(romaan aastast 1968)
eesti keeles: «Aja maskid»
Tartu «Elmatar» 1998 (Tempus fugit)
Mis teeb romaani minu jaoks sedavõrd heaks? Esiteks puudub siin see paljudele ulmeromaanidele omane ühe idee kultus... et pannakse probleem püsti, natuke madistatakse ning siis saabub lõpplahendus ja maailm ongi päästetud. Silverbergi romaan mõjub kui tavakirjandus, mis on kirja pandud tulevikus. Loomulikult pole Silverberg esimene, kes sellist võtet pruugib... C. M. Kornbluth on samuti paar sellist lugu kirjutanud, ilmselt teisedki.
Mis puutub seksi, siis tundub, et eesti lugejail tuleb sellega veel harjuda. Mujal maailmas on see igapäevase elu (ja ka kirjanduse) tavaline osa ning kui sedavõrd tagasihoidlike seksstseenidega raamatus vaid mingit lõputut seksi nähakse, siis on areng ikka veel nõrga küll. (Kujutan ette milline äga oleks alanud siis Philip Jose Farmeri avaldamise järel!)
Üldiselt võite mind kiita või kiruda, aga ma ise olen rahul, et see raamat on eesti keeles olemas. Võin siin üles lugeda (kui kedagist huvitab) need teised Silverbergi romaanid, mille avaldamist ma kaalusin: «Invaders from Earth», «A Time of Changes», «Downward to the Earth», «Hawksbill Station», «Up the Line», «Thorns», «To Open the Sky» jt.
«Thorns» ja «A Time of the Changes» langesid kohe välja kui liialt head (siinne lugeja pole veel nii kaugele arenenud), ma ei soovinud neid esimestena avaldada... «Invaders from Earth» ja «To Open the Sky» langesid jällegi välja kui pisut vananenud tekstid (pole halvad, aga võiksid ilmuda alles siis, kui eesti keeles on avaldatud nii 20 Silverbergi romaani)... pisitasa langesid välja ka teised raamatud. Kõige kauem kaalusin ma romaanide «The Masks of Time» ja «Up the Line» vahel... miskipärast otsustasin ma esimese kasuks...
Ei kahetse oma valikut tänaseni... ja ausalt öeldes oli ka selline vastuoluline ning pigem materdav, kui mõistev vastuvõtt üsna etteaimatav...
Raamatule miskit nagu ette heita polegi. Lugemise seisukohalt oli tiba jamavõitu see, et ma subjekti 2000ndal aastal läbi lugesin, siis kui jutu süþee kohaselt kõik läbi oli. See aga on küllap mu enda traagika. Samas on suht IMHO suht mõttetu eelkirjutajate virin liigse/nilbe seksi teemal. Päris loo alguses kirjeldati paljast Vornanit, ehk oleks tulnud juba siis raamat käest panna?
Hindeks pole panna muud kui tubli 5.
Silverbergi lühijutud "Maa teises varjus" meeldisid tõepoolest rohkem. "Aja maske" lugedes tundus, et autor on püüdnud 20-leheküljelist narratiivi 200-le leheküljele laiali määrida. Lugu sisaldas küll paar head ideed (inimkonna teke, kapitalism tulevikus -- õigemini selle puudumine; jms), kuid needki hajusid muu vahu sisse ära.
Ootasin rohkem kontsentreeritust, selgepiirilisust, ... põnevust. Mitte küll verd, higi ja M-20 granaate, aga mõistlikult huviäratavat tegevust. "Aja maskid" oli aga lihtsalt... tükk, mingist veel suuremast tükist välja rebitud. Ilmselt tuleb mul pettumuse leevendamiseks Amazoni suunduda ja uurida, mida Jyrka nimetatud "Thorns" ja "A Time of the Changes" endast kujutavad.
Pole ka palju (ulme)kirjanduse teemasid ja ainest, millest Silverberg siin ei kirjuta. Enamvähem kogu spekter on selles lühikeses romaanis läbi võetud, sealjuures on olemas ka süzhee (ja hea süzhee) ning elulised ja usutavad tegelased. Kõike varjutavad dekadents ja apokalüptilised meeleolud. Sisu ja autori sõnumi lahtimõtestamine jäetud lugejale.
Ei ole täpselt teada, misasi Vornan oli ja miks ta tuli. Üks tõenäone seletus - ta oli turist. Ja miks turistid tulevad? Sest neil on igav. Minevikus igavuse peletamiseks - ja ehk ka näitamaks oma põlgust esiisade üle - asub Vornan kõiki intrigeerima, irriteerima; end lõbustama. Lõpuks mängib ta messiast ja tunneb sadistlikku naudingut teiste inimeste suhete ruineerimisest.
Mind paneb üllatama, et eelarvustajad peavad teadlasi sarnaselt USA valitsusega mingeiks moraalijüngreiks ja tunneteta maniakkide kambaks... Just need ekstsentrikutest teadurid muutuvad romaanis uurijatest uuritavateks; nad on Vornanile teatav testgrupp, kelle kallal inimsuhteid harjutada. Olles end lõbustanud ja harinud testgrupi kallal, pöördub ta masside poole.
Ma ei oska tõepoolest nimetada siin ühte läbivat liini või ühte põhimõttet, mille ümber teos keerleb. Kui pakkuda sõnumeid, siis kas selline sobiks: Te olete tehtud prügist ja kõik, mida te praegu kummardate (raha, religioonid) kaotavad tulevikus oma mõtte; elage ja tundke elust rõõmu!.
Seks ja perverssused. Neid on siin Silverbergi kohta üsna vähe. Aga edasi antud värvikalt ja hästi, nagu ta alati teeb. Veelkord lummas mind Silverbergi oskus kirjutada keerulistest asjadest lihtsalt; rääkida arusaadavas ja kerges keeles asjadest, millest mõni oleks pidanud tellise kirjutama; tema meeletu ideede kontsentratsioon ja suurepärane jutuvestmise oskus.
Natuke imelik oli see tekst küll, natuke veniv ja ehk ka ebausutav (viimast tegelikult üsnagi suurel hulgal). Teadlaste tase on küllap lapsikki (ehk kasutasid nad võimalust end lõpuks ometi vabalt tunda? Kui nii, siis leiti küll väga vale aeg ja koht...) ja nende omavaheliste suhete dramaatilisus ülepingutatud. Samamoodi hindan ma rahvamasside käitumist. Kuid... Ideed! Biseksuaalne tulevikumees, kes k***b nii mehi, naisi kui lapsi (miskipärast usun, et ta tegeles ka sellega) ning suhtub meie aega, nagu meie vaataks metslasi, see on teravmeelne ja ta seda ka andekalt kasutanud. Ehkki tema eesmärk(gitus?) jääb arusaamatuks, on raamat huvitav ja väärib tähelepanu.
Ma ei tea, kas kümnete lahtiste otsade jätmist tuleks lugeda plussiks või miinuseks, ent ebameeldivalt jäi vaevama mõte, miks ajarändur saabus avalikult ja kas tema väidetav uudishimust ajendet turismi-eesmärk ikka on kõige paremini rahuldatav siis, kui miljonite massid sind piiravad ja valitsuse turvamehed hoiavad luku taga. Kokkuvõttes tuleb hinne üle kahe kirjatehnika ja keelekasutuse eest. Ja kujundus mulle meeldis ka (ja kirjavead ei meeldinud).
Teadlased ja seks mind ei häirinud, küll aga kirjavead. Ei Jack ega Sheila olnud usutavad. 5-.
Esiteks, rida kommentatoreid on hukka mõistnud massipsühhoosi kujutamise. Ma ei ole sellega nõus. Massid võivad meedia mõju mistahes idiootsusi uskuda ning nende nimel tegutsema.
Teiseks, ei meeldinud "Ameerika unelma" stiilis kirjeldused 1999. a. tehnikavidinatest. Suurem osa neist olid mõttetud... Niipalju, kui mina aru saan, tegeleb "Aja maskid" inimsuhete ja psühholoogiaga kõige laiemas mõttes ning igaugused valgusolendid ja supersõõrsuud polnud lihtsalt vajalikud. Iseäranis naiivne tundus biokeemiku mõte slelest, et küll oleks hea näha, kuidas tema tehissõõrsuud looduslikus lombis hakkama saavad, kuid ta ei julge neid lasta looduslikku lompi... Tehku endale akvaariumi lombikeskkond, see ei ole keeruline!
Kolmandaks, mis oleks olnud valitsusringkondade adekvaatne reaktsioon Vernoni ilmumisele? Kui psühhosond olnuks käepärast, võinuks ta nokki lüüa ja talt kogu asjakohase info välja pumbata. Tehnikt, mis seda võimaldaks, ei mainita romaanis aga kuskil. Tüüp kõrvaldati hetkel, mil teda enam vaja ei olnud, ja peab märkima, et üsna puhtalt. Reaalses elus ilmselt ohjeldataks apokalüptikuid oluliselt jõulisemalt, kuid see ei pruugiks välistada vajadust nendevastase figuuri järele.
Neljandaks, mulle isiklikult meeldis pigev kõhklemine ja kahtlemine teemal, et kas Vernon ikka on "päris" või ei ole... Jah, lugejale oli asi muidugi selge, kuid ponud ju teose eesmärk lugejat nina pidi vedada! Teos kujutas tundmatuga kohtuvaid inimesi ja tegi seda enamvähem korralikul tasemel. Muidugi, vereproovi järgi oleks suvaline arst aru saanud, et tegelane on väga imelikust kohast pärit... Ja üldse on veider, et teda põhjalikumalt meditsiiniliselt ei uuritud.
Viiendaks, mind pani imestama, et Jüri Kallas ja Helju Vals kahe peale suudavad produtseerida niivõrd kummalise tõlke... Väike valik värdvormidest: "Roma" Itaalia pealinna kohta, "indiaanid" Ameerika põliselanike kohta, "Aster`" kui omastav vorm nimest "Aster", "Püha Rooma Impeerium" eesti keele ajalookirjutuses juurdunud "Püha Rooma Keisririigi" asemel jne. Massilistest trükivigadest ma parem ei räägigi.
Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.
Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.
Tegu on ühega Tammsaare viimastest teostest (järgmisel aastal juba suri). Samuti katkes aasta hiljem Eesti iseseisvus. Teise levik ja tunnustus jäid põhiliselt okupatsiooniaega.
Algab siis lugu sellega, et Jumal ja Kurat vestlevad. Kas maa peal on võimalik õndsaks saada? Kui pole, siis on ju ebaõiglane inimesi karistada selle eest, et nad ei teinud seda, mis on võimatu. Niisiis ei saadeta enam patuseid põrgusse. Aga Vanapagan soovib endale edaspidigi hingi saada ning peab sellepärast tõestama, et maa peal on siiski võimalik õndsaks saada. Selleks asub ta ise talumehena maa peale ja leiab Põrgupõhja talu, kuhu oma eidega kolib. Lihtsameelne vanapagan rügab hommikust õhtuni.
Esialgu kavatses Tammsaare kirjutada triloogia, kuidas Põrgupõhja Jürka nime kasutav vanapagan kolmes ametis püüab õndsaks saada (ja vähemalt kaks esimest katset ebaõnnestuvad). Teise katse pidi ta tegema kaupmehena ja linnas elades. Üldiselt on kriitikud olnud nõus sellega, et triloogia asemel valmis üks romaan. Minagi ei nuta triloogiat taga: mõelge ise, mis kaupmees see Põrgupõhja Jürka ikka oleks, ei selline õndsaks saaks!
Romaanist on tehtud ka film, mis on aga minu meelest nõrk.
Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.
Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.
See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»
Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.
Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.
Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.
«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.
Mulle ei meeldi läbiv ingliskeelsete terminite kasutamine. Eesti keeles on väga hea arvutialane oskussõnavara, miks seda siis ei kasutata? Isiklikust vastumeelsusest? Minule on jällegi vastumeelne inglise keelega pooleks kirjutatud tekst.
Mulle hakkas vastu seegi, et Mettet kirjeldatakse ühelt poolt 40-aastase hurmava kaunitarina, teisalt aga ahelsuitsetaja ja salajoodikuna. Need kaks poolt ei sobi omavahel kokku.
Ma ei ütle, et nende asjade tõttu võtsin kaks hinnet maha. Ühe kindlasti.
Kuigi Soobli juttudel on vaieldamatuid puudusi, ei ole need minu silmis väga suured ja mulle meeldib Soobli juttude leebe toon – isegi kui ta lahingust kirjutab, siis ikka kuidagi rahulikult.
Mulle meeldib, kui autor kriitikast õppust võtab ja oma jutust parema uusversiooni kirjutab. Eesti kirjanduses on see haruldane ja see on üks põhjustest, miks "Algernoni" just selleks otstarbeks mõeldud jutulabor hingusele läks. Soobel on oma juttudest korduvalt uusversioone kirjutanud ja seda on ta teinud ka "Piiririkkumisega".
Hinne tuleb panna siis mõlemale versioonile ühine. Esimene jutt oli väga nõrk 3. Seal oli hulk jaburusi, näiteks annihilaatorite kasutamine väljaspool vaakumit, mis teisest versioonist oli kadunud. Ja peamiselt selle arengu tõttu hindan teist versiooni neljaga.
Sissejäänud vigadest. Keeleprobleem. Hollywoodi filmides on sedasi, et kui tulnukad teisest tähesüsteemist maanduvad Maal, siis hakkavad nad kohe kõnelema ameerika inglise keelt. Siin pole Edil mingeid raskusi kärpide ja kattide jutu mõistmisega.
Teiseks on väheusutav, et suur kiskja tapaks oma saaki peamiselt kõri läbinärimisega. Neljajalgsete kõri on suht korralikult kaitstud. Murtakse kael või selgroog, kõri läbinärimine võib olla erand, aga mitte reegel.
Vanakraami- ja käsitööpoodnik saab kokku USA-st pärit külalisõppejõuga, kes kurdab tema elamisse siginenud päkapike üle. Poodnik ärib talle roti- ja jäneselõkse, nimetades neid päkapikulõksudeks. Professor väidab, et väga hästi töötab, ainult päkapikud ei tule kohale juustu, vaid piparkookide peale. Ja tellib lõkse juurde.
Normaalne lõpp puudus. Ma ei tea, milles see seisnema peaks, aga sedamoodi ka ei tohiks lõppeda.
Kevin Kent, igavene luuser, on siiski saanud Fortuunalt peavõidu. Ta röövis panka ning pääses raha ja terve nahaga minema.
Ent Kevin ei arvestanud ühega, nimelt et lund sadama hakkab. Ja kuna ta kasutab põgenemiseks vähekäidavaid teid, jääb tema auto lumme kinni. Selle lumesaju korraldas aga üks neeger, et tõestada, et ta ikka väga vägev nõid on.
Pole imestada, et Kevini ja nõia teed viivad kokku. Pikapeale hakkab selguma, et ega Kevin olegi nii suur võitja kui esialgu tundus ja neegrivanameeski pole nii tark kui esialgu tundus.
Minu jaoks on see lühiromaan saanud sarja lahutamatuks osaks, ma ei suuda hästi mõelda sellest sarjast ega Marty McFlyst ilma IV osata. Kiirustamise märke ma ei täheldanud. Esimeste seeriate õhustikuga Hargla osa hästi kokku ei läinud, aga see vist polnudki Hargla eesmärk ja mingil sügavamal tasemel, vaimu poolest sobib see teiste sekka suurepäraselt.
Marty elab siis nii-öelda olevikus (1980-ndates) ja Doc minevikus (1880-ndates). Kuid Doc ei suutnud hoiduda ajamasina katsetamisest, sattus sellega Prantsusmaale ja avastas, et on ajaliinis midagi põhjalikult kihva keeranud. Teda aetakse segi tema kauge sugulase Emmerich von Brauniga ja tahetakse isegi tappa. Siiski õnnestus Emmettil saata Martyle appikutse ja eks Marty tuligi sõpra hädast välja aitama. See ei käinud küll nii lihtsalt kui võinuks arvata ja võttis palju, palju rohkem aega. Lõpuks said asjad siiski enam-vähem joonde. Marty sai vähemalt rikkaks ja täpsuslaskuriks.
Jutt räägib planeedist, mille elanikel on kontaktid mitut sorti mõistuslike rassidega. Nad püüavad teisi mõistuslikke eluvorme tundma õppida niiviisi, et katsuvad neile kõiges meele järele olla. Siis saabuvad inimesed. Inimesed ja kohalikud on nii erinevad, et hoolimata püüdlustest ei suufa nad teineteist korralikult mõista.
Millegipärast on eelarvustajad märkinud, et lugu olevat perversne või võigas. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel, mina seal küll erilist perverssust ei näinud. Muide, võib-olla näitab see just minu perverssust, et ma seda juttu perversseks ei pea?
Sellest jutust saaks 1) koomiksisarja, mis saab kriitikutelt kõvasti kiita, 2) animafilmi, mis meeldib algkoolilastele, 3) suurte staaridega Holliwoodi löökfilmi, mis teeb puhta töö Kuldsete Vaarikate jagamisel.
Hindes pole kahtlust. Väga harva kohtan jutte, kus olen autorile siiralt kade, et see idee temale pähe tuli ja mitte minule. Võinuks ju minulegi, eeldused olid olemas, aga ei tulnud.
Ja veel. Kui inimeselt jalalabad maha raiuda, ei sure ta kümne sekundiga. Kui autor kirjutaks, et jookseb pikapeale verest tühjaks, hea küll, aga paar minutit peaks selleks ikka minema.
Ja veel. Kuidas on lood igasuguste postiljonide, uudishimulike külaeitede ja kasvõi rahvaloendajatega? Kas ei satu sinnakanti aeg-ajalt juhuslikke ringikolajaid, metsavendi näiteks? Kas mõrvarlikud sokid ei peaks laiemalt teatavaks saama?
Ilmus "Reaktoris" augustis 2015.
Stiili põhjal oli mulle jäänud mulje, justkui autor oleks Weinberg, ja mõningase üllatusena avastan nüüd, et Ivanov.
Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.
Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.
Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.
Siiski selgus, et olin loo mõtte ära tabanud. Päikesevits ei saanudki mingit kasu ja läkski hulluks. Nii et lugu oli ühest küljest väga loogiline ja teisest küljest tuli lõpus ootamatusena. See on hea kirjanduse tunnus.
Lugu toimub ürgkogukondlikus ühiskonnas. Mõtlesin, kuidas näeks sellise tahte ülekandumise korral välja feodaalne või kapitalistlik ühiskond. Üsna huvitav. Selline mõtlemisaine andmine on samuti hea kirjanduse tunnus.
Inimliha söömises ma küll midagi "võrdlemisi võigast" ei näinud, see oli normaalselt põhjendatud ja kirjutatud. Üleüldse tundub autor algeliste ühiskondade osas kompetentsena. Kui autor teab, millest kirjutab, on see samuti hea kirjanduse tunnus.