Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· André Trinity ·

Unenägude jumal

(kogumik aastast 2002)

eesti keeles: Tallinn «Kadikas» 2002

Sisukord:
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
8
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.636
Arvustused (11)

Seni ilmunud kogumikest ei tea ma küll ühtegi teist, mille lood oleksid omavahel niivõrd tugevas seoses nagu Trinity omal. On näha, et absoluutselt kõik on peensusteni läbi mõeldud: pealkiri, kaanepilt, juttude valik ja järjekord jne. Kui enamasti pannakse mingi suvaline jutt kogumiku pealkirjaks, siis "UJ" puhul raamistab nimilugu tervet raamatut. Kuidas täpselt? Selle lahtiseletamine on üsna keeruline ettevõtmine.

Kõige lihtsamalt öeldes, põhjendab või seletab Trinity kolmainsusprinsiipi läbi skisofreenia. Sama mõtet väljendab ka hästi valitud kaanepilt. Aga taoline raamistik ei tundu üldsegi mitte otsituna (nagu on näiteks "Eksisterioni" raam), vaid annab igale jutule arusaamiseks uue perspektiivi. Tegelikult pole need teoloogilised spekulatsioonid lihtlugejale üldsegi olulised, jutud iseenesest on piisavalt nauditavad ja kõnekad ka ilma kõikvõimalike varjatud tähenduste leidmise rõõmu.

Meeldivalt positiivse laengu sain veel viimasest loost "Tervitusi Alcypast", mis on niivõrd muhe, humoorikas ja ladus tekst (lõpetab mänglevalt kogumiku üli-positiivses toonis!), et tahaks seda üha uuesti ja uuesti üle lugeda ja lõpuks kannatamatult ootama jääda, millal Trinityl uued jutud ilmuvad.

Siis veendusin tänast EE-d lugedes, et ma polegi ainuke, kes Trinity juttudest pööraselt vaimustub. Sivoneni arvustusest võib järeldada, et nii mõnigi lugeja ootab pikkisilmi Trinitylt uut raamatut. Romaan või kogumik, vahet pole. Peaasi, et ikka tuleb!

Teksti loeti eesti keeles

Kogumik ise on tasemel. Pilt klapib väga hästi juttudega, ja jutud ise on seotud tervikuks. Tõepoolest, üks terviklikum kogumik, mida ma olen näinud.

Mine tea, millega Andre suudab veel oma lugejaid üllatada, aga see peaks siis toimuma kirjanduslikul tasandil, mitte seltskondlikul või kuidas seda ajakirjandust nüüd siis nimetada...

Teksti loeti eesti keeles

Väga tugev kogumik, mida on isegi patt kogumikuks nimetada - sedav6rra yhtse terviku moodustavad selles sisalduvad lood. Yksikuna v6ttes ei ole nemad k6ik kaugeltki minu lemmikud, kuid "UJ" tervikuna kuulub kindlasti kui mitte just minu top kümne hulka, siis järgmisesse kümnesse juba kindlasti. Ei ole just tihedad need korrad, kui ma olen enne arvustamist oma poolteist kuud asja laagerdanud ja siis uuesti k6ik algusest l6puni s6na-s6nalt yle lugenud. T6enäoliselt teen ma seda veelgi nii umbes poole aasta pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Üllatavalt kõrgetasemeline kogumik, mida ei söendaks üldse kogumikuks nimetada. Kuna kõik jutud on nii tihedas seoses, võinuks mingi trikiga raamatu isegi romaaniks vormida. Trinity on minu jaoks suhteliselt värske avastus ja olin päris üllatunud, et kodumaine ulmeautor nii sisukaid ja kvaliteetseid jutte kirjutab. Kui autoril ilmub aastas vaid paar teksti, siis on näha, et rõhk ei ole kvantiteedil. Pea kõikides juttudes on läbivaks teemaks armastus ja klassikalist ulmet asendab kohati kerge nihkega unenäolisus. Tegelased arutlevad ja mõtlevad teinekord kainemalt kui mina lugejana. Ja vahepeal tekkis päris palavikuline tunne. See tähendab vist, et raamat on piisavalt sugestiivne ja kaasakiskuv.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks 2002. a. oodatuim ja olulisim kohaliku autori raamat. Mis sellest, et enamikku kaante vahele jõudnust ja ka mitte jõudnust olin juba lugenud. Raamat tähendab alati pisut teist kvaliteeti (millegipärast eelistan autorikogusid antoloogiatele).

Kunagi ei tea, kas lugude valik ja järjekord on juhuslik või taotluslik, siin on sellest sõltumatult välja tulnud midagi ideaalilähedast.

Raamatut alustab nimilugu, mis on arvatavasti Trinity keskne tekst. Sellele järgnev "Meeleparandaja" on geniaalse teostusega jutt mittemillestki. Täiusest on vahest kõige kaugemal "Glorie..." - väga hästi kirjutatud alguspoolele järgneb räpakas loo lõpetamine. "Lahkumine paradiisist" on jutt, kus Trinity tuleb kõige lähemale sellele, mida peetakse traditsiooniliseks SF-ks; mitte ülemäära end vaevates võiks teksti pidada mingiks sekundaarse tähtsusega Robert Sheckley looks, kuid kahtlemata on siin ka Trinity enda isikupära küllaga.

Kogumiku ainus uus lugu - "Tervitusi Alcypast" - erineb muudest juttudest teatud naivismi ja lihtsakoelisuse poolest ja pretendeerib fantasy zhanrisse kuuluvusele, kuid nagu Trinity puhul ikka, on loo lihtsus näiline (ja mõne teise loo puhul on näiline keerukus).

Lugusid rühmitada (ja hindeid panna) on võimalik teatud sisemise küpsuse alusel. Kaht esimest lugu ühendab esmalt miski, mida ma ei suuda nimetada ja teiseks terviklikkus (ehkki "Unenägude jumalat" tuleb selle terviklikkuse tunnetamiseks mitu korda lugeda). "Alcypa" ja "Lahkumine paradiisist" on märksa lihtsakoelisemad ja tunduvalt lähemal zhanrikirjandusele ning meeldivad selletõttu rohkem nn. keskmisele lugejale. Eraldi seisab Glorie, mille potentsiaali pole autor suutnud lihtsalt ära kasutada.

Tähelepanelik lugeja paneb kindlasti tähele juttudevahelisi ja muidki seoseid - "UJ" peategelane, kelle nimi on Trinity, on kokku puutunud niihästi hr. Saddori ("Mina ja Teine") kui "Meeleparandaja" peategelasega. "Tervitusi Alcypast" üks peategelasi on jälle Andre, lisaks kohtab nii selles kui mitmes teises jutus vihjeid kroanismile ("Kroaanlased"). Ma usun, et see on autori iseäralik mäng oma loominguga, midagi sarnast sellele, mida Vonnegut teeb, kui et teadlik sidumine. Seepärast on küll viimane asi soovida, "et [Trinity] võinuks mingi trikiga raamatu isegi romaaniks vormida."

Samamoodi, kuigi tõenäoliselt on asjaga kursis oleval inimesel rohkelt rõõmu teoloogilistest spekulatsioonidest, on Trinity looming siiski piisavalt mitteelitaarne pakkumaks naudingut ka tavalugejale. Seda enam, et lood on ka kõik erakordselt ladusalt kirjutatud.

Pakun, et õpipoisi etapp AT kirjanikuelus on läbi saanud ja käesoleva köitega alla joonitud. Jään huviga ootama, mida tulevik toob.

"Unenägude jumal" on raamat, mida on võimalik mitu korda lugeda, midagi uut tähele panna ja millestki teistmoodi aru saada. Lovely shit.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu pärjamine Stalkeriga sundis mind Trinity asju üle lugema, sest esimesel hetkel ei osanud vastata küsimusele: miks? Ja pidingi oma varasemaid seisukohti ümber hindama ning ka küsimus sai vastuse. "Soovide loss" ja "Meeleparandaja" olid kaks teksti, mis mind AT loomingusse negatiivselt suhtuma panid ja see suhtumine laienes ka muudele juttudele. Nimetatud kahte jutu osas ei ole mu maitse küll muutunud ja "Meeleparandaja" võtmist kogumikku tuleb vaid kahetseda. Selle asendamine "Kroaanlastega" - AT tipptekstiga minu meelest - tulnuks kasuks.

Kogumiku piires tõstaksin ma esile nimilugu ja ka "Gloriet". Mõlemad esindavad hästi Trinity tugevamaid külgi: hõrku, poeetilist lauset ja oskust olla tundeline ilma muutumata imalaks. See koht "Unenägude jumalas" aga, kus kaks naist tänitavad peategelase kallal ja nende kõned on kõrvuti veergudes ning viimane lause on ühine ("Miks sa seda tegid?"), on lihtsalt vaimustav.

Ka "Lahkumine paradiisist" jättis ülelugemisel parema mulje, kui kohe peale ilmumist. See jutt võiks olla heaks argumendiks väite vastu, et Trinity seisab muust eesti ulmest kuidagi eraldi, et zhanr pole tema puhul oluline. "Lahkumine..." on väljapeetud SF ja olles kogumiku jutud järjest läbi lugenud, ei eristu ta oluliselt teistest tekstidest, mis mahuvad ka kõik piisavalt traditsioonilise ulme piiridesse. "Tervitusi Aclypast" ei saanuks sellisena valmida, kui autor ei oleks kursis fantasy nippidega, jne. Viimatinimetatu jääbki meelde mitmete fantaasiaküllaste elementide (poolelusad toolid, jmt.) ning kiita tuleks vist ka suhteliselt lühikese jutustuse kohta piisava põhjalikkusega väljajoonestatud maailma. Ehkki, jah, fantasy ikka pole minu rida.

Mis puutub sümbolitesse ja juttudes (väidetavalt) peituvasse teisesse tasandisse, siis mina jään häbenematult selleks "tavalugejaks", lihtsaks inimeseks, kes ei pea kirjanduse nautimiseks tajuma seal peituvaid tagamõtteid.

Teksti loeti eesti keeles

"Stalker" 2003 parima algupärase raamatu kategoorias, minult 4 punkti.

Ma ei pane viit peamiselt jutuvaliku tõttu. Selles kogumikus pidanuks olema veel "Kroaanlased" ning "Mina ja Teine". Autor ise ütles, et ta pole nende juttudega nii rahul kui teistega. See on küll nõrk argument ega näita professionaalset suhtumist. Kui ei meeldi, siis tulnuks ringi ja paremaks kirjutada! Paljud tuntud kirjanikud töötasid oma romaane mitu korda ümber. Tuglas kirjutas veel vanuigi uusversiooni oma 15-aastasena kirjutatud "Siilist" ja hästi tegi.

Kõigest hoolimata olen üsna rahul, et Trinity "Stalkeri" sai.

Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti 2002. aasta parim algupärane ulmeraamat Eestis ning üks parimaid ulmeraamatuid terves eesti algupärases ulmes (parimaks pean siiski Belialsi kogumikku). Kuigi üksik kogumikus olevatest lugudest praegu vist mult "5" ei saaks (ehk vahest siiski kogumiku viimane lugu "Tervitusi Alcypast" saaks), moodustavad need lood sellise mõnusa terviku. Teosele ei oleks paha teinud ka romaanivormis avaldamine, vahest oleks olnud paremgi? Igastahes mõnus lugemine ja kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku tugevaks küljeks on see, et tegemist on kaalutletud tervikuna, kus jutud on üksteisega põimitud nt Unenägude jumal, millest Meeleparandaja moodustab kauni kõrvalepõike. Need kaks juttu olid ka eraldivõetuna minu jaoks meelepäraseimateks lugemispaladeks.

Tervikuna võttes jättis kogumik mu meelest suuresti soovida lähtuvalt kahest asjaolust. Esiteks on inimestevahelised suhted kujutatud juhuslike, pinnapealsete, tühistena (naine läheb aastaks sõbra juurde ja tuleb tagasi ja vahet nagu polegi; noorukid saabuvad linna, tüdrukud võtavad nad esimesel õhtul avasüli vastu; mõrvatud õest ei räägita pärast matuseid enam, sest nii pole kombeks). Võimalik, et see on taotluslik, et rõhutada kogumikus kujutatu unenäolisust, aga sellisel juhul oleks tulnud vinti veelgi peale keerata, sest praegusel kujul jääb mulje, et inimsuhete osas puuduvad teadmised, kogemused, tunnetus. Teiseks on kõikides lugudes vahvaid ideid, detaile, veidrusi, ulmelisust (unenägude kaudu inimeste mõjutamine, monaadide idee "ellu viimine", poolelusad esemed), ent need ideed on vaid "iluripatistena" lugudele külge poogitud (Tervitusi Alcypast) või kui ideed on integreeritud (Glorie igavene kohalolek, Lahkumine paradiisist), jäetakse niivõrd palju lahtisi otsi, et paratamatult jääb mulje läbimõtlematusest, lohakusest.

Teksti loeti eesti keeles
x
Taivo Rist
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Üldiselt peaks nagu jutust midagi aru saama. Ka ulmejutust. Seekord ma küll aru ei saanud, miks Laurel ära pööras ja miks ta katedraale lammutas. Ja kuidas ta seda suutis, kas jooksis lõhkeainega seal sisse-välja ja paigaldas miine, ilma et keegi oleks seda tähele pannud? Ja kust ta nii suures koguses lõhkeainet sai? Lugesin teised arvustused ka läbi, nende põhjal tekkis mul ettekujutus, et need vist pole selle jutu jaoks olulised teemad ja sellepärast Jääskeläinen neile vastust ei andnudki. Ent mis siis on olulised teemad? Pean tunnistama, et autori eesmärk jäi mulle täielikult arusaamatuks, ja sellise ebamäärase jura eest ei hakka ma üle 2 panema. Kui keegi selgitaks mulle, et selles jutus siiski mingisugune mõte oli, võin ka hinnet tõsta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes hakkas mulle poole peal tunduma, et see on nagu Pelevini sulest kukkunud. Ja näe, polegi ma ainus, kellele nii on tundunud.

Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.

Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.

Teksti loeti eesti keeles

Täna on Tammsaare sünniaastapäev ja mina kirjutan oma 800. arvustust. Ümmargused arvustused tavatsen kirjutada eriti headele teostele.

Tegu on ühega Tammsaare viimastest teostest (järgmisel aastal juba suri). Samuti katkes aasta hiljem Eesti iseseisvus. Teise levik ja tunnustus jäid põhiliselt okupatsiooniaega.

Algab siis lugu sellega, et Jumal ja Kurat vestlevad. Kas maa peal on võimalik õndsaks saada? Kui pole, siis on ju ebaõiglane inimesi karistada selle eest, et nad ei teinud seda, mis on võimatu. Niisiis ei saadeta enam patuseid põrgusse. Aga Vanapagan soovib endale edaspidigi hingi saada ning peab sellepärast tõestama, et maa peal on siiski võimalik õndsaks saada. Selleks asub ta ise talumehena maa peale ja leiab Põrgupõhja talu, kuhu oma eidega kolib. Lihtsameelne vanapagan rügab hommikust õhtuni.

Esialgu kavatses Tammsaare kirjutada triloogia, kuidas Põrgupõhja Jürka nime kasutav vanapagan kolmes ametis püüab õndsaks saada (ja vähemalt kaks esimest katset ebaõnnestuvad). Teise katse pidi ta tegema kaupmehena ja linnas elades. Üldiselt on kriitikud olnud nõus sellega, et triloogia asemel valmis üks romaan. Minagi ei nuta triloogiat taga: mõelge ise, mis kaupmees see Põrgupõhja Jürka ikka oleks, ei selline õndsaks saaks!

Romaanist on tehtud ka film, mis on aga minu meelest nõrk.

Teksti loeti eesti keeles

Minule tundub see erakordselt hea jutuna. Kuid paljud arvustajad ei jõudnud Jääskeläisega ühele lainele. Sellepärast tunnen, et pean kirjutama sellest, millest aru sain.

Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.

Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.

See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»

Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.

Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.

Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.

«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.

Teksti loeti eesti keeles

Küborg Kaj tahab oma tarkvara värskendada, et veelgi tõhusamalt võidelda Tetraks kutsutava pahalasega, aga Tetra ajab värskendamise untsu ja Kaj armuke Mette peab nüüd minevikku reisima, et oma armastust päästa.

Mulle ei meeldi läbiv ingliskeelsete terminite kasutamine. Eesti keeles on väga hea arvutialane oskussõnavara, miks seda siis ei kasutata? Isiklikust vastumeelsusest? Minule on jällegi vastumeelne inglise keelega pooleks kirjutatud tekst.
Mulle hakkas vastu seegi, et Mettet kirjeldatakse ühelt poolt 40-aastase hurmava kaunitarina, teisalt aga ahelsuitsetaja ja salajoodikuna. Need kaks poolt ei sobi omavahel kokku.

Ma ei ütle, et nende asjade tõttu võtsin kaks hinnet maha. Ühe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Sellestki jutust kirjutas Soobel uusversiooni, arvestas kriitikat, parandas vigu ja põhjendas sündmustikku paremini. Algversioon ei küündinud päris kolmeni, teine veab minu hinnangul välja nõrga nelja. Annihilaatori kasutamine väljaspool vaakumit pidanuks siiski ära jääma.
Teksti loeti eesti keeles

Osvald Soobli loomingul on palju vaenajaid. Nad on oma seisukohti põhjendanud ka ja ma saan neist aru mõistusega, aga mitte südamega. Tähelepanuväärne on Raul Sulbi arvustus Soobli esikjutule siinsamas BAASis – ja Soobli viies jutt ilmus just Sulbi "Täheajas"!

Kuigi Soobli juttudel on vaieldamatuid puudusi, ei ole need minu silmis väga suured ja mulle meeldib Soobli juttude leebe toon – isegi kui ta lahingust kirjutab, siis ikka kuidagi rahulikult.

Mulle meeldib, kui autor kriitikast õppust võtab ja oma jutust parema uusversiooni kirjutab. Eesti kirjanduses on see haruldane ja see on üks põhjustest, miks "Algernoni" just selleks otstarbeks mõeldud jutulabor hingusele läks. Soobel on oma juttudest korduvalt uusversioone kirjutanud ja seda on ta teinud ka "Piiririkkumisega".

Hinne tuleb panna siis mõlemale versioonile ühine. Esimene jutt oli väga nõrk 3. Seal oli hulk jaburusi, näiteks annihilaatorite kasutamine väljaspool vaakumit, mis teisest versioonist oli kadunud. Ja peamiselt selle arengu tõttu hindan teist versiooni neljaga.

Sissejäänud vigadest. Keeleprobleem. Hollywoodi filmides on sedasi, et kui tulnukad teisest tähesüsteemist maanduvad Maal, siis hakkavad nad kohe kõnelema ameerika inglise keelt. Siin pole Edil mingeid raskusi kärpide ja kattide jutu mõistmisega.
Teiseks on väheusutav, et suur kiskja tapaks oma saaki peamiselt kõri läbinärimisega. Neljajalgsete kõri on suht korralikult kaitstud. Murtakse kael või selgroog, kõri läbinärimine võib olla erand, aga mitte reegel.

Teksti loeti eesti keeles

Eks lugedes oli ikka suur maailma atlas kõrval, sest tegevuskohad on üksikasjalikult kirjas. Muidugi jääb viiest puudu, õuduskirjandus lihtsalt ei saa olla usutav.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla praegu viimane arvustamata teos.

Vanakraami- ja käsitööpoodnik saab kokku USA-st pärit külalisõppejõuga, kes kurdab tema elamisse siginenud päkapike üle. Poodnik ärib talle roti- ja jäneselõkse, nimetades neid päkapikulõksudeks. Professor väidab, et väga hästi töötab, ainult päkapikud ei tule kohale juustu, vaid piparkookide peale. Ja tellib lõkse juurde.

Normaalne lõpp puudus. Ma ei tea, milles see seisnema peaks, aga sedamoodi ka ei tohiks lõppeda.

Teksti loeti eesti keeles

Tom O`Flanagan on paadunud joodik ja hasartmängija. Ükskord tappis ta purjuspäi oma naise. Kuid temale hakkas tunduma, et kui ta piisavalt kuradit palub, annab kurat talle naise tagasi. Selleks tuleb ainult igal aastal jõulude ajal ohverdada oma üks sõrmelüli. Neid on tal läinud juba omajagu. Ja siis, kujutage ette, tulebki kurat ja annab Tomile jõulukingitusena tema naise tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu võitis "Algernoni" jõuluulmejuttude võistluse. Lugesin 10 aastat tagasi ja mõtlesin: jah, vist võitis parim jutt. Lugesin nüüd uuesti üle: pole mingit kahtlust, selgelt parim jutt. Lisaks üks kahest, mis siiamaale meeles oli.

Kevin Kent, igavene luuser, on siiski saanud Fortuunalt peavõidu. Ta röövis panka ning pääses raha ja terve nahaga minema.
Ent Kevin ei arvestanud ühega, nimelt et lund sadama hakkab. Ja kuna ta kasutab põgenemiseks vähekäidavaid teid, jääb tema auto lumme kinni. Selle lumesaju korraldas aga üks neeger, et tõestada, et ta ikka väga vägev nõid on.
Pole imestada, et Kevini ja nõia teed viivad kokku. Pikapeale hakkab selguma, et ega Kevin olegi nii suur võitja kui esialgu tundus ja neegrivanameeski pole nii tark kui esialgu tundus.

Teksti loeti eesti keeles

Olen soome ulmest varem lugenud üksikuid jutte, see on esimene põhjalikum tutvus. See oli väga positiivne. 6 lugu 10-st said hindeks viie, lisaks 2 nelja. Kui võrdlen enda arvustatud eesti juttudega (hinne üle 3 on haruldane), siis on kontrast määratu. Soomlasi on rohkem kui eestlasi ja soome ulmest on valida rohkem kui eesti ulmest, aga ikkagi tekkis mul mulje, et kui eesti ulme on kinni Tarzani ja King-Kongi aegades, siis soome ulme tegeleb sellega, mis tänapäeva maailmas oluline.
Teksti loeti eesti keeles

Täna on "Tagasi tulevikku" päev ja sel puhul arvustan "Tagasi tulevikku" IV osa.

Minu jaoks on see lühiromaan saanud sarja lahutamatuks osaks, ma ei suuda hästi mõelda sellest sarjast ega Marty McFlyst ilma IV osata. Kiirustamise märke ma ei täheldanud. Esimeste seeriate õhustikuga Hargla osa hästi kokku ei läinud, aga see vist polnudki Hargla eesmärk ja mingil sügavamal tasemel, vaimu poolest sobib see teiste sekka suurepäraselt.

Marty elab siis nii-öelda olevikus (1980-ndates) ja Doc minevikus (1880-ndates). Kuid Doc ei suutnud hoiduda ajamasina katsetamisest, sattus sellega Prantsusmaale ja avastas, et on ajaliinis midagi põhjalikult kihva keeranud. Teda aetakse segi tema kauge sugulase Emmerich von Brauniga ja tahetakse isegi tappa. Siiski õnnestus Emmettil saata Martyle appikutse ja eks Marty tuligi sõpra hädast välja aitama. See ei käinud küll nii lihtsalt kui võinuks arvata ja võttis palju, palju rohkem aega. Lõpuks said asjad siiski enam-vähem joonde. Marty sai vähemalt rikkaks ja täpsuslaskuriks.

Teksti loeti eesti keeles

Pole veel keegi sellele loole viit pannud, selle vea nüüd parandan.

Jutt räägib planeedist, mille elanikel on kontaktid mitut sorti mõistuslike rassidega. Nad püüavad teisi mõistuslikke eluvorme tundma õppida niiviisi, et katsuvad neile kõiges meele järele olla. Siis saabuvad inimesed. Inimesed ja kohalikud on nii erinevad, et hoolimata püüdlustest ei suufa nad teineteist korralikult mõista.

Millegipärast on eelarvustajad märkinud, et lugu olevat perversne või võigas. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel, mina seal küll erilist perverssust ei näinud. Muide, võib-olla näitab see just minu perverssust, et ma seda juttu perversseks ei pea?

Sellest jutust saaks 1) koomiksisarja, mis saab kriitikutelt kõvasti kiita, 2) animafilmi, mis meeldib algkoolilastele, 3) suurte staaridega Holliwoodi löökfilmi, mis teeb puhta töö Kuldsete Vaarikate jagamisel.

Teksti loeti eesti keeles

Arvan, et Kristjan ei alandanud hinnet õige asja eest. Olen nõus, et lugu on absoluutselt ksenofoobne, ent kaldun arvama, et autor teadis seda väga hästi, aga ei hoolinud sellest. Pähe tuli huvitav idee, pani kirja ja üsna lühidalt, sest pikka juttu ei vea sellega välja, aga kas kriitikud peavad seda võõraviha õhutamiseks või summutamiseks, pole kirjaniku asi.

Hindes pole kahtlust. Väga harva kohtan jutte, kus olen autorile siiralt kade, et see idee temale pähe tuli ja mitte minule. Võinuks ju minulegi, eeldused olid olemas, aga ei tulnud.

Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et ulmes on juba kõik läbi kirjutatud. Osalt sellepärast otsitakse ikka uusi ja uusi õuduse tekitamise vahendeid, mis mõnikord jõuavad täielikku jaburusse. Mõrvarlikud sokid, kas saab veel midagi absurdsemat olla? See on niivõrd totter, et võtab loolt igasuguse usutavuse. Ma ei räägi sellest, et õuduskirjandus ei saagi usutav olla, vaid et mõrvarsokid on juba üle võlli.

Ja veel. Kui inimeselt jalalabad maha raiuda, ei sure ta kümne sekundiga. Kui autor kirjutaks, et jookseb pikapeale verest tühjaks, hea küll, aga paar minutit peaks selleks ikka minema.

Ja veel. Kuidas on lood igasuguste postiljonide, uudishimulike külaeitede ja kasvõi rahvaloendajatega? Kas ei satu sinnakanti aeg-ajalt juhuslikke ringikolajaid, metsavendi näiteks? Kas mõrvarlikud sokid ei peaks laiemalt teatavaks saama?

Ilmus "Reaktoris" augustis 2015.

Teksti loeti eesti keeles

Tjah, see on vist ühe hingetõmbega valmis visatud lugu. Kopsus sai õhk otsa ja tuleb jutt ära lõpetada. Ehkki alles hakkab huvitavaks minema. Sissejuhatusele jääb päris lugu järgnemata. Praegu pole kindel isegi see, et tegu on ulmega: isa kaotab lapse, kukub joomatsüklisse ja hakkab deliiriumis midagi nägema, kus siin ulme on? Hea küll, ma nõustun, et on ulme, aga kehvake.
Teksti loeti eesti keeles

Objektiivselt võttes peaks nagu kolme välja vedama: kirjutamisoskus on aastatega tekkinud, süžee on äraleierdamata, lõppu ma ise ära ei arvanud ... Aga subjektiivselt võttes mulle kohe üldse ei meeldinud. Just nimelt lõpp. Võib-olla on see halb, et mulle meeldivad õnnelikud lõpud? Olen kiitnud ka, kui lõpp loogiliselt eelnenust välja kasvab. Ent siin kasvab samuti. Ma ei oska põhjendada, miks see jutt mulle ei meeldi.

Stiili põhjal oli mulle jäänud mulje, justkui autor oleks Weinberg, ja mõningase üllatusena avastan nüüd, et Ivanov.

Teksti loeti eesti keeles

Kangelasfantaasia ei ole minu žanr. Ja jutu lõpp oli alguses välja öeldud: kangelane istub vangis ja järgmisel päeval hukatakse.

Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.

Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.

Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.

Teksti loeti eesti keeles

Ma kardan, et üldiselt on tähele panemata jäetud üks oluline asi. Erla ei olnud mingi erand, et ta Unnurisse armus. Teda armastasid kõik. Eysteinni kohta on see ilmne. Kuid Unnurit armastasid ka Arnalduri ema ja isa ning üldse kogu külarahvas. Minu arvates tegi see loo paremaks. Niimoodi tuli loo mõte veelgi reljeefsemalt välja.
Teksti loeti eesti keeles

Minul tekkis otsekohe küsimus: Miks Päikesevits Kyankrot taga ajab? Mis kasu ta sellest saab? Kas ta on hulluks läinud? Aga ma ei uskunud seda, sest lugusid tavaliselt niimoodi ei kirjutata.

Siiski selgus, et olin loo mõtte ära tabanud. Päikesevits ei saanudki mingit kasu ja läkski hulluks. Nii et lugu oli ühest küljest väga loogiline ja teisest küljest tuli lõpus ootamatusena. See on hea kirjanduse tunnus.

Lugu toimub ürgkogukondlikus ühiskonnas. Mõtlesin, kuidas näeks sellise tahte ülekandumise korral välja feodaalne või kapitalistlik ühiskond. Üsna huvitav. Selline mõtlemisaine andmine on samuti hea kirjanduse tunnus.

Inimliha söömises ma küll midagi "võrdlemisi võigast" ei näinud, see oli normaalselt põhjendatud ja kirjutatud. Üleüldse tundub autor algeliste ühiskondade osas kompetentsena. Kui autor teab, millest kirjutab, on see samuti hea kirjanduse tunnus.

Teksti loeti eesti keeles