsed tegelased olid klišeelikud ja positiivsed puudusid, sest Atreidesed ei olnud tegelikult Harkonnenitest karvavõrdki paremad, kuna pidasid end samamoodi ülemklassiks ja kohtlesid planeedi õigusjärgseid elanikke fremeneid vaid tööriistadena. Alia oli ainuke meeldiv erand.
3. Tehniline teostus. Mõistete toppimine raamatu lõppu muudab teose raskesti jälgitavaks ja on üldse kaheldava väärtusega. Joonealused märkused oleks parem lahendus.
Meeldis:
1. Originaalne maailm.
2. Mõned mõtteterad. Näiteks see, et asja kontrollib tõeliselt vaid see, kes suudab seda ka hävitada.
Kui ma oleks universumi direktor siis paneks selle nimekirja “100 raamatut mida iga inimene peab elu jooksul lugema”.
Olles raamatust umbes sada lehekülge ära lugenud siis jäin mõtlema, et kui oluline on ikka raamatute lugemise järjekord. Mitte, et oleks õiget või valet järjekorda. Aga istun ja loen ma ulmeklassikat, endal on selja taga mitu head aastakümmet raamatute lugemist ning hakkavad igasugused veidrad seosed tekkima. Näiteks uputab Herbert “Düüni” raamatu alguses igasuguste tegelaste nimedega, kohe meenub värskelt loetud Veskimees. Kui mingil hetkel on intriige, kostüümidraamat, noa selga löömist - George R. R. Martini “Jää ja tule laul” on ka üsna hiljuti üle loetud. Koosolekud ja võimuvõitlus - Raimond Kaugveri “Suurte arvude seadus” ujub pinnale. Ning lugemise hetkel jääb Herbert enda jaoks natuke totrasse seisu kuna ajaliselt on ta ju kirjutatud enne mainitud teoseid aga kuna mina olen neid lugenud teises järjekorras siis enda jaoks tekivad seosed hoopis teistpidi.
Ning kui ma kusagil trve cvlt fännide juuresolekul julgen iitsatada, et enda jaoks on hoopis mõned teised raamatud nõks võimsama lugemiselamuse pakkunud siis on jälle paha lugu. Kuna ilmselgelt ma ei saanud üldse aru mida lugesin, ei oska klassikut hinnata ja nii edasi. Aga no mis sa õnnetu hing teed kui oled alla lugenud varasemalt muid raamatuid ning satud “valel” ajal sci-fi nurgakivi lugema.
Kusjuures “Düün” pole üldsegi paha, oh ei! Vastupidi - äärmiselt mõnus oli lugeda, üsna lihtne jälgida ning kogu see kuiv kõrbemaailm on väga hästi üles maalitud. Mul muidugi on omakorda aastakümnete tagant taust olemas kuna olen omal ajal Dune II arvutimängu mänginud. See on siis mänguna realaja strateegiamängude esiisa, baseerus David Lynchi “Dune” filmil, mis siis omakorda baseerub raamatul. Väga kaudne ja mitmeastmeline seos aga siiski oli juba raamatu esimestel lehtedel tunda, et liivaussid, Atreides, Harkonnen, Arrakis, vürtsid ja muud märksõnad on meeles ning tuttavad, tausta tundmine aitas lugemisele kõvasti kaasa.
Raamatu tegevus toimub määramata kauguses tulevikus, feodaalühiskonnaga planeedil Arrakis. Arrakis on liivane ja tohutult kuiv, üks olulisemaid maavarasid ongi vesi. Samuti on planeedil oluliseks aineks vürts (“melanž”, originaalis “melange”), mis annab tarbijale mõnevõrra üleloomulikke võimeid, mille abil saab ka planeetide vahel lennata. Just vürtside pärast käib planeedil võimuvõitlus ning seda Herbert meile näitabki. Üheks oluliseks liiniks on perekond Atreides - isa Leto (vürst), poeg Paul ja konkubiin Jessica. Atreidesed on saadetud Arrakisele padišahh-imperaator Shaddam IV poolt selleks, et tegeledagi melanži kogumise, kaevandamise ja muu sellisega. Leto kahtleb küll, et saatmisel võib olla ka varjatud põhjuseid aga elu on elu, töö on töö. Siit hakkabki peale erinevate kuningakodade vaheline võitlus.
Aga see on vaid üks pisike detail raamatust. Jah, suures osas on see Atreideste lugu aga Herbert on tegelikult seganud kokku väga mõnusa kokteili kus on täiskasvanuks saamist, messianism, õukonnakahinat, poliitmänge, noad lüüakse selga ning võideldakse võimu pärast. See on siiski ulmeromaan seega on ka erinevat ulmepudi igasugustest kilpidest, lendavatest mürginooltest kuni keha katva ülikonnani, mis kogu tekkinud jäägid uuesti veeks töötleb. Sest vesi on sellel planeedil läbipaistev kuld.
Herbertist on ka räägitud kui filosoofist. See raamat ongi suures osas justkui kogumik tsitaate, mida tegelikult kohtab siin ja seal ka igapäevaelus, me tegelikult ei pruugigi teada, et pärit on nad “Düünist”. Kasvõi: “Asju kontrollib tõeliselt vaid see kes suudab neid ka hävitada”.
“Düüni” maailm on mõjutanud äärmiselt palju (pop)kultuuri, arvutimänge juba mainisin (neid on vähemalt tükki seitse, lisaks veel kaardi- ja lauamänge) aga näiteks muusikas on Fear Factoryl EP “Fear Is The Mindkiller”, mis baseerub litaanial mida raamatus kõrgelt haritud inimesed korrutavad rasketel hetkedel. Eesti keeles kõlab see umbes nii:
“Hirm on arutapja.
Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.
Ma pööran näo oma hirmu poole.
Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.
Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.
Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.
Ainult mina jään alles.”
Raamatu tõlge endale meeldis. Frank Herbert on loonud detailse maailma kus on mitmeid omakeelseid sõnu, unikaalsed terminid, ajaloolised väljendid ning hunnikus ulmebutafooriat. Selle kõige kohta on lõpus kümneid lehekülgi lisasid, nii erialane terminoloogia, ajalugu kui kaardid. Urmas Alas on tõlkinud ära palju termineid (aga mitte kõiki), nimed on jäänud nii nagu originaalis. Seega on ilmselt tugevalt maitse asi aga ma ütleks, et selline lähenemine on tõlke mõttes kõige mõistlikum. Kui oleks kõik terminid jätnud nii nagu on originaalis siis olnuks tulemuseks mingi segakeelne pudru, see ka nagu ei kõla hästi. Kindlasti polnud see kerge tõlkimine, müts maha meistri ees.
Tegu on kuueosalise sarja avateosega, lisaks on Frank Herberti vanem poeg Brian Herbert kirjutanud Kevin J. Andersoniga kahasse veel tükki kuusteist romaani “Düüni” eellugusid. Kui “Düüni” ennast valdavalt kiidetakse siis seksteti järgede kvaliteedi kohta on arvamused natuke kõikuvamad. Brian Herberti ning Kevin J. Andersoni loomingu kohapealt on aga valdavalt hinnangud negatiivsed. Kuna pole ise lugenud siis sõna ei võta kuid netis arvamusi sirvides siis jääb ninna peamiselt rahalõhn. Sest isegi kui Briani-Kevini kätetöö on kirjanduslikult kesine siis düüni fänne on kõvasti ning nende jaoks on igasugune maailmalaiendamine ning juba tuttavate tegelaste uute seikluste kogemine mokkamööda.
Muide - kui tahaks siis saaks selle raamatu vigade kallal ka päris palju keelt teritada. On aritmeetikavigu, (osad) tegelased üsna kaheplaanilised ning loodud maailmas on mitmeid ebausutavusi. Eks kõik oleneb vaatenurgast ja lugeja peakujust, mina nägin selles raamatus väga palju meeldivat, need mõned noritavused ei seganud.
Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.
Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.
Tegu on ühega Tammsaare viimastest teostest (järgmisel aastal juba suri). Samuti katkes aasta hiljem Eesti iseseisvus. Teise levik ja tunnustus jäid põhiliselt okupatsiooniaega.
Algab siis lugu sellega, et Jumal ja Kurat vestlevad. Kas maa peal on võimalik õndsaks saada? Kui pole, siis on ju ebaõiglane inimesi karistada selle eest, et nad ei teinud seda, mis on võimatu. Niisiis ei saadeta enam patuseid põrgusse. Aga Vanapagan soovib endale edaspidigi hingi saada ning peab sellepärast tõestama, et maa peal on siiski võimalik õndsaks saada. Selleks asub ta ise talumehena maa peale ja leiab Põrgupõhja talu, kuhu oma eidega kolib. Lihtsameelne vanapagan rügab hommikust õhtuni.
Esialgu kavatses Tammsaare kirjutada triloogia, kuidas Põrgupõhja Jürka nime kasutav vanapagan kolmes ametis püüab õndsaks saada (ja vähemalt kaks esimest katset ebaõnnestuvad). Teise katse pidi ta tegema kaupmehena ja linnas elades. Üldiselt on kriitikud olnud nõus sellega, et triloogia asemel valmis üks romaan. Minagi ei nuta triloogiat taga: mõelge ise, mis kaupmees see Põrgupõhja Jürka ikka oleks, ei selline õndsaks saaks!
Romaanist on tehtud ka film, mis on aga minu meelest nõrk.
Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.
Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.
See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»
Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.
Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.
Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.
«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.
Mulle ei meeldi läbiv ingliskeelsete terminite kasutamine. Eesti keeles on väga hea arvutialane oskussõnavara, miks seda siis ei kasutata? Isiklikust vastumeelsusest? Minule on jällegi vastumeelne inglise keelega pooleks kirjutatud tekst.
Mulle hakkas vastu seegi, et Mettet kirjeldatakse ühelt poolt 40-aastase hurmava kaunitarina, teisalt aga ahelsuitsetaja ja salajoodikuna. Need kaks poolt ei sobi omavahel kokku.
Ma ei ütle, et nende asjade tõttu võtsin kaks hinnet maha. Ühe kindlasti.
Kuigi Soobli juttudel on vaieldamatuid puudusi, ei ole need minu silmis väga suured ja mulle meeldib Soobli juttude leebe toon – isegi kui ta lahingust kirjutab, siis ikka kuidagi rahulikult.
Mulle meeldib, kui autor kriitikast õppust võtab ja oma jutust parema uusversiooni kirjutab. Eesti kirjanduses on see haruldane ja see on üks põhjustest, miks "Algernoni" just selleks otstarbeks mõeldud jutulabor hingusele läks. Soobel on oma juttudest korduvalt uusversioone kirjutanud ja seda on ta teinud ka "Piiririkkumisega".
Hinne tuleb panna siis mõlemale versioonile ühine. Esimene jutt oli väga nõrk 3. Seal oli hulk jaburusi, näiteks annihilaatorite kasutamine väljaspool vaakumit, mis teisest versioonist oli kadunud. Ja peamiselt selle arengu tõttu hindan teist versiooni neljaga.
Sissejäänud vigadest. Keeleprobleem. Hollywoodi filmides on sedasi, et kui tulnukad teisest tähesüsteemist maanduvad Maal, siis hakkavad nad kohe kõnelema ameerika inglise keelt. Siin pole Edil mingeid raskusi kärpide ja kattide jutu mõistmisega.
Teiseks on väheusutav, et suur kiskja tapaks oma saaki peamiselt kõri läbinärimisega. Neljajalgsete kõri on suht korralikult kaitstud. Murtakse kael või selgroog, kõri läbinärimine võib olla erand, aga mitte reegel.
Vanakraami- ja käsitööpoodnik saab kokku USA-st pärit külalisõppejõuga, kes kurdab tema elamisse siginenud päkapike üle. Poodnik ärib talle roti- ja jäneselõkse, nimetades neid päkapikulõksudeks. Professor väidab, et väga hästi töötab, ainult päkapikud ei tule kohale juustu, vaid piparkookide peale. Ja tellib lõkse juurde.
Normaalne lõpp puudus. Ma ei tea, milles see seisnema peaks, aga sedamoodi ka ei tohiks lõppeda.
Kevin Kent, igavene luuser, on siiski saanud Fortuunalt peavõidu. Ta röövis panka ning pääses raha ja terve nahaga minema.
Ent Kevin ei arvestanud ühega, nimelt et lund sadama hakkab. Ja kuna ta kasutab põgenemiseks vähekäidavaid teid, jääb tema auto lumme kinni. Selle lumesaju korraldas aga üks neeger, et tõestada, et ta ikka väga vägev nõid on.
Pole imestada, et Kevini ja nõia teed viivad kokku. Pikapeale hakkab selguma, et ega Kevin olegi nii suur võitja kui esialgu tundus ja neegrivanameeski pole nii tark kui esialgu tundus.
Minu jaoks on see lühiromaan saanud sarja lahutamatuks osaks, ma ei suuda hästi mõelda sellest sarjast ega Marty McFlyst ilma IV osata. Kiirustamise märke ma ei täheldanud. Esimeste seeriate õhustikuga Hargla osa hästi kokku ei läinud, aga see vist polnudki Hargla eesmärk ja mingil sügavamal tasemel, vaimu poolest sobib see teiste sekka suurepäraselt.
Marty elab siis nii-öelda olevikus (1980-ndates) ja Doc minevikus (1880-ndates). Kuid Doc ei suutnud hoiduda ajamasina katsetamisest, sattus sellega Prantsusmaale ja avastas, et on ajaliinis midagi põhjalikult kihva keeranud. Teda aetakse segi tema kauge sugulase Emmerich von Brauniga ja tahetakse isegi tappa. Siiski õnnestus Emmettil saata Martyle appikutse ja eks Marty tuligi sõpra hädast välja aitama. See ei käinud küll nii lihtsalt kui võinuks arvata ja võttis palju, palju rohkem aega. Lõpuks said asjad siiski enam-vähem joonde. Marty sai vähemalt rikkaks ja täpsuslaskuriks.
Jutt räägib planeedist, mille elanikel on kontaktid mitut sorti mõistuslike rassidega. Nad püüavad teisi mõistuslikke eluvorme tundma õppida niiviisi, et katsuvad neile kõiges meele järele olla. Siis saabuvad inimesed. Inimesed ja kohalikud on nii erinevad, et hoolimata püüdlustest ei suufa nad teineteist korralikult mõista.
Millegipärast on eelarvustajad märkinud, et lugu olevat perversne või võigas. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel, mina seal küll erilist perverssust ei näinud. Muide, võib-olla näitab see just minu perverssust, et ma seda juttu perversseks ei pea?
Sellest jutust saaks 1) koomiksisarja, mis saab kriitikutelt kõvasti kiita, 2) animafilmi, mis meeldib algkoolilastele, 3) suurte staaridega Holliwoodi löökfilmi, mis teeb puhta töö Kuldsete Vaarikate jagamisel.
Hindes pole kahtlust. Väga harva kohtan jutte, kus olen autorile siiralt kade, et see idee temale pähe tuli ja mitte minule. Võinuks ju minulegi, eeldused olid olemas, aga ei tulnud.
Ja veel. Kui inimeselt jalalabad maha raiuda, ei sure ta kümne sekundiga. Kui autor kirjutaks, et jookseb pikapeale verest tühjaks, hea küll, aga paar minutit peaks selleks ikka minema.
Ja veel. Kuidas on lood igasuguste postiljonide, uudishimulike külaeitede ja kasvõi rahvaloendajatega? Kas ei satu sinnakanti aeg-ajalt juhuslikke ringikolajaid, metsavendi näiteks? Kas mõrvarlikud sokid ei peaks laiemalt teatavaks saama?
Ilmus "Reaktoris" augustis 2015.
Stiili põhjal oli mulle jäänud mulje, justkui autor oleks Weinberg, ja mõningase üllatusena avastan nüüd, et Ivanov.
Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.
Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.
Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.
Siiski selgus, et olin loo mõtte ära tabanud. Päikesevits ei saanudki mingit kasu ja läkski hulluks. Nii et lugu oli ühest küljest väga loogiline ja teisest küljest tuli lõpus ootamatusena. See on hea kirjanduse tunnus.
Lugu toimub ürgkogukondlikus ühiskonnas. Mõtlesin, kuidas näeks sellise tahte ülekandumise korral välja feodaalne või kapitalistlik ühiskond. Üsna huvitav. Selline mõtlemisaine andmine on samuti hea kirjanduse tunnus.
Inimliha söömises ma küll midagi "võrdlemisi võigast" ei näinud, see oli normaalselt põhjendatud ja kirjutatud. Üleüldse tundub autor algeliste ühiskondade osas kompetentsena. Kui autor teab, millest kirjutab, on see samuti hea kirjanduse tunnus.