Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Mihhail Bulgakov ·

Master i Margarita

(romaan aastast 1967)

ajakirjapublikatsioon: «Moskva» 1966; nr. 11; 1967; nr. 1 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Meister ja Margarita»
Tallinn «Eesti Raamat» 1968 (XX sajandi raamat)
Tallinn «Perioodika» 1995 (Europeia; 32)
Tallinn «Varrak» 1997 (Iiris)

Hinne
Hindajaid
44
4
0
1
0
Keskmine hinne
4.857
Arvustused (49)
Laur Salundi

Romaan, mida on võimatu üheselt kommenteerida oma mitmetahulisuses. Jäägu see veidi oskajamate inimeste hooleks. Üks on aga kindel: tegu on väga hea raamatuga, mille võiks igaüks läbi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Väga hea! Tore raamat, lõbus ja kurb üheaegselt. Millest see räägib? Inimesest. Inimesest ja tegudest, "mis käivad tema järele". Inimesest-Loojast ja Inimesest-Tarbijast. Raamat sisaldab nii sotsiaalset satiiri (näiteks kirjanike sebimised jmt) kui filosoofiat. Mulle jättis sügavaima mulje Wolandi esinemine tsirkuses. Pooldan arvamust, et hea raamat suudab (mõnikord vastu autori tahtmist!) ületada oma aja ja olud. Seni, kuni kestavad inimlik väiklus ja lollus, kadedus ja ahnus, seni püsivad teravad ka "M&M''s" tõstatud küsimused. Kui tihti, unustades Bulgakovi soovituse:"Ära midagi küsi! Küll nad ise pakuvad ja annavad kõik", viskuvad inimesed püüdma "prii" rikkust, mis näib taevast langevat ning saavad tegelikult iseenda poolt petetud. Muidugi ei puuduta see MEID, sest, nagu ütles Majakovski :"See pole sinust, vaid sinu tuttavast!", ja taskurätikut ei tooda mitte Sulle, vaid hoopis kellelegi teisele. Ja paras talle!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Urmas Muinasmaa

Raamat, mis meeldib väga ka minu muidu ulmest mitte lugupidavatele sõpradele. Ega see tavaline ulme pole kah muidugi ning kas alati peabki kõike niimoodi lahterdama... See raamat võiks olla ulmefännile ennem kohustuslik, kui mõni viletsalt välja kukkunud tondijutt või SF. Nalja saab seda lugedes igatahes palju ja kohati on kõhe ka... Igaljuhul viis pluss!
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Raamat, milles segunevad satiir, tragöödia sugemetega romantika ja SF-õudus nii nagu see 30-ndail ainuõige näis. Raamat, mis jättis kuidagi ebasoliidse ja jantliku mulje. Ma ei hakka siin rääkima Raamatu mainest ja tema rollist nõukogude kultuuriloos ja üleüldse sellest kui raske oli elu vanasti. Keskkoolis sai klassivend kirjandusaines päris mitu viit puhtalt selle eest, et Raamatut lugenud oli. Mul on aga üldiselt peale saatuslikke mune Bulgakovi vastu mingi vimm.
Teksti loeti eesti keeles
Killu

Raamat, mis mitmel korral lugemisel häiris kummaliste dekoratsioonidega, mis jätsid temast paljutki varju...Ulmega on sel raamatul küll kaudne seos, aga mnesugune siiski, fist fantastikaga eelkõige. Aga oma olemuselt on ta minu arvates siiski sromaan, sellest kuidas kurat kord armastas ühte naist, kelle nimeks oli Margarita. Armastuse ümber on palju lehvivaid kujundeid, muud siblivat maailma, mis paistab ehk isegi veider, kui sa ise vaatad eelkõige oma armastust.
Teksti loeti eesti keeles
Karin Laur

Seda teost mingi hindega mõõta on tegelikult võimatu. Tippteos igas mõttes, niivõrd mitmetasandiline, et iga ülelugemisega võib midagi uut avastada. Eriti hea on minu arvates Jeesuse ja Pilatuse osa, käsitlus lunastusest ja Jumala seotusest Saatanaga. Sellele jäävad alla nii ühiskonnakriitiline, koomiline ja romantiline liin. Sügav filosoofia, mida tõepoolest igaüks mõista ei suudagi.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Jüri Kallas

Olen seda romaani oma kümme korda lugenud, meeldib, lummab, masendab ja ajab naerma... ning kõik muud emotsioonid lisaks. Sihuke peabki kirjandus ideaalis olema... kahjuks jääb see ideaal enamikele loojatele kättesaamatuks.

Kolm üsna erinevat lugu: ajalooline plaan Pontius Pilatusega, fantasmagooria Wolandi ja tema kaaskonna visiidist 1928. a, Moskvasse ning ülev ja puhas armastuslugu Meistrist ja Margaritast. Parafraseerides Leninit ütleks: «Lugeda, lugeda, lugeda!»

Parim koht raamatus on muidugi lõpus see Pontius Pilatuse lunastuse stseen... ainuüksi selle pärast oleks viis kindel, kuid see on vaid selle suurepäraselt lihvitud teemandi üks üsna pisike tahk.

PS: INIMESED KOGU ULME EI OLE AINULT SF, ULME ALLA KUULUB KA HORROR JA FANTASY! «MEISTER JA MARGARITA» ON PIGEM URBAN FANTASY (LINNAFANTAASIA)... TÕSI RAAMAT ON KIRJUTATUD ENNEM, KUI LEIUTATI TERMIN ISE! JÄRJEKORDNE TÕESTUS TEKSTI GENIAALSUSEST!
Teksti loeti eesti ja vene keeles
kuits

Kui ma seda raamatut esmakordselt lugesin jättis see morfinisti unenäo mulje. Peale seda ma mõtlesin paar päeva selle sisu üle järele ja võtsin raamatu uuest kätte ja lugesin uuesti läbi. Ja oli täiesti teine tunne. Peale seda olen ma paariaastaste vahedega seda veel ja veel lugenud ja iga kord olen enda jaoks midagi uut avastanud. Vist selline peakski üks tõeliselt hea raamat olema.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Kahjuks lugesin "Meistrit ja Margaritat" enne kui mulle mõni muu Bulgakov kätte sai sattuda. Muidu polekski neil teistel väga viga, aga nüüd on latt nii kõrgele saanud, et teised käivad kaugelt alt läbi. "Meistrit ja Margaritat" lugege kord aastas... 1968. aasta tõlkes on romaanist paar juppi välja lõigatud; hiljem lugesin need vene keeles juurde ja leian, et kaotus polnud väga suur.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Henrik Aavik

Ei oska midagi uut lisada hinde 5 pannud arvustajatele. Neile kes vaidlevad teemal kas on ikka ulme või fäntäsi või sürrealism või armastusromaan väidaksin, et tippteostel tihti ei olegi nii kindlat zhanri. Hea lugu on eelkõige inimestest ja nende probleemidest. Teatavasti oli bulgakovi lemmiknäidendiks Faust - ta käis seda vist mingi 43 korda vaatamas. Tundub, et M&M on tema oma käsitlus sellest teemast. Ilgelt hea käsitlus minu arust.
Teksti loeti eesti keeles
Annika Hanson

Esiteks - kui oleks võimalik, annaks 10 punkti. Või sada. Nagunii ei saa punktidega mõõta niivõrd HEAD raamatut. Ja analüüsida pole teda ka mõtet, sest selleks kuluks tunduvalt rohkem ruumi ja aega kui minul käsutada. Ühes aga ühinen eelarvustanu Teaga: kellel iganes tuli haige idee paigutada Bulgakovi "Meister ja Margarita" SF-i küllaltki kitsasse riiulisse...nojah. Hoidun kommentaaridest. Aga neile, kes raamatust esimesel lugemisel mõhkugi aru ei saanud (paistis neid siiski olevat) soovitan soojalt - lugege uuesti! Aasta, viie või kümne pärast, aga lugege. Nii kurbi, nii ilusaid, nii tarku, nii melanhoolseid, nii elujaatavaid, nii häid raamatuid kirjutatakse vähe.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jaanis Tali

Arvustada ei taha. Ei küüni.Esseesid võiks kirjutada või peaks kirjutama. Iga peatüki kohta võiks. ... Aga liigitada ei maksa.Niisuguseid Kirjanikke ei liigitata.Või kui siis koos Hermann Hesse ja Pär Lagerkvisti ja teiste liigitamatutega ...
Teksti loeti vene keeles
Satyros

Üks parimatest raamatutest üldse mida ma tean. Kuiig võib see alguses lugejale segane tunduda. Sellegi poolest on see täielik meistriteos.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Bulgakov on nii mitmeski mõttes huvitav kirjanik. Iseküsimus on, kas antud teos on niivõrd geniaalne, nagu teda sageli tituleeritakse, kuid huvitav on ta sellele vaatamata. Päris viite ei teeni ta ära lihtsal põhjusel: kohatise segase mulje pärast. Ta on üritanud ühte raamarusse sedavõrd mitmekesiseid asju sisse kirjutada, et aeg-ajalt jääb mulje, et materjal on üle autorist enesest. See tähendab, et ta ei tule oma materjaliga toime. Ilmselt on see arvamus küll ainult minul, kuid selline ta kord on. Aga raamat on siiski hea, lugemata ei tasu jätta.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Ilmselt ainuke raamat, millele paneksin 5-palli süsteemis 5+ (ma pole küll väga suur lugeja). See on lihtsalt fantastiline teos, halba nagu polegi midagi öelda. Lugenud olen küll vaid ühe korra, peakski uuesti hankima kuskilt. Umbes nii tahaksin ise kirjutada, kui vaid oskaks.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Nujah, pole aga miskit parata, peab aga kiidulaulu jätkama. Ei ole nõus ühe eelpool kirjutaja arvamusega, et vene keeles (ehk originaalkeeles)lugemine midagi juurde ei anna. Annab ikka kyll. Kes ei usu, oma viga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Maniakkide Tänav

Kahetsen, et ei lugenud seda siis, kui kirjanduse tunnis peale käidi. Teisest küljest - vahest poleks tollal meeldinudki. Nüüd nautisin aga iga sõna.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Üks Suuri Raamatuid... Üks minu lemmikuid ning kahtlemata maailmakirjanduse tippude hulka kuuluv. Paremini lihtsalt sellist teost POLE VÕIMALIK kirjutada -- väga harva arvan ma millegi kohta niimoodi, aga selle teose kohta on see minu meelest nii. Sügava filosofilise sisuga liituvad meisterlikud detailid (kass näiteks). Selles teoses on olemas kõik, mida võib ühelt romaanilt oodata -- üldinimlikud probleemid, armastus, terav ühiskonnakriitika, religioonifilosoofia, lõikav huumor. Kõik see on teostatud hiilgavas kirjanduslikus tehnikas.
Teksti loeti eesti keeles
benomus

Romaan, mis asjatundmatumale võib tunduda üsnagi hüppelise ja abstraktsena. Tegelikult see ka on, kuid teadlikult. Klassika, mis peaks kuuluma iga endast lugupidava lugeja kogusse. Eks kunagi keskkoolis oli see kohustuslik ka ja siis oli lugemiskontrollis metsik mahategemine. Keegi ei vaevunud lugema, see oli ju nii segane ja arusaamatu. Ma ei olegi päris kindel, mispärast see nüüd nii südames on. Võibolla olen targemaks saanud. Oskan hinnata seda, mis hindamist väärt. Kui kellegi see veel lugemata on, siis ta ei ole mu sõber.
Teksti loeti eesti keeles
Avati

Loetud ja üle-loetud ja nii vähemalt kümmekond korda (kui mitte enam).Filosoofiliseks ma seda raamatut ei pea. Poeetiline sobib paremini, kui ühe sõnaga iseloomustada vaja on. Mida enam olen M&M lugenud, seda vähem arvan et sel midagi reaalse/tegeliku maailma kohta öelda on.(Välja arvatud oma konkreetsuses väga hästi edasi antud vene olustiku kohta, kuid see on midagi muud). Öelda tähenduses `ette öelda`, juhtnööre anda. Mitte tähenduses `kirjeldada`. See pole laitus vaid nending ja ei vähenda põrmugi raamatu lugemisväärtust.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Selles mõttes, et kes olen mina Bulgakovile mingit hinnet andma.

See on ainus raamat, mis on minuga teinud asju. Piinlik rääkidagi, aga jäägu see omavahele: esimest korda lugedes ma naersin ja hüppasin nagu meeletu. Ühel hetkel avastasin, et seisan alasti aknalaual, raamat käes, röögin, ja loen. See oli see koht, kui nad aknast välja lendasid.

Vahel mulle meeldib mõelda, et kirjanduse põhiline funktsioon ongi eskapistidele eskapismi pakkuda. Nii mõtlen ma just nõrkushetkedel.

Pruugib vaid aga Meister ja Margarita üle lugeda, kui musse voolab mingi saatalikult kaval energia, kui silmad lähevad sulilikult kissi, ja kui peas on selgus: just seda, ja mitte midagi teist, peab üks raamat inimesega tegema.

Aga see on ikkagi kummaline, kui üks mu sõber ütles, et osad lõigud olid nii segased, et ilmselt polnud Bulgakov isegi aru saanud, mis ta tahab teha. Või polnud materjalist üle.

Surelik kahtlustab meeltesegadust ja küündimatust ikka enne Surematu kui enda juures.

ps Morfiinist ja uimastitest aga tuleb rääkida hoopis Pelevini Tsapajevi loo juures.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Eevur Tumm

Nagu iga meie kultuuriruumist pärit enam-vähem normaalse lugemuse ja maitsega isik saan minagi iga lugemiskorraga vaimustuda ja avastada enda jaoks midagi uut. Teksti üllatav sidusus tuli aga minu jaoks välja läbi nende kärbete. Olin lugenud 1968. aasta tõlget ja hiljem perestroika päevil kusagilt need puudu olevad lõigud eraldi leides paistis, et tegemist ongi ebavajalike kohtadega. Meelde jäi umbes mingi nõuka värginduse sotsiaalkriitika, enam-vähem Pikker-sisse-sähvas tasemel. Millegipärast kummitas, kuidas keegi valuutapoes kurgitünni kukkus jms. Aga lugedes hiljem kogu raamatu ühtlaselt üle, selgus, et kõik asetus oma kohale, need lõigud olid vajalikud! Vähemalt minu kogemus näitas, et kahtlustada Bulgakovit ülearuse lisamises on pigem kahtlustaja viga.
Teksti loeti eesti keeles
Heili Kase

See on yx t6eliselt m6nus raamat, mida ikka ja ja"lle lugeda, olgugi et k6igest ei pruugi aru saada. Aga ega Bulgakov seda vist tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles
tess

Hea näide sellest, kuidas tõeliselt hea kirjandus(ja mitte ainult kirjandus) ei vaja klassifitseerimist - suurepärane ka nende jaoks, kes ulmekirjandust näpuotsagagi ei puuduta ja kes ei tule iial selle peale, et seda teost ulmezhanri alla liigitada.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mida muud vääribki suurteos kui mitte viit! Ehk veidi over-hyped tekst, see segas.

Mina kiidusõnu ei lausu. Las igaüks leiab enesele ise Sisu ja Mõtte. Näha aga on, et autor on aastaid higistanud iga sõna kallal, kõike kaalunud.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Ei tahaks hästi uskuda, et mitte keegi Bulgakovist pahasti ei arva. Nad lihtsalt ei julge oma arvamust välja öelda! Mis näitab selgesti, mis inimesed need sellised on. Vot.

Kui väga tahate, siis fantasy. SF? Olge nyyd! Aga minu arust lihtsalt Väga Hea Kirjandus. Selline, mis ei ole mingit žanri. Minu poolest kas või sonett. Sonett proosas, sel juhul.
Abstraktne? Mitte mingil juhul, pigem vägagi konkreetne. Ydini nepilik, hull, nagu kogu nõukogude aeg. Ja samas hull nagu inimesed ikka - või nad siis kunagi teistsugused on olnud. Yldinimlik. Ja, vabandage, parem kui "Faust". Sest inimlikum.

Heal kirjandusel peabki olema inimesele umbes sama mõju kui välgunoolel. Pärast võib isegi elama jääda. Teistsugust kirjandust ei olegi mõtet kirjutada, saati siis lugeda.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Siim Espenberg

Üks väheseid ülikiidetud raamatuid, mis seda ka täielikult väärib. Olen tõsiselt vaimustuses! Kusjuures sellele teosele ei pööranudki minu tähelepanu mitte niivõrd kõik siinsed kiidulaulud, kuivõrd ühe suhteliselt ulmekauge inimese sõbralik soovitus. Eks see ju olegi igasugusest haibist usaldusväärsem. Eh, aga sellele soovitajale olen nüüd tõsiselt võlgu:).
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Sai loetud küll aastate eest, kuid tõenäoliselt ei annaks ka värskelt loetuna madalamat hinnet kui nüüd. Meeldis sedavõrd, et jätan selle kirje siia enda 300. juubeliarvustusena. Küll aga ei hakka ma 45`nda hindajana enam sisu lahkama. Põhjalikud analüüsid ja allusioonid kirjandusvaramu krestomaatiliste teostega leiate raamatukogudest.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Alguses lugesin ma igiammu, mingi 20 aastat tagasi, seda kohitsetud nõuka-aegset kõvakaanelist varianti. Mõnda aega tagasi sai pisteliselt (2-3 osa kokku vist) vaadatud seda vene 10-osalist seriaali. Nüüd lugesin lõpuks täisteksti uuesti läbi.

On hea küll. Olemata eriline vene kirjanduse austaja, pean tunnistama, et "M & M" meeldis mulle algusest lõpuni ja läks koheselt nende raamatute nimekirja, mida paari-kolme aasta tagant hea uuesti üle lugeda.

Neljakümne kuuenda arvustajana pole siin sisust mõtet üldse juttu teha, lisaks on tegu ju maailmakirjanduse klassikaga, mis peaks kuuluma üldhariduse juurde. Peale lugemist ma enam eriti ei imesta, miks kõnealune teos on avaldanud sügavat muljet loendamatule hulgale inimestele ja olnud inspiratsiooniallikaks teistele teostele (Rolling Stones, "Sympathy for the Devil" jne.).

Võimas ja vapustav. Soe soovitus kõigile, kes veel seda meistriteost lugenud pole: tehke seda ometi.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Raamat, mida pole mõtet lugeda ilmselt liiga noorena (muidugi on see väga individuaalne) ja mille puhul tuleb kindlasti kasuks ka keskmiselt parem piibliloo tundmine, kui siin ateistlikul Maarjamaal kombeks on. Rääkimata 1920.-30. aastate NSV Liidu olude vähesestki tundmisest.
Aga ilmselt võiks nautida ka täiesti ilma eelteadmista, tõeliselt meisterlik (ja muidugi ka margariitalik!) tekst.
Eriliseks lemmikuks oli mõistagi must kass ja tema trikid.
Teksti loeti eesti keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Targo Tennisberg

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles