Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Stranger in a Strange Land

(romaan aastast 1961)

eesti keeles: «Võõrana võõral maal»
Tallinn «Eesti Raamat» 2010

Hinne
Hindajaid
10
3
3
1
0
Keskmine hinne
4.294
Arvustused (17)

Romaan käsitleb Marsil sealsete asukate käest alghariduse saanud inimeste sigitise Valentine Michael Smithi naasmist maakerale ja tema elu siin. Kui Mike inimeste elust juba vähe sotti saama hakkab, otsustab ta neid õpetada, et viia nad hoopis uuele teele, muutudes ise mingiks messiaselaadseks kujuks. Raamatust leiab nii mõndagi: satiiri, huvitavaid tegelasi, pisut teiselaadset filosoofiat kui Heinleinil muidu tavaks. Teiselaadsus seisneb sisuliselt selles, et rõhk on asetatud isikuvabadusele ja isearenemisele. Mingi oskuse eneses väljaarendamisega kaasneb automaatselt ka vastutustunne, mis ei lase seda erilist oskust kurjasti ära kasutada. Teatavas mõttes haakub see idee mu enese utoopiliste ihalustega.
Raamat algab vägagi hoogsalt, umbes nagu Frederick Forsythi paremad sähvatused; keskpaigas tundub kirjanik materjali üle kontrolli kaotavat, ning toimub ka kerge tempolangus; raamatu lõpp on jälle originaalne ning meisterlik. Korralik, kuigi veidi ebaühtlane teos, viis miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Once upon a time, there was a Martian, named Valentine Michael Smith.. Ilmselt parim Heinleini raamat ja parim sci-fi yldse, mida ma lugenud olen. Sellele nagu ei oskagi midagi rohkemat lisada. Lugege raamatut.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles

"Strangeri" lugemine oli tegelikult puhas (ja väga õnnelik) juhus. Olin ka enne seda Heinleini lugend ja mis seal salata, mulje oli suht nadi. Ühel vastikul vihmasel suveööl umbes 10 aastat tagasi (töötasin siis koolivaheajal öövalvurina) avastasin, et olin puht kogemata selle riiulist kaasa haaranud. See öö läks kuidagi väga lubinal. Ja järgmine päev kah. Peale "Stranger`it" hakkasin hoopis teistmoodi Heinleini suhtuma. Mitte just, et ta teised lood oluliselt paremaks oleks muutund, aga lugema hakkasin teda uuesti ja avastasin, et tal tegelikult hulganiste häid asju on. Väga hää asi, mis siin muud ikka öelda.
Teksti loeti vene keeles

Stranger In A Strange Land on ära teeninud kogu selle kiituse, mis talle juba osaks on langenud ja lisaks veel selle piisakese, mille mina nüüd merre kavatsen lisada.

Hoolimata sellest, et romaan räägiks justkui marslasest, räägib see tegelikult hoopis Maast ja inimkonnast, täpsemalt sellest, mida Heinlein kogu sellest asjast arvab. See pilt meist endist, mis meile Valentine Michael Smithi silmade läbi avaneb, on esitatud väga huvitavalt ja autori poolse suure isikliku kaasaelamisega. Heinlein on osanud hästi sisse elada kõrvalseisja rolli, kellele on selgesti nähtav see, mis on meie juures head, mis halba ja mis jaburat. Koguni nii hästi, et vahepeal tekib kahtlus, milliselt planeedilt ta ise pärit on.

Tegelaseks, kelle kaudu autor põhiliselt esitab oma seisukohti, pole siiski mitte V.M.Smith vaid dr. Jubal Harshaw. Pealiskaudsel vaatlemisel paistab too olevat mingi egotsentriline pooleraklik vanamees, kuid sellele arvamusele ei lase Heinlein meil kauaks jääda. Üsna pea saab selgeks, et tegu on küll lausa kehastunud tarkuse endaga, kuid kindlasti mitte mingi kuivikuga - Heinlein on osanud ta väga sümpaatseks kirjutada. Tema arvamused ja arusaam maailma toimimisest hakkasid mulle lugemise ajal miskipärast meeldima - küllap on Heinlein kavandanudki nad "keskmisele lugejale" nii mõjuma.

Mõne sõnaga ka Heinleini marslastest. Kui paljude ulmekirjanike puhul on võõrplaneetlased tegelikult lihtsalt natuke teistsugused (olgugi näiteks kalmaari kujulised) inimesed, siis Heinlein teeb meile vägagi selgeks, et tegu on ikka totaalselt teistsuguse tsivilisatsiooniga. Selle saavutamiseks ei rõhu ta eriti "tulnukate" välimusele - tegelikult me ei saagi teada, millised nad on, kui välja arvata fakt et neil on kolm jalga - vaid kujutab põhiliselt nende mõtlemist. Ja sellega saavutab ta palju paremaid tulemusi kui kirjeldustega mingitest topistest mõne Hollywoodi filmistuudio rekvisiitidelaos.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu on tõepoolest epohhiloova raamatuga, mille lugemine võib nii mõnelegi kujuneda üheks oluliseks verstapostiks.

Teksti loeti inglise keeles

Väga, väga, väga huvitav ja omapärane teos. Kahjuks lugesin esimesel korral originaali asemel tõlget, aga mulje on sellest hoolimata võimas. Kuigi seda raamatut oli hulga raskem lugeda, kui teisi Heinleini raaamtuid, on see raamat seda vaeva väärt. Raamatust tulenevate ideede seedimine võtab mul ilmselt veel hulk aega.
Teksti loeti vene keeles

Mis minu jaoks seda paljukiidetud raamatut rikkus:
1) autor seletas mitmel korral oma pointi nii pikalt, et minu jaoks oli 10 lk tühjust;
2) mitmes Heinlein järjest, ja no kaua võib rääkida sellest kui hea on see, kui kõik kõigiga magavad?

Tegelikult oli ikka hulgem väärt ideid ja mõtteid ka, niiet uskuge, kui kiidavad. Igav küll ei hakka.

Teksti loeti inglise keeles

Kuigi ma tavaliselt ei hooli ümmargustest numbritest, on mul siiski väga hea meel pühendada oma 500-s arvustus Suurele Meistrile ja sellega ühtlasi lõpetada väärikalt tema teoste riburadas lugemine, mis õige mitmele kuule veninud (minu 46-s arvustus RAH-ile). Hindes ei ole vähimatki kahtlust - "5".

Kõigepealt huvilistele, kes seda raamatut ehk lugeda kavatsevad, teadmiseks üks üsna oluline fakt - katsuge kätte saada mõni hilisem, peale 1989-ndat aastat trükitud väljaanne! Aastal 1961 kartis toimetaja riski ja palus RAH-il käsikirja lühendada. Viimane tegigi seda ja sellest ajast on pärit teos, mida me selle nime all tunneme ja mis sisaldab umbes 160 000 sõna. Peale autori surma lugesid mitmed inimesed (sh. tema lesk) avaldatud eksemplari ja omaaegset originaalkäsikirja kõrvuti ja jõudsid järeldusele, millele ka mina kahel käel alla kirjutan - algne on parem. Ja nii ongi hilisemad väljaanded umbes 1,5 korda paksemad (ca 220 000 sõna)

Väga raske on kirjutada ülivõrdes, ei oskagi nagu. Teos on lummav. Ometi muide olen seda kunagi poolvägisi lugenud ja õlgu kehitades kõrvale pannud. Ilmselt peab meeleolu sobiv olema, siis haarab raamatu võlu endasse ja enam lahti ei lase. Ideid, mida seal esitatakse, on raske paari sõnaga kokku võtta - see nõuaks pikemat käsitlust ja ehk ma kunagi teen seda. Kuna aga norimine alati paremini välja tuleb, siis olgu ohkamisi mainitud, et küll on lihtne maailma ringi teha, kui üks ülivõimetega marsslane toeks on... Niisamuti kui on sügavalt irooniline, et kuigi autor teinekord tõesti pisut pikalt oma mõtteid seletab, leidub igas seltskonnas oma Võitlev Nunn, kes suurepäraselt sobib romaanis pilatud piiratust ja ebaloomulikkust demonstreerima. Inimsugu, pikk ja raske saab olema su tee mõistmise poole...

Teksti loeti inglise keeles

Heinleini geniaalsuses on raske kahelda, ehkki senise kogemuse põhjal tundub, et kvaliteet pole tal just kõige ühtlasem. Vaieldamatult skaala plusspoolele paigutuv “Stranger in a Strange Land” on küll seni parim RAH, mis mulle ette sattunud, ehkki kui ma lugemise ajal parasjagu autoriga valjul häälel ei vaielnud, itsitasin ikka ja jälle pinnale vulpsava vanamoelise ujeduse üle või üritasin mõistatada, millised on need 60000 sõna, mis 1961. aastal ilmunud algupärasest täisversioonist välja jäid ning alles 1991. aastal lisati — ja miks.

Heinlein pakub peategelasteks terve galerii veenvaid ja vähem veenvaid tegelasi, kellest kõige ehedamana eristub “bon vivant, gurmaan, sübariit, erakordne menukirjanik, neopessimistlik filosoof, pühendunud agnostik, elukutseline kloun, amatöör-õõnestaja ning priitahtlik parasiit” Jubal Harshaw — tõenäoliselt autori elutruu koopia kombinatsioonis röökivalt lüüme soovmõtlemise, vaimuka enesekriitika, allasurutud biseksuaalsusest tuleneva sugulise frustratsiooni ja vastanduvate maailmavaadete sõnastamise vajadusega. Harshaw’ kõrval jääb isetu ja ebainimlik, emotsionaalselt kohitsetud superman Valentine Michael Smith enam kui pealiskaudseks, kuid raamat oleks tema lapsikute, ent samas raudselt loogiliste mõttekäikudeta kindlasti vaesem (ning Harshaw’ monoloogid tüütumad). Kui nentida täiendavat ning mõnevõrra nukrat tõika, et kõik Heinleini naistegelased on tegelikult naisekehas meestegelased, saab selgeks, et RAH/Harshaw kasutab kõiki teisi tegelasi-hampelmanne lihtsalt endaga vaidlemiseks. Kuna ta teeb seda bravuurikalt, siiralt ja kaasakiskuvalt, ei jäägi üle muud kui neelata “Strangerit” kulinal nagu külma vett soojal suvepäeval.

Muidugi on romaanil ohtralt omadusi, mida mõni lugeja võiks pidada puudusteks — taluvuse piire kompiv nartsissism, mõõdukas naiste- ja homovaen koos pimeda vihaga moodsa kunsti vastu, ideoloogilised ekstreemsused, tahtliku huumori tahtmatu puisus, tahtmatu huumori sage ilmnemine, übermenschi-vaimustus, jne, jne —, ent Heinlein ei oleks Heinlein, kui ta oma lugejat esmalt marru ja seejärel mõtlema ei ajaks. Rumal on see, kes sellise tühise asja pärast nagu isiklike vaadete radikaalne lahknemine autori omadest raamatu nurka viskab.

Vähemalt BAASi kontekstis kõige totram asi, mida nüüd veel teha võiks, oleks kirjeldada teose süžeed — esiteks on eelmised arvustajad juba kõik ära öelnud, teiseks seda va süžeed lihtsalt ei olegi eriti palju. Kümnekonnast messia-loost, mida lugenud olen, on Heinleini suurteos (miks seda küll seni veel maakeelde pole pandud???) kindlasti põhjalikem. Ma ei saa öelda, et oleksin nautinud iga viimast kui tilka või täielikult grokkinud näiteks kas või mänge nimemaagiaga, aga need osad, mida nautisin ja grokkisin, kaaluvad miinused üles. “Stranger in a Strange Land” on külluslik ja nüansirikas söömaaeg! Ehkki kohati ajale jalgu jäänud, kõlbab see süüa ka külmalt, ning kõhu saab täis ka siis, kui keedukaalikas, inimliha või muu konkreetse tarbija jaoks seedimatu või allergiattekitav aines taldrikuservale jätta.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat algab esimese Marsi-ekspeditsiooniga. See kukub läbi ja alles paarikümne aasta pärast õnnestub järgmine laev sinna saata. See tuleb tagasi noormehega, kes on väidetavalt esimese ekspeditsiooni liikmete järeltulija, ainus elus inimene, kes sealt leida õnnestus. Noormees on füüsiliselt äpu ja ei saa alguses maa peal suurt millegagi hakkama. Pahad valitsejad otsustavad ta rahva eest ära peita ja kusagil haiglas vangis hoida. Üks ajakirjanik võtab aga marslase med-õe õnge ja see põgeneb koos tulnukaga.

Sinnamaani jõudnud, mõtlesin, et peaks raamatu viskama paberikorvi, kuhu mul on olnud tahtmine suurem enamus Heinleini saata. Õnneks ei olnud - vaatamata lollile algusele ja närvidele käivatele Heinleini stampidele, nagu ülbe vanamees, pahad juhid ja kari naisi positiivse peategelase ümber - raamat üldse hull. Nimelt ei jää marsielukas selliseks ingellikuks veidrikuks, nagu ta alguses oli. Selle raamatu tegelased muutuvad.

Ja ikka väga kõvasti teenis Heinlein mult punkte teemade eest, mida kahjuks hirmus harva ulmekirjanduses leiab, kuigi sellised teadusharud nagu sotsiaalpsühholoogia, semiootika vms, olid tolleks ajaks juba endale päris arvestatava aluse rajanud. Lugedes kahe peategelase arutlusi oleksin heameelega mitu korda vahele sekkunud, et ma saan aru, mida te öelda tahate - seda nimetatakse tänapäeval nii. Ehk kui ühed võtavad oma ulmeka baasiks tuumafüüsika ja teised nanotehnoloogia, siis Heinlein mängib siin sotsiaalse konstruktivismi, strukturalismi jms ideedega.

Teistpidi on see muidugi lihtsalt üks tore Jeesus Kristuse teise tulemise läbimängimise katse ja minu arust väga hästi õnnestunud.

Teksti loeti eesti keeles

Paistab, et eelmised arvustajad ja mina lugesime mingit eri raamatut. Ma möönan, et algus - esimene pool - oli päris huvitav. Alates keskpaigast aga, kui Mees Marsilt Jeesuseks hakkas, muutus raamat hämmastavalt nüriks. Viimast veerandit lugesin juba jõudu pingutades, kuna ei tahtnud päris pooleli ka jätta. Mingisugune pre-hipindus segatuna Heinleinile nii tüüpilise ebahariliku abieluvormiga ja muhe sotsiaalne kriitika mõõduka huumori vormis - no ma ei grokkinud ei seda raamatut ega ideid selles. Siiski, Heinlein kirjutab kuradi hästi ja lugemine lugemise mõttes polnud piin, tüütuks muutus alles lõpupoole sisu. Tõsi küll, originaalteksti kohta ei oska midagi arvata, kuna loetud sai tõlget. Lugedes kummitas peas veel mõte, kas tõlgitud oli nüüd seda kärbitud varianti või kärpimata, aga minu puhul sel küll suuremat vahet polnud. Läbi ma ta sain, paljas mõte aga kolmandiku romaani paksusest lisamisele oleks viimase toidukorra kurku toonud...

Lugemist ei kahetse aga üle lugema ei hakka kunagi. Ei olnud hea raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Uugu võitja ja puha. Kuidagi mainstreami kalduv... iseenda raskuse all kokku varisev... kohati igav ja veniv. Võib-olla et kärbitud versioon oleks parem olnud, mina lugesin "original uncut editionit".

Eriti peale seda, kui mängu tuli see tätoveeritud mutt, läks asi nii igavaks, et hakkasin diagonaalis laskma. Ja see Man from Mars ei olnud lihtsalt usutav. Kuidagi liiga superman. Sama mingis mõttes ka imeliku nimega Jubal.

Alguse poole meenutas asi jällegi kriminulli, sedapuhku umbes Perry Masoni ja Della Streeti stiilis.

Teksti loeti inglise keeles

Algus oli hea. Huvitav, hoogne, vaimukas.

On inimeste Marsi-ekspeditsiooni ainus järele jäänud... tegelikult ju mitte ekspeditsiooni liige, vaid liikmete järeltulija. Teda kasvatasid marslased ja ta on ise ka nagu pigemini marslane, mitte niivõrd inimene. Tuuakse ta Maale ja siis hakkab arenema igakülgne aktsioon, milles ei puudu poliitilised vandenõud, inimrööv, pealtnäha üleloomulike võimete rakendamine jne.

Ja siis sai see otsa. Ja mul sai isu lugeda ka otsa.

Jäigi pooleli. Vahest juhtub ka nii ning sellest jäi halb mälestus.
Teksti loeti eesti keeles

Robert A. Heinlein on nimi, mis minu jaoks tähendab seda, et raamatu, mille kaanele see trükitud, ma ka ostan.

Aga erinevalt eelnevalt loetud Heinleinidest ei sujunud mul selle romaani lugemine kohe üldse - see on eelnevatest hoopis erinev ja mitte heas mõttes.

Esimene mulje — romaan on vananenud. Täpselt ei teagi miks, kuid miskipärast tundus Heinleini poolt kirjapandu kuidagi nii arhailisena, nii... 1960-ndatest. Ei oskagi seda seletada, aga näiteks Bradbury kaks aastakümmet varem kirjutatud Marsi-lood on oma atmosfäärilt oluliselt usutavamad.

Kuid sellest hoolimata kulges alguses lugemine enam-vähem talutavas tempos, sest formaadiks oli põhimõtteliselt seiklus: Marsil kasvanud "ullikese" päästmine kurjade poliitikute käest, kaelamurdvad põgenemised jms. Kuni järgmisena hakkas häirima juriidiline küsimus ehk siis lõputu sokkimine selle üle, kas Mehel Marsilt on õigused Marsile kui eravaldusele või mitte. No ma saan aru, et ühes korralikus Ameerika filmis peab üks kohtukaasus sees olema ning iseenesest elan selle ka angloameerika ulmes üle, kuid mingil hetkel sai mu mõõt täiesti täis — mind tõesti ei huvitanud enam vastavad pretsedendid ja muu taoline kraam.

Järgmisena toodi mängu üleloomulikud võimed. Ühesõnaga selgus, et Marsil kasvanud maalane suudab esemeid ära kaotada, neid õhus rippumas hoida (telekinees), lisaks veel mõtteid lugeda, korraga mitmes paigas viibida, kehast väljuda ja mida kõike veel. Olgu. Kuid mingit teaduslikku põhjendust, mida ma teaduslikuks fantastikaks pretendeerivast ulmeromaanist siiski ootaksin, autor nendele võimetele ei toonud. Pigem vastupidi, kõike seletati mingi newageliku mulaga teistmoodi mõtlemisest.

Ning mida edasi, seda hullemaks läks: edasi lõi Mees Marsilt omaenda kiriku ning mängu toodi nii marslaste esiisade vaimud kui ka kristlik mütoloogia. Mis romaani kulmineerudes päädis peategelase märtrisurmaga.

Oma poindini jõudis autor alles selle 460-leheküljelise tellise vast viimasel 20., või no hea küll, 50. leheküljel! Selleks ajaks olin ma juba tühja tekstiga tapetud! Mis sest, et muidu olen ma Heinleiniga 100% nõus, et armukadedus või kadedus laiemalt on saatanast; et seks on lähedaseks saamise viis, mitte vaid loomaliku kire rahuldamine; et seks üleüldse on kaunis ja väga okei; et väljakujunenud moraalinormid tasuksid alati arutamist kivisse raiumise asemel; et eraomandus on inimkonna haigus; et inimeste julmus ja rumalus on piiritu; et inimesed kahjuks ei mõista üksteist; et... Jah, ma jagan pea kõike seda suure kirjaniku poolt kirja pandud filosoofiat. Kuid kummalisel kombel on see niivõrd kehvasti vormistatud, et romaan ise platseerub kindlalt kehvemaks Heinleini teoseks, mida siiani lugenud olen. Tõsi, "Fridayd" ma ka väga täpselt enam ei mäleta...

Seega on minu arvamus risti vastupidine enamuse eelarvustajate omadega ning ma tänan õnne, et see teos mulle Heinleiniga tutvust tehes pihku ei sattunud — kardan, et siis poleks mul julgust olnud tema tõepoolest kõige-kõige teost, "Kuu on karm armuke" lugedagi. Nii et kahju, väga kahju, aga "Võõrana võõral maal" saab minult vaid hädise kolme. Ja ma tõesti grokkisin.

Teksti loeti eesti keeles

Pärast Hyperioni-Endymioni saaga 2500 lehekülge mõjus see romaan siin nagu kruusitäis värsket kaevuvett pärast palavikuliste nägemustega täidetud ööd.
Teksti loeti eesti keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles