Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Märt Laur ·

Siesta

(jutt aastast 2001)
http://algernon.ee/node/318

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2001; september
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Stalker 2002: Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid ja nominandid»

Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
2
1
8
2
0
Keskmine hinne
3.231
Arvustused (13)

See Ladina-Ameerika kant on ikka yks vahva koht. Harglal leiti sealt Jeesukese säilmed, siin jutus on sinna maetud kurat teab kes.. Järgmine kord avastab keegi seletamatutel asjaoludel Moskvast selvasse kandunud Lenini mausoleumi koos Pirita kloostrist pihta pandud Pyha Birgitta säilmetega.. Pinnase erosioon tekib kõigest sellest hauakaevamisest - kohalikud ei saa maisi kasvatada. ;)

Tekst muidu oli ju ysna Ok. Syzee aga peaks saama ulmeliseks teha ka ilma mystiliste templite ja haudadeta. Peategelane, see kes tydrikuid vahtis kogu aeg, oli kah.. teooria poolest kak miinimum Neptuni kaliibris taat, jutus jäi aga mulje kui jobust. Ainus abiks tegelane - too poksijast preester, kellest oleks pidanud alustama!, jäi kõrvaltegelaseks ja lasti täiesti tarbetult enne lõppu maha..

Koloriiti ju oli, just taustas. Jutt ka jookseb. Asjalikku syzeed on vaja. Mitte niimoodi, et lastakse ja myrgitatakse, keldrites tapetakse kymnete kaupa kylaelanikke.. lugeja aga vaatab seda kõike hajameelses arusaamatuses ja kehitab õlgu.

Sorry et ma niimoodi pahasti aga mulle öeldi autorile tuleb tõtt rääkida.

Teksti loeti eesti keeles

Ausalt öeldes Avole midagi lisada ei oskagi. Märksõnadeks on jah puudused tegelaskujude kujutamisel ning intriigi osas. Selles loos lihtsalt ei olnud midagi sellist, mis sisemuses mingisuguse "nõksu" tekitaks.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi on selle loo juures tõsiselt katki. Püüan näppu peale panna.

Esimene asi, mis silma torkab on see, et tegu pole mitte lõpetatud jutu, vaid viimase draftiga, millegi sellisega, mille kirjanik aluseks võtab ja elavaks looks muudab.

Teine nõrkus on see, et eranditult kõik tegelased on kõrvaltegelased. Ühtegi tegelast pole sedavõrd avatud, et ta peategelaseks võiks pretendeerida. Jällegi asjaolu, mis kinnitab, et tegu pole mitte valmis jutu vaid pooltootega. Detailid on täiesti puudu.

Nii et lugu tuleks lõpuni kirjutada. Rohkem tegevust sündmuskohal, rohkem elusat dialoogi, mitte tegevuse kiirreportaazhi; siis ei häiriks ka see et me don mistaniminüüdoligi taustast vähe teada saame, kogu tema missioon üsna segaseks jääb, ja teiste tegelaste käitumine üsna motiveerimatu on.

Mõtestatud lahtikirjutamise tulemuseks võiks olla üsna vihane lühiromaan. Ja kui ise ei viitsi, anna Belialsile.

Teksti loeti eesti keeles

Ütleme kohe ära, et minule see lugu - hoolimata oma puudustest - meeldis. Aga laiema lugejamenu saavutamiseks tuleks autoril eelarvustustes öeldu kõrva taha panna. Jah, ehk ei olegi "Siesta" mõeldud laiatarbekraamiks, ent kahtlemata pole see ka mingi eliitkirjandus.

Tooks välja kolm puudust. Esiteks algas jutt liiga vara peale. Teiseks, oli (kohati) üledetailiseeritud. Kolmandaks puudus peategelane.

Ei puutu küll otseselt teksti, ent ülesehitus oli ikka liiga sarnane "Operatsioon Dekadentsiga"; nii et ka konstruktsiooni üle tuleks ehk mõtiskleda. Inspiratsiooni korrumpeeerunud võimumängudeks polnud vaja kaugelt otsida... ja jutu dateering viitab ju ka üsna selgelt, et kust see kuumuseviha. Aga keskendudes rohkem ühe tegelase teotsemisele saab tavaliselt ladusamalt jooksva loo.

Põhimõtteliselt on see, mida taheti teha, ju välja tulnud. Mulle läks naha vahele sel lõunamere saarel valitsev langusemiljöö, võõrandumine ja degradeerumine, mis ometi don Speio pani vaatama tulevikku, sundis edasi elama, haarama uue armastuse järele, mitte nutma taga minevikku (hukkunud poega). Kui oli vaja valida kättemaksu (mineviku) ning tuleviku (armastus) vahel - mis sellest, et see saab olema don Speio mõistes üürike - langes valik kõige selle suunas, millest tol saarel kõige rohkem puudu oli.

Hinne on peaaegu et "viis"..., ei, tegelikult ongi.

Teksti loeti eesti keeles

peab olema ikka väga, vää-ga ulmesõbralik (trüki)väljaanne, mis seda mustandit kirjanduse hulka kuuluvaks peaks.
Teksti loeti eesti keeles

Märt, ära pane esimeses kolmes arvustuses kõlanud «kriitikat» tähele! Igatahes mulle ei tundu see kuigi adekvaatne.

Mulle jäi tõesti hämaraks, mida «asjaliku süzhee puudumise» all silmas peeti, selge on vaid see, et mõnele arvustajale selline fantaasia-vorm lihtsalt ei sobi, mõni on ilmselt oma kõhu rämpstoiduga (loe: halvemat sorti Mike Resnicku jantlugudega) lihtsalt pöördumatult ära rikkunud ja maitsmismeele minetanud.Mõni jälle ei ole vist enam võimeline tarbima veidi hämaramas laadis kirja pandud ulmetekste, kus kõike ei teha puust ja punaseks, ja kus üht-teist ka ise aru tuleb saada. Ja et igas viimases kui kirjandusteoses ei pea ilmtingimata peategelast olema. Ja nii edasi. Ja nii edasi.

Rääkimata sellest, et tegu pole kaugeltki mitte mingi viimase drafti või mustandiga.

Loodan nüüd sedagi, et märgatakse, et niimoodi eelnevais arvustusis olnud mõtteid kritiseerides olen kenasti välja toonud ka selle, mida mina antud teksti puhul esile tõstan. Ja et tegu pole tühja lahmimisega.

Igaks juhuks siiski. Meeldis kohutavalt see pool-maagilis-realistlik miljöö, mis isegi Harglal selja prügiseks teeb, meeldis see, et jutt ei olnud kirjutatud mingis «traditsioonilises» võtmes, et oli natuke isesuguse ülesehituse ja karakteritepaigutusega. Meeldis huvitav fantastiline külg, samuti see, et tegelasi oli võimalik eristada ka nende jutu ja oleku järgi (mitte nagu Bergil, kus vaid nimed seda rolli täidavad).

Elav, värvikas ja pea perfektne maaling! Otse loomulikult pole see laiatarbekraam. Ning sama loomulikult ei tuleks seda Belialsile anda, kui just soovitajal pole tahtmist lugeda «üht vihast lühiromaani», kus lehekülgede kaupa kaljud ohkavad, keldriseinad ägisevad ja muu ulmekirjanduslik pseudoanimism õilmitseb.

Teksti loeti eesti keeles

Kui mitte väga pretensioonikas olla, siis vóib öelda, et lugu oli seeditav. Algas nagu normaalselt, aga siis jooksis kandev idee kuhugi metsa. Ootasin konkreetsemat esitust, et mis selles kirikus siis nii iseäraliku oli? Millest see tappev kuumus? Kuidas oli teatava don-i missioon kirikuga seotud? Ja miks korraga arusaamatu (ja mitte eriti korda minev) märul lahti läks?

Kirjeldused olid muidugi head, kuigi kohati koormavad. Aga kerge meeleolu tekkis ja see kompenseeris nii móndagi. Ja móned osavalt esitatud detailid (nagu vihje fellatiole) tóstsid loo väärtuse seeditavale tasemele.

Mind ei häirigi niivórd vastamata jäänud kysimused, kui kogu jutt oleks parajas móistuka vótmes kirjutatud vói pretendeeriks katsele viljeleda midagi postmodernset vói meelega AINULT vihjata jutu ivale... Aga kuna jutu esitluslaad mahub siiski klassikalisse raamistikku, siis ootaksin meelsamini, et ma ei peaks lahtiste otsade yle pead murdma jääma. Seetóttu kolm-pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Püüdsin ette kujutada, nagu Golikov ja Sulbi arvasid, et see on hiigla hea jutt. Ei tulnud välja.
Autor pingutas ulmelisusega üle. Maailma kõrbestumist ja kuumenemist ning ookeanipinna kilomeetrilist langust ei kasutatud millekski ja sellepärast poleks neid üldse sisse tooma pidanud.

Muidugi ei pea igas loos peategelast olema, aga nad ei tohi ka külmaks jätta. Minu jaoks oli see nagu sipelgate igapäevaelu: see, mida nad teevad, on oluline nende endi jaoks, aga mina ei saa aru Cristobalist ja Mauriciost ja tunnen, et don Speio oli luuser nagu Igor "Igori surmas".
Lanzo assotsieerus mulle paavstiga, kes valitses 913-914 ja oli viimane ilma järjenumbrita paavst. Kui selle haud oleks olnud, siis see oleks veel midagi päästnud, aga pärast vaatasin, et paavst oli hoopis Lando.

Teksti loeti eesti keeles

Kuni viimse 100 täheni olin kindel et virutan jutule nelja, aga...Tohutult oli loogikavigu. See kõrbelinn ei olnud ju teab mis suur? Miks siis sellises mõtetus kolkas peaks olema juveliir ja degusteerija? Pointless job on see Ladina Ameerikas või kus iganes see tegevuspaik oli. Ükski mõistlik linna juhtiv meeskond ei loovuta äärmiselt suurt kultuuriväärtust (pühakoda) mingi tobeda kuumuse pärast -- lihtsalt selle pärast et vantidel oleks kus istuda. Ja kui linnapea oli sihuke altkäemaksuvõtja, siis oleks saanud hoopis teisiti kasutada teda ära... liiga klassikaline oli autori mõttelaad selles osas. Ja siis kuskilt 1000 kilomeetri kauguselt tulevad kohale buldoosrid??!! see ei ole normaalne. Isegi see pole tavaline, et kuskil kuumas kanjonilähedasel maaalal kohtad pühakoda. Kui kirjutada sellistest aladest juttu, siis tasub ikka ennast ka kujutleda sinnasamma. Esiteks pole ehitised sellised nagu sa kirjeldasid ja kirik kui selline on parim koht kus viibida (tead sa kui külmad võivad olla puht-kivist tehtud kirikud?) Igasugu elanike keldriviimised olid pointlessid. Võiks nagu selgitada ka miks see tarvilik on. Tapmine on kõige äärmuslikum ohust väljapääse viis minu teada. Kanjonid olid miskipärast karmilt mudased, massiivsed rauakolakad hakkasid alla vajuma. Ebanormaalsus. Autor ikka võiks tutvuda ka maastikuga, näiteks millised on kanjonid vihmasaju ajal. Loodusfilimidest ainult ei piisa. Targema inimese nõu on tarvis. Ja siis oli teksti lükitud ka mingi tobe naine, kes mõistatuslikul põhjusel pani surematu (jumala ilmselt?) armuma. Oli tahetud macholikult erootilist keskkonda luua teatud kohtades, kui milleks see? Kui sihukest juttu needusest kirjutada, siis tasuks ikka keskenduda rohkem teema läbimõtlemisele kui mingitele suvalistele kõrvalosatäitjatele hetkelisele kirjeldamisele nagu nad kõik olid. Kui kirjutada karmist needusest, siis võiks kirjutada tõsiselt--- realistlikult ja mis tekitaksid tunde nagu lugeja elaks sünduspaigas sees. Autorile lisamärkuseks -- ära lüki sisse mõtetuid võrdlusi (ala "nagu dingo puuris") Ja nimed olid nagu nad olid.. mitte meeldejäävad ja nagu seebikatest võetud. Ja nüüd kui ma üritan arvustust lõpetada (tuli küll välja kui kriitika) -- tekib tunne, et juttu oleks saanud KÕVASTI paremini ette kanda. Kirjutamisoskust autoril on, kuid... võiks nagu mõelda tekst kriitiliselt läbi. Siit ka kaks. PS: Armageddon kirjutatakse ilma H`ta.
Teksti loeti eesti keeles

Poolik ja viimistlemata, kuigi mõningat elamust siiski pakkus. Meeleolukas, muud ei oskagi öelda, sest süzee oli ikkagi lõpuni läbi töötamata. Ent ML-ist saab asja, niipalju võib lubada.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt talutav lugu, aga mitte nii hea et ma seda hindega "hea" hinnata raatsiksin. Lugedes kippus meelde Robert Rodriguez`i film "Desperado", kus samuti õhkkond tegevuse üle domineerima kippus. Hea film oli sellest hoolimata.
Teksti loeti eesti keeles

Olen enamasti Märt Saare arvamusega nõus, aga ainult enamasti. Mind vaevas terve jutu vältel tegelikult ainult üks küsimus, kuidas sai selline keset pärapõrgut asuv ja ilmselt ilma mingite kindlate sissetulekuallikateta linn endale kõike seda janti (luksust armastav korrumpeerunud linnapea, ehitustegevus, jne. jne.) lubada? Isegi pöördvõrdeliselt jõukamates regioonides oleks selline trall võimatu. Ja mis kuradima kast seal kirikus siis peaidus oli, et kõik seda ihkasid. Ja need paadunud kurikaelad, kus need tulid? Ja poksijast preester, nagu mingi seriaalikangelane jänkistanist! Inemeste motiveerituse tagamaad jäid ikka üsa ähmaseks. Loomulikult tuleb tunnistada, et atmosfääri tekstis oli, teose ülesehitus rikkus kõik ära. Lõppkokkuvõttes, kena pakend, aga ei mingit sisu. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Esimene autori pala mida olen lugenud, nii et ei oska seda tema teiste töödega võrrelda ja hinnata kas Lauri parimate tööde kategooriasse kuuluva teosega. Seetõttu panen hindeks ka igati korraliku 4, seda üldise eesti ulme kontekstis siis. Aga üldiselt lugu meeldis, eriti tegevuspaik - higist tilkuv kõrbe väikelinn, kus oodatakse iga vihmapiiska kui hingeõnnistust. Kiidan autori kirjutamisoskust, väga ladusalt kirjutatud ning mõnus lugeda, kui leheküljed raamatus kiiresti mööduvad. "Siesta" kutsub kindlasti teiste autori teostega tutvuma.
Teksti loeti eesti keeles
x
Taivo Rist
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Üldiselt peaks nagu jutust midagi aru saama. Ka ulmejutust. Seekord ma küll aru ei saanud, miks Laurel ära pööras ja miks ta katedraale lammutas. Ja kuidas ta seda suutis, kas jooksis lõhkeainega seal sisse-välja ja paigaldas miine, ilma et keegi oleks seda tähele pannud? Ja kust ta nii suures koguses lõhkeainet sai? Lugesin teised arvustused ka läbi, nende põhjal tekkis mul ettekujutus, et need vist pole selle jutu jaoks olulised teemad ja sellepärast Jääskeläinen neile vastust ei andnudki. Ent mis siis on olulised teemad? Pean tunnistama, et autori eesmärk jäi mulle täielikult arusaamatuks, ja sellise ebamäärase jura eest ei hakka ma üle 2 panema. Kui keegi selgitaks mulle, et selles jutus siiski mingisugune mõte oli, võin ka hinnet tõsta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes hakkas mulle poole peal tunduma, et see on nagu Pelevini sulest kukkunud. Ja näe, polegi ma ainus, kellele nii on tundunud.

Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.

Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.

Teksti loeti eesti keeles

Täna on Tammsaare sünniaastapäev ja mina kirjutan oma 800. arvustust. Ümmargused arvustused tavatsen kirjutada eriti headele teostele.

Tegu on ühega Tammsaare viimastest teostest (järgmisel aastal juba suri). Samuti katkes aasta hiljem Eesti iseseisvus. Teise levik ja tunnustus jäid põhiliselt okupatsiooniaega.

Algab siis lugu sellega, et Jumal ja Kurat vestlevad. Kas maa peal on võimalik õndsaks saada? Kui pole, siis on ju ebaõiglane inimesi karistada selle eest, et nad ei teinud seda, mis on võimatu. Niisiis ei saadeta enam patuseid põrgusse. Aga Vanapagan soovib endale edaspidigi hingi saada ning peab sellepärast tõestama, et maa peal on siiski võimalik õndsaks saada. Selleks asub ta ise talumehena maa peale ja leiab Põrgupõhja talu, kuhu oma eidega kolib. Lihtsameelne vanapagan rügab hommikust õhtuni.

Esialgu kavatses Tammsaare kirjutada triloogia, kuidas Põrgupõhja Jürka nime kasutav vanapagan kolmes ametis püüab õndsaks saada (ja vähemalt kaks esimest katset ebaõnnestuvad). Teise katse pidi ta tegema kaupmehena ja linnas elades. Üldiselt on kriitikud olnud nõus sellega, et triloogia asemel valmis üks romaan. Minagi ei nuta triloogiat taga: mõelge ise, mis kaupmees see Põrgupõhja Jürka ikka oleks, ei selline õndsaks saaks!

Romaanist on tehtud ka film, mis on aga minu meelest nõrk.

Teksti loeti eesti keeles

Minule tundub see erakordselt hea jutuna. Kuid paljud arvustajad ei jõudnud Jääskeläisega ühele lainele. Sellepärast tunnen, et pean kirjutama sellest, millest aru sain.

Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.

Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.

See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»

Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.

Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.

Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.

«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.

Teksti loeti eesti keeles

Küborg Kaj tahab oma tarkvara värskendada, et veelgi tõhusamalt võidelda Tetraks kutsutava pahalasega, aga Tetra ajab värskendamise untsu ja Kaj armuke Mette peab nüüd minevikku reisima, et oma armastust päästa.

Mulle ei meeldi läbiv ingliskeelsete terminite kasutamine. Eesti keeles on väga hea arvutialane oskussõnavara, miks seda siis ei kasutata? Isiklikust vastumeelsusest? Minule on jällegi vastumeelne inglise keelega pooleks kirjutatud tekst.
Mulle hakkas vastu seegi, et Mettet kirjeldatakse ühelt poolt 40-aastase hurmava kaunitarina, teisalt aga ahelsuitsetaja ja salajoodikuna. Need kaks poolt ei sobi omavahel kokku.

Ma ei ütle, et nende asjade tõttu võtsin kaks hinnet maha. Ühe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Sellestki jutust kirjutas Soobel uusversiooni, arvestas kriitikat, parandas vigu ja põhjendas sündmustikku paremini. Algversioon ei küündinud päris kolmeni, teine veab minu hinnangul välja nõrga nelja. Annihilaatori kasutamine väljaspool vaakumit pidanuks siiski ära jääma.
Teksti loeti eesti keeles

Osvald Soobli loomingul on palju vaenajaid. Nad on oma seisukohti põhjendanud ka ja ma saan neist aru mõistusega, aga mitte südamega. Tähelepanuväärne on Raul Sulbi arvustus Soobli esikjutule siinsamas BAASis – ja Soobli viies jutt ilmus just Sulbi "Täheajas"!

Kuigi Soobli juttudel on vaieldamatuid puudusi, ei ole need minu silmis väga suured ja mulle meeldib Soobli juttude leebe toon – isegi kui ta lahingust kirjutab, siis ikka kuidagi rahulikult.

Mulle meeldib, kui autor kriitikast õppust võtab ja oma jutust parema uusversiooni kirjutab. Eesti kirjanduses on see haruldane ja see on üks põhjustest, miks "Algernoni" just selleks otstarbeks mõeldud jutulabor hingusele läks. Soobel on oma juttudest korduvalt uusversioone kirjutanud ja seda on ta teinud ka "Piiririkkumisega".

Hinne tuleb panna siis mõlemale versioonile ühine. Esimene jutt oli väga nõrk 3. Seal oli hulk jaburusi, näiteks annihilaatorite kasutamine väljaspool vaakumit, mis teisest versioonist oli kadunud. Ja peamiselt selle arengu tõttu hindan teist versiooni neljaga.

Sissejäänud vigadest. Keeleprobleem. Hollywoodi filmides on sedasi, et kui tulnukad teisest tähesüsteemist maanduvad Maal, siis hakkavad nad kohe kõnelema ameerika inglise keelt. Siin pole Edil mingeid raskusi kärpide ja kattide jutu mõistmisega.
Teiseks on väheusutav, et suur kiskja tapaks oma saaki peamiselt kõri läbinärimisega. Neljajalgsete kõri on suht korralikult kaitstud. Murtakse kael või selgroog, kõri läbinärimine võib olla erand, aga mitte reegel.

Teksti loeti eesti keeles

Eks lugedes oli ikka suur maailma atlas kõrval, sest tegevuskohad on üksikasjalikult kirjas. Muidugi jääb viiest puudu, õuduskirjandus lihtsalt ei saa olla usutav.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla praegu viimane arvustamata teos.

Vanakraami- ja käsitööpoodnik saab kokku USA-st pärit külalisõppejõuga, kes kurdab tema elamisse siginenud päkapike üle. Poodnik ärib talle roti- ja jäneselõkse, nimetades neid päkapikulõksudeks. Professor väidab, et väga hästi töötab, ainult päkapikud ei tule kohale juustu, vaid piparkookide peale. Ja tellib lõkse juurde.

Normaalne lõpp puudus. Ma ei tea, milles see seisnema peaks, aga sedamoodi ka ei tohiks lõppeda.

Teksti loeti eesti keeles

Tom O`Flanagan on paadunud joodik ja hasartmängija. Ükskord tappis ta purjuspäi oma naise. Kuid temale hakkas tunduma, et kui ta piisavalt kuradit palub, annab kurat talle naise tagasi. Selleks tuleb ainult igal aastal jõulude ajal ohverdada oma üks sõrmelüli. Neid on tal läinud juba omajagu. Ja siis, kujutage ette, tulebki kurat ja annab Tomile jõulukingitusena tema naise tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu võitis "Algernoni" jõuluulmejuttude võistluse. Lugesin 10 aastat tagasi ja mõtlesin: jah, vist võitis parim jutt. Lugesin nüüd uuesti üle: pole mingit kahtlust, selgelt parim jutt. Lisaks üks kahest, mis siiamaale meeles oli.

Kevin Kent, igavene luuser, on siiski saanud Fortuunalt peavõidu. Ta röövis panka ning pääses raha ja terve nahaga minema.
Ent Kevin ei arvestanud ühega, nimelt et lund sadama hakkab. Ja kuna ta kasutab põgenemiseks vähekäidavaid teid, jääb tema auto lumme kinni. Selle lumesaju korraldas aga üks neeger, et tõestada, et ta ikka väga vägev nõid on.
Pole imestada, et Kevini ja nõia teed viivad kokku. Pikapeale hakkab selguma, et ega Kevin olegi nii suur võitja kui esialgu tundus ja neegrivanameeski pole nii tark kui esialgu tundus.

Teksti loeti eesti keeles

Olen soome ulmest varem lugenud üksikuid jutte, see on esimene põhjalikum tutvus. See oli väga positiivne. 6 lugu 10-st said hindeks viie, lisaks 2 nelja. Kui võrdlen enda arvustatud eesti juttudega (hinne üle 3 on haruldane), siis on kontrast määratu. Soomlasi on rohkem kui eestlasi ja soome ulmest on valida rohkem kui eesti ulmest, aga ikkagi tekkis mul mulje, et kui eesti ulme on kinni Tarzani ja King-Kongi aegades, siis soome ulme tegeleb sellega, mis tänapäeva maailmas oluline.
Teksti loeti eesti keeles

Täna on "Tagasi tulevikku" päev ja sel puhul arvustan "Tagasi tulevikku" IV osa.

Minu jaoks on see lühiromaan saanud sarja lahutamatuks osaks, ma ei suuda hästi mõelda sellest sarjast ega Marty McFlyst ilma IV osata. Kiirustamise märke ma ei täheldanud. Esimeste seeriate õhustikuga Hargla osa hästi kokku ei läinud, aga see vist polnudki Hargla eesmärk ja mingil sügavamal tasemel, vaimu poolest sobib see teiste sekka suurepäraselt.

Marty elab siis nii-öelda olevikus (1980-ndates) ja Doc minevikus (1880-ndates). Kuid Doc ei suutnud hoiduda ajamasina katsetamisest, sattus sellega Prantsusmaale ja avastas, et on ajaliinis midagi põhjalikult kihva keeranud. Teda aetakse segi tema kauge sugulase Emmerich von Brauniga ja tahetakse isegi tappa. Siiski õnnestus Emmettil saata Martyle appikutse ja eks Marty tuligi sõpra hädast välja aitama. See ei käinud küll nii lihtsalt kui võinuks arvata ja võttis palju, palju rohkem aega. Lõpuks said asjad siiski enam-vähem joonde. Marty sai vähemalt rikkaks ja täpsuslaskuriks.

Teksti loeti eesti keeles

Pole veel keegi sellele loole viit pannud, selle vea nüüd parandan.

Jutt räägib planeedist, mille elanikel on kontaktid mitut sorti mõistuslike rassidega. Nad püüavad teisi mõistuslikke eluvorme tundma õppida niiviisi, et katsuvad neile kõiges meele järele olla. Siis saabuvad inimesed. Inimesed ja kohalikud on nii erinevad, et hoolimata püüdlustest ei suufa nad teineteist korralikult mõista.

Millegipärast on eelarvustajad märkinud, et lugu olevat perversne või võigas. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel, mina seal küll erilist perverssust ei näinud. Muide, võib-olla näitab see just minu perverssust, et ma seda juttu perversseks ei pea?

Sellest jutust saaks 1) koomiksisarja, mis saab kriitikutelt kõvasti kiita, 2) animafilmi, mis meeldib algkoolilastele, 3) suurte staaridega Holliwoodi löökfilmi, mis teeb puhta töö Kuldsete Vaarikate jagamisel.

Teksti loeti eesti keeles

Arvan, et Kristjan ei alandanud hinnet õige asja eest. Olen nõus, et lugu on absoluutselt ksenofoobne, ent kaldun arvama, et autor teadis seda väga hästi, aga ei hoolinud sellest. Pähe tuli huvitav idee, pani kirja ja üsna lühidalt, sest pikka juttu ei vea sellega välja, aga kas kriitikud peavad seda võõraviha õhutamiseks või summutamiseks, pole kirjaniku asi.

Hindes pole kahtlust. Väga harva kohtan jutte, kus olen autorile siiralt kade, et see idee temale pähe tuli ja mitte minule. Võinuks ju minulegi, eeldused olid olemas, aga ei tulnud.

Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et ulmes on juba kõik läbi kirjutatud. Osalt sellepärast otsitakse ikka uusi ja uusi õuduse tekitamise vahendeid, mis mõnikord jõuavad täielikku jaburusse. Mõrvarlikud sokid, kas saab veel midagi absurdsemat olla? See on niivõrd totter, et võtab loolt igasuguse usutavuse. Ma ei räägi sellest, et õuduskirjandus ei saagi usutav olla, vaid et mõrvarsokid on juba üle võlli.

Ja veel. Kui inimeselt jalalabad maha raiuda, ei sure ta kümne sekundiga. Kui autor kirjutaks, et jookseb pikapeale verest tühjaks, hea küll, aga paar minutit peaks selleks ikka minema.

Ja veel. Kuidas on lood igasuguste postiljonide, uudishimulike külaeitede ja kasvõi rahvaloendajatega? Kas ei satu sinnakanti aeg-ajalt juhuslikke ringikolajaid, metsavendi näiteks? Kas mõrvarlikud sokid ei peaks laiemalt teatavaks saama?

Ilmus "Reaktoris" augustis 2015.

Teksti loeti eesti keeles

Tjah, see on vist ühe hingetõmbega valmis visatud lugu. Kopsus sai õhk otsa ja tuleb jutt ära lõpetada. Ehkki alles hakkab huvitavaks minema. Sissejuhatusele jääb päris lugu järgnemata. Praegu pole kindel isegi see, et tegu on ulmega: isa kaotab lapse, kukub joomatsüklisse ja hakkab deliiriumis midagi nägema, kus siin ulme on? Hea küll, ma nõustun, et on ulme, aga kehvake.
Teksti loeti eesti keeles

Objektiivselt võttes peaks nagu kolme välja vedama: kirjutamisoskus on aastatega tekkinud, süžee on äraleierdamata, lõppu ma ise ära ei arvanud ... Aga subjektiivselt võttes mulle kohe üldse ei meeldinud. Just nimelt lõpp. Võib-olla on see halb, et mulle meeldivad õnnelikud lõpud? Olen kiitnud ka, kui lõpp loogiliselt eelnenust välja kasvab. Ent siin kasvab samuti. Ma ei oska põhjendada, miks see jutt mulle ei meeldi.

Stiili põhjal oli mulle jäänud mulje, justkui autor oleks Weinberg, ja mõningase üllatusena avastan nüüd, et Ivanov.

Teksti loeti eesti keeles

Kangelasfantaasia ei ole minu žanr. Ja jutu lõpp oli alguses välja öeldud: kangelane istub vangis ja järgmisel päeval hukatakse.

Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.

Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.

Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.

Teksti loeti eesti keeles

Ma kardan, et üldiselt on tähele panemata jäetud üks oluline asi. Erla ei olnud mingi erand, et ta Unnurisse armus. Teda armastasid kõik. Eysteinni kohta on see ilmne. Kuid Unnurit armastasid ka Arnalduri ema ja isa ning üldse kogu külarahvas. Minu arvates tegi see loo paremaks. Niimoodi tuli loo mõte veelgi reljeefsemalt välja.
Teksti loeti eesti keeles

Minul tekkis otsekohe küsimus: Miks Päikesevits Kyankrot taga ajab? Mis kasu ta sellest saab? Kas ta on hulluks läinud? Aga ma ei uskunud seda, sest lugusid tavaliselt niimoodi ei kirjutata.

Siiski selgus, et olin loo mõtte ära tabanud. Päikesevits ei saanudki mingit kasu ja läkski hulluks. Nii et lugu oli ühest küljest väga loogiline ja teisest küljest tuli lõpus ootamatusena. See on hea kirjanduse tunnus.

Lugu toimub ürgkogukondlikus ühiskonnas. Mõtlesin, kuidas näeks sellise tahte ülekandumise korral välja feodaalne või kapitalistlik ühiskond. Üsna huvitav. Selline mõtlemisaine andmine on samuti hea kirjanduse tunnus.

Inimliha söömises ma küll midagi "võrdlemisi võigast" ei näinud, see oli normaalselt põhjendatud ja kirjutatud. Üleüldse tundub autor algeliste ühiskondade osas kompetentsena. Kui autor teab, millest kirjutab, on see samuti hea kirjanduse tunnus.

Teksti loeti eesti keeles