Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· L. Ron Hubbard ·

Battlefield Earth: A Saga of the Year 3000

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «Võitlustanner Maa: Tulevikusaaga aastast 3000»
Tallinn «Kupar» 1998
Tallinn «Kupar» 1999
Tallinn «Kupar» 1999

Hinne
Hindajaid
2
7
5
11
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (25)
Targo Tennisberg

Naljakas küll, see on alles teine Hubbardi arvustus BAASis, hoolimata sellest, et teda mitmeil (peamiselt saientoloogide toimetatud) välismaistel veebilehtedel ainult ülivõrretes kiidetakse, ei loeta teda siin vist nii palju. Vahest on üheks põhjuseks see, et kasvõi kõnealune raamat on hirmus paks, väidetavalt 428,750 sõna - peaaegu sama paks kui LotR. Hubbard kirjutas aastail 1980-1981 üldse masendavalt palju, tema teine tuntum teos, dekaloogia (kümme tellist) ``Mission Earth`` on ligi 1,2 miljonit sõna pikk (lugeda ei soovita).
Battlefieldi peamine puudus oligi minu silmis tema liigne venitatus. Eesti keeles on sellest nende ridade kirjutamise hetkel välja antud esimene kolmandik, (mitmesajaleheküljeline TOHUTU suure kirjaga hardcover), mille lõpuks jõutakse peamiselt plaanipidamisega lõpule ning antakse mõista, et kohe läheb actioniks - suht asjatu on sellele 160 krooni kulutada IMHO. Actionit raamatus iseenesest on, muidu oleks suisa jama.
Toimuvast - Maa on vallutanud miskid pahalased (psychlod), kes on hirmus koledad, pahad ja julmad ning veedavad aega peamiselt maavarade kaevandamise ja inimeste ning loomade surnuks piinamisega. Loo peategelasele, mingile võsa-Rambole Jonnie Goodboy Tylerile see asi muidugi ei istu, kindlasti on vaja esiisade maal plats puhtaks lüüa. Pärast ülipikki ettevalmistusi lähebki madinaks, madistatakse igasuguste naljakate tegelastega kuni eht-ameerikaliku happy endini. Tegelased on kohutavalt stereotüüpsed, pahad on hästi pahad ja head on hästi head, vahepeal läks lugemine seetõttu päris jamaks, aga mida ühelt ameeriklaselt sellise süzhee realiseerimisel ikka tahta on. Siis on veel täielik jama see inimkonna ülistamine, sorry, aga mulle tõesti ei meeldi eriti jutud, kus inimesi teistele rassidele kangesti eeskujuks seatakse, pole need inimesed miskit nii head. Asja muudab üldiselt paremaks suht suur hulk pruugitavat SF-moosi, raamatu tehniline külg on päris hea, kuigi Hubbardi arusaamad astronoomiast, krüptograafiast, bioloogiast ja teistest teadustest on küll natuke veidrad. Teine positiivne külg on jällegi seotud raamatu paksusega - story on IMHO võrdlemisi hästi välja peetud ja põhjalik, midagi olulist ei tundu puudu jäävat. Ning päris igav see raamat, hoolimata oma pikkusest, ei ole, poolelijätmise tahtmist ei tekkinud. Kokku paneksin nelja, miinusega. Kui keegi huvi tunneb, siis on minu meelest mõistlikum osta originaal kui tõlge, raha läheb kolm korda vähem - 500 krooni on selle asja eest siiski liig.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
nore

Olen lugenud ainult esimest osa (teist pole vist veel ilmunudki?) ja seda eesti keeles.Nii , nüüd hakkame kritiseerima...Aga eriti ei viitsi ka , ainult niipalju ,et:1) Arvesse võttes sissejuhatust,peaks teos olema hirmus isa ja teerajaja , puhas ulme jne.aga tegelikult on tasemelt keskpärane sodi.2)Mul on kuri tunne, et mees tahtis saada väikest dollarit lihtsalt juttu venitades.Olgu, saab kolme , kuna enamus raamatust on eesti keeles ilmumata ja minul lugemata.TÄIENDUS: Nüüd, peale teise osa lugemist, pole mu arvamus eriti paranenud.Peamine puudus teises osas on meeletu ja mõõdutundetu ameeriklaste ja ðotlaste ülistamine, näiteks tseenid, kus rahvas igalt poolt üle maailma kokku voolab, et Jonnie`le austust avaldada või koht, kus hiinlased väga palavalt tööd ihkavad teha.Raamatu kiituseks pean tooma tehnilised kirjeldused, tore oli ka väike hall mehike, aga see tõi "Pöidlaküüdi reisijuht läbi Galaktika" meelde. Ka ei veni enam tekst teises köites nii, nagu esimeses, tundub, et autor hakkas vaikselt oma raamatusse sisse elama. Üldiselt, natuke parem kui esimene, aga siiski jääb "heast" puudu.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Nägin seda ilusa rohelise läikiva kaanega raamatut juba jupp aega tagasi. Kaanepilt tõotas kõva madinat. Natuke hämmeldust tekitas ainult see, et selline 500-leheküljeline tellis alles esimene osa on. Kuid ma ei lasknud ennast sellest hirmutada, vaid hakkasin isuga lugema. Ja see ei petnudki minu lootusi. Vastupidi, see lausa meeldis mulle. Loomulikult on raamatu probleemiks tema paksus, kuid jutt eriti venitatuna ei tundu. Igatahes, igal ühel on oma arvamus. Raamatus on üpris võimas ulmetehnika — psyhlotank, õppimismasin, psyhlorelvad jne.
Jutt iseenesest oli päris vinge, närvi ajas ainult see, et esimene osa sellise pingsa koha peal ära lõppes. Action, niipaljukest kui seda esimeses osas oli lubab oletada, et järgmistes osades hakkavad ülitargad inimesed ülilolle Psyhlolasi Maalt ja kogu Universumist välja kihutama. See võib päris lahe olla. Üldiselt, hinne on "viis" väikese miinusega. Miinus tuleb juurde sellepärast, et need maalaste ettevalmistused võtavad nii kuradi palju aega. Teist osa ootan põnevusega.
NB! Nojah, peale teist osa asi juba jamaks minema, paras molutamine käib kogu aeg. Niiviisi võib ju uue Britannica kirjutada. II osa järel on hinne langenud 4 - peale.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Ootasin ka mina teist osa põnevusega, kuid nüüd seda lugedes (pole veel läbi saanudki, ei kisu nii kaasa, kui esimene) läks hinna juba jonksu allapoole - eelmised arvustused ütlevad enamuse ära, mida isegi arvan. Venitatud, kusjuures ega tegevus ei veni, vaid lihtsalt tekitatakse uusi probleeme ja lahendusi, tuuakse sisse uusi tegelasi ja muudatakse tagantjärele vanu sündmusi (tõlgendatakse veidi ümber). Näha, et kirjanik laseb jutul voolata, dollar tuleb ja kaht peatükki ette küll ei mõelda. Küll peategelane kuidagi ikka välja keerutab. Nii hull kui E.R. Burroughs oma ausaltöeldes suht vaimuvaeste Tarzani lugudega ei ole, aga meenutab teda küll.Lugeda siiski kannatab (ka Tarzanit on loetud), kuigi usutavuselt asi juba lapsikuks veidi läheb. Kirjaniku enesekiitusest peab AINULT sõna "produktiivsus" paika, aga see pole teab mis kompliment... ---Peale kolmanda osa lugemist langeb asi alla igasugust arvestust ja hinne kukub kolinal veelgi. Tõeline saast, hoiduge sellise eest! Viimane osa ei sisalda enam midagi mõtlemisvõimelistele inimestele (ega teistele rassidele, kes kõik veel lollimad ju on...) Ja see masendav tõlge - "kümnendiksüsteem" kümnendsüsteemi asemel, "algarvud" numbrite asemel ja kõige krooniks hoitakse muuseumis vana kindluse "näidendit", mitte näidist või koopiat või maketti... Kindel "1" viimase osa eest. Kuna esimene oli 4 ja teine 3, siis kokku jääb "2".
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Puhas SF, nagu autor eessõnas ise ütleb. Ja sisaldab ka seikluse, armastuse, sõja, spiooni ja igasuguste muude zhanrite sugemeid. Seda ta paistab olevat. Kuigi paperback`is üsna paks(natuke üle tuhande lk), oskab ta sulel lasta ladusalt edasi joosta ja mingit pikka igavat pausi kuskile vahele ei tule. Kokuvõtteks niipalju, et tulnukate poolt nii tuhat aastat tagasi vallutatud maal on inimesed väljasureva liigi staatuses. Kuid siis saab õnneliku juhuse ja ühe tulnuka ahnuse/lolluse pärast üks inimene juurdepääsu teadmistele ja kasutab neid inimkonna vabastamiseks ära. Täiesti alt, peaaegu kogukondliku arengu tasemelt, kuhu inimesed on vahepeal langenud, tõusevad nad suhteliselt lühikese ajaga liigiks, kes tõi 16-nele universumile rahu ja õnne ning hävitas terve suure paha tsivilisatsiooni. Selline patriootlik, sinisilme ulmeaction, ajaviitelugemine.
Teksti loeti inglise keeles
Tarmo Õuemaa

Jama! Tarzan on ka tõetruum ja kaasahaaravam. Tarbida kõlbab puhtalt ajaviiteks, näiteks bussis. Osta ei maksa. Paneks ühe, aga see hinne jääb Final Blackout´ile. Siin on autor vähemalt sügavama mõtte sissepanemisest hoiduda suutnud ja see teeb kõnealuse teose paremaks.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

tahtsin alustada mõnest positiivsest kogemusest, aga ei läinud läbi... pisut hämmastas, et vaid seitse inimest on enne mind viitsinud raamatu või osa sellest läbi lugeda või siis vähemalt vaevunud ennast vaevata hindamisega! kui teile meeldib pidev action, siis võite üritada lugeda. kui otsite intellektuaalset meelelahutust, siis ei soovita! raamat inimese domineerimisest kõigi teiste alatute ja küündimatute rasside üle kogu universumis ning ameeriklaste domineerimisest kõigi maalaste üle. teised rahvused on head ainult seni, kuni nad ameeriklasi (isand goodboy näol) teenivad. jutlustatakse ka rassipuhtuse teooriat, luues kõigist segaverelistest pilt kui eriliselt nurjatutest inimestest (briganted). tegemist on raamatuga, mis minu silmis lugemise käigus pidevalt oma väärtust kaotas. kui raamatu algus võinuks saada isegi 4 punkti (hetkeni, mil goodboy kinni püütakse psychlode poolt), siis esimese osa eest annaks juba max 3 ja kogumulje on 2! tegevus ja tegelaskujud on üsna otsitud, primitiivsed ja must-valged. kogu teos nõretab ameerika patriotismist, mida võinuksin ehk pidada loomulikuks ilmasõja-aegse teose puhul (ehk andnuks siis isegi 3!), kuid 80-ndatel...? ausalt öeldes - nõrgim ulmekas, mida seni lugenud olen! diraci meri on ehk hullem, kuna seda pole ma suutnud läbi lugeda (2x üritasin)...
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Õudsalt paks.(siin on raamat ainult ühe osalisena märgitud, tõlkes on kolm osa 1 sain läbi)Sobib hästi õhtul lugemiseks kus ei pea nii hirmsalt lugemisega pingutama.Ei sooovita neile kes soovivad siin mingit sügavat mõtet.Üks suur miinus raamatul oli.Tulnukad olid raamatus liiga pahad .Ei jätnud tõetruud muljet.Neil peaks raamatus olema ikka veidi bositiivseid külgi ka olema!!!!Vot nii!
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Kui teos oleks kõik ühes võtmes kirjutatud, sama tasemega, samas stiilis, siis oleks see ehk isegi tsipake parem. Pean tunnistama, et esimene osa mulle meeldis, ka peale Johnny kinnivötmist psychlode poolt. selles oli stiili ja peategelase supermanlikkus ei olnudki niivõrd igas asjas teistest üle olek, vaid suurem haritus. Tehnilist butafooriat oli seal ka kenasti, ja vihjati seal ka armsasti sellele, millega maalastel rinda pista tuleb. Teine osa langes tasemelt tublisti allapoole, nii kolmele, kuna tegelased muutusid väga mustvalgeteks ja briganteühiskond ei olnud kuigi usutav. Siiski oli sealgi veel huvitavaid nüansse, nagu näiteks Terli salapomm ja maalaste katsetused psychlode tehnoloogia kasutamisel. Ka hall mehike meeldis - Addams meenus seepeale küll ja ega tema halba asja juba oma teoses parodeerinud. Aga kolmas osa oli juba nagu otsitud lõpp oma magusnaiivsuses, mingi esimese kahe osa püramiidlikule vundamendile ehitatud osmik.See viis ka teose üldhinde alla, kuigi huvitav algus oli vähemalt piisavalt pikk, et teost hullemast säästa.

Hubbard nagu oskaks kirjutada, aga miks ja miks just nii, see on mulle jäänud ähmaseks. Ei ole mina mõistnud, miks ta niiviisi kirjutab... aga ju talle siis omale see meeldis, sest usun siiralt - mitte keegi ei viitsiks kirjutada midagi nii mahukat, kui see poleks talle endale südamelähedane.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

kui otsida asjast midagi peale ajaviite, siis võib mitte alustada. Mõttetu raamat. Kuid samas, ainult ajaviiteks - üsna loetav. Käis tõesti pinda, et Jonny oli ainuke kangelane jne. kuid samas oli palju igasuguseid kavalaid ideid ja vidinaid. ma ei oodanudki enamat ja seepärast arvatavasti ei pettunudki. Viit ei vääri aga ebameeldivaid mälestusi eriti ei ole. Ei ühestki kolmest. Kui missioon maa enam-vähem samasugune on, siis loeks vast neidki.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Lugu venis nagu tatt ja oli mannetu.Üks arvustajatest proovis seda Tarzaniga võrrelda. Minu meelest on see võrdlus päris hea, sest samamoodi liigutatakse tegelasi nagu malenuppe ja tekitatakse kunstlikult uusi situatsioone ja olukordi, mida autor tahab käsitleda. Loogilisest ja järkjärgulisest arendamisest on asi kaugel.Teine arvustaja proovis veidi kiita tehniliste asjade kirjeldusi. Minu meelest oli kogu tehnika ja selle kirjeldus suhteliselt mannetu. Paljud seadmed töötasid ebausutavalt ja nende tõrked ja veasituatsioonid tõid kaasa ülemäära tõsiseid tagajärgi. (Teisaldusplatvormid olid konstrueeritud idioodikarja poolt, sest kuidas seletada nende õhkulendamist kõigis asustatud maailmades)Samuti lisaks veel juurde, et psyhlode matemaatikas ja ajus olevas kapslis ei olnud midagi sellist, millest lugematud galaktika kultuurid brute-force-ga (toore jõuga) poleks jagu saanud.Ma pean heaks saavutuseks seda, et raamatud üldse läbi suutsin lugeda, kõige madalamat hinnet vast ei pane. Alati saab siin ju hiljem ümber mõelda ;)
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Imestan siin ennast pooleks, et see teos pole väärinud kellegi silmis kõrgemat hinnet kui 5. Mind tavaliselt köidavad paksud raamatud, sest ma saan nii raamatusse sisse elada, mitte nii et juba läheb mõnusaks, kui avastan et raamat läbi ja nuta siis silmad peastvälja. Ja juba kolm osa, see oli hea märk, ma ei märganud küll erilist venitamist, kuid aegajalt väsisin tõesti ära aga ruttu tulid uued sündmused ja tegelased. Aegajalt oli tõesti lausa lausjama selle tehnikaga, aga on hullemaidki jaburdusi välja mõeldud mis tunduksid täielikelt võimatuna, nats ruttu tegid küll selle jama korda mis tuhande aastaga tekkinud oli, inimesed elasid justkui taas kiviajas ja siis kõik järsku jube targad ja tugevad, see pani mind imestama küll.....ma arvan et eelnevad arvusatad lihtsal ei suutnud süveneda mõeldes koguaeg millal see ükskord ometi läbi saab....kolm raamatud on iseenesest tõesti väga ladusalt kirjutatud, sellesuhtes on nii mõnigi "kõik5" autor alt läinud, et vahel nagu enam ei teagi, et justkui oleks poolik lõpp ja siis läheme täierauaga edasi.....Mulle meeldis, et püüti lahti seletada just miks nii või kuidas, kuigi ise oleksin nii mõndagi tahtnud teisiti näha. Esimene osa seal puuris istumisest mind nii ei köitnudgi kui see võitlus psychlodega. Kuidagi ruttu sai targaks....Suht mõnusad olid need kirjeldused, oleks võinud väike tegevus toimuda ka nenda koduplaneedil....see hallmehike oli algul nii salapärane, kui pärast osutuks küll mingiks pankuriks või kes nad olidki, aga jube asjalikud olid küll oma vanaema teega, et meenutas siin täielikul mingi naabrinaise heietusi tulnukatega kohtumisest.........Mis siin Tarzaniga ühist on, sellest ma tõesti aru ei saadud???....see on hea, et ka sellisei teosei on mitte kõik ei ole nii muinasjutulik, mingid võlurid ja muud trollid kollid, et täitsa reaalne tulevik siin maamunal!!!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Oleksin ma ainult esimese osa algust lugenud… Asja algus oli päris paljutõotav, ent tagantjärele oli kogu teos megapettumus. Kolmandast osast olid suurepärased umbes viis lehekülge, kui maalased haihammastel naha üle kõrvade tõmbavad ja teise osa võiks üldse lugemata jätta. Peamised vead on eelmistes arvustustes juba välja toodud - teos näib end "ise kirjutavat". Ilma mingi kindla plaanita sündmused lihtsalt lorisevad omasoodu. Ei ole erilisi võite või kaotusi - ei ole nagu tegemist suure eepilise võitlusega, pigem üks tüüp nokitseb tasapisi ja teised sulavad hurraa hüüdvaks massiks. Midagi sellist nagu psühhika tegelastel ei esine. Koopast väljaroninud karvased pühivad jalad puhtaks, võtavad silmi pilgutamata sisse kohad masinate roolis ja süvenevad tehnikasse. Vaesed psyclod aga on juba kolmsada tuhat aastat ühtesid ja samu lihtsaid jupstükke (sest põlve otsas kokku joodetud skeem saab olla ainult ülilihtne!) kokku lappinud ja muudkui valitsevad universumeid… Uskumatute absurdsuste kogu. Ja muidugi see mõõdutundetu patriotism.

Kui tegu oleks olnud 200-leheküljelise hoogsa jutustusega, oleks ta "4" saanud, sellises mahus pettus teeb mu vihaseks. Mis kurat Ameerikas sellist paksu vaimustust esile kutsub? Ebaõnnestunud lobotoomia läbi teinud tüübid…
Teksti loeti eesti keeles
Shakti

nõustun enamvähem kõige eelöelduga. ainult et tõlge/toimetus võiks tõesti kvaliteetsem olla - vanu nõukogudeaegseid tõlkeid on selles suhtes lausa nauding lugeda. eks siis tõlkisid ka õppinud gurud, mitte mingid noored ambitsioonikad persevestid.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Tekst on libe nagu seebitatud kanepiköis. Ses suhtes, et oma töö teeb ära, aga midagi mõttekat see tegu nüüd küll pole. Pitsitab kõri ja poole pealt tahaks nagu ümber mõelda. Kas oligi üldse hea idee kogu seda värki alustada? Ajaraiskamine.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Arumaa

Tõeliselt mõttetu. Nii mõttetu, et lugemisel tekib omalaadne meelelahutuslik aspekt juurde, mis päris hävitavat hinnangut nagu ei lubagi anda.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Edit 22.01.08:Hakkasin üks päev selle peale mõtlema ning tegelikult on 4 liiga kõrge hinne sellise bsi eest. Labane, naiivne ja kohati lausa täiesti mõttetu. Vaid paar suti põnevamat kohta päästavad kõige madalamast.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Olen lugenud esimest osa. Mage, mõttetu jne. Seda kõike ulme kohapealt. Kui tahad ajaviitekat, siis ehk käib kah.
Teksti loeti eesti keeles
Raux

See ju puhas Mehhiko seep! Head on nii head, et sulavad lausa päikese käes ära ja pahad on nii pahad, et piimgi läheb naaberplaneedil paljalt paha nime suhuvõtmisest hapuks. Otse loomulikult saab Johnny-poiss hakkama kõigi kaigastega, mida kuri saatus elurattasse pillub. Puhas absurdihuumor! Oma ülespuhutud paatoses on tellis sedavõrd täiuslikult jabur, et kui veel prosta Maria ka sees oleks, võiks isegi 5 panna.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Virunurm

See on loomulikult ulme-kitš kuubis, ja sellisena tuleb teda ka nii lugeda kui hinnata. Kui keegi paneb mind uskuma, et Hubbard kirjutas selle tõsimeelse ulme pähe, siis muudan hinde "üheks".
Teksti loeti eesti keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Targo Tennisberg

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles