Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Nikolai Nossov ·

Neznaika na Lune

(romaan aastast 1965)

ajakirjapublikatsioon: «Semja i shkola» 1964; nr. 7 - 1966; nr. 3
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Totu Kuul», Tallinn «Eesti Raamat» 1969 (kui N. Nossov)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
15
9
2
1
1
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (28)

Kuivõrd enamik vanemast eesti keelde tõlgitud ulmest on siin baasis juba ära kirjeldatud, siis on tagumine aeg ära märkida ka see, nõukogude ulme tähtteos. Vanemad olijad on seda lapsepõlves kindlasti korduvalt lugenud ja nõustuvad, et tegemist on omalaadse fenomeniga.

Esitex on tegemist nö. ulme-muinasjutuga (mitte segi ajada fantasyga). St. raamat on eeskätt mõeldud algkooliealisele lugejaskonnale. Nagu igale heale minasjutule kohane, on tugevat rõhku pandud ka kasvatuslikule kyljele. Sedapuhku siis poliitils-kasvastuslikule.

Yhesõnaga. Seitsme maa ja mere taga elavad sellised tegelased nagu marakannid. Kasvult nii umbes pöialpoisi mõõtu. Elavad nad loomulikult kommunistlikus yhiskonnas ja on hästi kasvatatud ning töökad. Mõnede eranditega loomulikult. Erandid moodustavad tomsawyerlikult hyperaktiivne riukavend Totu ja paksuke ning kergestimõjutatav Pontsu.

Teaduslik tehnilise progressi ja miski kummalise kuu pealt pärit antigravitatsiooni tekitava mineraali avastamise tagajärjel asuvad marakannid tegelema kosmoseuuringutega. Ehitavad ilmatusuure ja vägeva raketi ja tahavad sellega kuu peale lennata.

Viimasel ööl vastu starti aga ronivad Totu ja Pontsu raketti ning vajutavad kogemata kombel vale nupu peale. Rakett stardib ja automaatpiloot maandab meie paharetid kuul.

Kuivõrd Pontsu on vahepeal proviandiga suht. yheselt hakkama saanud, siis ronivad nad skafandritesse ning yritavad kuu peal midagi söödavat avastada. Ootamatult selgub, et kuu on tegelikult seest õõnes. Ning selle õõnsuse tsentris on väiksem kuu, millel elavad samuti marakannid, täpsemalt kuukad. Ja mitte lihtsalt ei ela, vaid viljelevad säherdust kummalist poliitilist systeemi nagu roiskuv kapitalism!

Totu seob ennast mingite kriminaalsete tyypidega, kes teda alguses raha eest telekas näitavad ja hiljem maa pealt juurviljade ekspordi juurutamisega tegeleva aktsiaseltsi töösse kaasavad. Hiljem panevad nood kriminaalid aktsiate myygist saadud rahaga putku ja Totu jääb kuivale.

Pontsu samal ajal on avastanud majandusliku nishi kulinaariatööstuses. Nimelt saab temast soolavabrikant. Paraku söövad konkurendid ta peagi turult välja ning tema firma läheb pankrotti.

Niisiis, mõlemad kosmoserändurid osutusid majanduslikult ning sotsiaalselt ebakompetentsetex ning jäid nälga. Viimasel hetkel saabub abi maapealsete marakannide poolt teele lähetatud teise kosmoselaeva näol. Happy end.

Kõigest sellest oktoobrilapsikusest hoolimata on see raamat minumeelest viimasepeal hästi kirjutatud. Isegi niivõrd, et teda kannatab ka tänapäeval ja mitte-enam-nii-lapseeas yle lugeda ja pihku itsitada. Kui ei usu siis proovige!

Teksti loeti eesti keeles

Pljää-aahhh! "Totu Kuul". Lugesin. Kommunistlik kasvatustöö laste ja noorsoo seas. Tegelikult võib vist Avo arvamusega nõustuda: suure ajalise ja ideoloogilise distantsi tõttu on lugu pigem naljaks kui vihastav. Kes viitsib, lugegu.
Teksti loeti eesti keeles

Igati mõnus ja pisut ka naljakas ... no vähemasti (enam) mitte eriti tõsiseltvõetav, kuid mõnus lugemine - Ega keegi ei tea, kust saaks seda veelkord lugeda!
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea näide sellest, kuidas PEAKS lastele mõeldud ulmet kirjutama. Ainus, mille kallal norida, on see poliitiliselt korrektne kasvatustöö, kuid kui hoolikamalt mõelda, tuleb välja, et kogu see (vara)kapitalismi pihta sihitud satiir on kasvõi meie enda praeguse hetke eestimaisele elukorraldusele päris kenasti üle kantav. Btw, kui keegi veel ei tea, siis on antud raamatu näol tegu osaga pikemast Totu lugude sarjast ja nad kõik on äärmiselt lahedad lugeda, eriti muidugi ärksama loomuga koolijõnglastele. Kui praegu ka selletaolist kraami maakeelde tõlgitaks, oleks elu täitsa tore ja kasvaks seda uut ulmefännide põlvkondagi jõudsamini peale. Hästi kirjutatud asi.
Teksti loeti eesti keeles

Minu lapsepõlve pidev kaaslane. Ja mis poliitilisse värvingusse puutub, siis KAS SEAL ON MIDAGI ROISKUVA KAPITALISMI KOHTA VALESTI ÖELDUD. Lugege tänapäeva kohaliku vabariigikese lehti. See pole seal poliitiline kasvatustöö, vaid karm tõde.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see kommunistliku Lilleküla kohta käivat osa mitte arvestada, on tegu igati toreda raamatuga. Kunagi tudeerisin sealt pikalt ja põhjalikult kõike aktsiatega seotut. Nagu eelkõnelejad mainisid, pole seal kapitalismi kohta midagi põhimõttelist valesti öeldud ja ka tegelased on suht elulised.
Teksti loeti eesti keeles

No mina ei tea. On teistel nahk paksem või mis ? Minu jaoks küll natuke liiga propagandistlik.
Teksti loeti eesti keeles

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles

Ma lihtsalt ei saa sellele raamatule vähem kui viite punkti panna, sest tunnistajate väitel on tegu raamatuga, mida ma lapsena kõige sagedamini lugesin. Lisaks Totule, kes minu jaoks oli selline vene jõmpsika koondkuju, olid ka teised tegelased kenasti karikatuursed, nt. makaronivabrikant Coifield. Ainus miinus oli kommuunakorra eksport Kuule, kuid ilma selleta poleks raamatut ilmselt avaldatud. P.S. Raamatus on kujutatud varakapitalismi (ja meil siin on ka), roiskuv kapitalism on nt. Rootsis.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud, kohati isegi väga hästi.Oli minugi lapsepõlve enimloetud raamatute hulgas.

Seda halvem talle.

ÜKS!

Sest tegemist on räige kommunistliku propagandaga, mis lastele suunatuna kasvatas Venemaal rohkem homo soveticusi kui `Pravda` ja poliitbüroo ideoloogiaosakond kokku ja aidates venelastes tekitada väärastunud ettekujutuse lääne ühiskonnast, millest siiani vabaneda ei ole suudetud.

Üritasin hiljuti lugeda. Vanduma ajas, lõpuni ei saanudki. Midagi pole teha, lastele suunatud reklaam ja propaganda ON vastikud ja kõik. Sorry, aga ilma ülalkirjut taustata ma sedasorti raamatuid vaadelda ei suuda, kui suudaks paneks VIIE, sest puhtkirjanduslikult on ta seda väärt.

P.S. Neile, kel keel kapitalismi pahede koha pealt sügeleb või, kes soveediaega nostalgitsema kipuvad (kui vanust mäletamiseks jätkub), olen tavaliselt soovitanud raamatukokku minna ja pakk 80.-te alguse `Rahva Hääli` ette võtta ja püüda lugeda. Kui ei aita, siis võtta pakk 50.-te algusest.

Teksti loeti eesti keeles

Ega enam midagi lisada polegi, nõus nii negatiivse reaalsuse kui hea ladusa stiiliga.Tore raamat, minu meelest vene lastekirjanduse tippe.Mis puutub propakandasse, siis see oli seal suht nõrk ja jutu sisse sulanduv, võrreldes näiteks kena USA päritolu "Võitlustanner maa"-ga (Neid raamatuid ei saa küll þanrilt ja stiililt võrrelda).Igatahes käis viimatinimetatud teos mulle oma tubli ameeriklasega tunduvalt rohkem närvidele." Totu Kuul " suurimaks plussiks on huumor, just paras nooremale koolieale aga sobiv ka vanematele.Kõige selle pärast tubli keskmine viis.
Teksti loeti eesti keeles

Kaabakas Sulio ja lontrus Kalmare said ju lõpuks ilmselt terve nahaga minema, rääkimata väiksematest lurjustest nagu Pilks&Co. Parimate kapitalistlike kultuuritraditsioonidejärgi peaks iga ettevõtliku kirjamehe mõte liikuma ainult ühes suunas, arvestades muutunud olusid ja kõike muud, võiks üllitada teose "Kalmare tagasitulek: Kohtupäev", kus ausad ja töökad kuukad, kes on väsinud repressioonidest ja pidevatest küüditamistest Kuu väliskestale, laulavad laiali kommuunakorra ja seavad taas jalule turumajandusliku majandusruumi, mis teadupärast on ju ainus õige ühiskonnakord terves universumis. Müüks küll ja ma arvan, mitte ainult Eestis (eriti kui siiski laulmine ja igasugused vihjed kettidele jmt. välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Üllatusega avastasin selle raamatu baasis. Raamat, mis on lapsepõlvest saadik korduvalt üle loetud. Tudengipõlves (71-76) oli see meie kursusel parim kapitilismi poliitökonoomia õpik :) Mis puutub propagandasse - kapitalismi (tekkiva) kirjeldus on kuradi reaalne, piisab võrrelda kasvõi praeguse eluga Eestis, ega midag mööda poole pandud. Ainus häiriv moment on kommuunikorra eksport Kuule, aga nagu Andri märkis, ilma selleta poleks raamat ilmselt trükki pääsenud. Eestikeelse tõlke võtsin esmalt kätte ettevaatusega, originaaltekst oli juba liiga kodune, kuid mind ootas meeldiv üllatus, väga ilusti tõlgitud. Raamatule, mida on loetud ilmselt kümneid kordi, ei saa hindeks alla 5 panna.
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Sattusin kunagi lapsepõlves õnnetu jalgpallimängu tagajärjel haiglasse. Seal ei olnud midagi muud lugeda peale arvustatava raamatu.

"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas

Selline on minu mulje sellest raamatust.

Teksti loeti eesti keeles

Totu on supercool.Peaaegu lemmikraamat üleüldse.Kusjuures jumalast äge on raamatukogus vanu "rahva hääli" lugemas käia.Ja mis propagandasse puutub siis minu jaoks oli see puhas kapitalismi propaganda.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaks siinkohal Wõrokat tsiteerides hüüda: "Armsad sõbrad, see siin ei ole ulme, sest see kõik on õnnetuseks sulatõsi!" Välja arvatud muidugi see, et kuu sees on veel teine kuu, mis on suurem kui välimine.

Kui kirjutasin kursusetöö "Turumajanduse ja plaanimajanduse võrdlus", siis oli "Totu Kuul" üks minu põhiõpikuid turumajanduse kohta, sest päris õpikutes polnud asjast piisavalt palju räägitud. Muuseas tsiteerisin või viitasin seal veel "Andromeeda udukogule", "Trifiidide päevale", "Ahvide planeedile" ... Mingil tudengite konkursil jäin selle tööga jagama esikohta.

Teksti loeti eesti keeles
AR

Totule ei ole muud hinnet panna kui "5", sest kuidas sa paned lapsepõlve lemmikkangelase seklustele kehvemaid hindeid. Hea aeg ramatu kirjutamiseks, kuna just siis jõudid ameeriklased esimest korda Kuule. Jälle segab Totu ennast mitmetesse pahandustesse, kuid siis tõttavad appi sõbrad.
Teksti loeti eesti keeles

Nostalgiast tahab pisar vägisi silma tulla ;) Jah, lapsena oli see üks lemmikraamatuid, kusjuures siis lugesin ma seda nagu lihtsat seiklusjuttu. Arusaam kõigi nende tegelike tagamaade kohta tuli alles hiljem... ja siis võttis see lihtsalt muigama. 4 seepärast, et ehkki tegu lapseea laheda lugemisega, polnud "Totu kuul" ka _niivõrd_ särav teos.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat oli lapsena üks suuri lemmikuid. Lõbus ja naljakas raamat, mis pakkus mõnusat ajaviidet pimedatel õhtutel. Sai korduvalt läbi loetud ja olen teda ka veel oma üliõpilastee alguses ajaviiteks kätte võtnud. Omamoodi lõbus oli ja on raamatus esitatud kommunistlik vaatenurk pahelisest kapitalistlikust ühiskonnast kuul , mida siis tublid maalased muutma hakkavad. See raamat väärib viite minu meelest.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle pihile ...
Avastades nooruspäevil kodust raamaturiiulit polnud Totut kahjuks võimalik leida, sest väljaandmisaeg jäi veidi varaseks/hiliseks. Kuid nüüd, olles igasugust muud kraami tarbinud, ei taha liialt heldekäeline olla.
Keskel kiskus liialt pikaks minema, see "majandusõpiku" osa just. Lõpp, kommunismi peale toomine oli aga veidi lühike ning pealiskaudne.
Silma jäi tehniline aps 325. leheküljel, kus kuulasest teleoperaator hüüab muuseas: "Niipalju kui ma aru saan, ei viibi ma enam kuupinnal, vaid hõljun samuti õhus!" Raamatu alul aga öeldakse, et kuulased kutsuvad kuud maaks!

Tegelikult tõesti äärmiselt hää raamat, kriitikat kapitalistlikule majandussüsteemile ning ka "Masside mässu" meenutav Lollide saar. See oli vast raamatu parim koht - pidanuks palju pikem olema!!!
Teksti loeti eesti keeles

Eeskätt lummav lasteraamat. T6enäoliselt on ka lapsed ainus auditoorium, kes suudavad raamatus toodut ka nii must-valgena ära seedida, kui see on. Ei taha m6elda, mida arvaks ma "Neznaika.."`st, kui see praegu kätte satuks, oh seda tuld ja t6rva, mis nii m6negi koha peal oleks lennanud.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et lgp. arvustajate enamik pole raamatust Totu Kuul eriti hästi aru saanud. Raamat sisaldab varjatud kujul üdini nõukogudevastast sõnumit. "Kuidas nii?" küsite. Aga väga lihtsalt: maal kasvavad "hiidtaimed" ja elukorralduseks on midagi kommunismilaadset, Kuul seevastu, hiidtaimi ei ole ja valitseb röövellik kapitalism. Selleks, et importida kuukatele kommunismi, tuleb neile importida hiidtaimi. Autor kuulutab üle terve N. Liidu miljonitele noortele lugejatele lihtsat ja loogilist sõnumit: "Kommunism ilma hiidtaimedeta ei ole võimalik!" Niisama lihtne ongi!
Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlves üks mu lemmikraamatutest. Praegu enam mitte, kuna olen 80-date keskpaigast üpris allergiline igasugu punapropaganda suhtes. Ei suuda kuidagi mõista Nossovit, oli ta tõesti ideeline kommunist, sest nii hea lastekirjanik suudaks raamatuid välja anda ka ilma propagandata. Reeglina olid punaideelisete (laste)kirjanike teosed viimane rämps, mida loeti omal ajal kas kohustuslikus korras või siis kui tõesti midagi muud silma ei jäänud. Seetõttu on Nossov eriti taunimisväärt, et tema teosed neelati laste poolt igati kriitikavabalt alla ning seetõttu selline tõelise kunsti sisse segatud propaganda oli 10 korda tõhusam kui kogu punane sopakirjandus kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, eelarvustajad on raamatu kohta piisavalt kirjutanud (eriti meeldis mulle kaasarvustaja Andres Septeri sissekanne ;). Nojah, nostalgia ühelt poolt ja punase värvi parem nägemine teiselt poolt annavad nüüd koku tugeva "nelja".
 
P.S. Olgu keivoriidiga (vabandust, luniidiga) kuidas on, aga päästeekspeditsiooni ettevalmistamisel oli mitmeastmelist raketti küll täitsa õigesti ja arusaadavalt kirjeldatud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Elavad Kuu sees marakannid, enamus elab suhteliselt hästi.
Siis tulevad Maa pealt kommunistlikud "progressorid” ja hullutavad kohalikud ära...
Romaan kõneleb (vähemalt minu jaoks) sellest et progressorlus kui idee on tegelikult jama, omad vead tuleb igaühel ikka endal ära teha.
Päris viit hindeks ei pane (kommunism ju lõpus võitis), aga tubli neli igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles