Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Za milliard let do kontsa sveta

(lühiromaan aastast 1977)

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1976; nr 9 – 1977; nr 1 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Miljard aastat enne maailmalõppu»
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Miljard aastat enne maailmalõppu» 1987

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
19
16
8
1
0
Keskmine hinne
4.205
Arvustused (44)

"Miljard aastat enne Maailma lõppu", veidratel asjaoludel leitud käsikiri. Palju filosoofiat ja psühholoogiat. Peotäis butafooriat. Hulk küsimusi. Kui ühiskonnas ja Maailmas, Universumis tervikuna, (saab neid üldse lahutada?), esinevad dissipatiivsed-(hajutavad) ja inertsijõud, kuidas avaldub nende tegevuse väline efekt? Kastitäies kinnimakstud söödavas-joodavas, mis kopkaid lugevale teadurile koju kätte tuuakse? Lahke ja atraktiivse daami külastuses? Ähvardustes? Igasugu müstiliste jõudude ilmutustes? Otseses agressioonis? Kuidas avaldub entroopia kasvu seadus ühiskonnas? Hea jutustus. Dateeritud 1974 aastaga, ilmus ajakirjas "Znanije-Sila" 1976 9 - 1977 1. ja ühiste kaante vahel "Piknikuga" 1984 aastal Moskvas. Eesti keeles samas komplektis (ja vist samast kogumikust tõlgituna) "Mirabilias". "Viis". Kõhklematult.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tohutult head ideed tohutult heas vormistuses. Strugatskitel on õnnestunud kirjutada nii, et teose poolsürrealistlik vorm ei lämmata ära sügavat sisu ja kaugeleulatuvat filosoofiat. Antud raamatus põrkavad täiesti erinevatel aladel tegutsevad teadlased ootamatult kokku Universumi Põhiprintsiibiga, mis ennast neile täiesti ootamatul ja äraarvamatul kujul ilmutab. Universumi põhiline seadus on vähemalt siin kirjeldatu alusel struktuuri jäävuse seaus, millest meile tuntud massi, energia ja muud jäävusseadused on vaid erijuhud. Samamoodi on erijuhtumiks ka näiteks entroopia kasvu seadus. Kuid kuna entroopia kasv rikub tasakaalu, on talle vastukaaluks üles seatud teine - mõistuse kasvu seadus. Need kaks protsessi, entroopia ja mõistuse hulga kasvamine peavad olema tasakaalus, muidu saab Universumi struktuur rikutud. Ja kui nüüd mõned helgemad pead eneselegi aimamatult intellekti koguhulka pisut liiga palju kasvatavad, asub mainitud fundamentaalseim loodusseadus kohe tööle, nimetatud uurijatele palju pahandusi ja peavalu valmistades. Sellega seoses tuuakse raamatus esile hulk sügavamõttelisi filosoofilisi ideid - mis peaks olema üldse inimese roll olukorras, kus loodusseadused end tema ellu sellisel küllaltki jõhkral kombel vahele segavad? Milline peaks olema kogu inimkonna roll? Ja kas neil üldse peaks mingi 'eriline' roll olema? Soovitan raamatut igale mõtlevale inimesele.
Teksti loeti eesti keeles

Olen nõus, et head ideed ja hea filosoofia. Ometi ei poolda seda kirjutamise viisi, mille tagajärjel sünnib teos, milles esimese poole jooksul toimub suvaline kamm ja edaspidi alles hakkab tasapisi selguma (ka vastupidine ei kõlba hästi). Sügavalt subjektiivne arvamus muidugi. Ka olin selle lugemise ajal sellest N. reaalsusest ilmselt omajagu tüdinud, et seda ka SF-st leida.

27.11.2005: näib, et mu kirjanduslik maitse on nende aastate jooksul mõnevõrra arenenud... Sai ju antud teost esimest korda loetud 14-aastase nolgina ja arvustatud 19-aastase noorukina mälestuse põhjal. Või siis vähemalt muutunud. Pärast ülelugemist olen jätkuvalt seisukohal, et selles romaanis on Strugakstkid ütlematajätmise meetodi enda varasemate teostega võrreldes uuele tasemele arendanud. Aga need ütlematajätmised on nauditavad... See tähendab, esiteks kirjeldatakse vaid olulist ja teiseks võib iga kord, kui jutujärg taas katkeb, järgnevat tegevust üsna hästi ette kujutada ja nii mõnelgi juhul on see rõõm omaette.

Tegelaste ette sattuva valiku teemat annab vaadelda ka allegoorilisena, kui meeles pidada, millises ühiskonnas antud lugu kirjutati (ja vist üsna ühel ajal "Inetute luikedega").

Märkigem, et lugu sobiks suurepäraselt näidendiks oma psühholoogilise pingestatuse ning väga piiratud tegevuspaikade poolest.

Kaasarvustaja Harglal on õigus, et romaani tasub mitu korda lugeda ning see näib käivat kõigi Vendade asjade kohta. Vähemalt hakkab mulle silma, et pärast üleülugemist olen tavaliselt nende hindeid tõstnud. Nii ka seekord: "3" -> "5". Kõigest hoolimata jääb jutt oma paarilisele eestikeelses antoloogias siiski alla.

Teksti loeti eesti keeles

Oli filosoofiline küll. Aga seda alles teisest poolest. Tõepoolest, milleks oli see esimene pool. Vast niisama ajaviiteks või tegelaste tutvustuseks? Ei tea. Kui esimene pool välja arvata, võiks isegi väga heaks pidada. St. seda arutlemist tolle universumi põhiprintsiibi ümber. Aga lugeda aitab küll. Väga head ka ei tahaks selle esimese osa tõttu anda, aga hea ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi tõsiselt omapärast kuid ometi sügavalt venelikku. Niisugust kirjutuslaadi olen teistel vene autoritel ka kohanud (alguses mõtlesin, et üks sama tõlkija, aga ei ole). Kuid filosoofia enam ei ole enam vene ilukirjandusele nii omane (arvan ma, taas varemloetu põhjal) Ja esimene mõte, mis mulle pähe tuli, kui olin raamatu läbi lugenud, oli: "midagi ei tohi enesestmõistetavaks pidada". Ma ei ole päris kindel milline koht raamatus minus selle esile kutsus, aga vist koht kus väideti nii kindlalt, et fantastilist tuleb seletada fantastilisega.... Mina ei oska raamatut kaheks pooleks jagada, ta on üks tervik, kirjeldab terviklikku sündmust ning seda, kust mingid ideed välja kasvasid. Niisama targutamine, ilma keskkonnata oleks igav ning suhteliselt eesmärgitu. Hea novellikirjanik muidugi suudab vestluse ilma kontekstita nauditavaks teha... Aga nuding tuleb seal eelkõige situatsiooni kujutlemises ja iseenda mõttiest: miks nad nii arvasid? Mõtted ise jäävad tagaplaanile... Antud hetkel me aga teama inimesi, keskkonda ja seetõttu tundub teos filosoofiline: sedasorti inimesed jõudsid nende ideedeni... Siis mõtted ideede enda üle.. Ja nii edasi.. Ning raamat oli hea. Inimeste ja situatsioonide kirjeldus meisterlik.
Teksti loeti eesti keeles

Ühe hingetõmbega loetav asi. Küllaltki kommertslik Vendade kohta, aga mitte häirivalt. Kui esimest korda lugesin käis kergelt pinda liiga tüüpiline Vene intelligentsi targutamine. Teist korda see enam ei häirinud ja Vecherovski kuju omandas palju selgemad piirjooned. Just Vecherovski läbi lastakse lendu selle romaani parimad ivad, aga mul võttis nende ülesleidmine omajagu aega. Lugege kindlasti mitu korda ja lugege ka arvustusi selle romaani kohta "Russkaja Fantastika" veebilehelt" - loodusseadusi tuleb ju tundma õppida. Ja muide, lool on ka järg, mille kirjutas Vjacheslav Rõbakov 1996. aastal ja mis ilmunud sarjas "Mirö bratjeh..." pealkirja all "Raske on saada jumalaks. Senini leidmata käsikiri." Maljanov ja Vecherovski seiklevad jälle!
Teksti loeti eesti keeles

Asja esituslaad mulle kohe üldse ei meeldinud. Kuidagi raskelt venepärane ja tuletas vanu aegu meelde, kuid mitte heas mõttes. Süda läheb pahaks, kui kujutan ette trussikute ja maika väel higistavaid vene intelligente, kes laua ümber viina joovad ning targutavad. Asja idee, mida eespool Targo Tennisberg juba piisavalt kirjeldas, on muidugi päris huvitav ning pakub mõtteainet. Kuid mulle see kahjuks eriti peale ei läinud. Jama on ettekujutada lihtsalt seda entroopia kasvu seadust, mis ühel heal päeval ennast helgemate peade vastu forsseerib. Noh, kuid kui asi juba mõtlema paneb on ta siiski midagi väärt. Minus võitlevate positiivsete ja negatiivsete hinnangute tasakaaluliseks olekuks selle teose korral oleks hinne "kolm"... :-)
Teksti loeti eesti keeles

Sai üle lehitsetud... Vägagi meeldivalt humoristlik lugu sellest, kuidas tõsised vene intellektuaalid oma loomingulist kriisi üleloomulike jõudude kaela püüavad ajada. (Muidugi on see ainult üks võimalik tõlgendus.) Vastupidiselt mõnele eelkirjutajale kipub imho jamaks just see, kui seletama ja filosofeerima kiputakse. Alguse segadus ja paranoiline kahtlus "universaalse vandenõu" asjus teebki loo loetavaks.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Hea teos. Võrreldes nende esimeste teostega on toimunud edasiminek. Isiklikult arvan, et liiga filosofeeriv teos. Kõik algab mingi astronoomi korteris. Esiteks tuleb talle häiriv telefonikõne, siis abikaasa klassiõe külaskäik, naabri enesetapp jne.
Teksti loeti eesti keeles

See mulle juba oli üsnagi mokka mööda, kuna siin oli tegevust, mis tekitas huvi. Tegevus arenes sellisel viisil edasi, et lausa lust oli lugeda. Eriti huvitav oli see, et need olevused, kes teaduse arendut takistada üritasid, ei olnud võimalik kindlalt identifitseerida. Anti küll nii vihjeid siit ja sealt, kuid lõpptulemuseks oli see, et hüpoteese kogunes nii palju, et need hakkasid juba segadusse ajama. Võta siis kinni, kas see oli super tsivilisatsioon, iidne rass või lihtsalt üks mõistatuslik ja üleloomulik jõud. Kuid norija nagu ma olen ei pane ma sellele raamatule ka viit, kuna mulle jättis see raamat pooliku mulje. Seda raamatut lõpetades oleks kirjanik nagu mõtlenud, et las lugejad kujutavad lõpu ise ette. See muidugi oli viga, oleks ju võinud mingi punkti panna. Olen kindel, et kui kirjanik oskas kirjutada nõnda hästi sisu, oleks ta ka originaalse ja huvitava lõpu suutnud juurde kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Idee on originaalne, kuid mitte aktuaalne. Sest ei seleta, miks keskmise inimese elu on muutunud käesoleva sajandi jooksul samavõrd kui eelneva kahe tuhande aasta jooksul. Kusagilt ju tulevad leiutised ja avastused. Igal aastal antakse kellelegi Nobeli preemia -- ja mitte ilmaasjata.

Ei tulnud mulle meelde Hitchcock ega vene kord. Tuli hoopis romaan, mille tegelased olid Jaan Tatikas, Salomon Vesipruul ja Kuri Saatus (Homöostaatiline Ilmaruum).

Muidugi mõtlesin, mida mina niisuguses olukorras teeksin. Ma ikka oleks katsunud jätkata. Kuidas muidu mind saaks vesipruulidest ja tatikatest eristada.
Robert Frosti "Valimata rada" kannab ka mõtet "tee, mida tahad, lõpuks kahetsed ikka". Kuid on vahe, kas kahetseda sellepärast, et proovisid, ent ei suutnud, või sellepärast, et ei proovinudki.

Teksti loeti eesti keeles

Omapärane ja hea, vaatamata sellele, et algus tõepoolest veidi ehk liigagi venima tikkus. Ometigi olid Strugatskid minu jaoks endiselt tasemel ja suutsid lõpuks sellest alguse painest välja rabeleda. Kui filosoofiline ta ikkagi oli, siis selle üle saab muidugi kõvasti vaielda. Aga et ta mõtlemapanev oli, noh, minu meelest selle üle vaielda ei anna...
Teksti loeti eesti keeles

Liiga raskemeelne nõukogulik õhkkond. Maikades purjus intelligendid? No tõepoolest. No thanks. Ning see universumi põhiprintsiip on ju absoluutselt jabur. Entroopia kasvu tasakaalustamine mõistuse hulga kahanemisega. Kas mõistuse hulk on siis füüsikaline kategooria? Paranoia. Isegi ulmelisena võttes ei saa niivõrd ebaloogiline mõttekäik mind köita.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda lugu esimest korda ajakirjas "Znanije Sila" ja mäletan siiamaani, kuidas kannatamatult järgmist ajakirja numbrit ootasin. Lugu pigem tõstatab küsimusi, kui annab neile vastuseid. Ka Vecherovski seletus on vaid üks võimalustest, ja Vecherovski teab seda ka ise...

Tõepoolest, miks näiteks mingis autoõnnetuses või maavärinas üks inimene saab surma, kõrvalistuja aga pääseb ilma mingi vigastuseta? Elus on küllaga taolisi juhtumeid. Juhus? Aga ka kadunud Einstein ei uskunud, et vanajumal pillub täringuid, et jaotada üksikjuhtumeid statistika järgi. Me kahjuks lihtsalt ei tea kõiki loodusseadusi ja ilmselt isegi ei aima, kui palju me tegelikult ei ta.

Teksti loeti vene keeles

Idee hea ning ka päris hästi välja peetud, aga no see “interfeiss” — miks kuradima päralt ma pean iga peatüki algusesse ise kaks-kolm sõna juurde mõtlema??? Kas see on miski ääretult kunstipärane lähenemine, et prolemehi väärtkirjandusest eemal hoida?
Teiseks ei suutnud ma kuidagi aru saada, palju neid peategelasi oli. Vahepeal tegutses mehike kolmandas isikus, järgmises peatükis oli temast saanud juba minategelane. Kõige krooniks oli ta ühes peatükis ühes lõigus üks ja järgmises juba teine. Kas see on mingi kahasse kirjutamise aps, olen mina lihtsalt loll... või on see jälle kunst? :)
Maikaväel pidevalt igat sorti kraami sisse kallavad ja sealjuures ohjeldamatult filosofeerivad vene intelligendid on kahtlemata õõvatekitavad, aga see ju näitabki, et hästi kirjutatud. ;)

Kahtlustan, et sellele loole sai kõige saatuslikumaks tema naabrus stalkeritega, nii et “kolm”.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan kahe ka"ega alla Kristian Sanderi ja Taivo Risti so~nadele. Vo~o~ras oli nii o~hustik, milles ei olnud midagi tuttavat ( aga on tuttavaid, kes sellist asja hindavad. Nemad on Seaka"inud.) kui ka probleemistik. Kas mitte Tarkovski Stalkeri tegemisel rohkem just sellest raamatust ei vo~tnud? Selle filmi vaimsus na"is rohkem selle raamatuga yhte langevat.
Teksti loeti eesti keeles

Viis miinus, mitte just parim lugu kuid see-eest hästi loetav, t2is pikitud sotsiaalset ja musta huumorit.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast nende arvustuste lugemist on tunne, et pean ta uuesti kätte võtma, kuigi oma kolm korda küll loetud on. See ongi siis see "alternatiivulme", mida nii üliväga kiidab Postimees... Pole midagi öelda, mulle läheb peale. Mulle meeldis ta rohkem, kui samade kaante vahel asuv Väljasõit rohelisse.
Teksti loeti eesti keeles

Veidi rohmaka sulega kirja pandud, viimistlemata ning kohati kaldus sürri. Just eriti hoogne see ei olnud. 95% tegevustikust toimub ühes-samas korteris, mistõttu erilist actionit toimuda ei saanud.Häiris ka erinevate isikute vaheldumine mina-tegelasena. Ja miks pidid need peatükid kõik poole lause pealt algama?
Tegelastest oli Vetðerovski kuidagi kahtlaselt holmsilik kuju. Mis tüüp ta selline üldse oli? Mingi masohhist või? Et tooge aga oma tööd kenasti siia, las mina lõpetan nad ära.
Kahjuks kestis üks ja sama jutuvestmine kuni lõpuni, ja lõpp oligi lihtsalt lõpp, puänti tegelikult polnud.
Teksti loeti eesti keeles

algus oli igav .. lõpp oli juba täitsa lööv....minujaoks tuli lõpp liiga ruttu .. ei teadnud, et pooleraamatu peald tuleb teine otsa...paljud otsad jäid lahtiseks .....algus võtab 5 punni maha
Teksti loeti eesti keeles

Üks kahest Strugatskite raamatust, mida olen üldse suutnud läbi lugeda (teine on "Hukkunud alpinist"). Lapsepõlves see raamat kusjuures isegi meeldis mulle, ilmselt kohati päris vaimukate naljakohtade juures. Näiteks Gubari sekeldused naistega panid praegultki muigama.

Muidu aga...Ikka need intellektuaalid köögilaua taga maika väel viina kaanimas, ikka need messianistliku alatooniga targutused inimkonna tulevikust. Tüütu, igav, vastik, rõve, aga mis peamine, täiesti ja lõplikult külmaks jättev.

Teksti loeti eesti keeles

Vot, kurat, sellega on siis nõnda jäänud, et omal ajal sai "väljasõitu rohelisse" kiidetud ja lemmikuks kuulutatud, kuid duo-raamatu esimese poole kohta ei osanud eriti midagi öelda, kuid vast ajaga rohkem arvamust juurde tulnud. Viimane pikem arvustaja just kritiseeris seda banaalset köögilaua taga viinatamist ja targutamist, kuid mina asendaksin banaalse mõne vähem kurjustava omadussõnaga, kuna hoolimata oma suhteliselt laisast tegevusest, mõjus raamat siiski huvitavana ja küllalt haaravana, et erilise igavustundeta lõpuni vändata ning kui kord sai sinna lõpuni jõutud, siis jäi meelde kui ikka päris meeldiv kogemus, kuid vot mis maksimumhinnet anda ei luba, on see kurb teadmine, et samas ei mäleta ma loost enesest just eriti palju. Küllalt, et hinnata, kuid mitte küllalt, et parimate sekka hinnata.

Vaatan, et siin on suht kurjasti kritiseeritud mingit omapärast peatüki alustamist, mis mulle ausalt öeldes ei meenugi, ikka nõnda kaua aega sai tagasi loetud, kuid kuna ei meenu, siis on täiesti loogiline, et mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud ehk siis sellest suht suva. Üleüldse ennast tundes arvan, et kui nüüd meenuks, siis tekitaks selline teistsugune kirjutamisviis just rohkem positiivseid kui negatiivseid tundeid. ^^

Mis aga kõige kurvem on, on see, et pärast terve selle lühikese arvustuse läbi lugemist, sain aru, et mul pole ikka veel midagi erilist selle kohta öelda. Kahju sellest, kuid vähemalt sai siis suti oma poolehoidu näidatud ning eks nõrk poolehoid ole kah parem kui mitte midagi.

Teksti loeti eesti keeles

Sai loetud kunagi üle 20 aasta tagasi. Praeguseks ei mäletanud enam midagi, mitte midagi. Aga ega teos halb olnud, vastupidi. Kaks kolmandikku oli ülinauditav, vaid lõpukolmandik kippus pisut lohisema."Miljard aastat enne maailmalõppu" meenutab tugevalt hiljuti loetud Vititski "Selle ilma väeteid", kuid on tunduvalt kompaktsem, tempokam, põnevam, meeleolukam ja mida veel. Ühist on see, et eksisteerib kamp tegelasi, kellele on looduse poolt anne antud, kuid kes on sattunud hammasrataste vahele ja kes sealt pääseteed leida ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene lugu, mida ma Strugatskitelt lugesin, hiljem olen pea kõik vendade eesti keeles ilmunud teosed läbi lugenud (luiged on veel ootamas). Ning tänu sellele loole hakkasin üldse ulmet laiemalt lugema. Oleks see olnud kehv teos, siis avatavasti oleks kõik järgnev olemata olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tegevuspaik on mingi korrusmaja Peterburis. Kirjanike tahtel elasid kõik tegelased lähestikku. Mõned isegi samas majas. Seda ma küsisin küll endalt lugemise ajal et mismoodi need ülitalendikad avastajad ja leidurid kõik ühtekokku sattusid. Klassikuid tsiteeriv matemaatik Vetšerovski kehastab euroopa humanistlikke väärtusi. Meenub et sarnaselt "Inetute luikedega" toimub enamus romaani tegevusest ühise laua taga istudes hõrgutisi nautides. Lugejana eelistan "Inetutele luikedele" "Miljardit aastat", kuna see on arusaadavam.
Teksti loeti eesti keeles

Ma esimese hooga ei oska Targo Tennisbergi arvustusele midagi lisada... kuid mõtlen. Lugu on seda väärt.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Taivo Rist
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Üldiselt peaks nagu jutust midagi aru saama. Ka ulmejutust. Seekord ma küll aru ei saanud, miks Laurel ära pööras ja miks ta katedraale lammutas. Ja kuidas ta seda suutis, kas jooksis lõhkeainega seal sisse-välja ja paigaldas miine, ilma et keegi oleks seda tähele pannud? Ja kust ta nii suures koguses lõhkeainet sai? Lugesin teised arvustused ka läbi, nende põhjal tekkis mul ettekujutus, et need vist pole selle jutu jaoks olulised teemad ja sellepärast Jääskeläinen neile vastust ei andnudki. Ent mis siis on olulised teemad? Pean tunnistama, et autori eesmärk jäi mulle täielikult arusaamatuks, ja sellise ebamäärase jura eest ei hakka ma üle 2 panema. Kui keegi selgitaks mulle, et selles jutus siiski mingisugune mõte oli, võin ka hinnet tõsta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes hakkas mulle poole peal tunduma, et see on nagu Pelevini sulest kukkunud. Ja näe, polegi ma ainus, kellele nii on tundunud.

Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.

Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.

Teksti loeti eesti keeles

Täna on Tammsaare sünniaastapäev ja mina kirjutan oma 800. arvustust. Ümmargused arvustused tavatsen kirjutada eriti headele teostele.

Tegu on ühega Tammsaare viimastest teostest (järgmisel aastal juba suri). Samuti katkes aasta hiljem Eesti iseseisvus. Teise levik ja tunnustus jäid põhiliselt okupatsiooniaega.

Algab siis lugu sellega, et Jumal ja Kurat vestlevad. Kas maa peal on võimalik õndsaks saada? Kui pole, siis on ju ebaõiglane inimesi karistada selle eest, et nad ei teinud seda, mis on võimatu. Niisiis ei saadeta enam patuseid põrgusse. Aga Vanapagan soovib endale edaspidigi hingi saada ning peab sellepärast tõestama, et maa peal on siiski võimalik õndsaks saada. Selleks asub ta ise talumehena maa peale ja leiab Põrgupõhja talu, kuhu oma eidega kolib. Lihtsameelne vanapagan rügab hommikust õhtuni.

Esialgu kavatses Tammsaare kirjutada triloogia, kuidas Põrgupõhja Jürka nime kasutav vanapagan kolmes ametis püüab õndsaks saada (ja vähemalt kaks esimest katset ebaõnnestuvad). Teise katse pidi ta tegema kaupmehena ja linnas elades. Üldiselt on kriitikud olnud nõus sellega, et triloogia asemel valmis üks romaan. Minagi ei nuta triloogiat taga: mõelge ise, mis kaupmees see Põrgupõhja Jürka ikka oleks, ei selline õndsaks saaks!

Romaanist on tehtud ka film, mis on aga minu meelest nõrk.

Teksti loeti eesti keeles

Minule tundub see erakordselt hea jutuna. Kuid paljud arvustajad ei jõudnud Jääskeläisega ühele lainele. Sellepärast tunnen, et pean kirjutama sellest, millest aru sain.

Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.

Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.

See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»

Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.

Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.

Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.

«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.

Teksti loeti eesti keeles

Küborg Kaj tahab oma tarkvara värskendada, et veelgi tõhusamalt võidelda Tetraks kutsutava pahalasega, aga Tetra ajab värskendamise untsu ja Kaj armuke Mette peab nüüd minevikku reisima, et oma armastust päästa.

Mulle ei meeldi läbiv ingliskeelsete terminite kasutamine. Eesti keeles on väga hea arvutialane oskussõnavara, miks seda siis ei kasutata? Isiklikust vastumeelsusest? Minule on jällegi vastumeelne inglise keelega pooleks kirjutatud tekst.
Mulle hakkas vastu seegi, et Mettet kirjeldatakse ühelt poolt 40-aastase hurmava kaunitarina, teisalt aga ahelsuitsetaja ja salajoodikuna. Need kaks poolt ei sobi omavahel kokku.

Ma ei ütle, et nende asjade tõttu võtsin kaks hinnet maha. Ühe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Sellestki jutust kirjutas Soobel uusversiooni, arvestas kriitikat, parandas vigu ja põhjendas sündmustikku paremini. Algversioon ei küündinud päris kolmeni, teine veab minu hinnangul välja nõrga nelja. Annihilaatori kasutamine väljaspool vaakumit pidanuks siiski ära jääma.
Teksti loeti eesti keeles

Osvald Soobli loomingul on palju vaenajaid. Nad on oma seisukohti põhjendanud ka ja ma saan neist aru mõistusega, aga mitte südamega. Tähelepanuväärne on Raul Sulbi arvustus Soobli esikjutule siinsamas BAASis – ja Soobli viies jutt ilmus just Sulbi "Täheajas"!

Kuigi Soobli juttudel on vaieldamatuid puudusi, ei ole need minu silmis väga suured ja mulle meeldib Soobli juttude leebe toon – isegi kui ta lahingust kirjutab, siis ikka kuidagi rahulikult.

Mulle meeldib, kui autor kriitikast õppust võtab ja oma jutust parema uusversiooni kirjutab. Eesti kirjanduses on see haruldane ja see on üks põhjustest, miks "Algernoni" just selleks otstarbeks mõeldud jutulabor hingusele läks. Soobel on oma juttudest korduvalt uusversioone kirjutanud ja seda on ta teinud ka "Piiririkkumisega".

Hinne tuleb panna siis mõlemale versioonile ühine. Esimene jutt oli väga nõrk 3. Seal oli hulk jaburusi, näiteks annihilaatorite kasutamine väljaspool vaakumit, mis teisest versioonist oli kadunud. Ja peamiselt selle arengu tõttu hindan teist versiooni neljaga.

Sissejäänud vigadest. Keeleprobleem. Hollywoodi filmides on sedasi, et kui tulnukad teisest tähesüsteemist maanduvad Maal, siis hakkavad nad kohe kõnelema ameerika inglise keelt. Siin pole Edil mingeid raskusi kärpide ja kattide jutu mõistmisega.
Teiseks on väheusutav, et suur kiskja tapaks oma saaki peamiselt kõri läbinärimisega. Neljajalgsete kõri on suht korralikult kaitstud. Murtakse kael või selgroog, kõri läbinärimine võib olla erand, aga mitte reegel.

Teksti loeti eesti keeles

Eks lugedes oli ikka suur maailma atlas kõrval, sest tegevuskohad on üksikasjalikult kirjas. Muidugi jääb viiest puudu, õuduskirjandus lihtsalt ei saa olla usutav.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla praegu viimane arvustamata teos.

Vanakraami- ja käsitööpoodnik saab kokku USA-st pärit külalisõppejõuga, kes kurdab tema elamisse siginenud päkapike üle. Poodnik ärib talle roti- ja jäneselõkse, nimetades neid päkapikulõksudeks. Professor väidab, et väga hästi töötab, ainult päkapikud ei tule kohale juustu, vaid piparkookide peale. Ja tellib lõkse juurde.

Normaalne lõpp puudus. Ma ei tea, milles see seisnema peaks, aga sedamoodi ka ei tohiks lõppeda.

Teksti loeti eesti keeles

Tom O`Flanagan on paadunud joodik ja hasartmängija. Ükskord tappis ta purjuspäi oma naise. Kuid temale hakkas tunduma, et kui ta piisavalt kuradit palub, annab kurat talle naise tagasi. Selleks tuleb ainult igal aastal jõulude ajal ohverdada oma üks sõrmelüli. Neid on tal läinud juba omajagu. Ja siis, kujutage ette, tulebki kurat ja annab Tomile jõulukingitusena tema naise tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu võitis "Algernoni" jõuluulmejuttude võistluse. Lugesin 10 aastat tagasi ja mõtlesin: jah, vist võitis parim jutt. Lugesin nüüd uuesti üle: pole mingit kahtlust, selgelt parim jutt. Lisaks üks kahest, mis siiamaale meeles oli.

Kevin Kent, igavene luuser, on siiski saanud Fortuunalt peavõidu. Ta röövis panka ning pääses raha ja terve nahaga minema.
Ent Kevin ei arvestanud ühega, nimelt et lund sadama hakkab. Ja kuna ta kasutab põgenemiseks vähekäidavaid teid, jääb tema auto lumme kinni. Selle lumesaju korraldas aga üks neeger, et tõestada, et ta ikka väga vägev nõid on.
Pole imestada, et Kevini ja nõia teed viivad kokku. Pikapeale hakkab selguma, et ega Kevin olegi nii suur võitja kui esialgu tundus ja neegrivanameeski pole nii tark kui esialgu tundus.

Teksti loeti eesti keeles

Olen soome ulmest varem lugenud üksikuid jutte, see on esimene põhjalikum tutvus. See oli väga positiivne. 6 lugu 10-st said hindeks viie, lisaks 2 nelja. Kui võrdlen enda arvustatud eesti juttudega (hinne üle 3 on haruldane), siis on kontrast määratu. Soomlasi on rohkem kui eestlasi ja soome ulmest on valida rohkem kui eesti ulmest, aga ikkagi tekkis mul mulje, et kui eesti ulme on kinni Tarzani ja King-Kongi aegades, siis soome ulme tegeleb sellega, mis tänapäeva maailmas oluline.
Teksti loeti eesti keeles

Täna on "Tagasi tulevikku" päev ja sel puhul arvustan "Tagasi tulevikku" IV osa.

Minu jaoks on see lühiromaan saanud sarja lahutamatuks osaks, ma ei suuda hästi mõelda sellest sarjast ega Marty McFlyst ilma IV osata. Kiirustamise märke ma ei täheldanud. Esimeste seeriate õhustikuga Hargla osa hästi kokku ei läinud, aga see vist polnudki Hargla eesmärk ja mingil sügavamal tasemel, vaimu poolest sobib see teiste sekka suurepäraselt.

Marty elab siis nii-öelda olevikus (1980-ndates) ja Doc minevikus (1880-ndates). Kuid Doc ei suutnud hoiduda ajamasina katsetamisest, sattus sellega Prantsusmaale ja avastas, et on ajaliinis midagi põhjalikult kihva keeranud. Teda aetakse segi tema kauge sugulase Emmerich von Brauniga ja tahetakse isegi tappa. Siiski õnnestus Emmettil saata Martyle appikutse ja eks Marty tuligi sõpra hädast välja aitama. See ei käinud küll nii lihtsalt kui võinuks arvata ja võttis palju, palju rohkem aega. Lõpuks said asjad siiski enam-vähem joonde. Marty sai vähemalt rikkaks ja täpsuslaskuriks.

Teksti loeti eesti keeles

Pole veel keegi sellele loole viit pannud, selle vea nüüd parandan.

Jutt räägib planeedist, mille elanikel on kontaktid mitut sorti mõistuslike rassidega. Nad püüavad teisi mõistuslikke eluvorme tundma õppida niiviisi, et katsuvad neile kõiges meele järele olla. Siis saabuvad inimesed. Inimesed ja kohalikud on nii erinevad, et hoolimata püüdlustest ei suufa nad teineteist korralikult mõista.

Millegipärast on eelarvustajad märkinud, et lugu olevat perversne või võigas. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel, mina seal küll erilist perverssust ei näinud. Muide, võib-olla näitab see just minu perverssust, et ma seda juttu perversseks ei pea?

Sellest jutust saaks 1) koomiksisarja, mis saab kriitikutelt kõvasti kiita, 2) animafilmi, mis meeldib algkoolilastele, 3) suurte staaridega Holliwoodi löökfilmi, mis teeb puhta töö Kuldsete Vaarikate jagamisel.

Teksti loeti eesti keeles

Arvan, et Kristjan ei alandanud hinnet õige asja eest. Olen nõus, et lugu on absoluutselt ksenofoobne, ent kaldun arvama, et autor teadis seda väga hästi, aga ei hoolinud sellest. Pähe tuli huvitav idee, pani kirja ja üsna lühidalt, sest pikka juttu ei vea sellega välja, aga kas kriitikud peavad seda võõraviha õhutamiseks või summutamiseks, pole kirjaniku asi.

Hindes pole kahtlust. Väga harva kohtan jutte, kus olen autorile siiralt kade, et see idee temale pähe tuli ja mitte minule. Võinuks ju minulegi, eeldused olid olemas, aga ei tulnud.

Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et ulmes on juba kõik läbi kirjutatud. Osalt sellepärast otsitakse ikka uusi ja uusi õuduse tekitamise vahendeid, mis mõnikord jõuavad täielikku jaburusse. Mõrvarlikud sokid, kas saab veel midagi absurdsemat olla? See on niivõrd totter, et võtab loolt igasuguse usutavuse. Ma ei räägi sellest, et õuduskirjandus ei saagi usutav olla, vaid et mõrvarsokid on juba üle võlli.

Ja veel. Kui inimeselt jalalabad maha raiuda, ei sure ta kümne sekundiga. Kui autor kirjutaks, et jookseb pikapeale verest tühjaks, hea küll, aga paar minutit peaks selleks ikka minema.

Ja veel. Kuidas on lood igasuguste postiljonide, uudishimulike külaeitede ja kasvõi rahvaloendajatega? Kas ei satu sinnakanti aeg-ajalt juhuslikke ringikolajaid, metsavendi näiteks? Kas mõrvarlikud sokid ei peaks laiemalt teatavaks saama?

Ilmus "Reaktoris" augustis 2015.

Teksti loeti eesti keeles

Tjah, see on vist ühe hingetõmbega valmis visatud lugu. Kopsus sai õhk otsa ja tuleb jutt ära lõpetada. Ehkki alles hakkab huvitavaks minema. Sissejuhatusele jääb päris lugu järgnemata. Praegu pole kindel isegi see, et tegu on ulmega: isa kaotab lapse, kukub joomatsüklisse ja hakkab deliiriumis midagi nägema, kus siin ulme on? Hea küll, ma nõustun, et on ulme, aga kehvake.
Teksti loeti eesti keeles

Objektiivselt võttes peaks nagu kolme välja vedama: kirjutamisoskus on aastatega tekkinud, süžee on äraleierdamata, lõppu ma ise ära ei arvanud ... Aga subjektiivselt võttes mulle kohe üldse ei meeldinud. Just nimelt lõpp. Võib-olla on see halb, et mulle meeldivad õnnelikud lõpud? Olen kiitnud ka, kui lõpp loogiliselt eelnenust välja kasvab. Ent siin kasvab samuti. Ma ei oska põhjendada, miks see jutt mulle ei meeldi.

Stiili põhjal oli mulle jäänud mulje, justkui autor oleks Weinberg, ja mõningase üllatusena avastan nüüd, et Ivanov.

Teksti loeti eesti keeles

Kangelasfantaasia ei ole minu žanr. Ja jutu lõpp oli alguses välja öeldud: kangelane istub vangis ja järgmisel päeval hukatakse.

Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.

Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.

Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.

Teksti loeti eesti keeles

Ma kardan, et üldiselt on tähele panemata jäetud üks oluline asi. Erla ei olnud mingi erand, et ta Unnurisse armus. Teda armastasid kõik. Eysteinni kohta on see ilmne. Kuid Unnurit armastasid ka Arnalduri ema ja isa ning üldse kogu külarahvas. Minu arvates tegi see loo paremaks. Niimoodi tuli loo mõte veelgi reljeefsemalt välja.
Teksti loeti eesti keeles

Minul tekkis otsekohe küsimus: Miks Päikesevits Kyankrot taga ajab? Mis kasu ta sellest saab? Kas ta on hulluks läinud? Aga ma ei uskunud seda, sest lugusid tavaliselt niimoodi ei kirjutata.

Siiski selgus, et olin loo mõtte ära tabanud. Päikesevits ei saanudki mingit kasu ja läkski hulluks. Nii et lugu oli ühest küljest väga loogiline ja teisest küljest tuli lõpus ootamatusena. See on hea kirjanduse tunnus.

Lugu toimub ürgkogukondlikus ühiskonnas. Mõtlesin, kuidas näeks sellise tahte ülekandumise korral välja feodaalne või kapitalistlik ühiskond. Üsna huvitav. Selline mõtlemisaine andmine on samuti hea kirjanduse tunnus.

Inimliha söömises ma küll midagi "võrdlemisi võigast" ei näinud, see oli normaalselt põhjendatud ja kirjutatud. Üleüldse tundub autor algeliste ühiskondade osas kompetentsena. Kui autor teab, millest kirjutab, on see samuti hea kirjanduse tunnus.

Teksti loeti eesti keeles