Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Michael Crichton ·

Jurassic Park

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Sauruste park»
Tallinn «Kupar» 1994

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
13
7
1
0
Keskmine hinne
3.966
Arvustused (29)
Targo Tennisberg

Raamat oli super, aga tõlkijale annaks küll pasunasse. Kas on meie tõlkijail (see kehtib ka paljude muude raamatute kohta) tõesti nii raske terminoloogia alal konsulteerida ka vastava eriala asjatundjatega (kehtib eriti arvutinduse kohta)?
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Filmilik nagu enamik Crichtoni loomingust, seekord juba liiga filmilik. Sauruste elustamine on läbinähtavalt lollikindel teema, millest bestsellerit kirjutada, ehkki jah, tsitaadid süsteemiteooriast ja romaani eessõna on harivad.
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Võrdlemisi edukalt populismi ja mõistuslikkuse piirimail laveeriv teos. Garanteerib lugejamenu pulp-võtetega ja suudab vahele paigutada piisavalt palju huvitavat ka "mõistusega" lugeja jaoks. 90-ndate Crichton. Teatav kurbus jääb pigem raamatuväliselt peale lugemist: Crichton, kommertsulmeraamatute suurmeister, arvestab kaasaegse lugeja rumalamaks, kui ta arvestas kuuekümnendatel.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Jälle üks Crichtoni film, ehk hunnikute kaupa igasuguseid tabelisi, skeemikesi ja aktsiooni. Ent samas ka jube kuiv asi, mida närides saab suu kenakesti saepuru täis. Nood teised Crichtoni lood, mis mul loetud ("Andromeda" ja "Inimkompuuter"), tundusid paremad natuke. Sellele jubinale selline hästi nadi kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Vedas kellel film nägemata, mina vaatasin ja öökisin kolm päeva, kuulukse, et talle ka järg olevat. Hoidku jumal mind selle eest. Raamat lubab ennast lugeda kui visadust on. Kaoseteooria ja see matemaatik olid ainsad asjad mida ma nautisin, ülejäänuga oli nagu oli.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Esiteks, see hinne on ainult raamatule. Filmi ma pole näinud ja, nagu öldakse, kiidetud olgu jumalad, et nad mind sellest katsumusest päästsid! Kui poolgi kuuldustest tõele vastab... Aga see selleks... Ainus, mida MC-le siin ette saab heita, on see, et ta on liialt iseenda moodi. Tema lugude juures imponeerib mulle autori soov ja viitsimine nokitseda detailide kallal. Asi, mis on kaasaegsele ulmele võõraks jäänud. Meeldiv on seegi, et MC ei pea oma lugejaid ajudeta idiootideks.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Raamat minuarust igati heal Chritonlikul tasemel. Mis aga filmi puutub, siis mis tal viga oli? Loomulikult oli ta totaalselt erinev kui raamat. Ja eraldi võetuna kyllalt lahe action. Vaffad saurused ja puha. Goldblumi Ian Malcolm ehk oli na nigelavõitu aga who cares. Ainus Chritoni raamatute järgi tehtud film, mis tõsiselt _saast_ oli on "Congo".
Teksti loeti inglise keeles
Jüri Kallas

Võimalik, et see tundub virisemisena, aga (minu arust) olid Crichtoni esimesed romaanid (The Andromeda Strain, The Terminal Man) paremad. Võimalik, et ma lihtsalt ootasin miskit enamat... mäletan millise õhinaga hakkasin lugema ning pettusin. Einoh, ladusalt sai läbi küll loetud, aga teist korda vist enam ei loe... kuigi see eesti tõlge on ju lugemata (seega vist ikka peaks lugema?). Igatahes mõtlen ma tõsiselt, et kas ma selle järje võtan üldse ette... Siin on kõik ka jõudumööda filmi kirunud: minagi kirun, aga hinde panin ainult raamatule... kui ma oleks filmi ka arvestanud, siis poleks üle ühe tulnud ning see Jeff Goldblum oli üks väheseid asju selles filmis, mis vaadata kõlbas. Ma pidin seda filmi vaadates korduvalt magama jääma: sedavõrd tapvalt tüütu ja igav oli. Soovitav on igatahes enne filmi vaatamist raamat läbi lugeda, vastupidi võib see lugemata jääda.
Teksti loeti inglise keeles
Alo Vanatoa

Jah, probleem on selles, et ma ei suuda kuidagi professionaalset kretinismi vältida. Tee mis sa tahad, ikka hakkad mõtlema selle peale, kuidas ja kui vabalt vend ikka teooriaid tõlgendab. Pealegi sai kunagi teema kohta seminar peetud ja asja analüüsitud (selle teose bioloogilise osa aluseks olevaid artikleid koguni loetud) ... Bioloogi seisukohalt tundub asi kohati lausa loll. Aga see selleks. Raamat iseenesest mulle meeldis. Mitmel põhjusel. Esiteks oli matt kaunis adekvaatne ja omal kohal. Teiseks, peamistest põhitõdedest oli ikkagi kinni peetud. Ja põnev oli ka, mäletan, et pärast mingit eksamit lugesin puhkuseks ühe jutiga läbi. Filmile paneks isegi 4+, peaasjalikult efektide pärast. Pole varem nagu tähele pannud, et keegi oleks viitsinud silmarefleksi mingil kollal piisava adekvaatsusega kujutada.
Teksti loeti eesti keeles
Kaimar Karu

See oli teine raamat, mida ma Crichtonilt lugesin, esimeseks nimelt 'Andromeda ...'. Raamat oli stiilne ja puhas, st. toimuva jälgimine kerge. Ei olnud kohti, mille taha takerdudes oleks tulnud tahtmine raamatut kõrvale panna. Film aga, mis seal imestada, oli täielik ebaõnnestumine. Pime, segane, igav.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Kui kedagi häirib raamatu kommertsedu, siis mind igatahes mitte. Sellist suhtumist ma muidugi mõistan, kommerts ja massidele mõeldud kraam on enamasti lääge. Kuid kui M.C. oleks tundmatu kirjanik ning antud teosest seda paljumaterdatud filmi (ühinen filmi materdajatega) poleks olemas, oleks äkki hinded siin kõrgemad? Võib-olla olen ma aga ise osake hallist massist, kelle arvelt kommertsulme teenib? (Kuigi sain selle korraliku kõvakaanelise paksu raamatu raamatupoest kõigest 39 EEKi eest). Igatahes sai autor teose valmis vahetult enne Dolly ajastut, seega just õigel ajal. Ning minu kui mitte-bioloogi arvates tundus kõik piisavalt adekvaatne ja vinge. Ning mulle meeldib väga asjale teaduslik lähenemine, detailne ja dokumentaalne stiil. Mõistagi ei soovi ma, et kõik ulme selline oleks, kuid M.C.-l on ulmekirjanduses igatahes oma arvestatav koht. Hindeks maksimum.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Võtke kuidas tahate, kuid öelda, et ideed mehel polnud ju öelda ei saa. Ehkki ma väljendan sügavat kahtlust selle koha pealt, kas idee ka reaalsuses töötab. Minu kui tulevase bioloogi jaoks on see vägagi kaheldav. Filmilik? Jah, eks ta seda oli. Aga uskuge mind, on palju hullemaidki!!! Siuh ja säuh, ühelt teemalt teisele, sekka teaduslikku "pläma", ja ongi üks kommertslik saurustega verevalamine valmis. Sest minu meelest ei tahagi lugeja (vähemalt lihtinimene) mingit sügavasisulist teost. Ma tean inimest, kellele ei meeldinud Hyperion sel lihtsal põhjusel, et ta oli nii sügavmõtteline. Oluline on ka võimalikul suurel hulgal teaduslikku raskestimõistetavat teksti kirja panna, ehkki autor ei pruugi sellest ju midagi taibata. Ega lugeja hooligi, aga mina panin tähele ebakõlasid bioloogia kohal ja eks matemaatikud täheldavad seda ka matemaatika kohal. Ma lugesin seda nii eesti kui inglise keeles ja pean märkima, et ega see tõlge just tipp olnud. Teisest küljest, Eestis on üldse vähe tõeliselt hästi tõlgituid töid.P.S. Kui teie vaimne tervis teile armas on, siis ärge palun lugege selle teose järge "The lost world", mis õnnetuseks ka olemas on. Ehk tänu filmi edule? Pandi tähele, et idee edukas ja loodeti ka järjega pappi saada. Ehkki minu andmed ütlevad, et ega ta nii suurt edu kui "Jurassic Park" sai küll ei saavutanud.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Adrifted

Lasin end tegevusest kaasa kiskuda ning õnnestus raamatut nautidagi. Filmi kohta ei oska midagi arvata, sest ei ole seda näinud. Raamat aga oli tasemel. Mis puutub teksti teaduslikku usutavusse, siis tuleks meeles pidada, et ulmekirjanik ei ole teadlane ning talle ei saa peale panna teadusliku adekvaatsuse kohustust. Teaduse enda loomusesse kuulub ka pidev muutumine-varasemad teooriad heidetakse kõrvale ning nad muutuvad ebausutavateks. Lugege mõnda teaduslikkusele pretendeerivat teksti, mis kirja pandud neli-viissada aastat tagasi. Kohati päris naeruväärne ning ebausutav. Paras ulme ja maagia. See aga ei garanteeri muidugi, et uued teooriad õiged oleksid ainuüksi sellepärast et nad uuemad on.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Lugu iseenesest on muidugi absurdne, aga kes teab - tehakse ju kõiksuguseid hullusi... Filmist mäletan positiivselt ühte kohta - kus suurele - vist brontosaurusele - süüa pakutakse. Küll oli armas, selline sõbralikult mugiv loomakene. Ja iga raamat ei peagi ju surematu kultuuriväärtus olema, või kuidas?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Mina olen selline eksemplar, kes vaatas kõigepealt filmi ära ja läks ostis siis raamatu :-) Kahtlemata on raamat filmist torsojagu üle, aga "Andromedale" jääb alla sellegipoolest. Terminoloogilised apsakad hakkasid ikka väga silma-kõrva.

Probleem on, mis hinne anda. Õigemini -- kuidas anda. Annaks 4, aga on nii palju teisi autoreid, kelle "4"-väärilised tööd "Jurassic Park"-ist märksa paremad on. Annaks 3, aga ainult Crichtoni kontekstis oleks pisut julm. Oeh.. saab kolme. Nagunii tulen muutma hiljem.
Teksti loeti eesti keeles
Kalev

Conan Doyle peaks end vist oma hauas ümber keerama - nihukest viletsat uuenduskuuri tema teosele `Kadunud maailm` ta vist välja ei kannataks.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Kui keegi, kes tunneb bioloogiat, sarjas eespool seda osa (mis mulle kui sellel alal võhikule tundus suht korras olema), siis mina peaksin seda üllitist kaoseteooria väärkasutamise musternäiteks. Et kui saurused juba kord peavad lahti pääsema, sest muidu lugu ei saa, siis küll me nad lahti päästame, mis sest et matemaatikutel seda lugedes pärakulihas lõdvaks läheb... Teiselt poolt - head detailid, hea story, talutavad tegelased.

Ah film... sealt on mul meeles peamiselt sauruste animatsioonid ja Laura Derni jalad ;-)
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Erinevalt mõnest teisest arvustajast häiris mind tugevasti see, et kaoseteooriaga oli raamatut vürtsitatud. Näen selles ainult kirjaniku pingutust jutt põnevamaks teha. Filmile annaksin isegi vist hindeks "4", efektide eest. Ulmefilmiks ma teda ei pidanudki, pigem põnevusfilmiks.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Kuidagi liiga kommertslik oli... Mis märkimist väärib, oli too (psühho)matemaatika idee, mida selles teoses esindas Malcolm, ja millega tuli välja juba vanameister Asimov oma Asumi seerias.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kunagi ammu, üsna pisikese poisikesena, sai vaadatud sellist filmi nagu "Jurassic Park", mille lavastajaks oli kinokunsti suurmeister-innovaator-ja-mis-kõik-veel Spielberg. Mäletan, et kõigil olid nende paljukiidetud eriefektide pärast suud küll ammuli, kaasaarvatud ka minul, kuid sisulise koha pealt ei võtnud keegi eriti sõna. Nüüd, peaaegu paarkümmend aastat hiljem, on võib-olla natuke ebasobiv antud linateost põhjama hakata, kuid ajaloolise tõe huvides olgu siis ära mainitud, et see oli parajalt tüütu ning igav. Ometi ei takistanud see mind samanimelist raamatutu kätte võtmast ning tuleb tunnistada, et trükisõna on korduvalt parem kui liikuv pilt, kuid nii kipub ju tihtilugu olema ning ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Aga see selleks. Raamat on kiire ja põnev ning crichtonlik, mis pole küll mingi etteheide, kuid ka kiitus mitte. Crichtonil meeldib tihtilugu oma raamatutes üsna (pseudo)teaduslikuks minna, ohverdades sellega tempo ning põnevuse. Käesolev teos õnneks sellega väga ei eksi.Üldiselt mulle sellised kergesti tarbitavad põnevikud meeldivad. Raskema kirjanduse vahele päris mõnus lugeda. "Jurassic Park" pole selles suhtes mingi erand. Puhas meelelahutus ning sellena teenib oma hinde ka välja. Filmi kohta ilmselt sama ei saa öelda. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Hannes Ots

Ladusalt kirjutatud ja tehniliselt näiliselt kompetentne, nagu Crichton ikka. Probleemiks siin see, et saurused mind lihtsalt üldse ei huvita. Andromeda batsillid näiteks olid tunduvalt lahedamad. Jurassic Parki ei viitsiks ma külastada ka tasuta mitte. Saurused haisevad - nagu raamatus korduvalt kirjutati - ja on muidu ka nõmedad.

Ainuke huvitav osa oli tegelikult matemaatiku Ian Malcolmi pajatused. Kui adekvaatne kõik see teoretiseerimine raamatu sündmuste kontekstis oli, on muidugi iseasi. Muidu keskpärane seiklusjutt, mida vürtsitatud rohke tehnilise mulaga. Geneetika ja muu sarnase kohta ei tea eriti arvata, aga kompuutrindus mõjus küll suhteliselt hollywoodlikult ebausutavana. Andromedas oli see aspekt kõvasti veenvam.

Aga mis siis tegelikult toimub? Keegi miljardär on võtnud nõuks kloonida dinosaurusi ja teha nendest vägev loomaaed, millega siis rohkesti pappi teenida. Vana enda ja Jaapani investorite raha teeb imesid ja ettevõtmine paistab õnnestuvat - saurused saavad tõesti kloonitud. Nende DNA allikaks on merevaik, kuhu iidsetel aegadel on kinni jäänud ka mõni õnnetu saurustelt verd imenud sääsk. Loomaaedki juba peaaegu valmis, väikesel saarel Costa Rica ranniku lähedal. Saarele kutsutakse mõned valitud külalised, kellele korraldatakse siis esimene prooviekskursioon. Samal ajal aga üritab üks tegelane varastada sauruste embrüosid, mis põhjustab muuhulgas selle, et elektritaradest kaob vool. Mis edasi juhtub, pole vist raske arvata. Nii mõndagi satub Tyrannosaurus Rexi hammaste vahele, ja nii edasi.

Igatahes järge kohe ette võtta tahtmist ei tekkinud.
Teksti loeti inglise keeles
Marko Kivimäe

Mulle jättis see raamat unustamatu mulje omal ajal kuna oli esimene kokkupuude sedasorti kirjandusega. Ilmselt olen korda kümme üle lugenud ja kaifin endiselt täiel rinnal.
Teksti loeti eesti keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Targo Tennisberg

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles