Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

The Colour of Magic

(romaan aastast 1983)

eesti keeles: «Võlukunsti värv»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
38
17
5
0
0
Keskmine hinne
4.55
Arvustused (60)
Targo Tennisberg

Terry Pratchett, ''The Colour of Magic'', äsja ka eesti keeles ilmunud pealkirja ''Võlukunsti värv'' all. Raamat on täiesti loetav, aga miski deja vu kummitas pidevalt ridade vahelt. Lõpuks taipasin, et kummitab Douglas Adamsi ''The Hitch Hiker's Guide to the Galaxy'', mõlemad autorid on tihti kasutanud võrdlemisi sarnaseid konstruktsioone, erinevuseks vaid, et Adams pruukis oma võtteid SciFi kallal, Pratchett teeb sedasama fantasyga. HHGTTG-d lugenutele on nüüd piisav vihje antud, ülejäänutele nii palju, et raamat on piisavalt jabur, et meeldima hakata (väga kindlapiirilise, maise ja konkreetse mõttelaadiga lugejale muidugi ei meeldi). Maailmas, mille loomisel on kasutatud rohkem kujutlusvõimet kui loogikat ja tehnilist taipu, kus iga nurgatagune on läbi imbunud eri sorti maagiatest, kus Surm ise peategelast pidevalt jälitab, kuid teda veetakse pidevalt ninapidi ja jäetakse hauataguse häälega kiruma, kus jumalad kasutavad maailma lauamänguna ja käivad salaja ateistidel aknaid sisse loopimas, ja mille reeglit(us)ega kohanemine tavainimesel pisut aega võtab, elavad imelikke seiklusi läbi kolm veidrat tegelast - hädavaresest võlur Rincewind, lihtsameelne ja pööraselt uudishimulik turist Kakslill (originaalis Twoflower) ning veider Mõtlevast Pirnipuust tehtud asjandus, millele viidatakse lihtsalt kui Pagasile. Seiklused kerkivad nende ette rohkem küll juhuse kui nende enese tahtel ja neid on eriliselt suurel hulgal, sarnaselt HHGTTG-le, mistõttu kaob ära mõte sellest raamatust mingit väga sügavat ideed otsida (Kui keegi siiski leiab, öelgu mullegi, siis võtan oma sõnad tagasi). Selle ideepuuduse tõttu raamat ''nelja'' saigi (aga tugeva ''nelja''), muidu on täitsa lahe lugemine. Üldse on tegu rohkem vist muu fantasy pilamisega kui tõsiseltvõtmiseks mõeldud kirjutisega, niiviisi asjasse suhtujaile annan garantii, et raamat on ostuhinda väärt.
PS Mõningaid raamatust võetud tsitaate saab lugeda aadressilt http://amok.ast.univie.ac.at/~hoefner/quotes/q_dw1.html, kui huvi peaks olema.
PPS Vastuseks hr. Nappo 2 arvustust hiljem ilmuvale kriitikale - ma ei arva, et raamat oleks sisutühi, sisu on küll ja küll, väidan vaid, et pole head ja kindlat juhtniiti siin raamatus, mille külge kõik muu seotud oleks, on vaid seiklused seikluste endi pärast. Ja satiir kui selline pole ka paraku mitte päris minu maitse - juhtub.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Natuke jabur oli see raamat tõesti, aga see pole just eriti suur miinus, pigem on see pluss. Oleks ju jube igav, kui kõik oleks mingid surmtõsised raamatud ja meelt ei saaks millegi taolisega lahutada. Ja just selleks on see väga hea raamat. Vahelduseks sellised jaburdused mõnusad lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Vastuseks hr. Tennsibergi yleskutsele sellest raamatust sygavaid ja surematuid ideid otsida: a)Kas te karikatuurinäituselt ka otsite karakterite sygavust ja maailmavalu? b)Kas sotsiaalne satiir kvalifitseerub ideedeks? Seda viimast leidub Discworldi lugudes minuarust piisavalt et asja mitte "sisutyhjaks" nimetada. Märksa rohkem kui Douglas Adamsi või Tom Holti sarnasemaigulistes teostes. Nelja panen ma sellele raamatule mitte "sisukuse" vähesuse, vaid selle tõttu, et tegemist on kyll esimese kuid kaugelt mitte kõige parema Discworldi looga.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Algul meeldis väga, kuid see meeldimine käis raamatu edenedes järjest allamäge. Ilmselt hakksid peategelastega toimuvad eesmärgitud seiklused lihtsalt ära tüütama. Kirjanik pillub üksteise-järel erinevat sorti vaimukusi ja serveerib muinasjutulisi totrusi kohaliku maailma loomulike ja iseenesest mõisetavate asjadena. Eks ta üks fantasy tögamine ole ja millegi tõsisema peale ei pretendeerigi. Igatahes on vaimukas asi, kuid midagi nagu jäi puudu... Võib-olla pärast teistkordest lugemist arvan teisiti, praegu üle nelja välja ei rebi.
Teksti loeti eesti keeles
Veiko Kastanje

Tore ja igati jabur raamat. Kohati kipub käest kaduma piir lõbusa loo ja otsese tögamise vahel, autori fantaasia on aga piisavalt hea, et raamat vastumeelseks ei muutuks. Loodud maailm on kõigist oma veidrustest hoolimata kenasti neljal elevandil tasakaalus. Ja hinde viis teenib ta ära juba üksnes sellise peategelase eest nagu Pagas.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Ei saa rohkem punkte anda asjale, mille meeldejäävaim tegelane on (hea küll, et mõtlevast) pirnipuust kirst. Eriti ei istu reisikirjad - ja mida muud see raamat siis ülesehituselt on? Rännatakse sinna-tänna ja püütakse nalja teha. Võimalik, et asi on osalt ka tõlkijas, aga teos ei kutsunud just originaali otsima.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Olen enne läbi lugenud Pratcetti "Mort"i ja lootsin sama mõnusat lugemisnaudingut. Asjatult.Naljad olid tihti puised ja lau- sed lohisevad.Lugeda tasus,aga teist kor da enam kätte ei võta.Jääb "Kääbikust" mitme valgusaasta kaugusele.Sellepärast hindeks 3.Arvan,et palli võrra mõjus tõl ke kvaliteet.
Teksti loeti eesti keeles
rico

Jabur on ta jah...aga samas ka lahe lugemine mulle meeldis...seiklused olid huvitavad ja minu arust oli see kogu kupatus ka vaimukas võibolla oli ka ta just minu tasemele aga jah viis punkti
Teksti loeti eesti keeles
algis

Igatahes on see täpselt viit pointsi väärt jutt. TP peetakse vist üheks vaimukamaks kirjanikuks, jah. Noh arvatavasti ta seda ongi.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Lõbus ja fantaasiarikas. Paneks kolaki viie ja vist panengi, hoolimata sellest, et kui teist korda lugema hakkasin siis enam nii hea ei olnud. Ühe korra lugemiseks siiski väga hea. Teist korda ei viitsinudki vist just sellepärast, et põhiliini nagu polegi.
Teksti loeti eesti keeles
Annika Hanson

Kallis rahvas, loen siin mina ja imestan. Kas tõesti on ka kallil eesti kamaral nii levinud see inimkonna suurpahe - kihu ennast iga hinna eest ja väga tõsiselt v õtta. Suhteliselt naiivne on arvata, et nali on Pratchettil eesmärk omaette. Ei ole. Huumor on vahend. Pratchett on kõik inimliku lihtsalt äraspidi pööranud ja ootab üpris õelal muigel lugejate raevunud reaktsioone. Mis, paraku, on just nimelt sellised, nagu ta ette on aimanud. Kahju. Pratchett ei viska nalja mitte Kettamaailma, vaid teie endi üle ja selle üle, et te kõigest hoolimata ennast ära ei taha tunda. Üks ütlemata armas vallatu raamat kui ridade vahelt lugemata jätta. Ja üks neetumalt tõsine kurblugu, kui pisutki süveneda. Viitsige siis ometi! Muud head soovin ka!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Indrek Hargla

Raamatus pole mitte ühtegi tõsist lauset. Iga lause on mingi pila. TP annab meile võimatu maailmapildi. Minu jaoks on teose väärtus eelkõige tema antireligioossuses - TP pilab mõnuga kõike seda, mida inimesed millegipärast usuvad, loob maailma milles elavad tavaliste inimeste emotsioonidega tegelased. Kena ja muhe raamat, tervameelsem kui nii mõnigi järgmine installatsioon sarja.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Ilgelt hea lugemistükk. Autor on fantastiliselt hea huumorimeele ja fantaasiaga. Igaüks juba ei kujuta ette kosmilist kilpkonna, kelle seljas on Kettamaailma kandvad elevandid, mõtlevast pirnipuust Pagasit, Loitsu, mis pähe hüppab ja nii edasi. Lisaks on igas lauses mingi kild. Pratchett on kõige eelneva tõttu üks mu lemmikuid.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Noh, pärast maruvenivat Tolkien-i "Kuninga Tagasitulek"-ut on hiiglama mõnus lugeda taolist kerget ja lühidalt kirjutatud teksti - ilma, et raamatu sisu või värvikus selle tõttu kannatanud oleks. Mõned päris head killud käivad läbi ning igatahes on kogu lugu n korda (n > 10) vaimukam kui Douglas Adams-i paljukiidetud teos. Tegevus ei olnudki mingi eriline sigri-migri, nagu ma enne lugemist kartsin, kuigi päris algus tundus väheke konarlik. Viie saab ikka kätte küll.
Teksti loeti eesti keeles
Karl-Kristjan Koit

Raamatus olid olemas paljud fantastikazanri kohustuslikud tegelased - võlurid, kääbused, kangelased, trollid jne. Olid ka mõned ebatavalised tegelased (Pagas). Fantastikaraamatuna jättis soovida, küll aga oli tegu lihtsalt suurepärase absurdihuumori teosena. Kui sajajalgne Pagas mõtlikult tule paistel lesib, kangelane Cohen endale turisti käest proteeshambad muretseb või "pahad" trollipapa suhu lõkke teevad, võib teosele täiesti õigustatult absurdihuumori preemia anda. Selle eest ka 5 punkti. soovitan
Teksti loeti eesti keeles, inglise keeles
nore

Raamat on hea , aga järgmine teos, " The Light Fantastic" on huvitavam.Jagan mõne eelpool kirjutanu arvamust, et selle raamatu tugevaim külg on tegevuse rohkus.Jutt jooksis ilusti ja ühtlaselt, kui läbi sai, oli natuke kahjugi.Siiski, nagu mainitud,kergesisuline ja sellepärast neli.
Teksti loeti eesti keeles
Rauli Rajande

Lühidalt - nõustun kõigi nendega, kes kõrgeima hinde on pannud. Ei nõustu järelkirjutajaga - minu jaoks oli raamat kenasti tasakaalus ja ka absurdsuse aste kasvas kenasti eestpoolt tagantpoole, seega kordused ei tundunud igavana, kuna iga kord saavutasid need uue astme. Enam-vähem hästi kirjutatud raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Värdjalik raamat!

Alguses oli lugu üsna lõbus, kuid juba kusagil 20. lehekülje järel oli aru saada, et autor lüpsab iga nalja ja situatsiooni liiga pikalt ning mitu korda.Toon näite: fotokas... alguses oli see luugist välja roniv kaak üsna lustakas, mölises ja praadis liha, aga pesupesemine ajas mul juba kopa ette. Samamoodi käisid ka kõik need muud naljategemised... esimene kord naerad mürinal, teine kord muigad, kolmas kord pomised mõttes, et noh on ikka idoot küll.

Ülalpool kaebas lgp. Annika Hanson, et eesti rahvas püüab ka ikka asja surmtõsiselt võtta... aga vaat ei võta... lihtsalt ei ole naljaks ning üldse pole jalaga persse situatsioonikoomika minu tugevaim külg. Tüütu on lugeda raamatut, mis oma olemuselt on kui ülepaisutatud anekdootide valik.

Põhiline häda ongi süzhee totaalne lodevus... edev vend näib see Pratchett kah olevat, nii kui mingi nalja leiab, siis kukub seda kohe ise nautima ja leierdab selle kohe lähima paarikümne lehekülje jooksul ära (paralleel siitmailt on Margo Vaino!).

Okay, tegu on paroodiaga? Ma ei tea mida ta üldiselt on parodeerinud, aga üks osa viitas Anne McCaffrey Perni loheratsurite sarjale... see lohed ja Liessa, vähemasti mulle tundus nii. Mulle McCaffrey meeldib, isegi väga... aga samas on see Perni sari üsna hea paroodiaobjekt... Pratchett on siin suutnud vaid pisut ilkuda ning mõjub sealjuures hästi hambutult.

Vaieldamatult on romaanis häid leide... naersin ka korduvalt, aga raamatu üldine hallus ja keskpärasus kisub lõpliku hinde alla – pärast läbilugemist jäi üsna tühi tunne, ei tekkinud seda fiilingut, et vaat oli lahe lugemine (mis oli vist sellise raamatu kirjutamise eesmärk) ning ajuti pidi end suisa sundima jätkama (järelikult ei olnud ka puht lugemisprotsess lõõgastav).

Pagas oli üsna lahe leid... ning Surm on võrratu tegelane... tagantjärele ainus positiivne moment raamatus.

Pika jutu lühike kokkuvõte: algas vingelt peale, aga vajus õige kähku tühipalja vaimutsemise sohu!!!
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Yup, igavesti muhe raamat. Meeldis see, et tögatud oli pea kõike ja kõiki, hinnaalandust ei saanud keegi. Samuti oli kogu raamat täis vihjeid, mida alati vast täielikult ei tabanudki. Naljaga polnud koonerdatud ja "pärleid", mis esimesel lugemisel märkamata jäänud jagus veel teisekski lugemiskorraks. Mis veel? Suurt midagi peale selle, et tegu on 100% ajaviitega, seega unustage hall argipäev ja sukelduge rahuga kettamaailma ja selle elanike värvikatesse tegemistesse...
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Lugedes seda raamatut kui anekdoodikogu, on igati viite väärt! Nagu ka anekdoote - teist korda kohe üle lugeda ei tasu. Aasta-paari pärast, kui skleroos oma töö teinud, ehk jälle :-)
Teksti loeti eesti keeles
Antti Asi

Eespool on seda raamatut kyll kiidetud, kyll laidetud. Ise kipun rohekm kiitma, sest lahelugemisena on raamat omal kohal. Kyll aga olen ma n6us sellega, et tegemist pole Kettamaailma lugude sarja parima raamatuga. Fantastiline valgus oli terake parem.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

See lugu pidanuks olema tublisti, väga tublisti, lühem. Kui algul polnud vigagi, siis umbes poole peal hakkasin nihelema ja nühelema ning lõpp jooksis juba diagonaalis.
Teksti loeti eesti keeles
Grey

Üks tõeliselt mõnus ajaviide. Minu jaoks ei muutunud asi kordagi tuimaks. Absurd võidutseb jälle, kuid kelle arvel?
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Satiir kui selline on sageli mõningatel kirjanikel kui asi iseeneses. Pratchettil ei ole. Erinevalt paljudest teistest ei loe mina Kettamaailma lugusid kui lihtsalt mõnusaid pulliasju, vaid pean nõustuma mõningate teiste arvamusavaldajatega, kelle hinnanguga, et tegu ON MEIE ENDIGA, tuleb täiel määral nõustuda. Kui raamatut selles vaatevinklis lugeda, omandab asi sootuks uue dimensiooni.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

seni parim pratchett, mida olen lugenud - täiesti erinev muust fantaasiakirjandusest, sädelevalt humoorikas, meisterliku keelekasutusega jne. hea asi, mida lugema peab!
Teksti loeti eesti keeles
AR

Vahepeal meenutas Tolkieni. Kuskil läks asi jälle nii segaseks, et pidin mitu korda tähelepanelikult lugema, et arus saada. Muidu igati korralik raamat. Muidugi oli siin igasuguseid uusi väljendeid ja sõnu, millest vist ei pidanudki aru saama.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

See raamat meenutab kõike peale iseenda. Selles on ainult üks hea tegelane (loomulikult pirnipuust kirst) ja uskumatul hulgal jaburat nalja. See raamat ei ole iseenesest midagi väärt, parodeerides valimatult kõike, ka iseennast, ent ometi oli seda lahe lugeda, ja autoril on elav fantaasia ning jutt jookseb. Nüüd, paar aastat peale lugemist, ei mäleta ma praktiliselt üldse, mis seal toimus… noh, mingid jobud rabelesid siia-sinna… aga mäletan, et lugesin aeg-ajalt naeru kõkutades. Ja muidugi on meeles Surm, kes sobival kohal tüübile tuld pakkus: "Aga, ei…" lalises see taibates. "AGA JAA." :-)
Teksti loeti eesti keeles
Avati

Jabur ja mõnus. Lõpupoole hakkas natuke tüütama. Tarbida ühekordselt ja korraga mitte suures annuses.
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Mulle väga meeldis.Tögati kõike ja kõiki. See et selliste tegelaste peale tullakse on juba oma ette asi. Sadade jalgadega mõtlevast pir- nipuust kast, kes järgneb sulle kõikjale oli väga originaalne. Ja surma tegelasele ei saa keegi vastu. nt."MA LAENAN SULLE VÄGA KIIRE HOBUSE..."Tubli viis. Hea naerda ja kerge lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Pratchett näitab, et tal on päris palju häid ideid, aga millegipärast ei moodusta ta neist terviklikku romaani, nagu paljud eelarvustajad on juba kurtnud. Selle vea parandab autor alles järgmistes Kettamaailma sarja teostes. Mingil määral võib seda romaani ju vaadelda kui esimest osa kaheosalises minisarjas, mille teiseks osaks on The Light Fantastic, aga kui aus olla, siis võiks ka niisugusel juhul see esimene osa vabalt olemata olla.

Selline seosetus meenutab mingil määral Douglas Adamsi "Hitch-hikeri" sarja, kuid sellest erinevalt ei ole Pratchetti teosed vist algselt raadiokuuldemänguks kirjutatud.

Igatahes on Pratchett see mees, kellele olen valmis korraliku siduva süzee puudumise suures osas andeks andma. Sest need üksikud episoodid, millest see raamat koosneb, on iseenesest täitsa head. Olin seda raamatut kunagi ammu, kui ta eesti keeles ilmus, juba lugenud, ja ülelugemisel avastasin, et paljud ideed, mida ma pidasin päris lahedaks (näiteks hüdrofoobide kasutamine hõljukite jõuallikana, Küümägi kui niisugune jm), kuid mille päritolu ma enam ei mäletanud, on pärit just sellest romaanist. Seega ei ole vist tegu üldse nii pealiskaudse asjaga, nagu võiks arvata.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Igati lõbus ajaviide. Muidugi, vaevalt et nädal peale tagakaane sulgemist kellelgi meeles on, millises järjestuses ja kellega kõik need seiklused toimusid... Hea põhjus kunagi üle lugeda. Paroodiline vihje Lessale ja loheratsuritele oli hea... Algul juba mõtlesin, kas emand McCaffrey sai Pratchettist inspiratsiooni, kuid Jyrka arvustus pakkus õnneks tõeseid andmeid. Võta siis näpust, kas parem on fantasy või selle pilamine. Isiklik maitse kaldub viimase poole.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Kolm aastat tagasi oleks "Colour.." mult ilma igasuguse kahtluseta täispunnid saanud. Nyyd, kolm aastat ja hulk muid Pratchette hiljem, annan ma asjale neli punni, sest ei ole tegemist k6ige tugevama teosega. Samas: sarja sisse juhtatama oli ta nigu rusikas silmaauku, ei vaevanud pead ja tegi maailma ehituse kanasti selgeks. Väga tugev neli ja ainult selle t6ttu, et Terry oskab veel paremini kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles
Lupus

Üks tugevamaid Kettamaailma raamatuid. Eestikeelne tõlge (ettearvatult) nõrk, kuna Pratchetti keel pole lihtne ja palju esineb tõlkimatuid sõnamänge
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Janek H.

Selline keskpärane Pratchett - esimeseks Ketta raamatuks siiski küllalt hea. Kohe oma esimeses raamatus tõi Pratchett sisse oma lemmiktegelase - Rincewind`i. Pagas oli muidugi fantastiline leid.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Täitsa korralik raamat, kui vaadata selles valguses, et esimene ja teedrajav, kuid tegelikult hilisemad raamatud on paremad ja küpsemad. See raamat nagu ei moodustanud ühtset tervikut, ka kildudega on nati üle pingutatud. Aga muidu lugeda ju kõlbab, seega siis selline keskmiselt nõrgemapoolne neli.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Algus oli naljakam, lõpp vajus veidi ära, ent siiski kindel "viis" . Kui ma seda raamatut lugesin, polnud McCaffreyt veel eesti keelde tõlgitud, nii et nii mõnigi nali läks minu jaoks kindlasti kaduma, aga see selleks.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Igati lahe ja ladus kirjatükk, mis ei pretendeeri tõsidusele. Meeldiv ajaviitekirjandus, mis paneb su kindlasti muigama, vahel isegi lausa naerma.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Esimene Kettamaailma raamat, mille suur võlu oli ilmselt ka asja värskuses, ent ainuüksi selliste surematute tegelaste, nagu Rincewind, Kakslill, Pagas, Cohen ja Surm esmatutvustus väärib kindlasti kõrgeimat hinnet!
Teksti loeti eesti keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Targo Tennisberg

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles