(romaan aastast 1981)
eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1981
Selle raamatu saamislugu meenutab legende järjekordsest bantustanis leiutatud jalgrattast - inimgeenius on hinnatav, aga ratas on puust, kasutamiskõlbmatu ja maailmas juba ammu-ammu olemas...
Süþeede läbitöötatus, psühholoogiline usutavus, "vana kooli" heatasemeline keelekasutus (mida tänapäeval enam anglitsismide vahelt naljalt ei leia), uue maailmapildi edastamine korrektselt eritahulisena. Kirjanduslikus mõttes ja tehniliselt õnnestunud teos.
Jah, ega Luule Viilmaa raamatute lugemist häbenetakse kah tunnistada, olevat naiselikult vesine. "Kaksikliik" on samuti naiselik raamat, lähenemisviisilt, karakterikujunduselt. Seni olen romaane ja vähemaid lugusid hinnanud seejärgi, kui palju sinna õnnestub sisse minna, kui täpse ja loogilise maailmakirjelduse nad annavad, olgu siis sisu mokkamööda või mitte, läheb peale või ei lähe. Traagika kasutamise julgus ja oskus on ike viit väärt küll.
Valu kirjeldamine pole enam väljaspool horrorit in. Kaldutakse heroiseerima ja imetlema valu tekitajaid ja protsessi ennast, nagu ameerika filmides. Oli sõdur, langes vaenlase laserist, nimetati asteroid tema nime järgi. "Kaksikliik" pole kangelasromaan ega ka naistekas. Filosoofilise plaani nõrkus seisneb pigem kohustusliku raamatututvustuse ehk kokkuvõtte piiratusest tagalehekülje infoveerus, mis seletub aga ilmumise aastaarvude "maagiaga"... Ja kuskohas veel eesti ulmes on nii täiuslikke looduskirjeldusi?
Kes tajub, kes mitte.
Eiv Eloon, pärisnimega Lea Soo. Raamatukogutöötaja, ulmekirjanik, bioloog. Jüri Kallas on uurinud natuke autori kohta, selle kohta leiab ülevaate siit.
Raamatust. Tegu on planeedil Avatil elavate gaalide ja varelitega. Elutingimused on muutunud kehvaks, kiirgus on meeletu ning varelite looted hukkuvad lihtsalt. Samas gaalide rinnalohkudes saab lapsukesi üles kasvatada. Seega ongi nii, et gaalid ja varelid elavad eraldi, gaalid lausa kardavad vareleid. Sest varelid domineerivad gaalide üle, vahel võtavad gaale enda juurde, piinavad ja teevad neile valu, umbes aasta hiljem sünnib vareleid külastanud gaalil lapsuke. Planeet ise on ja pole ka meie omaga sarnane, paljud asjad on teistmoodi ning üldse kummalised. Inimesed… st kas on üldse tegu inimestega, see pole ka selge… elukad on üsna looduslembesed.
Mulle meeldis tohutult raamatu keelekasutus. Ta on kohati poeetiline nagu Bradbury, sekka on väljamõeldud sõnu, mis muudavad vaimusünnitatud maailma veelgi kummalisemaks. Stiilinäide (lk 33): “Mets humises Juga ümber. Kuskilt ääretu kaugelt-kõrgelt valgus maapinnale päikese koldseid kiiri, mis tundusid nii üllatavatena tumeroheka hämaruse taustal. Paks päsmas rohi vooderdas metsaalust. Kauguses toimus aga midagi seletamatut: seal sinerdas tumedalt ja salapäraselt. Või tõusid ülespoole keerlevad valgussambad.
[....]
Kui ta väsimust tundis, otsis ta vaikse varjulise paiga, laskus rohule, koplas kätega rohus, kas seal mürgiseid taimi pole, vabastas end riietest ja jäi kiiresti magama.”
On see raamat nüüd krüptiline, semiootiline, filosoofiline, diiplev soga, vaimustav mõistukõne või midagi kuuendat - oleneb vaatepunktist. Juttu on varelite ja gaalide omavahelisest läbikäimisest ja kooseksisteerimisest, laste ja vanemate omavahelisest suhtlusest. Raamat täis valu - aga see pole nö. õudukalik valu või piinaporno, mida tänapäeval siin ja seal ikka “harrastatakse”. Mingi nurga alt “naistekas”, või siis ulmeline genderfantaasia... ehk hoopis feministlik postulaat? Võta nd kinni, eks ta üks selline ummamuudu raamatumaailm ole, mingis mõttes lausa haiglane teos, mis tekitab küsimuse, et kas autor (naine) äkki elas enda pingeid läbi kirjanduse välja? Sest see psühholoogiline romaan kisub vahel ikka üsna patoloogiliseks kätte ära.
Raamatus pole kordagi sõna “mees” (küll aga on sõna “naine” paaris kohas gaalide juures ning teises raamatus on juttu vahel inimestest) - aga üsna selgelt saab raamatut lugeda nii, et on mehed ja naised, mehed siis valitsevad maailma ja naised on madalamad kui muru, võtavad kõik okaskroonid ja pained alandlikult vastu ning lasevad endaga erinevaid võikaid eksperimente teha. Aga kas see tegelikult ka nii on - võta nüüd kinni. Ma olen üsna kindel, et kui see sari oleks ilmunud aastal 2020 siis oleksid radikaalsed feministid sillas, on ju just esimene raamat vägagi misandrialik. Aga õnneks on nad ilmunud kunagi ammu, tänapäeval ei loe seda enam keegi. Või kui loeb siis saab vaadata väljaspool de facto kehtivad väärtus- ja mõtteruume.
Mulle väga meeldis see, et autor oskab väga hästi kirjutada sellest, mida ta ilmselgelt hästi valdab. Mulle jääb vist eluks ajaks meelde Marje Ernitsa “Kuukerijad”, kus oli teravalt tunda, et autor kirjutas talle täiesti võõrast teemast ning tulemus oli lausa kohutav. “Kaksiklliik” on omamoodi ulmekas, kus on täpselt parajal määral taustabutafooriat, millele on maalitud siis see pilt, kus autor lausa särab. Lummav raamat, selliseid on üldse maailmas vähe, rääkimata veel kodumaisest kirjandusest.
Ja nüüd tuleb siis suur ja jäme “aga”...
… kogu senine jutt käis suuresti esimese osa kohta. Teise osa puhul asusin õhinal lugema ja mingi hetk hakkas algul silm tõmblema, seejärel hakkas järjest enam pilk uduseks muutuma ning tähelepanu hajuma.
Ühtepidi ei olnud enam nagu midagi uut ning teisalt muutus tegevus kuidagi hakituks, mingil hetkel kukkusin täiesti rongilt maha. Lisaks just lõpupoole tundus, et autor hakkab enda kompetentsi piiridest selgelt väljuma, viimastel lehekülgedel läks üldse käest ära kus lavale tulid hoopis uued mõtted, mis varasema kas just tühistasid aga igaljuhul kuidagi jaburaks muutsid. Lisaks kui esimene raamat oli selline, kus tegelased olid inimestest pigem kaugel siis teises osas moondusid nad järjest inimlikumaks - oli see siis keha kirjeldamine või kohati lausa sõna “inimene” kasutamine. Samal ajal kippus uudsete sõnadega vürtsitamine liialt üle võlli minema ning muutis kogu supi veel veidramaks. Sisust ma parem ei räägigi kuna see on küll vahel ühtepidi paarkümmend aastat hiljem, siis minevikus - aga tegelikult on kohati raske aru saada, mis perioodist nüüd jutt on, autor on ajanud legoklotsid sassi (mis tehnilise võttena pole muide üldsegi halb) ja tulemus on nagu meega kokkumääritud searasvajäätis, mida tipitakse surströmmingusse. Nagu… ei.
Seega esimest osa julgen küll soovitada kui vähegi söandada lugeda midagi tavapärasest erinevat. Teine osa ei andnud enda lugemiskogemusele küll midagi juurde. Võibolla olin ise küündimatu, ei eita üldse seda võimalust. Aga esimene, esimene osa oli väga kobe ja ponks.
See jutustus siin ilmus ka "Reaktoris" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-eiv-elooni-kaksikliik%E2%80%9D-ehk-raamat-mida-keegi-ei-loe
