Uskumatult paks põnevik... see oli esmamulje. Asja parandasid detailiderohked kirjeldused, mis mulle sellises kontekstis täitsa meeldisid. Maitse asi. Lõpumürgel oli hästi kirjutatud, see oli mäng, milles polnud, ei saanud olla võitjaid, kõik olid võrdselt kaotajad (peale masinate). Hävingumäng. See algas koos hävingumänguga orbitaalil, enne seda polnud selge, kas Horza üldse jõuabki oma elu Suure Mänguni või hukkub grotesksetes takistustes, mida saatus talle ükshaaval ette paiskab. Alates hävingumängu episoodist orbitaalil on jälgitav tegelase enda isiklik hävingumäng, mäng, mida ta mängib tõelise mänguri kombel vaid kahele panusele - neiks on armastus ja surm. Kui Keelatud maailmas maandumisel ilmnes, et armastus on kaotatud, jäi vaid surma vältida - tuli leida Aru, hoolimata kõigest. Sama situatsioon kordus mõni aeg hiljem - armastus tekkis uuesti ning kaotas teist korda, jäi jällegi üle püüda surm üle trumbata. Aga õnn ei soosinud seegi kord mängurit. Tema esimene võit selles mängus, laev, jäi ka tema viimaseks. Süþee dünaamilisust ja põnevust mööndes võib aga norida üksikute episoodide kallal, eriti lõpus. Pole usutav, et sellise kaliibriga mees nagu Horza laseb endale nii lihtsalt nurga tagant pasunasse anda, nagu kirjeldatud. Piisavalt pole põhjendatud ka võitlusvõimelise idiraani ellujätmine ja eriti mitte viimase hala uskumine Horza poolt - ta oli idiraanidega piisavalt kaua mehkeldanud, et teada, milleks nad võimelised olid. Väga meeldivalt lollitab autor lugejat mõnede sentimentaalsete teisejärguliste põnevikustampidega - kasvõi see koht, kus Yalson oma rasedusest räägib. Suureks kergenduseks oli leida, et tegu oli tõepoolest lollitamisega, et autoril pole plaanis üldistele kliðeedele alluda ja madin käib sama halastamult edasi, nagu ennegi. Häirivalt mõjus ka suht ühesuguste humanoidsete liikide kirevus - sellele on raske leida mingisugust ratsionaalset seletust ning SIIN on küll makstud lõivu startrekilikele stampidele. Meelde jäi ka rida suurepäraseid kohti - punane putukas lumel, pinge kogumine lõpulahingus läheneva rongi õhusrve all, räiged stseenid Horza peldikkongis ja orbitaali saarel kannibali juures (aga tegelikult tundus mulle terve see saarekoht ülepingutatult grotesksena ja üldisest kontekstist väljalangevana). Kogu loo moraal näis olevat, et peategelane ei alnud oma elu, vaid kellegi teise poolt ettemääratud elu, pasavannist õngitseti ta ainult selleks välja, et ta saaks mõni aeg hiljem oma elu mingis uues madinas jätta tema enda jaoks sama mõttetus avantüüris, nagu seda oli eelmine.Kokkuvõtteks - polnud nii vägev, kui eelreklami põhjal oleks võinud arvata, kuid sellest hoolimata oli tegemist hästi kirjutatud põnevusromaaniga. Aga ruumiooperitest meeldib mulle "Asum" igatahes rohkem - va hea Doc sai praegu punktivõidu. Ka võiks mõned stseenid vahelt ära olla, kasvõi see kannibali saar, sest praegu on teos ikka paks ja lohisev küll. Raamat paistab esindavat suunda, millega seoses praegusel hetkel filmikunstis meenuvad kõigepealt "Independence Day", "Armageddon" ja "Titanic" - suurepärase tehinilise teostuse ja eriefektidega kaunistatud täielikku savi, millesse lugeja lollitamiseks paar kullatera peidetud on, mis vähema kriitikameelega isikut kohati pimestada võivad. Millegi pärast panen asjale nelja, kuid tegelikult võiks kolme ka panna - ilmselt pole ka mina kassikulla imetlemise patust päris prii.
