Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ray Bradbury ·

The Martian Chronicles

(romaan aastast 1950)

eesti keeles: «Marsi kroonikad»
Tallinn «Eesti Raamat» 1974 (Mirabilia)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
35
12
4
0
0
Keskmine hinne
4.608
Arvustused (51)
Raul Sulbi

Bradbury Marsi kroonikaid võiks tegelikult ka jutukoguks nimetada, aga kuna need jutud moodustavad niivõrd ühtse terviku, otsustasin romaani kasuks. Ja see pole vaid minu arvamus. Bradbury esitab neis 40ndail pulpajakirjades ilmunud lugudes oma nägemuse Punase Planeedi hõlvamisest. Ning see nägemus on oma erakordses poeetilisuses ja fragmentaarsuses niivõrd meeldejääv, et teos väärib täiesti kuulumist kõigi aegade parimate ulmeromaanide hulka. Raamat ilmus Mirabilia sarjas Linda Ariva tõlkes ning Bradburyt eestindab temast paremini vaid Mario Kivistik. Vähemasti minu meelest. Väga väärt lugemine igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Janek Neltsas

Ilmus Mirabelia sarjas. Lugemise ajal olin noor ja ei saanud kõigest aru. Nüüt kui NASA on jäljed marsi tolmu jätnud paistab lugu(lood) hoopis huvitavamad olema. Masendav alltekst neis lugudes mind häiris.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Lugesin seda raamatut esimest korda, kui miski väike pätakas olin alles. Jättis tohutult sügava mulje. Mitumitu aastat hiljem lugesin uuesti - jättis hoopis teistsuguse, kuid endiselt sügava mulje. See raamat lihtsalt paneb kaasa mõtlema, mis on IMHO üks olulisemaid asju, mida ühelt tõsiselt kirjatükilt võiks oodata.
PS Kellele meeldis ja võimalus on, lugegu originaali ka. Mitte, et tõlkija oleks halba tööd teinud, aga kuidagi ehtsama mulje jättis originaalkeeles kirjutatu. Ja need kõhedad kohad on ka veelgi kõhedamad.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Jüri Kallas

Sellest raamatust algas minu totaalne ulmehuvi. Sest see mida enne lugesin, oli lihtsalt huvitav (või vähem huvitav, või üsna saast), aga see romaan oli tõsine tükk. Võlus just poeetilis-romantiline kujutluslaad: liivalaevad, maskikultuur, kummituslikkus, putukapüstolid jne. Tegelikult võib seda teksti nimetada ka teaduslik fantastiliseks õudusromaaniks, sest see tehniline atribuutika on seal sageli üsna vigane ning meeleolu on üsna õõva tekitav. Igatahes lõi see raamat mind tollal (5-6 klassi naakmanni) üsna pahviks ja oli aeg kus minu jaoks oli vaid kaks tõeliselt suurt ulmekirjanikku: Ray Bradbury ja vennad Strugatskid. Bradbury puhul ongi jäänud tänaseni lummama see Suur Maailma Sügis. Spleen küll, aga samas jääb iga Bradbury raamatu (jutu) lõppu pisuke lootusekübe.
Teksti loeti eesti keeles
Killu

See raamat pani mind Bradbury teisi romaane ja novelle otsima ja nii saigi ta üheks minu lemmikuks :) Raamatu lõpp oli oodatav, aga kõige uhkem novell oli minu arvates tühjast majast, kus kell hüüdis ikka veel toimingutele... Üksnes selle pärast võib juba maksimumhinde anda
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Margus Freudenthal

Ka mul oli see raamat sügavama ulmehuvi alguseks. Eriti meeldis autori poolehoid marslastele. Minu arvates sarnaneb Marsi vallutamine kõige rohkem eurooplaste sissetungile Uude Maailma.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hein

Bradbury on halastamatu - konkistadoorid ja inkad olid on ja jäävad, inimese loomus ei muutu. Vähe sellest, lõpuks hävitab inimene ka enda. See on midagi, millele me eelistame mitte mõelda ja lausa hädavajalik on inimestele aeg-ajalt meelde tuletada, mis on juhtunud ja mis meid oodata võib. Bradbury pessimism on nagu mõru rohi, mis ravib.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üks paremaid ulmeraamatuid. Loen vähemalt korra igal poolaastal läbi. See teos lihtsalt on selline, millega annab niimoodi ümber käia. Isegi see maailmalõpumeeleolu ei häirinud. Mõnusad lühikesed nõrgalt seostatud jutukesed/mõtisklused. Meeldib see Bradburyle omane poeetiline stiil, millele on tõesti raske midagi vastu panna.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

"Marsi kroonikad" on mitmes mõttes tähelepanuvääriv teos. Kõigepealt algab ilmselt suurema osa eesti lugejatest kokkupuude Bradburyga just sellest romaanist ning on väga hea, et mitte mõnest tema vähemväärtuslikumast asjast. Teiseks - kui palju on selliseid ulmeromaane, milles pea kõik SF võtted ära kasutatakse ning Horrorit ka sisse pannakse? Ometi on see kompott saanud üheks paremaks SF romaaniks läbi aegade. Kolmandaks on Bradbury imetlusväärne kirjanduslik stiil selles teoses väga hästi välja tulnud. Muuseas: "Marsi kroonikad" ei sisalda kõiki Bradbury jutte Marsi teemadel, olen lugenud vähemalt kaht, mida selles kogumikus (romaanis) pole. Üks neist ilmus vist "Täheajas" ja teine on "The Wilderness".
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Igal raamatul on oma aeg, millal teda lugeda. Marsi kroonikad sattus mulle pihku pärast seda, kui olin läbi lugenud oma esimesed ulmeromaanid ja seejärel Mirabilia sarja revideerima asunud. Ja see oli esimene ulmeromaan, mis mulle ei meeldinud. Mingi täielik jama. Mulje oli niivõrd peletav, et möödunud kümne või rohkema aasta jooksul pole uut katsetki teinud. Mistõttu raamat saab nüüd küll äärmiselt ebaõiglaselt nigela hinde. Aga selline on elu. Samas eksisteerib terve rida raamatuid, mida lugedes ma tunnen, et oleksin pidanud lugema neid palju palju-palju varem. Et raamat on mind oodates hapuks läinud. Kuna hiljuti loetud Bradbury illustreeritud inimene on BAASis oma viie kätte saanud, siis on lootust ka Marsi kroonikatel, kui ta uuesti käsile võtan. Siis saab ka praegune hinne üle vaadatud.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Masendavalt rõõmus raamat. Tõlgendatav nii novellikoguna kui tervikteosena. Palju masendavaid üksikkaadreid (maja, mis teenindab inimesi, keda ammu enam ei ole; üksik inimene üksikul planeedil otsimas teist inimest jne); kuid Bradburyle iseloomulikult ei olegi kogupilt nii sünge. Sest alati jääb lootus, et kohe-kohe lõpeb painav reaalsus ning algab tõeline olemasolu. Bradbury kirjeldatud maailm meenutab ju luupainajalikku unenägu, millest on turvaline ärgata. Ja avastada, et praegu veel ei ole kõik nii halvasti. Ei ole kunagi osanud Bradburyt kuhugi sahtlisse liigitada. Ning ega temaga vist nii saagi.
Teksti loeti eesti keeles
kuits

No vaat mulle jälle ei meeldinud. Oli teine kuidagi hakitud. Ja masendav. Ja seda nii esimesel, teisel, kui kolmandal lugemisel. Vabandust seltsimehed, no ei saa nelja panna.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Mulle Bradbury eriti ei maitse (väljendi saamislugu vt. I. Grekova "Värava taga"). Sellest hoolimata tahaks kõnesolevale romaanile (? jutukogule?) rohkem kui viie panna. On huvitav märkida, et "Kord tulevad soojad vihmad" ilmus eesti keeles juba kuuekümnendate keskel U. Aguri raamatus "Inimesed ja automaadid". Ka see oli hästi tõlgitud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Märt Laur

Minu meelest Bradbury parim teos. Raamat haarab kaasa, ei saa käest panna enne kui läbi pole .. kusjuures lugeda võib tõesti kuus korda aastas ja mulje ei muutu halvemaks. Mõjub realistlikuna .. samas on alatoon lausa kurb ja võib panna hambaid kiristama : )
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Ausalt öeldes mina aru ei saa, miks kõik seda romaani nii kiidavad. Minu meelest on ta ikka päris jama. Bradburyl on juba selline stiil, mis mulle eriti ei meeldi. Raamatut võis, kuid võis ka mitte lugeda. Juurde ta igatahes midagi ei andnud. Noh, olid mõned head ideed, aga need olid kuidagi ebahuvitavalt kirja pandud. RB kirjutatud juttudest on mulle kõige parema mulje jätnud hoopiski "The Veldt". Nii et mina sellele üle "3" küll ei pane, kuigi mind tõenäoliselt Bradbury fännide poolt ära lintshitakse.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Ülivõrdeid ei tule. Aga omal ajal, omas ajas ja ruumis, tähelepanu vääriv teos. Pärast Marineri ja Vikingi reise enam mingit elu Marsilt ei otsita... see on lihtsalt üks tükk kivikolu keset universumit. Iseenesest on ju põnev on punasest roheliseks muutuv värvus ja näilised kanalid panid inimesi nii Marsist unistama ja fantaseerima...Bradbury on pessimistlik õrritaja, julge fantaseerija, väga hea kirjanik. Mõned lood olid siiski veidi igavad. 4+
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Siit järgnevad küll ülivõrded ja kui palju veel. Mu meelest üle aegade parim raamat. Bradburys tuleks lugeda ühte ja sama teost nii mitmes tõlkes, ku vähegi keeleoskus lubab, sest kui on vähegi tasemel tõlkija, siis on juba see va keele kasutus iseenesest siuke parajasti nauditav asi. Bradbury inglise keelest ma parem ei räägigi, sest sellega käib ta ringi (ma tsiteerin kedagist, a ei mäleta keda täselt) nagu oleks see tema poolt välja mõeldud. Olen suht kindel, et igatsorti kirjandustegelased mu siukese arvamuse eest ära lintshiksid, a minu meelest XX sajandi parim raamat.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Wägev Wähk

Ray on ray on ray.Midagi muud on raske öelda. Mõni loeb korra aastas "Shvejk`i", mina jällegi RB kroonikaid. Mõne jaoks on "Shvejk" tähtis nigu piibel, minu jaoks on "Kroonikad" tunduvalt tähtsamad, kuna piiblit olen vaid põgusalt sirvinud.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Tegu on muidugi huvitava raamatuga, mis kindlasti väärib kogu seda tähelepanu mis talle on osundatud. Kuigi minu poolt ei saa ta sedavõrd kõrget hinnangut kui teistelt, ei arva ma ometi, et tegu oleks halli või igava raamatuga, samuti ei häirinud mind see maailmalõpu meeleolu, mis igalt poolt läbi kumas. Minu madalama hinde põhjuseks on pigem see killustatus. Vaatamata sellele, et ma tean, et tegu on ju erinevatest juttudest kokku pandud kogumikuga, on ta siiski killustatud. Aga see asjaolu ei hakanud karjuvalt silma, nii et neli. Tugeva plussiga.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
AR

Ausalt öeldes ei ole see minu Ray Bradbury lemmikteos. See on küll omapärane aga mõned novellid sarnanevad Wellsiga. Näiteks nagu tuulerõuged marslastel.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Kui seda esimest korda Mirabiliast lugesin, panin selle raamatu käest tundega, et seda enam kunagi kätte ei võta. Pärast aga, oles lugenud veel mõnda RB teost, otsustasin seda siiski veelkord lugeda, ning siis oli hoopis teine tera.

Minu arust on see väga tore jutukogumik. Hakkab kahju kõigist neist, keda inimkond jalge alla trambib... Ja seda ta teeb ju kogu aeg - pole vaja Marsile minnagi.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

RB on Suur Kirjanik. Tõeline meister. Müts maha ta oskuse ees sõnu seada; omalegi tahaks kolba alla midagi sellist, mis nii pööraseid ja huvitavaid ideid genereerib! RB on ka misantroop. Ja seda ma talle andeks ei anna. Ta on ka moralist. Tema lugudes tundub kogu aeg kusagil istuvat üks pisike paharet, kes hävitab kõik need, kes püüavad oma saatusest kõrgemale tõusta. Mulle ei meeldi, mida ta oma tegelastega teeb - ta ajab nad läbi hakklihamasina ja jätab ainult murust madalamad ellu. Sellele vaatamata on ta Suur Kirjanik.

Õige, selle raamatu aeg on läbi. Veel veerand sajandit tagasi oli see ehk mõne koha pealt aktuaalne, nii mõnigi visioon on tegelikkuseks saanud nüüd, ent tegemist on eilse päeva raamatuga. 50-ndate USA, millele tuld ja tõrva kaela kallatakse ja kadu kuulutatakse, ei eksisteeri enam sellel kujul.

See raamat on viite väärt, neli selle eest, et ma ei kannata maniakaalset irisemist.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Pioneer

Minu värav ulmekirjandusse ja seetõttu paneksin talle nii kõrge hinde kui võimalik, kuid tegelikult, nüüd võrreldes teda ülejäänud Bradbury loomingu ja muu ulmekirjandusega, millega vahepeal olen kokku puutunud, jääb ta neile ikkagi alla.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Nojah, eks ta ole... aga kas neid probleeme ja mitmesuguseid eetilisi valikuid ja situatsioone ei saaks väljendada ilma metsiku paatoseta, mis igast sõnast näkku õhkub? Ja kas ei saaks neid asju lahendada meie planeedi piires - tegevuse viimine Marsile näib olevat lihtsalt mängulust. 90% raamatus sisalduvast on väga maised ja maalähedased mured.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Tol hetkel, kui seda lugesin, tundus, et paremat ulmeromaani annab otsida. Vahest nüüd lugedes arvaksin teisiti. Kui viitsin kroonikad uuesti läbi lugeda, eks siis kritselda ka kommentaari pikemaks.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Arumaa

Tegemist on imetlusväärse ulmeklassikaga, mida on lausa piinlik kommenteeridagi. Oleks sedavõrd häid raamatuid vaid rohkem...
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Poeesia. Mul on savi, kas Bradbury räägib ühiskondlikest oludest 50.te USAs või et tal puuduvad teaduslikud teadmised. Õhkkond ja meeleolu on selles raamatus peamised. Olen jätkuvalt armunud (eks sellest varajase nooruse kiindumusest olegi raske pääseda:))
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Andreas Jõesaar

Kui ma peaksin nimetama vaid kümmekond ulmeraamatut, mis on minu arvates maailma parimad, siis oleks nende kümne hulgas ka Ray Bradbury "Marsi kroonikad". Veendusin selle romaani (või siis jutukogu, kuidas keegi liigitab), headuses taas, seda ma ei tea mitmendat korda läbi lugedes.

Ajendi raamatu kättevõtmiseks andis see, et vaatasin lõpuks korralikult ära lapsepõlves tükati Soome televisioonist nähtud teleseriaali "The Martian Chronicles". See 1980. aasta miniseriaal on üks-ühele Bradbury kultusteose järgi lavastatud ning peale kolme osa vaatamist tekkiski tahtmine meenutada, kuidas need lood raamatus täpselt kirjas olid.

Mis mulle selle raamatu juures eelkõige meeldib, on viis, kuidas Bradbury on loo kirja pannud - tema kirjeldamisoskus ning tekstis kasutatud metafoorid on lausa lummavad. Ning see süngus ja traagika. Tegelased vast nii eredalt välja ei tulegi, kuid arvestades romaanis esinevat tegelaste hulka, on nad siiski küllaltki meeldejäävad - kui mitte nimepidi, siis vähemalt tegude, nii heade kui halbade, järgi.

Kui peaksin soovitama kogu romaanist vaid üht lugu, siis selleks oleks Usher II. Kuigi tegemist on sellesse romaani vast kõige vähem sobivama looga (pigem seondus see mulle rohkem Bradbury teise kultusteosega "451° Fahrenheiti").See on niiöelda kirsiks tordil - kõik eespool viidatud positiivne kontsentreerub just selles loos.

Kas "Marsi kroonikate" kohta saab ka midagi kriitilist öelda? Ausalt öeldes, mina mitte - tegemist on läbi ja lõhki tippteosega, mis kinnitab veelkord mu veendumust, et kõige paremad ulmeromaanid kirjutati enne minu sündi. Kuigi tänapäeval võib tunduda "Marsi kroonikates" kirjeldatud 1950-aastate tehnika vananenuna, siis mulle sellised releede plõksumiste, hammasrataste tiksumise ja lülitite klõpsimiste kirjeldused meeldivad. Mitte, et need selles romaanis üldse esimese-, teise- või isegi kolmandajärgulise tähtsusega oleks, eks. Ainukesed imepisikesed tõrvatilgad esinesid eestikeelses tõlkes. Nimelt olen kogu aeg arvanud, et nõukogude ajal tehti tõlkimisel ja toimetamisel paremat tööd, kui tänapäeval, aga võta näpust. Leidsin selliseid toredaid väljendeid nagu "head õnne!" (good luck, mis oleks olnud mõistlikum tõlkida "edu!") ning "vesimelon" (water-melon ehk siis arbuus). Lisaks veel ka biljon miljardi asemel, aga see viimane on mingite keelereeglitega lausa lubatud. Kuid muus osas on tõlge muidugi suurepärane!

Seega, ükski pisiasi ei saa rikkuda kogumuljet: enam kui poolsajand tagasi kirjutatud "Marsi kroonikad" on veel tänapäevalgi, ulmeromaanis kirja pandud sündmuste toimumise aastatel, sama nauditav nagu varemgi. Tõeliselt ajatu teos, meistriklass! Tegemist pole mingi lastele või lapsemeelsetele mõeldud kergekaaluline ulme. Ray Bradbury "Marsi kroonikate" igas loos on väga sügav mõte sees. Raamat on niivõrd deep, et mul käisid lugedes pidevalt värinad üle keha, pisarad tulid silma - ühesõnaga pea kirjeldamatu nauding.
Teksti loeti eesti keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Targo Tennisberg

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles