Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Vampiirilõks

(romaan aastast 2001)

ajakirjapublikatsioon: «Kesknädal» 1994; nr 24 (15. juuni) – nr 49 (7. detsember)
«Sakala» 1997; nr 30 (14. veebruar) – nr 95 (23. mai)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tiit Tarlap «Viiking, kes armastas haisid» 2001

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Ilmunud ajalehes
Hinne
Hindajaid
10
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.389
Arvustused (18)
Avo Nappo

Kuivõrd jutt kandideerib praegu novellettide kategoorias auhinnale Stalker`99, siis yhest kyljest ei tahaks teda väga yles kiita - kartuses kellegi hindeid mõjutada. Samas soovitaks seda kindlasti lugeda. Pool päeva umbses raamatukogus maha istututud aega tasusid ennast vähemasti minu jaoks ära. Eelmise aasta Stalkeri kandidaatide hulgas oli Tarlap oma "Vihkamise suunaga" suveräänne liider. Tema tänavuaastased jutud on _paremad_. Iseasi, et ka konkurentide tase ei ole teps mitte samal pulgal kui mullu. Minge ja lugege!

PS! Horrorit mitte seedivatele inimestele teadmiseks - tegemist ei ole õudukaga. Mõistet "vampiir" on kasutatud ylekantud tähenduses.

Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Probleem on väga huvitav. Kuid lõpp hakkab ära vajuma, osa asju jääb õhku rippuma, mis ei tohiks jääda (kuidas Avis "tagasi toodi", mis sai Artist), lahtine lõpp siia hästi ei sobi. Vead võiks parandada romaanile kirjutatud järg, kuid kuni seda ei ole, jääb 4.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Võtab siiamaani (mitmete korduslugemiste järel) hinge kinni, kuidas mõni mees ikka oskab!

(Lühi?)romaan «Vampiirilõks» (1994) on ikka sellisel tasemel ulmekirjandus, mille kõrval teiste kodumaiste suleseppade sama aja pongestused konkreetselt mähkmetemärgamisena tunduvad. Palun mitte võtta seda kellegi solvamisena (mida see ei ole), vaid lihtsalt nö vastukajana «Marduse» 98. aastakäigu «Ise küsin, ise vastan» intervjuudele, kus autoritekolmik Belials-Simpson-Berg Eesti ulmemaastikul arvestatavate tegijatena vaid omaenda seltskonda suutis näha. «Ei ole õnnestunud lugeda» pole üldiselt arvestatav vabandus. Suuremates linnades on muide olemas raamatukogud. Edasine on juba viitsimises.

Samas on muidugi igati kiiduväärt, et keegi neist enda konkurendina Tarlapit ei maininud, kuna tegu pole tõesti sama kaalukategooriaga!

***

Olen üldiselt hommikuinimene ja lähen õhtul hea meelega ikka enne keskööd magama. Ning nö une-eelse lektüüriga on mul suht kurvad lood, no ei õnnestu eriti lugeda. Mingil hetkel avastan, et loen sama lehekülge juba kolmandat korda ilma, et midagi sellest meelde oleks jäänud ja järgmisel hetkel on juba kena hommik, raamat või ajakiri mul kuskil külje all... et niipalju siis une-eelsest lugemisest. Aga vot Tarlapi romaanid «Vampiirilõks» ja «Kurjuse tund» lugesin küll ühe jutiga läbi, lõpetasin miski 2-3 ajal ning unest polnud haisugi.

Sest see meie kohalik kosmoseooperite kuningas lihtsalt oskab kirjutada nii, et on huvitav, haarav, põnev, tekib soov järjest kiiremini lehti pöörata, et teada saada, mis edasi...

«Vampiirilõks» kummatigi pole kosmoseooper. On hoopis kaasaegne, kuskil välismaal toimuva tegevusega ülimalt paranoilise fiilinguga tempokas SF-i ja õuduse segu. Klassikalises mõttes vampiire siin õnneks pole, see mõiste on siin üsna ülekantud tähenduses.

Sõidab ajakirjanik Gerd Brunton (arusaamatuse tõttu ilmus see tekst nii «Kesknädalas» kui «Sakalas» just selle nime all) kuhugi kuurortranda oma neiule, kes juba paar päeva varem sinna läinud, järele. Eelmisel ööl pole ta korralikult magada saanud, oli miski imelik unenägu... Kuurortis leiab ta oma armsama hullumajast, kuhu see viidi pärast seda, kui ta eelmisel ööl rannas järsku enam toru ei tõstnud. Midagi füüsilist häda pole, suunurgast niriseb vaid sülge ja miskit asjalikku sõna kuuldavale ei too. Paras elav laip. Rongis kuurorti sõites oli Bruntonile veel üsna veidral moel ette söödetud artikkel, mis üht täpselt samasugust paari aasta vanust juhtumit kirjeldas...

Sündmused hakkavad arenema üha peadpööritavama kiirusega, näib, et Tarlap jalga gaasipedaalilt enam tõsta ei kavatse. Kuurortis tekivad Bruntonile, kes hakkab omal käel juhtunut uurima, miskid tuttavad, teda jälgib ka keegi veider mees, vilksamisi näeb ka ta oma rongi-tuttavat, järsku ei õnnestu enam kuidagi kohaliku politseiinspektoriga ühendust saada. Ka doktor hullumajast vastab telefonis täiesti võõra häälega. See on nüüd umbes teksti esimene kolmandik...

Järgnevalt arenevad sündmused kuni täiesti aktsepteeritava finaalini üha kiirenevas tempos, on miski veider salaorganisatsioon, omavahel nagistavad sõjaväelased ja politsenikud, põgenemine öisel rannal, keskmises koguses aktsiooni, kuhjaga tabavaid iroonilis-humoorikaid ütlemisi ja mida kõike veel. Ja üsna kurb-fataalne lõpp.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Kui mu seisukohad Tarlapi romaani suhtes on vähem vaimustunud kui eespool Sulbi omad, pole põhjuseks mitte niivõrd romaan, kui lugeja isikuomadused: olen väheemotsionaalne inimene ja ei oska suuri tundeid tunda. Hinde panekul mul siiski kõhklusi ei olnud ja "Vampiirilõksu" põhjal sain ma lõplikult aru, miks Tarlap kitsamas ringis kuulus on. Arvestades ka asjaolu, et üldjuhul mulle krimi- või põnevikutüüpi kirjandus ei istu, on kõrgel hindel veel eriline lisaväärtus.

Nimetan siis ka mõned muljed.

1. Autori elav ja stambivaba fabuleerimisoskus. Mida rida edasi, seda enam süvenes veendumus, et ma ei suudaks elu jooksul nii hoogsat ja kiirelt vahetuvat seikluslikku süzheed välja mõelda.

2. Ladus väljendusoskus ja stiil. Tekst on voolav ja seda pole raske lugeda. Siiski ei kasuta autor kõnekeelt a la Peeter Sauter (ka dialoogid on kõnepruugis, mida inimene igapäevaelus ei kasuta) ja on ilmne, et tekst on saanud paberile hoolika käsitöö tulemusena. Seetõttu on loomulikkuse saavutamine eriti tähelepanuväärne.

3. Mind jääb vaevama peategelase kujutamine peale seda, kui ta armastatu on langenud koomasse, sisuliselt ajusurma. Näiks loogiline, et mehe mõtted oleks kui needitud tüdruku seisundi, eriti muidugi selle meditsiiniliste aspektide külge. Selle asemel hakkab tüüp detektiivi mängima ja muremõtted näivad hoopistükkis mingi kõrvaline probleem olevat. Miks küll?

Iseloomustamaks oma meeleolu "Vampiirilõksu" läbi lugemise järel peaks kõige õigem sõna olema ilmselt "rahulolu".
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Ulmekuues krimilugu, väga hea ja paranoiline jutt. Vahest k9ige teravamalt tuli meelde Strugatskite loomingi. Ka nende parimates teostes on samasugune paranoiline feeling.

Peategelane kahtlustab k9iki ja k9ike. Ta tunneb, et temaga manipuleeritakse, mängitakse. Talle söödetakse infot ette tükkhaaval, millest ta nälg nende järele ainult suureneb. Ja seet9ttu tunnebki ta ennast nagu l9a otsas. Teda suunatakse millegi poole. Kuigi ta tahab just risti vastupidiselt soovitustele käituda, teab ta, et ta ei suuda seda.

Sinna juurde kuulub muidugi k9vasti alkoholi ja kummalised joomas9brad. Ka jutu olustik on eht-strugatskilik. On suvi ja väike kuurortlinn. K9ik ümberringi on r99msad, ja tahavad ka, et peategelane r99mus oleks. Talle tekivad nagu n9iaväel kummalised s9brad, kes käituksid nagu normaalselt, aga neis on midagi kummalist. K9ik on natuke nihestunud, aga ainult vaevumärgatvalt. k9ik nagu toimuks juhuslikult, aga peategelane tunneb, et k9ik on väga osavalt planeeritud.

See on siis jutu esimene pool. Teises pooles v9etakse natuke tempot maha, ja seletatakse mis siis juhtus. Samas aga jääb ka palju otsi lahtiseks ja segaseks. Tundub, et autor on l9pus natuke kiirustanud. Aga see ei sega eriti. T9esti, k9ige parem s9na iseloomustamaks tunnet peale jutu l9petamist olekski "rahulolu".
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Ma ei ole Tarlapi kogumikku tervikuna läbi lugenud, kuid vägagi tõenäoliselt tegu on nii kogumiku kui ka Tarlapi enda parima tekstiga, sest paremini on nii Tarlapil kui enamikel kirjanikel lihtsalt ülimalt raske kirjutada.

Tekst meeldibki ehk juba sellepärast, et puuduvad või vähemalt jäävad märkamata autori põhipuudused: macholikkusesse peidetud maailmapelgus/kibestumus ning võõrkehana mõjuv ulmeline komponent. Siin on selle viimasega kõik korras ja loo lõpp on lahendatud eeskujulikult.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

“Vampiirilõks” on mul Tarlapi tekstidest seni kõige kõrgema hinde lähistele küündinud. “Neli” on siiski möönduste ja miinustega. Võiks öelda, et kõik Tarlapi tugevad ja nõrgad küljed on selles loos nö alasti olemas. Läks põnevaks küll – kuskil teise kolmandiku lõpul – päris põnevaks läks. Kahju ainult, et autor ei osanud hoolikalt punutud intriigiga midagi vapustavat pihta hakata. Ausalt öeldes, tekkis mul tunne, et autor ei valitsenud enam ainest.
Teksti loeti eesti keeles
Liisa Vesik

Jällegi, madin ja otsimine, kus ja kes ja miks, käib pikalt ja veenvalt. Need paar päeva on posu lehekülgi võtnud. Ja siis võetakse paari lehega kokku järgnev kuu (vist oli niipalju?) ja lõpetatakse naksti asi ära. Ja asja olemus on vaid paari lõiguga kirjeldatav, siis kui peategelasel lõpuks selgusesähvakas peast läbi käib.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Läksin siis ükspäev raapatupoodi ja mida ma näen - Tiit Tarlapi kogumik müügil. Varasemad isiklikud kogemused selle autoriga puudusid, aga Baasi sirvides oli nagu meelde jäänud et seda meest kiidetakse. Näis, mõtlesin, ja pistsin raamatu tasku (käisin muidugi ikka kassast läbi).

Takkajärgi jääb üle ainult nentida, et tegu oli viimasel ajal kõige targemini kulutatud kroonidega. Vampiirilõks pakkus lugemiselamust sedavõrd, et midagi enamat tahta oleks lausa patt.

Mis puutub suhteliselt järsku lõppu, siis pärast kogumiku "Viiking, kes armastas haisid" läbilugemist on mulle jäänud mulje,et just selline ongi Tarlapi stiil. Lugeja veetakse järjest kiirenevas tempos läbi sündmuste, ja selle koha peal kus "kombe kohaselt" võetakse tempo maha ja heietatakse kõigi küsimuste lahendused lugejale ette, lööb Tarlap äkki "piduri põhja" ja jätab lugeja õhku ahmima otsekui sügavast veest järsku pinnale jõudnud sukelduja. Selle üle, mis koletised seal sügaval õigupoolest ringi ujusid, peab juba lugeja ise pärast mõtteid mõlgutama.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Ei olnud "huvitav, haarav, põnev". Aga kuidagi sain end sellest loost läbi higistatud.

Psyhholoogiliselt tõepäralt tyypiline Tarlap, imepärane fabuleerimisoskus on samuti tyyptarlaplik - peategelane ei jaga millestki midagi, aktiivsushoogude ajal lidub niisama ringi kui peata kana, on head ja pahad salapärased onud, kes ajavad mingit jahu ja enne lõpplahendust (seekord siis vahelduse mõttes eel-lõpplahendust) midagi ei seleta. On maa-alused baasid viletsate julgeolekuabinõudega. Ja palju raisatud aega.

Kui te veel Tarlapi jutte lugenud ei ole, lugege ilmtingimata. Muidu viriseb teie kallal pikk rivi rahvast "aga mis sa siis räägid, kui lugenud ei ole!" Ja õige ka, kui Anton Suurkase kaheksakymnendat raamatut ikka lugenud ei ole, mis sa siis yldse kirjandusest tead. Äkki on ikkagi hea, mis sest, et eelnevad polnud.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Jätsin loo keskosa lugemata, sest õudsalt hakkas häirima see, et peategelane ei tundnud huvi, et miks politsei asjaga tegeleb. Loo lõpp oli aga hea ja stiilne.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Üldiselt üks päris huvitav ja intrigeeriva lõpuga detektiivijutt, nagu Tarlapilt ikka. Teatud ebaloogilisuselaadsusi siiski oli, nagu see ülalmainit politseiteema, mida oleks ehk pidanud tugevamalt põhjendama, ja kogu see tohutu intriig jah, mis lõpuks, avanedes tõepoolest teatava pettumuse jättis. Ehk poleks autor pidanud kõiki telgitaguseid ja tagamaid niivõrd eksplitsiitselt välja tooma, oleks lugejal jäänud rohkem fantaasia- ja mänguruumi.

Lõpp oli aga tõepoolest stiilne, Tarlap ju ei saa (reeglina) hästi lõppeda:)
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

No ei olnud huvitav, tee või tina! Tekst ise oli suht pikk, ja kuna seal ei juhtunud tõepoolest muud kui et võrdlemisi rumal peategelane käis ühest kohast teise ja kirjeldas agaralt kõike mis nägi - 90% tekstist moodustavad miskid kohtade kirjeldused - siis selle lugemine oli võrdlemisi piinarikas. Eriti kui umbes poole peal hakkas tasapisi selguma, et tegu on nõrgema, maavillasema versiooniga Hollywoodi Invasion of the Body Snatchers tüüpsüžeest, ja kui üldse mingeid üllatusi tuli, siis oli see koht, kus autor ilma vähimagi seletuseta lasi Avisel Art Crookesi kehast lihtsalt tagasi ilmuda, ilma vähimagi vigastuse või traumata. Lihtsalt ilmus tagasi ja kõik. Selliseid asju nimetatakse jumal masinast ja nende kasutamine on üldiselt halvakspanu all ja annab tunnistust autori ebaküpsusest...

Üldiselt ei meenuta Tarlapi Burbahani maailm mulle mitte Strugatskeid, vaid hoopis Grin`i. Samasugune kergelt irreaalne õhkkond, veidike kummalised nimed, tegelased ja maastikud kus nad tegutsevad. Aga jah, siin eelpool mainitud Tarlapi vaimustusoiete saatel korduv lugemine on allakirjutanu puhul küll päris kindlalt välistatud - liiga suur vaev on end temast läbi närida, piisab üldhariduse mõttes ühest korrast küll. Ma pean veidike imestama seda viiterodu siin vaadates aga loodan et mu "kolm" tasakaalustab seda natuke, ja arvestage et see "kolm" on selline nõrgapoolne.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

 

 

Tegevus koos eellooga kestab natuke üle aasta. 24. september – järgmise aasta novembri lõpp st kokku 14 kuud.
 

 
 

Niisiis Gerd on ajakirjanik. Reporter, vist selline väga kriitiline, kelle puhul unenägudest tähenduste otsimine kõne alla eriti ei tuleks. Ja sellegipoolest on see romaan või jutustus miskitpidi lugu unenägudest ja nende realiseerumisest.

 

 
 

Autodest. Henning sõidab musta Opeliga, Derville punase BMWga. Ülemkomissaari hall ülikond, hallid silmad ja hallisegused juuksed ei riimu hästi punase autoga. Punane auto on siin nagu õnnetuse ettekuulutaja: Derville pretendeerib olema operatsiooni juht, kuid nagu selgub, on selles paranoilises hotellisaagas teisigi mängujuhi pretendente.

 

Varjatud või mittevarjatud ühiskonnakriitika – inimesed suhtuvad loomadesse üleolevalt, ja ülla ülla, peavad ise kogema sarnast.

 

Kui Tarlap oleks säärase loo kirjutanud 1930. aastate teise poole NLs, oleks teda ilmselt süüdistatud kosmopoliitsuses, nii nagu tehti Griniga. Nii Grini väljamõeldud Grinlandia oma Zurbaganiga, kui Tarlapi Burbahani maailm asuvad ju keset-mittemiskit-kusagil-Läänes.

 

Sai vist liiga kirjeldav ja negatiivne. Tegelikult kirjutab Tarlap ju hästi.
 
 

 
 
Teksti loeti eesti keeles
x
Taivo Rist
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Taivo Rist

Üldiselt peaks nagu jutust midagi aru saama. Ka ulmejutust. Seekord ma küll aru ei saanud, miks Laurel ära pööras ja miks ta katedraale lammutas. Ja kuidas ta seda suutis, kas jooksis lõhkeainega seal sisse-välja ja paigaldas miine, ilma et keegi oleks seda tähele pannud? Ja kust ta nii suures koguses lõhkeainet sai? Lugesin teised arvustused ka läbi, nende põhjal tekkis mul ettekujutus, et need vist pole selle jutu jaoks olulised teemad ja sellepärast Jääskeläinen neile vastust ei andnudki. Ent mis siis on olulised teemad? Pean tunnistama, et autori eesmärk jäi mulle täielikult arusaamatuks, ja sellise ebamäärase jura eest ei hakka ma üle 2 panema. Kui keegi selgitaks mulle, et selles jutus siiski mingisugune mõte oli, võin ka hinnet tõsta.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Lugedes hakkas mulle poole peal tunduma, et see on nagu Pelevini sulest kukkunud. Ja näe, polegi ma ainus, kellele nii on tundunud.

Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.

Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Täna on Tammsaare sünniaastapäev ja mina kirjutan oma 800. arvustust. Ümmargused arvustused tavatsen kirjutada eriti headele teostele.

Tegu on ühega Tammsaare viimastest teostest (järgmisel aastal juba suri). Samuti katkes aasta hiljem Eesti iseseisvus. Teise levik ja tunnustus jäid põhiliselt okupatsiooniaega.

Algab siis lugu sellega, et Jumal ja Kurat vestlevad. Kas maa peal on võimalik õndsaks saada? Kui pole, siis on ju ebaõiglane inimesi karistada selle eest, et nad ei teinud seda, mis on võimatu. Niisiis ei saadeta enam patuseid põrgusse. Aga Vanapagan soovib endale edaspidigi hingi saada ning peab sellepärast tõestama, et maa peal on siiski võimalik õndsaks saada. Selleks asub ta ise talumehena maa peale ja leiab Põrgupõhja talu, kuhu oma eidega kolib. Lihtsameelne vanapagan rügab hommikust õhtuni.

Esialgu kavatses Tammsaare kirjutada triloogia, kuidas Põrgupõhja Jürka nime kasutav vanapagan kolmes ametis püüab õndsaks saada (ja vähemalt kaks esimest katset ebaõnnestuvad). Teise katse pidi ta tegema kaupmehena ja linnas elades. Üldiselt on kriitikud olnud nõus sellega, et triloogia asemel valmis üks romaan. Minagi ei nuta triloogiat taga: mõelge ise, mis kaupmees see Põrgupõhja Jürka ikka oleks, ei selline õndsaks saaks!

Romaanist on tehtud ka film, mis on aga minu meelest nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Minule tundub see erakordselt hea jutuna. Kuid paljud arvustajad ei jõudnud Jääskeläisega ühele lainele. Sellepärast tunnen, et pean kirjutama sellest, millest aru sain.

Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.

Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.

See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»

Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.

Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.

Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.

«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Küborg Kaj tahab oma tarkvara värskendada, et veelgi tõhusamalt võidelda Tetraks kutsutava pahalasega, aga Tetra ajab värskendamise untsu ja Kaj armuke Mette peab nüüd minevikku reisima, et oma armastust päästa.

Mulle ei meeldi läbiv ingliskeelsete terminite kasutamine. Eesti keeles on väga hea arvutialane oskussõnavara, miks seda siis ei kasutata? Isiklikust vastumeelsusest? Minule on jällegi vastumeelne inglise keelega pooleks kirjutatud tekst.
Mulle hakkas vastu seegi, et Mettet kirjeldatakse ühelt poolt 40-aastase hurmava kaunitarina, teisalt aga ahelsuitsetaja ja salajoodikuna. Need kaks poolt ei sobi omavahel kokku.

Ma ei ütle, et nende asjade tõttu võtsin kaks hinnet maha. Ühe kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Sellestki jutust kirjutas Soobel uusversiooni, arvestas kriitikat, parandas vigu ja põhjendas sündmustikku paremini. Algversioon ei küündinud päris kolmeni, teine veab minu hinnangul välja nõrga nelja. Annihilaatori kasutamine väljaspool vaakumit pidanuks siiski ära jääma.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Osvald Soobli loomingul on palju vaenajaid. Nad on oma seisukohti põhjendanud ka ja ma saan neist aru mõistusega, aga mitte südamega. Tähelepanuväärne on Raul Sulbi arvustus Soobli esikjutule siinsamas BAASis – ja Soobli viies jutt ilmus just Sulbi "Täheajas"!

Kuigi Soobli juttudel on vaieldamatuid puudusi, ei ole need minu silmis väga suured ja mulle meeldib Soobli juttude leebe toon – isegi kui ta lahingust kirjutab, siis ikka kuidagi rahulikult.

Mulle meeldib, kui autor kriitikast õppust võtab ja oma jutust parema uusversiooni kirjutab. Eesti kirjanduses on see haruldane ja see on üks põhjustest, miks "Algernoni" just selleks otstarbeks mõeldud jutulabor hingusele läks. Soobel on oma juttudest korduvalt uusversioone kirjutanud ja seda on ta teinud ka "Piiririkkumisega".

Hinne tuleb panna siis mõlemale versioonile ühine. Esimene jutt oli väga nõrk 3. Seal oli hulk jaburusi, näiteks annihilaatorite kasutamine väljaspool vaakumit, mis teisest versioonist oli kadunud. Ja peamiselt selle arengu tõttu hindan teist versiooni neljaga.

Sissejäänud vigadest. Keeleprobleem. Hollywoodi filmides on sedasi, et kui tulnukad teisest tähesüsteemist maanduvad Maal, siis hakkavad nad kohe kõnelema ameerika inglise keelt. Siin pole Edil mingeid raskusi kärpide ja kattide jutu mõistmisega.
Teiseks on väheusutav, et suur kiskja tapaks oma saaki peamiselt kõri läbinärimisega. Neljajalgsete kõri on suht korralikult kaitstud. Murtakse kael või selgroog, kõri läbinärimine võib olla erand, aga mitte reegel.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Eks lugedes oli ikka suur maailma atlas kõrval, sest tegevuskohad on üksikasjalikult kirjas. Muidugi jääb viiest puudu, õuduskirjandus lihtsalt ei saa olla usutav.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Hargla praegu viimane arvustamata teos.

Vanakraami- ja käsitööpoodnik saab kokku USA-st pärit külalisõppejõuga, kes kurdab tema elamisse siginenud päkapike üle. Poodnik ärib talle roti- ja jäneselõkse, nimetades neid päkapikulõksudeks. Professor väidab, et väga hästi töötab, ainult päkapikud ei tule kohale juustu, vaid piparkookide peale. Ja tellib lõkse juurde.

Normaalne lõpp puudus. Ma ei tea, milles see seisnema peaks, aga sedamoodi ka ei tohiks lõppeda.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Tom O`Flanagan on paadunud joodik ja hasartmängija. Ükskord tappis ta purjuspäi oma naise. Kuid temale hakkas tunduma, et kui ta piisavalt kuradit palub, annab kurat talle naise tagasi. Selleks tuleb ainult igal aastal jõulude ajal ohverdada oma üks sõrmelüli. Neid on tal läinud juba omajagu. Ja siis, kujutage ette, tulebki kurat ja annab Tomile jõulukingitusena tema naise tagasi.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Lugu võitis "Algernoni" jõuluulmejuttude võistluse. Lugesin 10 aastat tagasi ja mõtlesin: jah, vist võitis parim jutt. Lugesin nüüd uuesti üle: pole mingit kahtlust, selgelt parim jutt. Lisaks üks kahest, mis siiamaale meeles oli.

Kevin Kent, igavene luuser, on siiski saanud Fortuunalt peavõidu. Ta röövis panka ning pääses raha ja terve nahaga minema.
Ent Kevin ei arvestanud ühega, nimelt et lund sadama hakkab. Ja kuna ta kasutab põgenemiseks vähekäidavaid teid, jääb tema auto lumme kinni. Selle lumesaju korraldas aga üks neeger, et tõestada, et ta ikka väga vägev nõid on.
Pole imestada, et Kevini ja nõia teed viivad kokku. Pikapeale hakkab selguma, et ega Kevin olegi nii suur võitja kui esialgu tundus ja neegrivanameeski pole nii tark kui esialgu tundus.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Olen soome ulmest varem lugenud üksikuid jutte, see on esimene põhjalikum tutvus. See oli väga positiivne. 6 lugu 10-st said hindeks viie, lisaks 2 nelja. Kui võrdlen enda arvustatud eesti juttudega (hinne üle 3 on haruldane), siis on kontrast määratu. Soomlasi on rohkem kui eestlasi ja soome ulmest on valida rohkem kui eesti ulmest, aga ikkagi tekkis mul mulje, et kui eesti ulme on kinni Tarzani ja King-Kongi aegades, siis soome ulme tegeleb sellega, mis tänapäeva maailmas oluline.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Täna on "Tagasi tulevikku" päev ja sel puhul arvustan "Tagasi tulevikku" IV osa.

Minu jaoks on see lühiromaan saanud sarja lahutamatuks osaks, ma ei suuda hästi mõelda sellest sarjast ega Marty McFlyst ilma IV osata. Kiirustamise märke ma ei täheldanud. Esimeste seeriate õhustikuga Hargla osa hästi kokku ei läinud, aga see vist polnudki Hargla eesmärk ja mingil sügavamal tasemel, vaimu poolest sobib see teiste sekka suurepäraselt.

Marty elab siis nii-öelda olevikus (1980-ndates) ja Doc minevikus (1880-ndates). Kuid Doc ei suutnud hoiduda ajamasina katsetamisest, sattus sellega Prantsusmaale ja avastas, et on ajaliinis midagi põhjalikult kihva keeranud. Teda aetakse segi tema kauge sugulase Emmerich von Brauniga ja tahetakse isegi tappa. Siiski õnnestus Emmettil saata Martyle appikutse ja eks Marty tuligi sõpra hädast välja aitama. See ei käinud küll nii lihtsalt kui võinuks arvata ja võttis palju, palju rohkem aega. Lõpuks said asjad siiski enam-vähem joonde. Marty sai vähemalt rikkaks ja täpsuslaskuriks.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Pole veel keegi sellele loole viit pannud, selle vea nüüd parandan.

Jutt räägib planeedist, mille elanikel on kontaktid mitut sorti mõistuslike rassidega. Nad püüavad teisi mõistuslikke eluvorme tundma õppida niiviisi, et katsuvad neile kõiges meele järele olla. Siis saabuvad inimesed. Inimesed ja kohalikud on nii erinevad, et hoolimata püüdlustest ei suufa nad teineteist korralikult mõista.

Millegipärast on eelarvustajad märkinud, et lugu olevat perversne või võigas. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel, mina seal küll erilist perverssust ei näinud. Muide, võib-olla näitab see just minu perverssust, et ma seda juttu perversseks ei pea?

Sellest jutust saaks 1) koomiksisarja, mis saab kriitikutelt kõvasti kiita, 2) animafilmi, mis meeldib algkoolilastele, 3) suurte staaridega Holliwoodi löökfilmi, mis teeb puhta töö Kuldsete Vaarikate jagamisel.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Arvan, et Kristjan ei alandanud hinnet õige asja eest. Olen nõus, et lugu on absoluutselt ksenofoobne, ent kaldun arvama, et autor teadis seda väga hästi, aga ei hoolinud sellest. Pähe tuli huvitav idee, pani kirja ja üsna lühidalt, sest pikka juttu ei vea sellega välja, aga kas kriitikud peavad seda võõraviha õhutamiseks või summutamiseks, pole kirjaniku asi.

Hindes pole kahtlust. Väga harva kohtan jutte, kus olen autorile siiralt kade, et see idee temale pähe tuli ja mitte minule. Võinuks ju minulegi, eeldused olid olemas, aga ei tulnud.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Räägitakse, et ulmes on juba kõik läbi kirjutatud. Osalt sellepärast otsitakse ikka uusi ja uusi õuduse tekitamise vahendeid, mis mõnikord jõuavad täielikku jaburusse. Mõrvarlikud sokid, kas saab veel midagi absurdsemat olla? See on niivõrd totter, et võtab loolt igasuguse usutavuse. Ma ei räägi sellest, et õuduskirjandus ei saagi usutav olla, vaid et mõrvarsokid on juba üle võlli.

Ja veel. Kui inimeselt jalalabad maha raiuda, ei sure ta kümne sekundiga. Kui autor kirjutaks, et jookseb pikapeale verest tühjaks, hea küll, aga paar minutit peaks selleks ikka minema.

Ja veel. Kuidas on lood igasuguste postiljonide, uudishimulike külaeitede ja kasvõi rahvaloendajatega? Kas ei satu sinnakanti aeg-ajalt juhuslikke ringikolajaid, metsavendi näiteks? Kas mõrvarlikud sokid ei peaks laiemalt teatavaks saama?

Ilmus "Reaktoris" augustis 2015.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Tjah, see on vist ühe hingetõmbega valmis visatud lugu. Kopsus sai õhk otsa ja tuleb jutt ära lõpetada. Ehkki alles hakkab huvitavaks minema. Sissejuhatusele jääb päris lugu järgnemata. Praegu pole kindel isegi see, et tegu on ulmega: isa kaotab lapse, kukub joomatsüklisse ja hakkab deliiriumis midagi nägema, kus siin ulme on? Hea küll, ma nõustun, et on ulme, aga kehvake.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Objektiivselt võttes peaks nagu kolme välja vedama: kirjutamisoskus on aastatega tekkinud, süžee on äraleierdamata, lõppu ma ise ära ei arvanud ... Aga subjektiivselt võttes mulle kohe üldse ei meeldinud. Just nimelt lõpp. Võib-olla on see halb, et mulle meeldivad õnnelikud lõpud? Olen kiitnud ka, kui lõpp loogiliselt eelnenust välja kasvab. Ent siin kasvab samuti. Ma ei oska põhjendada, miks see jutt mulle ei meeldi.

Stiili põhjal oli mulle jäänud mulje, justkui autor oleks Weinberg, ja mõningase üllatusena avastan nüüd, et Ivanov.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Kangelasfantaasia ei ole minu žanr. Ja jutu lõpp oli alguses välja öeldud: kangelane istub vangis ja järgmisel päeval hukatakse.

Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.

Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.

Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Ma kardan, et üldiselt on tähele panemata jäetud üks oluline asi. Erla ei olnud mingi erand, et ta Unnurisse armus. Teda armastasid kõik. Eysteinni kohta on see ilmne. Kuid Unnurit armastasid ka Arnalduri ema ja isa ning üldse kogu külarahvas. Minu arvates tegi see loo paremaks. Niimoodi tuli loo mõte veelgi reljeefsemalt välja.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Minul tekkis otsekohe küsimus: Miks Päikesevits Kyankrot taga ajab? Mis kasu ta sellest saab? Kas ta on hulluks läinud? Aga ma ei uskunud seda, sest lugusid tavaliselt niimoodi ei kirjutata.

Siiski selgus, et olin loo mõtte ära tabanud. Päikesevits ei saanudki mingit kasu ja läkski hulluks. Nii et lugu oli ühest küljest väga loogiline ja teisest küljest tuli lõpus ootamatusena. See on hea kirjanduse tunnus.

Lugu toimub ürgkogukondlikus ühiskonnas. Mõtlesin, kuidas näeks sellise tahte ülekandumise korral välja feodaalne või kapitalistlik ühiskond. Üsna huvitav. Selline mõtlemisaine andmine on samuti hea kirjanduse tunnus.

Inimliha söömises ma küll midagi "võrdlemisi võigast" ei näinud, see oli normaalselt põhjendatud ja kirjutatud. Üleüldse tundub autor algeliste ühiskondade osas kompetentsena. Kui autor teab, millest kirjutab, on see samuti hea kirjanduse tunnus.
Teksti loeti eesti keeles