Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert Silverberg ·

The Masks of Time

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Aja maskid»
Tartu «Elmatar» 1998 (Tempus fugit)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
6
13
4
2
Keskmine hinne
3.595
Arvustused (37)

Mitmekümnest Silverbergi suurepärasest romaanist on nüüd üks ka eesti keeles loetav. Romaanis on mõnusalt satiirilisi stseene. Näiteks see koht, kus Vornan külastab saatjaskonnaga Brutoni ebatavalist maja. Peoperemees arvab, et ta imeline maja püsib vähemalt tuhat aastat, mille peale Vornan vastab: “...ma usun, et selle ehitise algeline barbaarsus võis olla vastumeelneneile, kes elasid Kustutamisajastul...”. Bruton pidi peaaegu rabanduse saama. Analoogiline stseen toimub börsil, kus kõiki hämmastab Vornani väide, et tulevikus ei ole raha ega börssi ja igaühel on kõik, mida võiks tahta. Fondibörsi direktor on kokkuvajumise äärel. Mis seal pikalt heietada. Tõlge on ladus ja raamat mõnuga loetav. Oleks vaid rohkem Silverbergi teoseid! Kindel 5.
Teksti loeti eesti keeles

Minujaoks oli see kuidagi saba ja sarvedeta lugu. Pealegi on meilgi täna vaid ~550 päeva jäänud 2000. a. alguseni ja mingit massihüsteeriat pole ollagi (v.a Y2K oma :) Jõudsin lugemise ajal terve hulga teooriad arendada, millega lugu lõppeb. Tõenäolisemad olid, et saabubki maailmalõpp, ja vaid sellepärast Vornanit lubatigi meie aega tulla avalikult (seda versioon ei lükatud ka ümber, aga ka ei vihjatud sellele autori poolt) või see, et Vornani eesmärk oli hoopis tulevikule vajaliku energiasaamise idee varastamine - aga ei, ta piirdus avastajale taha panemisega. Sorry, mulle jäi see lugu mõttetuks. Kunagi proovin veel lugeda, kas on seal peidetud mõtet ka või ei.
Teksti loeti eesti keeles

Minu vähene kokkupuude selle autori teostega (Maa teine vari + Aja maskid) on mind juba veennud, et Silverberg on tõsiselt hea ulmekirjanik ning tema kirjatükke tasub edaspidigi lugeda. Kui eespool mainiti seda, kuidas antud jutu kangelane Vornan börsil ja Brutoni majas kaost tekitas, siis mulle meeldis ülimalt tema jutuajamine kirikuisadega ja tema esitatud versioon elu tekkest Maal. Võib vaid ette kujutada vaeste kristlaste nördimust! Raamat tekitab rohkesti küsimusi ja peamurdmist ning neile vastuse leidmine jääb lugeja hooleks. Põhiküsimus on muidugi see, et mis mees see Vornan ikkagi oli ja mis tema eesmärgiks oli. Minu meelest kajastas see raamat üsna hästi inimkonna idiootlikku religioossust ja ühe võimaliku maailmausundi teket. Samas tekitas see minu jaoks ka küsimuse, mis mehed olid tegelikult Jeesus ja Muhhamed jt. ning mis sündmused nende eluajal tegelikult aset leidsid. Mis puutub maailmalõpu kuulutajaid ja asjaolu, et praegune aeg langeb kokku raamatu tegevuse ajaga ning sellist hüsteeriat ei ole näha, siis ma kardan, et see hüsteeria võib veel tulla (ehk siiski mitte nii suur, kui raamatus oli). Kui natuke norida, siis pisut tundus raamat keskel venivat, kui Vornan oma maailmaturneed tegi. Aga ainult pisut. Kokkuvõtteks ikkagi väga hea!
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. "4" sellepärast, et raske on lugu tõsiselt võtta, kui ei usu ühtki asja, mis seal toimub - kui tegelaste reaktsioonid on "elust", siis masside ja institutsioonide omad ei kannata kriitikat. Aga teos ongi neist esimestest - selgelt ja intrigeerivalt on välja mängitud Tundmatuga kohtumise inimlikud aspektid. Ka raamatu teatud lõpetamatus ja ideede poolikus on selles võtmes taotluslik - suur küsimärk jääb õhku.
Teksti loeti eesti keeles

Mina ei leidnud sellest romaanist midagi peale seksi. Ja sedagi võiks parem Maajast lugeda, seal on pildid ka juures..
Teksti loeti eesti keeles

Niisiis mõnitamine igasuguste usuhullude teemadel, kes on nõus omale mingi peaaegu suvalise tegelinski jumaluseks võtma. Lugu ise oli hea, aga viite ei annaks sedapuhku. Algus oli mõnus ja lõpuosa oli ka suurepärane, aga keskel asi kuidagi venis. Aga muidu hea raamat. Häiris osalt ka tõlketöö (mulle lihtsalt ei meeldi eriti need -ella ja -elin -lõpulised tegusõnad). Hea et eesti keeles saada on igatahes. Nonde elusõnalaste lakkamatu sõnademulina vahel lausa kosutav tükk.
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg on paraku selline kirjanik, kelle maine mu silmis iga loetud romaaniga pidevalt langeb.Stiililiselt assotsieerub tema 60-ndate looming mõnevõrra ulmevälise "noorte vihaste meeste" - liikumisega (Murdoch, Braine, Osborne, Wain, Amis), kuid erinevalt analoogidest algavad Silverbergi romaanid eikuskilt ning ei jõua ka kuhugi välja. Kuid tagasi tegeliku romaani juurde, kus oleskleb müstiline Vornan-19. Tuleviku lumpen. Tuletab meelde ameeriklast arengumaal, kes ütleb - "well... we have democracy!". Ilmselt sellised tegelased litsutaks lihtsalt laiaks ning õigustatult. Selles romaanis aga mitte, Vornan on jumala tööriistaks, mis näitab kaasaegse inimese ja tema sekeldamise mõttetust. Satiirikuna läheb Silverberg siiski, olgu tema satiiri aadressiks kasvõi sedavõrd labane asi nagu inimlik rumalus, väga odava konksu õnge. Mis puutub veel pidevasse kebernullerisse raamatu veergudel, siis sellele on vaid kaks võimalikku seletust - kas elab kirjanik reaalsuses sellist elu ja muud ette kujutada ei oska või on tegu paberil materialiseerunud unistustega.Kui antud romaan oleks mainstream (ja ma kujutan seda teost päris hästi mainstreamina ette), oleks hindeks tugev neli, ulmeromaanina jääb asi aga kirjeldamatult nõrgaks. Oh seda New Wave`i ja tema nurisünnitusi.
Teksti loeti eesti keeles

NÕRK - See sõna ongi parim seda üllitist iseloomustamaks. Alates juba kesisevõitu raamatukujundusest (äkki see ehk ongi tahtlik vastavus sisule) - kuid see sellex.Romaani lähtekoht iseenesest on ju paljutõotav - milleeniumi(ja maailma)lõpupidu täies hoos ja äkki sekkumas külaline järgmise milleeniumi lõpust. Kui palju võimalusi siit edasi arendada köitvat teksti! Kuid mida teeb hr. Hõbemägi - veab heauskset lugejat (ja hr. -19) nüride tüüpide saatel mööda maid (ja kuid) ringi ning maalib äärmiselt ebausutavaid pilte milleeniumilõpu meeleoludest ja rahvamasside (ning intelligentsete!? teadlaste) käitumisest ootamatutes olukordades.Autor kujutab millegipärast sajandilõppu ette utreeritud 60. aastate hipinduse jätkuna, masside sexrevolutsioon tänavail ja romantiseeritud intelligentide üksildane kõrbeelu; mass & eliit nautlemas kodanliku moraali lõppu ja loobumist tarbimisühiskonnast. Oleks veel õhus kirbet kanepisuitsu ja sulnist india ragat oleks pilt täielik. Raamatut lugedes on korduvalt tunne, et ta ongi kirjutatud lugemiseks aastatel 98-99, siis saaks lugeja õhata - noküllpanitäppi või kuidasta30aastattagasisedaküllettenägi. Sorry, mr.R.S. You were wrongPaar hääd leidu muidugi ikka on kah: -nt kui selgub, et Vornan on lihtsalt üks logelev turist mitte mingi tulevikukuldpea (meenub Strugatskite Väljasõit rohelisse - inimesed kipuvad end pidama nii huvitavaks, et tunnevad end kohe puudutatuna kui selgub, et kummalised külalised on sootuks lõbureisil), -Vornani ilmumine juhuslikult 25.detsembril ja otse taevast (siin oleks võimalus teha mõni teoloogilis-filosoofiline mõtterännak, kuid otsad vajuvad vette)-elu algus Maal - kotitäis jäätmeid meres (kahjuks on tunda, et autor jääb shokiefekti nautima, lastes käest võimaluse nii intrigeerivat teemat arendada).Üldse on tunne, et oluliste teemadega, mis ju ka muuseas läbi vilksatavad nagu ei viitsita eriti tegeleda. Mis puutub väitesse, et nüüd oleks justkui lugejal endal midagi edasi mõelda, siis lugejana võin ma mõelda ka ajalehte või raha lugedes - kunstilise teksti ülesanne võiks ju olla autori mõtlemise ja selle kujundite demonstreerimine. Jutu teljeks peaks vist olema kahtlus kas Vornan mitte suli ja pettur pole. Ja peaks vist ka nii olema, et lugejasse see kahtlus pääle lõppu veel sisse jääb.Kuid peab ütlema, et mingit kahtlust justkui ei tekigi. Lugejale on selge, et Vornan on külaline tulevikust: ja mis siis? Ja pinge kaob. Jutu lõpp oli ikka masendavalt fantaasiavaene küll. Lugemise ajal sigines silme ette oma pooltosinat võimalikku puänti ja teed nendeni kuid siukest lõppu, pean tunnistama, naljalt ikka välja ei mõtleks. Suur dilemma kas Vornan oli tõeline külaline tulevikust või hoopis suuremastaabiline pettur ja manipulaator sai selge ja ammendava vastuse. Vornan oli homo. oh-jah.
Teksti loeti eesti keeles

Pean Robert Silverbergi väga heaks kirjanikuks ning romaani «Aja maskid» suurepäraseks romaaniks. Mulle see romaan meeldib ning iga ülelugemisega hakkab üha enam meeldima.

Mis teeb romaani minu jaoks sedavõrd heaks? Esiteks puudub siin see paljudele ulmeromaanidele omane ühe idee kultus... et pannakse probleem püsti, natuke madistatakse ning siis saabub lõpplahendus ja maailm ongi päästetud. Silverbergi romaan mõjub kui tavakirjandus, mis on kirja pandud tulevikus. Loomulikult pole Silverberg esimene, kes sellist võtet pruugib... C. M. Kornbluth on samuti paar sellist lugu kirjutanud, ilmselt teisedki.

Mis puutub seksi, siis tundub, et eesti lugejail tuleb sellega veel harjuda. Mujal maailmas on see igapäevase elu (ja ka kirjanduse) tavaline osa ning kui sedavõrd tagasihoidlike seksstseenidega raamatus vaid mingit lõputut seksi nähakse, siis on areng ikka veel nõrga küll. (Kujutan ette milline äga oleks alanud siis Philip Jose Farmeri avaldamise järel!)

Üldiselt võite mind kiita või kiruda, aga ma ise olen rahul, et see raamat on eesti keeles olemas. Võin siin üles lugeda (kui kedagist huvitab) need teised Silverbergi romaanid, mille avaldamist ma kaalusin: «Invaders from Earth», «A Time of Changes», «Downward to the Earth», «Hawksbill Station», «Up the Line», «Thorns», «To Open the Sky» jt.
«Thorns» ja «A Time of the Changes» langesid kohe välja kui liialt head (siinne lugeja pole veel nii kaugele arenenud), ma ei soovinud neid esimestena avaldada... «Invaders from Earth» ja «To Open the Sky» langesid jällegi välja kui pisut vananenud tekstid (pole halvad, aga võiksid ilmuda alles siis, kui eesti keeles on avaldatud nii 20 Silverbergi romaani)... pisitasa langesid välja ka teised raamatud. Kõige kauem kaalusin ma romaanide «The Masks of Time» ja «Up the Line» vahel... miskipärast otsustasin ma esimese kasuks...

Ei kahetse oma valikut tänaseni... ja ausalt öeldes oli ka selline vastuoluline ning pigem materdav, kui mõistev vastuvõtt üsna etteaimatav...

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Tegelikult, kui täiesti aus olla, ei oskagi ma kindlat seisu- egaistekohta võtta. Eespool toodud "head kohad" isiklikult mulleküll väga sümpaatsed ei olnud, aga algus ja päris viimanejupp olid küll omamoodi head.
Teksti loeti eesti keeles

Ootasin paremat, kartsin hullemat.Kui oleks 10 aastat enne "maailmalõppu" seda lugenud, oleks võib-olla tugevam mulje olnud kui nüüd, mil 300 päeva sellesamusegini.
Teksti loeti eesti keeles

Kuradi hea raamat! See, et tegevus toimub tänapäeval ja autori ennustused suuresti ekslikud on, ei sega üldse, pigem tõestab romaani headust. Ma nimelt ei usu, et keegi neist, kes eespool nimetatud puudusi kõigest väest kiruvad, sellepärast raamatu pooleli jätnuks. Pealegi lõi Silverberg Vornani kujul niivõrd laheda tegelase, et esiotsa tuleb mul maailmakirjandusest sellega võrdseid meelde vaid ehk vürst Mõshkin. Kõik, mida minategelane Vornanist sarmist räägib, jõuab lugejani midagi oma säras kaotamata.Ausalt öeldes ehmatas ”Maa teise varju“ kehvemate juttude ohtrasõnalisus ja labased ideed mind omal ajal nii ära, et Silverbergi romaani nähes ei tekkinud vähimatki soovi seda lugeda (eestikeelse ulmeka puhul vist esmakordselt). Kui siis veel siitsamast BAASist eemaletõukavat sisukokkuvõtet ja maapõhja sarjavaid hinnanguid lugesin, siis... Igal juhul jumala õnn, et raamatukogus näppu jäi ja lugema hakkasin. Olen nüüd Silverbergi fänn ja loen novellid üle.
Teksti loeti eesti keeles

No mai tea… Miskist ju nagu oli, ja “kolme” jaoks täiesti piisavalt. Idee oli hea, tõsiselt hea kohe, aga ülejäänu… Kamp kõige tuntumaid, oma ala parimaid teadlasi, kes kõik veel peale selle eriti hoolikalt valitud, käituvad nagu lasteaia kolmas rühm. Ja ega kasvataja (miski valitsustegelane kraalik) suurt parem polnud, pigem hullem. Fondibörsi pealik norton ja idioodist miljokas, kellel olid kodus liikuvad vaheseinad – püha Vornan, tule appi – milleks küll? Mida peab vaene lugeja tundma, saades teada, et inimkonna parimate ajude ii-kuu on tegelt allapoole igasugust arvestatavat keskmist. Jube! A võib-olla tabasingi ma raamatu point’i tips valesti, äkki oli asi mõeldud horrorina…? Nii see igatahes mõjus. Muidugi on see minu (väga) subjektiivne arvamus, aga rumalaid isendeid on ümberringi niigi piisavalt, nii et raamatutes eelistan tuttavaks saada mõtlevate inimestega.Tõlge… Avastasin palju uusi huvitavaid eestikeelseid sõnu, aitäh nende eest. Samuti oli huvitav jälgida, kuidas sõbraliku Itaalia pealinn oli kord Roma, siis jälle Rooma. Need kohad raamatus mulle päris meeldisid, aga see pole kirjaniku teene, nii et kõrgemat hinnet ta selle eest ei saa.Sorry, Robert!
Teksti loeti eesti keeles

Hea pila inimkonna aadressil, kui tema päritolu asetada kõrvuti tema uhkusega. Vornan kui luuser tulevikust oli hästi lahe tegelane. Alguses otsisin mingit sügavamat mõtet selle kõige tagant, kuid siis tuli välja, et Vornan võtabki elu nii nagu elu kätte tuleb. Kuuekümnendate atmosfäär on väga tugevasti tuntav, kuid see ei sega raamatut nautimast.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks täielik pettumus. Võib-olla on see minu süü, et mulle tundub see teos täiesti mõttetu aja raiskamine. Muud midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus oli kindlasti häid kohti, aga mingit erilist meeliylendavat muljet ma sellest ei saanud. Oli ladus tekstike, mis kohati venima kippus, ja siis? Silverberg oskab pareminigi kirjutada, aga kahjuks ei ole see taoine teos, millest selle autori tutvustamist alustada, sest kui v6tta, siis ikka parim... muidu vo~ib inimestel selle autor suhtes lihtsalt t~orge tekkida, et näed... uus raamat.. ahah... ma olen temalt nagu midagi juba lugenud, aga mida... ah seda? Kuule, ma vist ikka nii väga huvi ei tunne, raha nagu vähe ja... OK, olgu selle kujuteldava dialoogiga nagu on, aga teos on nagu liialt yheplaaniline. See j2tab asjast aga kurvavo~itu mulje. Yhe ideega saab teha h2id laastukesi, jutte, lyhiromaane, aga et nii pikki raaamatuid kirjutada, peab autoril sulg paraku veid etemini libisema.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole mõnus raamat. Peamiselt jäi meelde Vornani äärmine nilbus ja lamedus. Niiii pessimistlikult ei tasuks ju ka tulevikku vaadata...Ja mis puutub seksistseenidesse, siis need olid tõesti tagasihoidlikud (ilmselt pole siinarvustajad Sandra Browni naisteromaane lugenud - nood on puhas porno, ise loen neid peamiselt tõlkeapsude üle irvitamiseks), aga minu meelest pole probleem mitte seksi ülekülluses, vaid selles, kuidas seda serveeritakse. Antud juhul nilbelt.
Teksti loeti eesti keeles

Võisin taaskord veenduda, et Silverberg on suurepärane kirjanik. RS on kirjutanud väga põneva ja kaasakiskuva jutu. Autori tähelepanu pole asetunud pelgalt aktsioonile ja sündmustikule, vaid ta on aega leidnud ka tegelaskujude välja voolimiseks. See aga muudab lugemise hoopis mõnusamaks, kui mehed-naised üheplaanilised pole.

Raamatule miskit nagu ette heita polegi. Lugemise seisukohalt oli tiba jamavõitu see, et ma subjekti 2000ndal aastal läbi lugesin, siis kui jutu süþee kohaselt kõik läbi oli. See aga on küllap mu enda traagika. Samas on suht IMHO suht mõttetu eelkirjutajate virin liigse/nilbe seksi teemal. Päris loo alguses kirjeldati paljast Vornanit, ehk oleks tulnud juba siis raamat käest panna?

Hindeks pole panna muud kui tubli 5.

Teksti loeti eesti keeles

Kuiv, täiesti kuiv. Raamatus polnud ühtegi tegelast, kelle käekäik oleks mulle karvavõrdki korda läinud, samuti ka maailma. Üsnagi absurdsena tundus tolle eraklikult elava füüsiku kartus võimaliku tuleviku ees, talle oleks rohkem sobinud just vastupidine huvi. Samuti tüütas mind ära too ülal kirutud seks. Väide, et sellega tuleb veel harjuda, meenutab mulle lugu inimesest ja poomisnöörist - ära võib ju harjuda, aga see ei tähenda, et meeldima hakkab. Pealegi leidus maakeelses väljaandes massilselt trükivigu, mis igava sisu kõrval eriti tüütavaks muutusid.
Teksti loeti eesti keeles

Sellist laadi romaan mulle ei meeldinud. Tuleb tegelane, külvab süütult silmi pilgutades geomeetrilises progressioonis segadust ja lõpuks -- ah õigus, lõppu ju polnudki...

Silverbergi lühijutud "Maa teises varjus" meeldisid tõepoolest rohkem. "Aja maske" lugedes tundus, et autor on püüdnud 20-leheküljelist narratiivi 200-le leheküljele laiali määrida. Lugu sisaldas küll paar head ideed (inimkonna teke, kapitalism tulevikus -- õigemini selle puudumine; jms), kuid needki hajusid muu vahu sisse ära.

Ootasin rohkem kontsentreeritust, selgepiirilisust, ... põnevust. Mitte küll verd, higi ja M-20 granaate, aga mõistlikult huviäratavat tegevust. "Aja maskid" oli aga lihtsalt... tükk, mingist veel suuremast tükist välja rebitud. Ilmselt tuleb mul pettumuse leevendamiseks Amazoni suunduda ja uurida, mida Jyrka nimetatud "Thorns" ja "A Time of the Changes" endast kujutavad.

Teksti loeti eesti keeles

Ega palju paremini ei annagi ulmet kirjutada. Eelarvustajate virisemised teevad sestap üsna nõutuks... Eks kirjanduse retseptsioon ole muidugi isiklik asi, ent RS ei kirjuta ju sugugi igavalt ega keeruliselt, et lugeja tema taotlustesse ei võiks süveneda. Minu hinnag "Aja maskidele" oleks - suurepärane meistriteos, kirjanduslik kõrgpilotaazh, mille iga lauset on lugeda puhas nauding.

Pole ka palju (ulme)kirjanduse teemasid ja ainest, millest Silverberg siin ei kirjuta. Enamvähem kogu spekter on selles lühikeses romaanis läbi võetud, sealjuures on olemas ka süzhee (ja hea süzhee) ning elulised ja usutavad tegelased. Kõike varjutavad dekadents ja apokalüptilised meeleolud. Sisu ja autori sõnumi lahtimõtestamine jäetud lugejale.

Ei ole täpselt teada, misasi Vornan oli ja miks ta tuli. Üks tõenäone seletus - ta oli turist. Ja miks turistid tulevad? Sest neil on igav. Minevikus igavuse peletamiseks - ja ehk ka näitamaks oma põlgust esiisade üle - asub Vornan kõiki intrigeerima, irriteerima; end lõbustama. Lõpuks mängib ta messiast ja tunneb sadistlikku naudingut teiste inimeste suhete ruineerimisest.

Mind paneb üllatama, et eelarvustajad peavad teadlasi sarnaselt USA valitsusega mingeiks moraalijüngreiks ja tunneteta maniakkide kambaks... Just need ekstsentrikutest teadurid muutuvad romaanis uurijatest uuritavateks; nad on Vornanile teatav testgrupp, kelle kallal inimsuhteid harjutada. Olles end lõbustanud ja harinud testgrupi kallal, pöördub ta masside poole.

Ma ei oska tõepoolest nimetada siin ühte läbivat liini või ühte põhimõttet, mille ümber teos keerleb. Kui pakkuda sõnumeid, siis kas selline sobiks: Te olete tehtud prügist ja kõik, mida te praegu kummardate (raha, religioonid) kaotavad tulevikus oma mõtte; elage ja tundke elust rõõmu!.

Seks ja perverssused. Neid on siin Silverbergi kohta üsna vähe. Aga edasi antud värvikalt ja hästi, nagu ta alati teeb. Veelkord lummas mind Silverbergi oskus kirjutada keerulistest asjadest lihtsalt; rääkida arusaadavas ja kerges keeles asjadest, millest mõni oleks pidanud tellise kirjutama; tema meeletu ideede kontsentratsioon ja suurepärane jutuvestmise oskus.

Teksti loeti eesti keeles

Maailm on väga suhteline asi, see on juba ammu tuntud tõde. Nii et Robert toob selle fakti lihtsalt suurepäraselt esile. Eestlaste maitsed on niivõrd erinevad, et mingit konkreetset suundmust esile tuua. Asjaolu, et Silverbergi tekst sedavõrd rõve tundub, on pigem meie ühiskonna postkommunistlikust elust kui sellest, et raamat ise halb oleks.

Natuke imelik oli see tekst küll, natuke veniv ja ehk ka ebausutav (viimast tegelikult üsnagi suurel hulgal). Teadlaste tase on küllap lapsikki (ehk kasutasid nad võimalust end lõpuks ometi vabalt tunda? Kui nii, siis leiti küll väga vale aeg ja koht...) ja nende omavaheliste suhete dramaatilisus ülepingutatud. Samamoodi hindan ma rahvamasside käitumist. Kuid... Ideed! Biseksuaalne tulevikumees, kes k***b nii mehi, naisi kui lapsi (miskipärast usun, et ta tegeles ka sellega) ning suhtub meie aega, nagu meie vaataks metslasi, see on teravmeelne ja ta seda ka andekalt kasutanud. Ehkki tema eesmärk(gitus?) jääb arusaamatuks, on raamat huvitav ja väärib tähelepanu.

Teksti loeti eesti keeles

Algus polnud paljulubav. 50 lehekülge pikka iba sellest, kuidas ikka keegi "jumalasarnane" 25. detsembril Rooma treppidest alla ronis ja neuronpiitsadega politseile pikka nina näitas. Samal ajal aga kolm tegelast istusid Arizona kõrbes, võttes lakkamatult (pidevalt teose jooksul) päikest. Vahepeal oli isegi põnev, kuid lgp. autori peategelane ei mõelnud nii nagu mina. Küsis lugemisele arenguvajalikke küsimusi lõpusirgel ja siis sai ka umbmääraseid vastuseid, millest lugejale mingit tolku polnud. Silverberg on teost "vürtsitanud" suguühetega, mis iseenesest on äärmiselt kohatu -- panna ulmeteksti võimalikult palju naistegelasi, kes kohe peale ühe leheküljelist "tegutsemist" ära kaovad. Minu hall loogika astus mitmel korral vastu sellele ajarännule. Kui keegi tuleb tulevikust "olevikku", siis mulle on jäänud selline mulje, et ta ka !mõjutab! tulevikku (ehk oma olevikku). See Vernon "möllas" ma ei tea kui palju, andis maale uue religiooni ja jumala -- kuidagi oleks võinud tulla välja, et tulevik on karmilt muutunud tänuks temale. Vernon tuli turistina, keda USA valitsus siia-sinna viis, et aga tal maisest elust küllalt saaks. Häiris ka see, et Silverberg praegust ajastut -- aastat `99, mis loomulikult oli rohkem arenenud kui ta seda sulega kribistades arvas. Jüri Kallase lõppsõnas sain teada, et tegemist on tippkirjanikuga, keda kõrvutatakse Asimovite, Zelaznyde, Harrsionide, Clarkede jmt. suurkujudega. Silverberg on viljakas nagu jänes, kahju ainult et tal puudus oskus luua huvitavaid olukordi ja mõtteid. Siinkohal annaksin ka oma laituse toimetajale J.Kallasele: "Peaaegu igal leheküljel leidus mõni kirjaviga. Mul muidugi puuduvad teadmised toimetamise kohta, kuid äkki oleks võinud korrektsemalt teha?". "Aja Maskid" mulle positiivset laengut ei andnud. Võtsin lihtsalt otsuse, et Silverbergi ma vabal tahtel nii pea kätte ei võta. Raamat küll rahuldas lugemisvajadust, kuid kirjavead segasid lugemist. Logisev kolmeke tuli, kuigi mingi hetk isegi lootsin teosele anda nõrka viit.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani lugedes jäi mulje, et see pole kirjutet mitte 1968, vaid 50 aastat varem. Kui H.Wellsile võib aastanumbreid arvestades tema naivismi osas latti alla lasta, siis Silverbergile küll mitte. Samas ma arvan, eeldusel, et kirjanik ei ole loll, et äärmise ebausutavuse kultiveerimisel on mingi temale teadaolev põhjus, millele enamik lugejaid pihta ei saa. Mina ka mitte. Ma ei pea silmas mitte tehnilise progressi prognooside mittetabavust, vaid inimeste käitumist. Ei usu, et Silverbergi arvates muutub inimene 30 aastaga niivõrd palju, kui tuhandete aastate kogemus räägib midagi muud. Miks ei taha valitsus Vornan-19-e isikut kindlaks teha riiklikke registreid kasutades? Miks peetaks ajarännu võimalust niivõrd suureks ja käitutakse vastavalt? Kas tänapäeva teadlaste domineeriv idee on intrigeerida ja keppi teha? Jne.jne. See Vornan on otsekui jänki kuningas Arthuri õukonnas, kes erinevalt Mark Twaini kangelasest ei püüa minevikuinimestele oma vaateid peale suruda. Ent ka Twaini raamatu lugemine ei olnud teab mis nauding, ehkki valiku korral Silverbergiga jääb peale.

Ma ei tea, kas kümnete lahtiste otsade jätmist tuleks lugeda plussiks või miinuseks, ent ebameeldivalt jäi vaevama mõte, miks ajarändur saabus avalikult ja kas tema väidetav uudishimust ajendet turismi-eesmärk ikka on kõige paremini rahuldatav siis, kui miljonite massid sind piiravad ja valitsuse turvamehed hoiavad luku taga. Kokkuvõttes tuleb hinne üle kahe kirjatehnika ja keelekasutuse eest. Ja kujundus mulle meeldis ka (ja kirjavead ei meeldinud).

Teksti loeti eesti keeles

"Jumalat ei ole ja Vornan on tema prohvet!"
Tugev kolm. Minulgi oli plaanis anda vahepeal nõrguke viis, aga... Ebausutav! Sellist massihüsteeriat, nagu raamatus kirjutatud, on küll väga raske ette kujutada. Jäi mulje, et iga teine inimene oli apokalüptik. "Tavainimesi" kujutatakse ikka äärmiste idiootidena. Need kõrbetegelased peaks aga sellise aastatepikkuse päikesevõtmise peale juba küll pea neegrid olema.
Peale selle, kui tuli Vornani vereanalüüs ei olnud enam mingit kahtlust, kes ta on. Aga ikka tehti sellist nägu nagu ei oleks miski iialgi selge. Teksti lugedes tundub ka, et minategelane ei võta teiste teadlaste läheduses üldse sõna - võõrastab või?
Kuigi seksiteema oli liialt tugev ei lõinud õnneks siiski selliseks pornograafiaks nagu Hyperion.
Trükivigasid oli ebanormaalselt palju. Kas see keeletoimetaja nimi pandi raamatusse moe pärast või - et näe meil on ka. Jubedaim näide on Roma ja Rooma pidev vaheldumine.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei saanud Vornan tulla omatahtsi 1999. aastasse. Niisiis: kes teda laskis (käskis?) tulla ja millisel eesmärgil? Minu meelest oli Vornani ülesandeks (mida ta ise ei teadnud) uue religiooni asutamine. Ja kui sellega oli kombes, siis ... mooramaa mees on oma töö teinud, mooramaa mees võib minna. Muide, võimalik, et ta ei tahtnud minna ja viidi vägisi.

Teadlased ja seks mind ei häirinud, küll aga kirjavead. Ei Jack ega Sheila olnud usutavad. 5-.

Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kohe ära, et minu meelest oli tegemist hea romaaniga. Teos oli ladusalt kirjutatud, peale kergelt Münhauseni stiilis sajandilõputehnika oli kõik enamvähem paigas. Allpool esitan mõne seda hinnangut täiendavat märkuse.

Esiteks, rida kommentatoreid on hukka mõistnud massipsühhoosi kujutamise. Ma ei ole sellega nõus. Massid võivad meedia mõju mistahes idiootsusi uskuda ning nende nimel tegutsema.

Teiseks, ei meeldinud "Ameerika unelma" stiilis kirjeldused 1999. a. tehnikavidinatest. Suurem osa neist olid mõttetud... Niipalju, kui mina aru saan, tegeleb "Aja maskid" inimsuhete ja psühholoogiaga kõige laiemas mõttes ning igaugused valgusolendid ja supersõõrsuud polnud lihtsalt vajalikud. Iseäranis naiivne tundus biokeemiku mõte slelest, et küll oleks hea näha, kuidas tema tehissõõrsuud looduslikus lombis hakkama saavad, kuid ta ei julge neid lasta looduslikku lompi... Tehku endale akvaariumi lombikeskkond, see ei ole keeruline!

Kolmandaks, mis oleks olnud valitsusringkondade adekvaatne reaktsioon Vernoni ilmumisele? Kui psühhosond olnuks käepärast, võinuks ta nokki lüüa ja talt kogu asjakohase info välja pumbata. Tehnikt, mis seda võimaldaks, ei mainita romaanis aga kuskil. Tüüp kõrvaldati hetkel, mil teda enam vaja ei olnud, ja peab märkima, et üsna puhtalt. Reaalses elus ilmselt ohjeldataks apokalüptikuid oluliselt jõulisemalt, kuid see ei pruugiks välistada vajadust nendevastase figuuri järele.

Neljandaks, mulle isiklikult meeldis pigev kõhklemine ja kahtlemine teemal, et kas Vernon ikka on "päris" või ei ole... Jah, lugejale oli asi muidugi selge, kuid ponud ju teose eesmärk lugejat nina pidi vedada! Teos kujutas tundmatuga kohtuvaid inimesi ja tegi seda enamvähem korralikul tasemel. Muidugi, vereproovi järgi oleks suvaline arst aru saanud, et tegelane on väga imelikust kohast pärit... Ja üldse on veider, et teda põhjalikumalt meditsiiniliselt ei uuritud.

Viiendaks, mind pani imestama, et Jüri Kallas ja Helju Vals kahe peale suudavad produtseerida niivõrd kummalise tõlke... Väike valik värdvormidest: "Roma" Itaalia pealinna kohta, "indiaanid" Ameerika põliselanike kohta, "Aster`" kui omastav vorm nimest "Aster", "Püha Rooma Impeerium" eesti keele ajalookirjutuses juurdunud "Püha Rooma Keisririigi" asemel jne. Massilistest trükivigadest ma parem ei räägigi.

Teksti loeti eesti keeles
x
Taivo Rist
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Üldiselt peaks nagu jutust midagi aru saama. Ka ulmejutust. Seekord ma küll aru ei saanud, miks Laurel ära pööras ja miks ta katedraale lammutas. Ja kuidas ta seda suutis, kas jooksis lõhkeainega seal sisse-välja ja paigaldas miine, ilma et keegi oleks seda tähele pannud? Ja kust ta nii suures koguses lõhkeainet sai? Lugesin teised arvustused ka läbi, nende põhjal tekkis mul ettekujutus, et need vist pole selle jutu jaoks olulised teemad ja sellepärast Jääskeläinen neile vastust ei andnudki. Ent mis siis on olulised teemad? Pean tunnistama, et autori eesmärk jäi mulle täielikult arusaamatuks, ja sellise ebamäärase jura eest ei hakka ma üle 2 panema. Kui keegi selgitaks mulle, et selles jutus siiski mingisugune mõte oli, võin ka hinnet tõsta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes hakkas mulle poole peal tunduma, et see on nagu Pelevini sulest kukkunud. Ja näe, polegi ma ainus, kellele nii on tundunud.

Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.

Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.

Teksti loeti eesti keeles

Täna on Tammsaare sünniaastapäev ja mina kirjutan oma 800. arvustust. Ümmargused arvustused tavatsen kirjutada eriti headele teostele.

Tegu on ühega Tammsaare viimastest teostest (järgmisel aastal juba suri). Samuti katkes aasta hiljem Eesti iseseisvus. Teise levik ja tunnustus jäid põhiliselt okupatsiooniaega.

Algab siis lugu sellega, et Jumal ja Kurat vestlevad. Kas maa peal on võimalik õndsaks saada? Kui pole, siis on ju ebaõiglane inimesi karistada selle eest, et nad ei teinud seda, mis on võimatu. Niisiis ei saadeta enam patuseid põrgusse. Aga Vanapagan soovib endale edaspidigi hingi saada ning peab sellepärast tõestama, et maa peal on siiski võimalik õndsaks saada. Selleks asub ta ise talumehena maa peale ja leiab Põrgupõhja talu, kuhu oma eidega kolib. Lihtsameelne vanapagan rügab hommikust õhtuni.

Esialgu kavatses Tammsaare kirjutada triloogia, kuidas Põrgupõhja Jürka nime kasutav vanapagan kolmes ametis püüab õndsaks saada (ja vähemalt kaks esimest katset ebaõnnestuvad). Teise katse pidi ta tegema kaupmehena ja linnas elades. Üldiselt on kriitikud olnud nõus sellega, et triloogia asemel valmis üks romaan. Minagi ei nuta triloogiat taga: mõelge ise, mis kaupmees see Põrgupõhja Jürka ikka oleks, ei selline õndsaks saaks!

Romaanist on tehtud ka film, mis on aga minu meelest nõrk.

Teksti loeti eesti keeles

Minule tundub see erakordselt hea jutuna. Kuid paljud arvustajad ei jõudnud Jääskeläisega ühele lainele. Sellepärast tunnen, et pean kirjutama sellest, millest aru sain.

Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.

Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.

See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»

Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.

Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.

Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.

«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.

Teksti loeti eesti keeles

Küborg Kaj tahab oma tarkvara värskendada, et veelgi tõhusamalt võidelda Tetraks kutsutava pahalasega, aga Tetra ajab värskendamise untsu ja Kaj armuke Mette peab nüüd minevikku reisima, et oma armastust päästa.

Mulle ei meeldi läbiv ingliskeelsete terminite kasutamine. Eesti keeles on väga hea arvutialane oskussõnavara, miks seda siis ei kasutata? Isiklikust vastumeelsusest? Minule on jällegi vastumeelne inglise keelega pooleks kirjutatud tekst.
Mulle hakkas vastu seegi, et Mettet kirjeldatakse ühelt poolt 40-aastase hurmava kaunitarina, teisalt aga ahelsuitsetaja ja salajoodikuna. Need kaks poolt ei sobi omavahel kokku.

Ma ei ütle, et nende asjade tõttu võtsin kaks hinnet maha. Ühe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Sellestki jutust kirjutas Soobel uusversiooni, arvestas kriitikat, parandas vigu ja põhjendas sündmustikku paremini. Algversioon ei küündinud päris kolmeni, teine veab minu hinnangul välja nõrga nelja. Annihilaatori kasutamine väljaspool vaakumit pidanuks siiski ära jääma.
Teksti loeti eesti keeles

Osvald Soobli loomingul on palju vaenajaid. Nad on oma seisukohti põhjendanud ka ja ma saan neist aru mõistusega, aga mitte südamega. Tähelepanuväärne on Raul Sulbi arvustus Soobli esikjutule siinsamas BAASis – ja Soobli viies jutt ilmus just Sulbi "Täheajas"!

Kuigi Soobli juttudel on vaieldamatuid puudusi, ei ole need minu silmis väga suured ja mulle meeldib Soobli juttude leebe toon – isegi kui ta lahingust kirjutab, siis ikka kuidagi rahulikult.

Mulle meeldib, kui autor kriitikast õppust võtab ja oma jutust parema uusversiooni kirjutab. Eesti kirjanduses on see haruldane ja see on üks põhjustest, miks "Algernoni" just selleks otstarbeks mõeldud jutulabor hingusele läks. Soobel on oma juttudest korduvalt uusversioone kirjutanud ja seda on ta teinud ka "Piiririkkumisega".

Hinne tuleb panna siis mõlemale versioonile ühine. Esimene jutt oli väga nõrk 3. Seal oli hulk jaburusi, näiteks annihilaatorite kasutamine väljaspool vaakumit, mis teisest versioonist oli kadunud. Ja peamiselt selle arengu tõttu hindan teist versiooni neljaga.

Sissejäänud vigadest. Keeleprobleem. Hollywoodi filmides on sedasi, et kui tulnukad teisest tähesüsteemist maanduvad Maal, siis hakkavad nad kohe kõnelema ameerika inglise keelt. Siin pole Edil mingeid raskusi kärpide ja kattide jutu mõistmisega.
Teiseks on väheusutav, et suur kiskja tapaks oma saaki peamiselt kõri läbinärimisega. Neljajalgsete kõri on suht korralikult kaitstud. Murtakse kael või selgroog, kõri läbinärimine võib olla erand, aga mitte reegel.

Teksti loeti eesti keeles

Eks lugedes oli ikka suur maailma atlas kõrval, sest tegevuskohad on üksikasjalikult kirjas. Muidugi jääb viiest puudu, õuduskirjandus lihtsalt ei saa olla usutav.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla praegu viimane arvustamata teos.

Vanakraami- ja käsitööpoodnik saab kokku USA-st pärit külalisõppejõuga, kes kurdab tema elamisse siginenud päkapike üle. Poodnik ärib talle roti- ja jäneselõkse, nimetades neid päkapikulõksudeks. Professor väidab, et väga hästi töötab, ainult päkapikud ei tule kohale juustu, vaid piparkookide peale. Ja tellib lõkse juurde.

Normaalne lõpp puudus. Ma ei tea, milles see seisnema peaks, aga sedamoodi ka ei tohiks lõppeda.

Teksti loeti eesti keeles

Tom O`Flanagan on paadunud joodik ja hasartmängija. Ükskord tappis ta purjuspäi oma naise. Kuid temale hakkas tunduma, et kui ta piisavalt kuradit palub, annab kurat talle naise tagasi. Selleks tuleb ainult igal aastal jõulude ajal ohverdada oma üks sõrmelüli. Neid on tal läinud juba omajagu. Ja siis, kujutage ette, tulebki kurat ja annab Tomile jõulukingitusena tema naise tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu võitis "Algernoni" jõuluulmejuttude võistluse. Lugesin 10 aastat tagasi ja mõtlesin: jah, vist võitis parim jutt. Lugesin nüüd uuesti üle: pole mingit kahtlust, selgelt parim jutt. Lisaks üks kahest, mis siiamaale meeles oli.

Kevin Kent, igavene luuser, on siiski saanud Fortuunalt peavõidu. Ta röövis panka ning pääses raha ja terve nahaga minema.
Ent Kevin ei arvestanud ühega, nimelt et lund sadama hakkab. Ja kuna ta kasutab põgenemiseks vähekäidavaid teid, jääb tema auto lumme kinni. Selle lumesaju korraldas aga üks neeger, et tõestada, et ta ikka väga vägev nõid on.
Pole imestada, et Kevini ja nõia teed viivad kokku. Pikapeale hakkab selguma, et ega Kevin olegi nii suur võitja kui esialgu tundus ja neegrivanameeski pole nii tark kui esialgu tundus.

Teksti loeti eesti keeles

Olen soome ulmest varem lugenud üksikuid jutte, see on esimene põhjalikum tutvus. See oli väga positiivne. 6 lugu 10-st said hindeks viie, lisaks 2 nelja. Kui võrdlen enda arvustatud eesti juttudega (hinne üle 3 on haruldane), siis on kontrast määratu. Soomlasi on rohkem kui eestlasi ja soome ulmest on valida rohkem kui eesti ulmest, aga ikkagi tekkis mul mulje, et kui eesti ulme on kinni Tarzani ja King-Kongi aegades, siis soome ulme tegeleb sellega, mis tänapäeva maailmas oluline.
Teksti loeti eesti keeles

Täna on "Tagasi tulevikku" päev ja sel puhul arvustan "Tagasi tulevikku" IV osa.

Minu jaoks on see lühiromaan saanud sarja lahutamatuks osaks, ma ei suuda hästi mõelda sellest sarjast ega Marty McFlyst ilma IV osata. Kiirustamise märke ma ei täheldanud. Esimeste seeriate õhustikuga Hargla osa hästi kokku ei läinud, aga see vist polnudki Hargla eesmärk ja mingil sügavamal tasemel, vaimu poolest sobib see teiste sekka suurepäraselt.

Marty elab siis nii-öelda olevikus (1980-ndates) ja Doc minevikus (1880-ndates). Kuid Doc ei suutnud hoiduda ajamasina katsetamisest, sattus sellega Prantsusmaale ja avastas, et on ajaliinis midagi põhjalikult kihva keeranud. Teda aetakse segi tema kauge sugulase Emmerich von Brauniga ja tahetakse isegi tappa. Siiski õnnestus Emmettil saata Martyle appikutse ja eks Marty tuligi sõpra hädast välja aitama. See ei käinud küll nii lihtsalt kui võinuks arvata ja võttis palju, palju rohkem aega. Lõpuks said asjad siiski enam-vähem joonde. Marty sai vähemalt rikkaks ja täpsuslaskuriks.

Teksti loeti eesti keeles

Pole veel keegi sellele loole viit pannud, selle vea nüüd parandan.

Jutt räägib planeedist, mille elanikel on kontaktid mitut sorti mõistuslike rassidega. Nad püüavad teisi mõistuslikke eluvorme tundma õppida niiviisi, et katsuvad neile kõiges meele järele olla. Siis saabuvad inimesed. Inimesed ja kohalikud on nii erinevad, et hoolimata püüdlustest ei suufa nad teineteist korralikult mõista.

Millegipärast on eelarvustajad märkinud, et lugu olevat perversne või võigas. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel, mina seal küll erilist perverssust ei näinud. Muide, võib-olla näitab see just minu perverssust, et ma seda juttu perversseks ei pea?

Sellest jutust saaks 1) koomiksisarja, mis saab kriitikutelt kõvasti kiita, 2) animafilmi, mis meeldib algkoolilastele, 3) suurte staaridega Holliwoodi löökfilmi, mis teeb puhta töö Kuldsete Vaarikate jagamisel.

Teksti loeti eesti keeles

Arvan, et Kristjan ei alandanud hinnet õige asja eest. Olen nõus, et lugu on absoluutselt ksenofoobne, ent kaldun arvama, et autor teadis seda väga hästi, aga ei hoolinud sellest. Pähe tuli huvitav idee, pani kirja ja üsna lühidalt, sest pikka juttu ei vea sellega välja, aga kas kriitikud peavad seda võõraviha õhutamiseks või summutamiseks, pole kirjaniku asi.

Hindes pole kahtlust. Väga harva kohtan jutte, kus olen autorile siiralt kade, et see idee temale pähe tuli ja mitte minule. Võinuks ju minulegi, eeldused olid olemas, aga ei tulnud.

Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et ulmes on juba kõik läbi kirjutatud. Osalt sellepärast otsitakse ikka uusi ja uusi õuduse tekitamise vahendeid, mis mõnikord jõuavad täielikku jaburusse. Mõrvarlikud sokid, kas saab veel midagi absurdsemat olla? See on niivõrd totter, et võtab loolt igasuguse usutavuse. Ma ei räägi sellest, et õuduskirjandus ei saagi usutav olla, vaid et mõrvarsokid on juba üle võlli.

Ja veel. Kui inimeselt jalalabad maha raiuda, ei sure ta kümne sekundiga. Kui autor kirjutaks, et jookseb pikapeale verest tühjaks, hea küll, aga paar minutit peaks selleks ikka minema.

Ja veel. Kuidas on lood igasuguste postiljonide, uudishimulike külaeitede ja kasvõi rahvaloendajatega? Kas ei satu sinnakanti aeg-ajalt juhuslikke ringikolajaid, metsavendi näiteks? Kas mõrvarlikud sokid ei peaks laiemalt teatavaks saama?

Ilmus "Reaktoris" augustis 2015.

Teksti loeti eesti keeles

Tjah, see on vist ühe hingetõmbega valmis visatud lugu. Kopsus sai õhk otsa ja tuleb jutt ära lõpetada. Ehkki alles hakkab huvitavaks minema. Sissejuhatusele jääb päris lugu järgnemata. Praegu pole kindel isegi see, et tegu on ulmega: isa kaotab lapse, kukub joomatsüklisse ja hakkab deliiriumis midagi nägema, kus siin ulme on? Hea küll, ma nõustun, et on ulme, aga kehvake.
Teksti loeti eesti keeles

Objektiivselt võttes peaks nagu kolme välja vedama: kirjutamisoskus on aastatega tekkinud, süžee on äraleierdamata, lõppu ma ise ära ei arvanud ... Aga subjektiivselt võttes mulle kohe üldse ei meeldinud. Just nimelt lõpp. Võib-olla on see halb, et mulle meeldivad õnnelikud lõpud? Olen kiitnud ka, kui lõpp loogiliselt eelnenust välja kasvab. Ent siin kasvab samuti. Ma ei oska põhjendada, miks see jutt mulle ei meeldi.

Stiili põhjal oli mulle jäänud mulje, justkui autor oleks Weinberg, ja mõningase üllatusena avastan nüüd, et Ivanov.

Teksti loeti eesti keeles

Kangelasfantaasia ei ole minu žanr. Ja jutu lõpp oli alguses välja öeldud: kangelane istub vangis ja järgmisel päeval hukatakse.

Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.

Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.

Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.

Teksti loeti eesti keeles

Ma kardan, et üldiselt on tähele panemata jäetud üks oluline asi. Erla ei olnud mingi erand, et ta Unnurisse armus. Teda armastasid kõik. Eysteinni kohta on see ilmne. Kuid Unnurit armastasid ka Arnalduri ema ja isa ning üldse kogu külarahvas. Minu arvates tegi see loo paremaks. Niimoodi tuli loo mõte veelgi reljeefsemalt välja.
Teksti loeti eesti keeles

Minul tekkis otsekohe küsimus: Miks Päikesevits Kyankrot taga ajab? Mis kasu ta sellest saab? Kas ta on hulluks läinud? Aga ma ei uskunud seda, sest lugusid tavaliselt niimoodi ei kirjutata.

Siiski selgus, et olin loo mõtte ära tabanud. Päikesevits ei saanudki mingit kasu ja läkski hulluks. Nii et lugu oli ühest küljest väga loogiline ja teisest küljest tuli lõpus ootamatusena. See on hea kirjanduse tunnus.

Lugu toimub ürgkogukondlikus ühiskonnas. Mõtlesin, kuidas näeks sellise tahte ülekandumise korral välja feodaalne või kapitalistlik ühiskond. Üsna huvitav. Selline mõtlemisaine andmine on samuti hea kirjanduse tunnus.

Inimliha söömises ma küll midagi "võrdlemisi võigast" ei näinud, see oli normaalselt põhjendatud ja kirjutatud. Üleüldse tundub autor algeliste ühiskondade osas kompetentsena. Kui autor teab, millest kirjutab, on see samuti hea kirjanduse tunnus.

Teksti loeti eesti keeles