Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Tombs of Atuan

(romaan aastast 1971)

ajakirjapublikatsioon: «Worlds of Fantasy» nr 3 (talv 1970/71)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Atuani hauad»
Tallinn «Kunst» 1994 (Merlini raamatukogu, nr 5)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
11
2
1
0
Keskmine hinne
4.514
Arvustused (37)
Raul Sulbi

Maamere tetraloogia nigelaim osa. Aga see, mis on Le Guini kohta nigel, on mõne teise tegelase kohta kõva keskmine kui mitte väga tugev tase. Gedi odüsseia teine osa tutvustab sarja üht olulisemat tegelast Tenarit, samuti on Raudkulli ja ärasöödu seiklused Atuani saare labürindis üsna põnev lugemine. Võlukunst võidab pahelise religiooni. Igatahes õpetlik.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Kehtima jääb kogu jutt, mis 'Meremaa võluri' kohta kirja sai pandud - midagi kardinaalselt uut tõesti pole, teravdatud on kontrasti valguse ja pimeduse vahelises võitluses, kuid samas ei muutu raamat ka kordagi igavaks või selle kunstiväärtus kehvemaks.
Et miks ma nelja panin? Sarjasisese diferentseerituse mõttes, tegelikult on kogu sari viisplussi väärt.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Päris mõnus jupp. Ei julge teda teistest Maamere-sarja asjandustest ettepoole tõsta ja ei julge ka madalamale asetada, on lihtsalt natuke omamoodi lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kõigepealt vaata, mis ma Meremaa võluri kohta kirjutasin.

Atuani haudu pean ma triloogia initsiaalteoseks igas mõttes. Siin me kohtume esmakordselt juba tugeva ja elukogenud Gediga ja samuti puudub Meremaa võluris sarja ülejäänud osadele omane loo ülemeremaaline tähtsus, mis tingib suurejoonelisema fantaasialennu ja paksemate värvide kasutamise. Kargadi pühamu kirjeldus ning kogu teos järgib mõneti sedalaadi fantastika stampe, jõudmata samal aja kahele viimasele osale omase üldinimliku sügavuseni. Triloogia esimesele osale võib selle andeks anda, kuid kogu sarja lõikes on teos nõrgim.

Üle loetud 22. nov. 2001 ning pärast järelemõtlemist otsustasin siiski hinde 5 peale tõsta. Seda ühe kõrvaltegelase -- Penthe pärast. Nimelt on autor ilmselt kujutanud Penthes Kossili tütarlapsepõlve ning kui poleks olnud Gedi, oleks Tenarist arvatavasti saanud Thari analoog. Penthe muretuse asendab kibestumine, lapsepõlvesõpruse hõõguv vaen... Nüanss, mis lisab kirjanduslikku väärtust.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Minu arust on see romaan isegi parem, kui esimene. Miks? Seda on üsna raske seletada. Võimalik, et minu väärastunud mõistust lihtsalt lummab sihuke klaustrofoobiat eirav setting. Mina olen üsna nõus Andrzej Sapkowskiga, kes nägi Tenari ja Gedi suhetes lihtsalt naiselikku (õelat) nägemust mehest, kui muretust seiklejast. Sarja lõpus muidugi teeb Tenar Gedile tagasi, aga see on lõpus. Igatahes, mulle selline antiFeministlik tõlgendus meeldib. Ühesõnaga: tuleb Ged/mees (tõbras noh!) ja võtab Tenarilt/naiselt selle, mida vaja ning kõnnib oma teed. Võimalik, et feministid vaidleksid mulle (ja Sapkowskile) vastu, aga säherdust tõlgendusvõimalust ei saa ka nemad eitada. Aga kui isegi see tõlgendusjoba kõrvale jätta, on ikkagi tegu ühe võrratu looga. Lugedes meenus veel lisaks Tiibetile ka Vana-Egiptus. Ilmselt pean ma seda romaani just seetõttu sarja parimaks, et sedavõrd staatiline värk on sedavõrd põnevalt kirja pandud.
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Rauli Rajande

Ühinen eelkõneleja seisukohtadega välja arvatud see tõlgenduse osa, mis tundub kellegi teise kui autori poolt avaldatuna kuidagi kunstlik. Hea ladus raamat, mulle meeldib kui asjas on ka natuke psühholoogiat sees, veel võib kirjanikku kiita hästi loodud õhkkonna eest.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Ei ütleks, et see teistest osadest kehvem on. Ning õuduskirjanikel soovitaks sellest raamatust sünge õhkkonna loomisel eeskuju võtta. Palju koledam oli kui igasugused haledad õudukad.
Teksti loeti eesti keeles
Martin A. Jalakas

Tõsiselt hea raamat. Stiil on küll oluliselt erinev kui esimeses osas, ent headus on sama. Mis juhtub inimesega, kui tema kindlaksmääratud piiride ning sündmustega maailma satub midagi hoopis uut ning võõrast. Võibolla mõnele maitsele natuke üksluine, kuid tegelastesse ning nende motiividesse süüvides igati lugemisväärt.
Teksti loeti inglise keeles
TVP

Tõesti... Polnud nii kaasakiskuv kui triloogia esimene ja kolmas raamt aga sellegipoolest viit väärt...
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Einoh, aina paremaks läheb. See teine osa ei hakka erinevalt paljudest muudest "järgedest" ju tegelikult sama teemat edasi arendama, vaid vaatab kogu eelnenut ja tulevat täiesti uue kandi pealt. Võrratu raamat. Lasen veel aastakese lugemisest mööda ja hakkan kindlasti uuesti. Ged on nüüd mees, tõre ja tarmukas, küüniline küll aga teab, mis teeb. Ääretult ebanaiselik mehekäsitlus LeGuini poolt.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Paar inimest eespool peavad seda osa sarjast esimesest viletsamaks või lausa kõige viletsamaks. Üldse kohe ei ütleks nii. See osa on kaunis erinev esimesest, kuid ikkagi väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Minu meelest kergelt nõrgem kui esimene osa. Siis oleks viie saanud, kui oleks selgunud, et Vanad Väed ei olegi midagi, et see on tavaline religioon, nagu neid palju ja kohati väga veidraid on olnud. Mulle tulid just Tiibeti kuradikummardajad meelde. Aga lõpuks selgus, et seal on ikka midagi taga... Kui klooster koos Hauaalusega oleks alles ja terveks jäänud, siis see oleks veel midagi päästnud.

Raamatu sisekaanel olev koobastiku plaan ei lähe kokku tekstiga. Võib-olla oleks koos tõlkimisega saanud uue plaani koostada?
Mina oleksin Arha asemel koobastiku kaardistanud ja igale käänakule seinale märgid maalinud, kuhu tuleb minna. Lõpus oleks sellest kasu olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Parem kui esimene osa. Minu meelest. Lisaks Tiibetile ja Vana-Egiptusele... kusagil Väike-Aasia kandis olevat ka mingid sedasorti templid olnud. Ilma tigedate vaimudeta muidugi - või siiski mitte? Kuidagi koopahirmu tekitav raamat. (mitte klaustrofoobiat, vaid just spetsiifilist koopahirmu)
Teksti loeti eesti keeles
Kalev

Usuteemaline konflikt nagu ei istu, kuid kui konflikt tegevust siiski edasi viib, on see omal kohal. Ülejäänud tegevus on nagu taust, mida alati ei tasu tähele panna. Hüva lugemisvara.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Minu jaoks oli sarja paremuselt viimane (kuidagi ei saanud kirjutada `halvim`) osa. Paradoksaalselt samadel põhjustel, miks mõnedki just seda osa kiitnud on. Nimelt kaob siin ära see tonaalsus, mis mind Meremaas võlus. Alguses pidin juba nelja panema aga siis tundsin, et oleks ebaõiglane - noh kümnepallisüsteemis ehk saaks üheksa.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

"Atuani hauad" kui niisugune midagi olulist Meremaale muidugi ei lisa. Samas, ei saa ka eitada, et tegemist oli huvitava tekstiga, ehkki mõnevõrra stereotüüpne.

Sukeldumine Atuani haudadesse, kus pesitseb jõud, millega Gedil oli juba varemgi tegemist olnud ja millega ta tahes-tahtmata taas vastamisi peab seisma, oli üsnagi huvitav. Samuti Tenari saamine Arhaks (sööduks). Kogu see religioonne atribuutika, mida Le Guin meisterlikult valdab, oli omal kohal. Suurema osa tekstist võttiski enda alla Tenar ja tema lugu. Ged saabus alles teises pooles ja siis hakkasid sündmused arenema kohutava kiirusega. Vanad Väed, millest pidevalt räägitakse (kuid mille täpne olemus ei selgu minu jaoks terve selle sarja jooksul), näitavad nüüd seda jõudu, mis neil on. Mõnevõrra ebausutav, et olendid, kes on vanimad maailmas ja kellel on olnud väga palju aega ning kannatlikust, inimesele kaotavad, aga olgu. Tegu on siiski suurelt osalt lasteraamatuga.

Minu hinnangul ei ole ta enam sedavõrd sissepoole vaatav, kui näiteks ülejäänud sarja osad. Polnud seda omapärast filosoofilist aurat, mis ülejäänutel. Ka kohad, mis rääkisid nimedest, olid suuremal või vähemal määral "Meremaa võluris" olnu kordamine. Aga lõppkokkuvõttes oli tegu üsnagi tugeva tekstiga, mille pisipuudused ei suuda rikkuda lugemiselamust.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Huvitav, teatud mõttes pean ka mina TToA-d sarja parimaks raamatuks. Paneksin talle "5", aga nii hea ta nüüd ka ei ole... Üks kompaktne ja väga loetav, mõnus lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Mina olen ikka üks imelik inimene, alustasin seda sarja "Tehanust" ja siis sain teada et on olemas eespool kolm osa. Ma nüüd selleasemel, et esimesest lugema hakata loen ma teisest alates.

Kohe väga meeldis mulle see lugu. Veidike sünge ja mõnes mõttes kurb kah. Eriti tore oli see et eraldi raamatuna, kui pole esimest osa lugenud ei olnud aru saadagi et seal eespool veel üks raamat on olemas.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Kehtima jääb kõik sama, mis ma ütlesin oma arvustuses "Meremaa võluri" kohta. Midagi uut siin raamatus pole lisatud. Võib-olla on see järg isegi natuke kehvem, kui esimene osa (kirjutamisstiilid on natuke erinevad). Mulle meeldis igas tahes "Meremaa võlur" rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea, tugev viis! Hoopis parem teos kui "Meremaa võlur". "Atuani haudade" dünaamika ja õhustik on oluliselt paremini välja mängitud, ei teki punnitatuse tunnet nagu avateoses. Ei ole ka II osas sellist elektrijänesena saarelt-saarele hüppamist, mis lugemiselamust häiris. Tundub, et autor on saanud "Atuani haudasid" luua heas keskendatuses, tulemus on kompaktne, põnev ja ootamatu. I osa rikkuski vähe ära see kirjaniku kannatamatus (seda on lausa tunda lugedes), teosesse taheti panna liiga paljut ja liiga kiiresti. II osas on seevastu doseering olnud perfektne, braavo! Eks mõningaid näpukaid ka on. Kahes kohas ei klappinud kaart ja tekstis antud juhised labürindis liikumiseks, aga see on tõesti tähtsusetu detail.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Lugesin peale umbes 15 aastast vahet uuesti üle. Ennist oli meelde jäänud, et tegu suht nõrga raamatuga ja mulje ei mäletanud valesti - tegu oligi üsna igava psühholoogilise koega seiklusjutuga mingi noore tšiki kurvast saatusest ja eneseleidmise ja meelemuutuse raskest teest milles katalüsaatorina tegutses härra Raudkull. Noh, oletame et paar-kolm korda vilksamisi suhteliselt pimedas nähtud mehesse on võimalik armuda (eriti arvestades et naispeategelane polnud ju mehi eriti näinudki, sest need palvlevad eunuhhid ei lähe arvesse), aga see pole üldse peamine. Peamine oli see, et tegevus toimus kuivas, tolmuses, kottpimedas maa-aluses labürindis ja sellest on võimalik kirjutada huvitavalt ja igavalt, LeGuin aga iseendast üle ei hüppa ja laskub täiesti oma ebakompetentsuse tasemele. Tulemus on nõrgapoolne ja muljetepagasisse mitte eriti märkimisväärseid jälgi jättev võrdlemisi kiirelt unustatav jutuke.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Mingil ürgsel, täiesti mitteintellektuaalsel tasemel on see raamat pärast (kronoloogiliselt tegelikult enne) "Pimeduse pahemat kätt" olnud mulle kõige enam mõju avaldanud Le Guin.

Mingeid väga tähtsaid mõtteid inimene olemise teel olen endale korjanud sealt.
Et tehtud viga võib olla heastamatu, aga asja ei paranda ka see, kui sa end sellepärast pooleks põed; keegi ei saa sellest kasu.
Et mõjus, vapper ja kohutava saatusega isik ei tarvitse olla kuigi kena vaadata ega tore suhelda (need "kurjategijad" seal surmakambris), mida iganes Hollywood ses osas ka arvab.
Et kõik religooni kirega suhtuvad inimesed ei olegi kuidagi moraalselt puudega ja haiged, vaid inimlikkus murrab end ka läbi usu.
Et võib küll olla seksuaalne pinge, ilma et seda peaks esile tõstma või kuidagi lahendama hakkama.
Et inimesed ongi mõnes aspektis alati rumalad ja õnnetud, see ei välista, et nad samas oleksid mõnes teises olulises aspektis targad ja tugevad.

Väga noorele olevusele inimeseks olemise õpetamise eest kindel 5.
Teksti loeti eesti keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Targo Tennisberg

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles