Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur C. Clarke · Gentry Lee ·

Rama II

(romaan aastast 1989)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
5
5
0
0
Keskmine hinne
3.636
Arvustused (11)

70 aastat peale kosmoselaeva ''Rama'' leidmist Maalähedaselt orbiidilt on avastatud teine, väliste parameetrite järgi esimesega identne kosmoselaev. Hakatakse valmistuma ekspeditsiooniks. Nagu ikka, ei saada ka siin läbi isikliku kasu saamise motiividel tekkinud salanõuta. Grupp inimesi on sõlminud lepingu, mille kohaselt (ja soodsa rahahulga eest) nad kohustuvad Maale tooma objekte, millest võib materiaalset kasu saada. Ja siis algavad kergelt kriminaalsedki sündmused ... Kui olla aus, siis mulle see raamat nii väga ei meeldinud. Peamiselt põhjusel, et see oli vastikult ebaühtlane (vahest tingitud kaasautorist?) -- korra lubamatult pealiskaudne ja siis jälle sügavuti minev. Ka häiris mõnevõrra see, et mingil maisel arvutigeeniusel õnnestus paari päevaga jagu saada Rama II arvuti koodist ja rahuldaval tasemel opsüsteemi tundma õppida. Aga vaatamata sellele oli raamat igati asjalik ja mis peamine, suutis peaaegu uskuma panna, et on võimalik kirjeldada midagi sellist, mis täielikult puudub meie varasemas kogemuses.
Teksti loeti inglise keeles

Vastupidiselt eelnevale arvustusele ei arva ma, et raamatu ebaühtlus oleks viga. See tähendab antud raamatus. Kõik need vahepealsed keerutamised ja tähtsusetud seigad aitavad tähtsamaid punkte teravamalt esile tõsta ja on ilmselt inimlikust seisukohast hädavajalikud. Küllalt hästi on kirjeldatud paranoilise maa ja paranoiliste inimeste suhtumist kõike võõrasse. Samuti ei saaks ma öelda, et see "arvutigeenius" oleks seal op-süsteemiga midagi suuremat peale hakanud -- tema tegevus oli rohkem trial & error baasil toimuv vajutan-seda-nuppu-vaatan-mis-juhtub ning seejärel oma tegevuse kirjapanek ning mingil tasemel analüüs. Kui esimene Rama laev oli rohkem mõeldud luureks, siis teine Rama oli ilmselgelt mõeldud leitud tsivilisatsioonist katseindiviidide ekstraheerimiseks ning tagasi toimetamiseks kustiganes see Rama laev tuligi (ning kuna Ramalastel on kombeks teha asju kolmekaupa, siis on oodata kolmandatki laeva). Huvitav on ka esimese laevaga kaasnev ülemaailmne krahh -- inimesed avastasid, et nad pole universumis üksi, hakkasid hägustuma piirid ja majanduslikud mõisted ning lõpptulemuseks oli majanduslik allakäik, millest hakati üle saama just sel hetkel, kui teine Rama Päikesesüsteemi laekus. Saadetakse üles teine ekspeditsioon, kes peab uurima teis laeva ning kuna kõikidel on meeles esimese Ramaga kaasnev majanduslik kaos, siis igaks juhuks paar sõjaväelasest toru saadavad üles ka paar H-bombi. Üldiselt katsed midagi Ramaga ette võtta ebaõnnestuvad suured ajad, põhjuseks lihtsalt inimeste küündimatus ning kui Rama võtab kursi Maa poole, siis otsustatakse ta lihtsalt pilbasteks lasta. Teatav hulk kodanike otsustab laeva jääda ning keerab õhkimiskomando katsed kihva, samuti ebaõnnestub Maalt saadetud raketirünnak. Seejärel võtab Rama kursi ... kuhugi. Ramasse jäänud rahvas elab seal väikest viisi oma igapäevast elu ning proovivad olemasolevat maailma tundma õppida (Rama on väikese kuu suurune silinder) ning avastavad, et peale nende on laevas veel mingi kogu "hääletajaid". Kogu sellesse juttu on ohtralt puistatud Shakespeare ning Sci-Fi müstikat.
Teksti loeti inglise keeles

Kohtumise või randevuu Ramaga järgi võib kõrvutada Asimovi Asumi-triloogia järgedega. Protsesside ja tendentside asemel keskendutakse üksikisikutele, romaanid kubisevad ootamatutest süzheepööretest ja kõrvalepõigetest suhteliselt kõrvalistesse valdkondadesse. Pilt tervikuna seejuures kaob eest ära ja kuidagi ei saa lahti mõttest, et kõiki neid pakse raamatuid on sünnitanud rahaahnus, mitte loomisvajadus. Rama 2 algab nagu keskmine korralik sopakas, jalutab siis ajutiselt kriminaalromaani zhanri, edasi kui Nicole jäetakse kuskile orva kükitama ja planeeti avastama, muutub muinasjutulaadseks, otste kokkutõmbamine toimub Heinleini patriootilisemate teoste vaimus - tõesti ebaühtlane. Kusjuures ma ei usu, et see oleks nüüd kahasse kirjutamisest tingitud, oletatavasti on koostöö näinud välja nii, et Clarke on kirjutanud mingi paarikümnelehelise visiooni ning Lee sellele romaanijagu lehekülgi ümber ja vahele kirjutanud. Lisaks olid kõik romaani tegelased minu jaoks ebasümpaatsed.
Kui 'Kohtumine Ramaga' mõjus karge ja innovatiivsena, siis see siin on lihtsalt mingi suvaline seebivahune ponnistus. Põhimõtteliselt loetav kuid mitte midagi enamat. Kaks korda suurema arvu lehekülgede juures midagi sisuliselt uut peale paari ebamäärase vihje me Rama ja tema missiooni kohta teada ei saa. Romaan ei ole loetav eraldiseisva raamatuna, kõik olulised otsad jäävad loo lõppedes lahtiseks , kuid antud hetkel puudub mul küll igasugune soov antud sarja edasi lugeda. Kuigi kes tulevikku ette teab...
Teksti loeti inglise keeles

Jagan Andri poolt eelmises arvustuses väljendet arvamust, et kõik romaani tegelased on võrdlemisi ebasümpaatsed - ma olenkaugel sellest, et fännata mingeid kuulikindlaid superkangelasi,kuid samas ei jää eriti positiivset elamust ka raamatust, kus enamusväidetavalt inimkonna parimatest esindajatest on kaabakad, puupeadvõi neurootikud - pole lihtsalt kedagi, kelle kohta mõelda, et vaat kus mees, selline võiks isegi olla ;-) Ainsaks erandiks on ehk eelmisteski arvustustes mainitud arvutigeenius Richard, sedagi rohkem oma tehnikaga läbisaamise oskuse poolest.Peamiseks raamatu puuduseks oligi minu silmisliigne tegelemine inimeste, nende pisikeste väiklaste hädade jaomavaheliste suhetega, asi, mis võiks pigem mõnesse muussezhanri jääda. "Rendezvous" peamine hea omadus oli minu silmisjust see hurmav ebainimlikkus, inimesed olid nii tähtsusetul kohalkui võimalik - teises osas on see kadunud, kahju.Õnneks ei varjuta need puudused raamatu voorusisiiski päriselt ära, raamatus on suhteliselt palju häid tehnoloogilisi ja muid ideid. Samuti läheb tegevus lõpupoole, kui enamik tegelasi jalga lasknud või maha koksatud, mõnevõrra huvitavamaks, kui igasugused kõrvalepõiked vahele jätta. Igal juhulvõtsin peale selle raamatu läbisaamist riiulist kohe ka järgmise osa,seega võib vist nelja küll ära panna.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes Rama`ga jättis tunduvalt kehvema olemise peale läbilugemist. Võimalik, et tegemist oli osaliselt uudsuse puudumisega, sest tegemist oli samasuguse kosmoselaevaga ning enamvähem samasuguse tsenaariumiga nagu esimeseski. Ainult Rama`le endale oli pööratud vähem tähelepanu ning põhirõhk oli inimestel, nendevahelistel suhetel ja intriigidel. Kokkuvõtlikult, Maale läheneb jälle võõraste kosmoselaev, millega saadetakse kohtuma ning seda uurima teadlastest, kosmonautidest ja pressi esindajast koosnev meeskond. Juba alguses saab asjaolude õnnetu kokkulangemise tõttu surma meekonna juht ning etteotsa saab mees, kes on oma huvide eest väljas ning keda manipuleerib pressi esindaja. Ja kogu edaspidine Rama uurimine läheb stiilis "mida rohkem raha ja populaarsust me saavutame, seda parem". Vahepeal teeb Rama kursimuutuse Maa suunas ning meeskond kutsutakse tagasi, sest parem karta kui kahetseda , ja tehakse laevale tuumarünnak. Ramat ei hävitata vaid see pöördub Maaga kokkupõrkekursilt mujale ning hakkab päikesesüsteemist väljuma, pardal kolm sinnajäänud kosmonauti, kes ei tea, mis neist saab ja kuidas nad edasi elavad.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on ülalpool korduvalt lahti jutustatud, sellega vaeva enam ei näe. Võib-olla on mainimisväärne, et kirjutan arvustust peale kogu sarja läbilugemist, ja järgmiste osade taustal on teos veel talutav - et noh liigne raha ei tee paha, vorbime järje.. (viletsamatki ulmet loetud). Esimese osa võimsa ebamaise särani ei küüni asi kaugeltki. Sisse tuuakse hunnikute kaupa butafoorset pahna. Ei ole ehk hea stiil sõnastada puudujääke "oleksitena", ent - kui teoses oleks antud mingi lahendus, nagu I osas, oleks võinud veel rahule jääda, paraku oli kogu jutt kirjutatud selleks, et oleks võimalikult segane ja edaspidigi materjali järgedeks. Kogu Rama võlu kaob tegelaste jagelemises; ei ole eriti usutavad inimsuhted. ACC inimeste käitumises ei ole suurust, ega huumorit, tegelased on pigem nukud, kes illustreerivad autori enda arvamusi asjadest kui inimmõtte ülimaid tippe, samas kui minuarust käituvad nad sõgedate maniakkidena. Nad oleksid ammu surnud, ainult see ACC sürr maailm käitub samade ebaloogiliste reeglite järgi... Miks ma siiski "4" panin? 1- ACC-l ei ole tehnilisi võimatusi, 2- kui inimesed üheskoos tegutsemise asemel üksteisele ära teevad, on tulemuseks häving (ehk parim sõnum raamatus), 3- kõik läheb untsu, ja lapsed ei loe elektripostil silti "Ära roni, tapab" 4- hullem on tulemas
Teksti loeti inglise keeles

Rama II oli täielik pettumus, võrreldes "Kohtumine Rama"-ga. Pealekauba sisaldab see osa selgeid vastuolusid esimese osaga ja need vastuolud kahes järgmises osas isegi süvenevad.Kuna aga suurema osa raamatust, (kui isegi mitte kõik) on valmis kirjutanud Gentry Lee, siis annan Clarkele selle andeks ja kavatsen edaspidi Gentry Lee peale vimma kanda. Minu meelest oskas ta hea süzhee meisterlikult ära solkida. Samuti kannatab Rama II võrreldes esimese osaga selle poolest, et Gentry Lee ei osanud kujutada tuleviku inimese mentaliteeti. Tema kangelased käituvad 20-nda sajandi inimese kombel....
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles